Helilooja. Suures plaanis.

Kui filmiõhtu korraldaja asub hingeliigutuse ja pisaratega võideldes tänama režissöör Dorian Supinit tema värskeima portreefilmi „Arvo Pärt – isegi kui ma kõik kaotan…“ eest ning avaldama ehedat, aga suuresõnalist imetlust Arvo Pärdi isiku üle, lausub Supin vaevukuuldavalt „Väga hea, et Arvo teid praegu ei kuule…“.

See lause annab nii filmi loomise kui vaatamise võtme – see on portree päris (!) inimesest. Kogu tema mitmeplaanilisuses. Portree vaieldamatult geniaalsuseni andekast heliloojast, vaimselt ja hingeliselt äärmiselt arenenud isiksusest, aga mitte müstifitseeritud legendist ega kättesaamatust pühamehest, vaid abikaasast, kolleegist, meistrist, sõbrast, vanaisast. Pärdi puhul oleks eriti lihtne takerduda (ja eks seda on ka juhtunud) tema religioossesse mõõtmesse, mis on kahtlemata eeskujuks võtmist ja austamist väärt, aga mis ei ole samas inimese ainuke definitsioon. Õigemini, vaimsus ja vaimulikkus on definitsioon, millega ja millest kõik muud nimetajad on läbi põimunud ja just seetõttu – vaimsus kogu inimeseks olemise terviku orgaanilise osana- oleks eriti kahetsusväärne, kui need muud väljundid (sõber, muusik, vanaisa) samas kujutamata jääksid. Õnneks on ligi 40 tutvus- ja sõprusaastat võimaldanud Supinil vaadata läbi neist kõige ilmsematest kuvanditest, neid mitte portreteeritavale peale suruda, jätta ruumi ja õhku üllatusteks, isiksuse avaldumisteks kogu tema paleti rikkuses. Nii ongi kaadrid sellest, kuidas Pärt taskulambi valgel lapselastega peitust mängib tema persoonini jõudmisel ja selle mõtestamisel sama olulised kui vaimulik-filosoofilised mõttekatked „töövihikutes“, mida kommenteerida ja mille rolli loometee kontekstis avada; jalutuskäik rabas sama elamusväärtuslik kui riikliku ordeni pälvimine. Supin on tunnistanud, et kui esimeses kahes filmis oli küllalt tugevasti tunda tema kui autori, dokumentalisti ja režissööri tahet ja kätt (need võiksid siis olla Pärt üldplaanis ja keskplaanis), siis kolmas film on Pärt suures plaanis, lähivõttes, kus midagi kõrvalist-välist kaadrisse eriti ei mahu ja kogu fookus on isikul. Sellele lähivõttele vaatamata on suur osa filmi ka paaris- või grupiportree, sest kõige puudutavamalt, kõige ehedamalt tulevad portreteeritava omadused välja just mõnes suhtlusolukorras, olgu siis lapselapse klaveripatsutamise peale „Krasivo“ öeldes või muusikute-dirigentidega suheldes. Dostojevski kirjutab, et inimese iseloomust saab aru tema naeru järgi – muid maneere on võimalik võltsida, aga naerus lööb tegelik iseloom ja olemus läbi. Mulle väga meeldib see mõte, sest Pärdi naerus – mida kõlab filmis päris palju -, kõrges, natuke kuivas itsitamises on minu meelest ühtaegu rikkalt südamlikkust, siirast lapselikkust ja natuke krutskilist poisikeselikkust. See on väga hea inimese naer.

Filmi rütm ja tempo on õnnestunult paigas – sobivalt rahulik ja aeglane, et jätta ruumi nähtu-kuuldu üle mõtisklemiseks, kaadritesse sisse elamiseks ja nendega samas rütmis hingamiseks, samas piisavalt dünaamiline, et vaatajat kogu aeg oma lummuses hoida, laskmata mõttel ja tähelepanul muudele radadele eksida. Väga sümpaatsena mõjub, et heliloojat ei ole jäetud üksi kaamera ette oma “töövihikuid” kommenteerima, tehislikus kaamera-portreteeritav vastanduses loengut pidama; Immo Mihkelsoni äärmiselt delikaatne kohalolek, paar üksikut suunavat küsimust-sõna loovad vajaliku inimliku kontakti, muudavad kogu seletamise-jutustamise loomulikumaks ja ka filmi vaataja seisukohast tegelikult vahetumaks – palju orgaanilisemana mõjub vaadata filmis kahe inimese vestlust kui kõnelejat, kes otse kaamerasse nö meie, vaatajatega kõneleb.

Kombineerides värskeid ja arhiivikaadreid, annoteerimata seejuures kohta ja aega, mõjub film eeterlikuna – see hõljuks nagu kusagil eilse, tänase ja ajatu vahel. Tähtsad polegi ju niivõrd kohad ja ruumid, olgu sügisene rahulik raba või inimmelus Rooma Peetri kirik, kui ikka inimene oma ideede, mõtete ja tunnetega, mis vahel võivad teda siduda mineviku, tuleviku või ajatusega rohkemgi kui käesoleva hetkega. Narratiivse arengu asemel kinnitab selline ajahüppeid tegev fragmentaarne ülesehitus pigem portreteeritava isiksuse läbivaid, põhiväärtusi: rõõmsameelsus, südamlikkus, perekesksus, alandlikkus, pühendumus.

Väga ilus film väga ilusast inimesest.

“Arvo Pärt – isegi kui ma kõik kaotan…”

Režissöör-stsenarist Dorian Supin. Produtsent Reet Sokmann. MontaažKadri Kanter. Minor Film.

 

 

vaikusest loodud

Proloog

Passioon – vaimulik oratoorium; põhineb enamasti Evangeeliumide tekstidel ja kirjeldab Kristuse kannatusi ning ristisurma; kuulus ettekandmisele Vaiksel Nädalal, eriti Rooma riituse Tenebrae teenistusel

Passioon – kirglik kannatus

Passioon – kirgliku olemise kvintessents (Toomas Suuman P.-R. Purje raamatus „Johannese passioon“)

 

Valgus

Kunstnik-lavastaja Robert Wilsoni sõnade kohaselt ei ole ruumi ilma valguseta. Valguse määravat panust igasuguse lavamaailma ja –atmosfääri loomisel rõhutavad paljud teisedki teatrikunstnikud. Alles õige valgus annab õige tunnetuse, loob materjalid ja meeleolud, lähedused ja kaugused. Valgusel on võim muuta tasapind kaugusesse suubuvaks lõpmatuseks ja ruumisügavus helendavaks ekraaniks. Valgus on kõige paindlikum meetod värvide ja vormide, aja ja ajatuse loomiseks, erinevate maailmade loomiseks. Valgus võib näidata, aga võib ka varjata.

Päris alguses, kui kõlavad „Sequentia“ helid ja lava valitseb pimedus, millest murrab läbi üks vertikaalne valgusjoon (Wilsoni marker ajale, samas kui horisontaalne joon fikseerib ruumi), mõjub see visuaal väga tuttavlikult. See on mingi kvalitatiivselt erineva tegelikkuse kutse, mis meieni jõuab valguse lummava, kättesaamatu (vahest ei tohigi kätte saada?), nukra, lootusrikka kiire kaudu. Ja meenub üks konkreetne maal. Tegelikult ei sarnane maal ja lavavisuaal kuigivõrd: lava tumedate pindade ja peene valguskiire asemel on maal keemilistes sini-rohelistes toonides, detailirohkem, koloriidilt ebanaturalistlik, aga siiski lähemal konkreetsele loetavale ja tõlgendatavale reaalsusele kui abstraheeritud lavailm. Nii et kokkuvõttes ei sarnane lava ja maal tegelikult kuigivõrd… aga kannavad siiski sarnast intensiivse helenduse ja eleegilise kutse hingust. Maal, mis mulle kangastus, oli Maimu Vannase „Vaikus“.

Pärast kontsert-etendust kava lugedes joonistus vaikusega seoses välja eriti kaunis seos: Arvo Pärt nimetab vaikust igasuguse loomise olemuslikuks algseisundiks – ilma vaikust kuulamata, vaikust respekteerimata ei saa sündida ka heliloomingut. Vaikus, paus kui midagi püha, algseisund, millest kõik on loodud. See teatav tardumus – aga mitte seisak, vaid meditatsioon – vahatilgana hangunud valgus ja vaikus nii maalis kui nootide vahel on see, mis ennast kõige intensiivsemalt otsima ja endaga kaasa helisema kutsub.

Wilsoni kasutatava valguse koloriit on eemalolev: valdavalt külmad hallikas-valged valgused siniste spot´idega. Külm koloriit tekitab distantsi, kauguse tunde; külmas valguses kümblev maailm mõjub rõhutatult karge, kauge, kättesaamatu, teispoolsena. Aadam läheneb publikule, aga jaheda tonaalsusega taustsüsteem hoiab tema maailma auditooriumi omast selgelt eemal. Tungiva, nõudliku, agressiivsegi, aga soojendava ja lähendavana mõjuvad see-eest sooja spektriga prožektorid „Miserere“ osas – see on ootamatu intensiivne tung ja liikumine publiku suunas, auditooriumisse suunatud ehmatav, aga kaasa haarav energiavoog.

 

Dünaamika

Panna masse laval sebima, ei ole eriline lavastustehniline probleem. Panna väheseid valitud figuure sentimeeter haaval välja mõõdetud režiis liikuma, on võrreldamatult palju keerulisem ülesanne. Ja see on just see, mida Wilson on teinud. Kui iga noot ja iga vaikus nootide vahel vastab ühele hingetõmbele (Pärt), siis vastab igale noodile ja hingetõmbele üks peaaegu nähtamatu mikroliigutus. Alles kogunedes, palju pisikesi täpseid liigutusi ühtjärge, loovad kokku silmaga märgatava liikumise. Nähtamatu muutumine, kulgemine, mille toimumist me peaaegu ei täheldagi, üllatume alles siis, kui selles püsivas samasugususes on toimunud liikumine: astutud samm, tõstatud käsi, kulgetud ühest lavaservast teise.

Intervjuudes on kunstnik-lavastaja korduvalt rõhutanud oma soovi igati vältida tähelepanu röövimist Pärdi muusikalt – et inimene ligi 95% informatsioonist visuaalsel teel vastu võtab, on selline olukord kerge juhtuma. Niisiis peab laval toimuv, arenev, muutuv, olema piisavalt delikaatne, et asuda heliloominguga dialoogi, mitte seda varju jätta, mitte sellelt tähelepanu eemale tõmmata, vaid toetada. Väga intensiivse ja vaheldusrikka dünaamika selline kontseptsioon välistab – visuaalia konkureeriks sel juhul liialt helikeelega. Järele jääb liikumine kui meditatsioon – pigem sisemine kui väline.

Ja liikumine kui mehhaanika – ettekavandatud, ettekirjutatud, fikseeritud, filigraansuseni täpne. See ei ole tundest, emotsioonist välja kasvav orgaaniline liikumine. Nende liigutuste põhjus ei ole näitlejas või lavakarakteris, tema tunnetuses ja läbielamises, vaid formaadis. Iga liigutus on allutatud lavastaja tahtele ja lavastustervikule. Ja sellisena, absoluutse allutatusena, haakub omal kombel Pärdi teoste impulsiks oleva religioossusega (tekstilise, looja isikliku) – enese suurema, võimsama, vahel arusaamatu, aga eiramatu terviku osa, vahendaja ja väljendajana mõtestamisena. Näitleja on marionett, aga ta on seda ju omal tahtel, keegi ei ole teda sundinud Wilsoniga koostööd tegema ja tema allumine lavastajakontseptsioonile on vabatahtlik. Nagu on vabatahtlik allumine kummardamine ikooni ees või põlvitamine adoratsiooni ajal.

 

Kujund

Wilsoni lavamaailm ei ole loetav-tõlgendatav tavapärases lavasemiootilises mõttes. Vaatajale ei anta selget raamlugu, taustsüsteemi, millesse nähtavad elemendid paigutada ja mille najal neid ühe-kahe-mõtteliselt kontekstualiseerida. Traditsioonilises mõttes narratiivi ei eksisteeri, ehkki Aadama itkemisest kogu inimkonna pöördumiseni Jumala poole halastuse ja armu järele paludes võib soovi korral genereerida samuti jutustuse, inimkonna loo. Aga see lugu ei ole jutustav, pigem tunnetuslik – mitte niivõrd lugu ise, kui see, kuidas meie end selle loo sisse paigutame, loo enese ja selle visuaalsete lavaelementidega suhestumine, on keskne küsimus.

Kui käsitleda kujundit kui hüpet üldistusvõimes, siis on Wilsoni loodud lavailm ühest küljest täis kujuneid ja teisalt kõik kokku üks suur kujund. Aga mitte intellektuaalne, vaid visuaalne. Ja kui soovite – füüsiline. Minu maitse jaoks siiski liiga abstraheeritud ja üldistav – need kujundid on suisa liiga üldised, seos konkreetsete helide, Pärdi muusika ja loomingu vaimsusega jääb nõrgaks. Tsiteerides minu teatrikaaslast: kontsert oli võrratu ja laval toimuv isegi ei seganud muusika nautimist. Intervjuudest ja kavaraamatust lavastuskontseptsiooni lugedes tundub see kõik ilus, kahtlemata on Pärdi muusikas olemas visuaalsena tõlgendatavad elemendid, aga minu jaoks toimisid lavastuses vaid mõned kooslused, pigem valgusmaastikud, mis helimaailmaga huvitava koosluse lõid (kogu visuaalia oleks vabalt võinud olla lahendatud ainult abstraktsete valguspindade ja spektri muutustega). Ehkki Wilsoni eesmärk ei olnudki kunagi püüda Pärdi loomingut illustreerida, jäi suhe kujundite, visuaalsuse ja helide vahel minu jaoks liiga hapraks, et tõeliselt mõjuvat, erinevaid tajumehhanisme haaravat tervikkogemust pakkuda.

 

Epiloog

Mis puutub Noblessneri Valukotta kui kultuuriürituse toimumispaika, siis eirab see keskkonnana peaaegu kõiki kaasaegsete uurimuste kohaselt sotsiaalse kultuurisündmuse asetleidmiseks vajalikke tingimusi: ligipääs sündmuspaigale ei loo liminaalset meeleseisundit (pigem tuleb jälgida, et lombist läbisõitev auto märjaks ei pritsiks või ei ebatasasustel kingakontsi ei murraks) – liminaalsust kui religioonifenomenoloogias kasutatavat mõistet täheldas meie kaasaegsete vaba aja veetmise ja kultuuritarbimise viiside juures antropoloog Viktor Turner. Samuti on kultuurisündmustega (teatris, kontserdil, muuseumis käimine) seotud teatud ritualiseeritud käitumismudel (Carol Dunkan), mille järgimisele keskkond samuti kaasa ei aita. Igasuguse täiskasvanud publikule suunatud ürituse toimumispaiga oluline komponent on sotsiaalne ruum, kus kohtuda ja koguneda, lävida, mõtteid-muljeid vahetada ja selle kaudu kogemusi emotsionaalses mälus paremini kinnistada – sellist ruumi Valukoja praeguse ruumikasutuse juures napib.

 

Arvo Pärt, Robert Wilson „Aadama passioon“

13. mai 2015 Noblessneri Valukojas

nota bene!

Aleksander Paali nimi tuleb igal endast lugupidaval jazzisõbral meelde jätta – see noormees on eesti saksofoni tulevik!

Tegelikult juba olevik. Aleksander Paali quinteti kontsert TAFF Clubis oli üks viimase aja absoluutselt hingetuks võtvamaid kontserdielamusi. Tempolt intensiivne, emotsionaalselt kaasahaarav, tehniliselt nii meisterlik, et kohati tundus see kooslus noorte muusikute esituses lihtsalt uskumatu! Kui uskuda klubi presidenti, oli üliandekal noormehel saksofoni õppimise kõrval võimalik hakata juristiks või tudeerida reaalteaduseid. Õnneks valis (väikese suunava abiga) saksofoni. Ahven, Remmel, Marjamaa ja Hunter andsid samaväärselt võluva loomingulise panuse. Kõik kokku oli energeetiliselt väga võimas kogemus 🙂

 

Püsida lootuses

Mitmes intervjuus on Erkki-Sven Tüür tunnistanud, et Nõukogude Liidu “viljastavates” tingimustes kadus ühel hetkel motivatsioon ja mõtestatus ansambli In Spe jaoks luua – ärakeelamise oht, ainult kohaliku (ja mitte just maailma suurima progressiivse roki) publikuga piirduv kuulajaskond, olematu võimalus oma loominguga laiema auditooriumi ette jõuda. Seda suurem on rõõm, et aeg-ajalt leitakse siiski põhjust kas ise kokku tulla (nagu 2009. aastal) või muid huvitavaid võimalusi In Spe loomingut esitada. Nagu ansambli Heliotroop käsitluses Mustpeade majas Tüüri autoriõhtu raames.

Esiteks juba on Heliotroop teistsuguse instrumentidekooslusega kollektiiv. Teiseks on tegu hoopis teistsuguse vaimsuse ja hingamisega inimkoosluse-mõttekaaslusega. Tüüri enda ja tema loomingu kristlik taust on üldteada ja see kristlikkus väljendub minu kõrvale süsteemse, struktureeritu, artikuleerituna. Kui peaks kuidagi püüdma sõnastada ansambli Heliotroop vaimsust siis võiks seda võrrelda panteismiga – abstraktsem, laialivalguvam, aga omas kerges kaootilisuses helgem. Eriti võluva kontrasti moodustab In Spe loominguga Kirke Karja pala „Oktoober”: elemendid oleksid nagu sarnased (kõrgkvaliteetne tekst, sümboolika kirikutornist tühjuseni ja tagasi), aga mõju on diametraalselt erinev. Kui In Spe puhul suunab nii tekst kui helikeel „viimsete asjade” poole, siis Karja kompositsioon ja napp loodusluule kutsuvad otsima ja märkama imet väikestes argistes momentides, tuulehoos, igas hingetõmbes. Olles In Spe loomingust muusikaliselt vist kõige kaugemal, on Karja pala sellele mingil hingelisel ja vaimsel tasandil ometi võrratult lähedal. Ehkki Kadri Voorand tunnistab kontserdi alguses ausalt üles et ega nad päris kindlad ei ole, kuidas seaded välja on kukkunud, siis on see vabandus küll asjatu: kontserdil on olemas nii In Spe kui Heliotroop – lugupidavas, orgaanilises, elusas koosluses.

Muusika kõrvale lihtsalt ei saa ka mainimata jätta, et Tüür on nauditav kõneleja-esineja ja sobiks suurepäraselt lektoriks-professoriks. Jagan selles osas oma endise professori nägemust heast õppejõust ja/või lektorist – teadmisi jagada ja otseselt õpetada saab teatud piirini, lektori peamine funktsioon ja ülesanne on oma kuulajaid vaimustada, inspireerida; jagada ja vahendada oma armastust ja kirge valdkonna vastu ja selle põlemisega innustada põlema oma kuulajaskonda. Just seda inspireerivat põlemist aimub rikkalikult Tüüri esinemismaneerist. Ja nagu näha on seesama jätkuvalt inspireeriv, uusi suhestumis- ja tõlgendamisvõimalusi pakkuv kvaliteet olemas In Spe loomingus ja sealt teiste muusikute poolt ka üles leitud. Lootuses on jätkusuutlikkus. Ja rõõm.

11. detsembril 2014 Mustpeade maja Taff Club´s
Tribute to In Spe. Heliotroop
Kadri Voorand (vokaal), Meelis Vind (klarnet), Eno Kollom (trummid), Kirke Karja (klaver), Mingo Rajandi (kontrabass), Madis Meister (kitarrid)

musta ratsaniku viimane õhtu sellel maal

Hõbekuulid on määratud märki tabama. Muusikalid mitte alati. Õigupoolest tabab Kultuurikatlas täna viimast korda etendatud “The Black Rider” märki küll ja veel mitmes mõttes, peaaegu igas mõttes – peale vokaalse.

Aga alustagem algusest, sellest, kuidas publik võtab koha sisse metsa serval. Kunstnik Kathrin Hegedüsch on roostes katla ja betoonist seinte vahele konstrueerinud lava, mis on ühtaegu looduslik (langetatud puude riit) ja tehislik (külmutuskapid), modernne (ekraanid, tehnoloogia) ja eelajalooliselt, arhetüüpselt ja alateadvuslikult arhailine. Ekraanil helendavad nii realistlikud looduskaadrid kui unenäolisemad visuaalid. Väga efektne on Wilhelmiga teleriekraanilt vestlev Saatan, kes sekund hiljem astub välja kõrval asetsevast külmutuskapist – illusioon Saatana kõikjalolekust on mõjuv. Nende külmkappidega seostub üks kummaline tunne: sääl, keset metsa on neist saanud vaimude ja viirastuste elupaigad; inimese poolt hüljatud kola on asustatud vaimolenditest. 21. sajandi kontekstis muutub see asjaolu veelgi kõnekamaks, sest lisaks tarbeesemetele oleme ära visanud ka usu vaimolenditesse, Saatanasse ja tema eksitamistesse, traditsioonilised teadmised metsast, selle elanikest ja kommetest ja patriarhaalsest maailmakorrast, mis sundis au ja unistuste nimel lepinguid kolme tilga verega allkirjastama. “The Black Rideri” lavamaailm on omalaadne uskumuste prügimägi või kalmistu.

Lugu ise on banaalsuseni lihtne ja ette teada: noor ja armunud, aga lootusetus olukorras mees sõlmib lepingu Kuradiga, et võita metsniku lugupidamine ja tema tütar kosida. Tasuta lõunaid ei ole, tasuta on ainult surm ja sellegi eest makstakse vahel liiga kõrget hinda. Viimane hõbekuul tabab noormehe armastatud Käthchenit, kelle keha Kurat minema kannab.

Nii mõnegi ooperi sisu on samavõrra lihtsakoeline ja ometi suudetakse neis üles puhuda dramaatiline psühholoogiline motiveeritus. “Mustas ratsanikus” jääb igasugusest motiveerituses puudu: kui vana metsniku ametiuhkusest ja noore jäägri lihahimust võib igati aru saada ja kaasa elada, siis kõige vähem usutavalt mõjub Wilhelmi ja Käthcheni armastuslugu – mine võta kinni, kas on draamanäitlejate jaoks kummaline tundeid muusikateatri nõuetele vastavaks paisutada või võttis laulmine nii palju võhma ja keskendumist, aga mitte miski ei sunni uskuma, et sellise armastuse pärast keegi Kuradiga lepingut sõlmima hakkaks. Kuna puuduvad motiivid, puudub ka pinge ja seotus. Vaataja ootab järgmist ilmekat stseeni Lauri Saatpalult või kaunist lauluviisi Sandra Uusbergi esituses, aga lugu tervikuna ei hakka elama ega haara enda lummusesse.

Tom Waitsi muusika oma mõru-magus-must-meeleoludega on absoluutselt võrratu ja selle elav ettekanne “Tunnetusüksuse” esituses lisab kogu sündmusele kõvasti ehedust ja waitsilikku mullasust ja kaduvust. Vokaalnumbrite puhul pole midagi ette heita Saatpalule, Uusbergile ja Tammele, ülejäänud trupp annab kindlasti oma parima – lihtsalt mõnikord sellest päriselt ei piisa. Küll aga teevad kõik imehead tööd liikumisega (Marge Ehrenbusch) – eneseiroonilised tantsunumbrid, hüpped ja akrobaatika. Ja loomulikult tuleb ära märkida ka eestinduse autoreid Villu Kangurit ja Tõnu Oja – esimene kui väga kauni ja voolava eesti keele, teine kui täpse ja läbi mõtestatud sõnaseadmise valdaja.

Rollidest on nutikas ja võimalusterohke Raivo E. Tamme nimetu Jutustaja – alguses helerohelises kleidikeses teatraalse maskiga, hiljem vikatit meisterdamas – tegelaskuju hullumeelsus, humoorikus, kõike läbinägevus ja iroonilisus lubaksid temast teha lavastust siduva karakteri, raami ja sideaine, vaatleja ja vahendaja. Paraku jäävad tema ilmumised liiga fragmentaarseteks ning lahti mõtestamatuks. Oma võimaluste piires teeb head tööd Tanel Saar, kes suudab noore täkku täis jäägri mängida mitte niivõrd Wilhelmi vihatud rivaaliks, vaid maalähedaseks, looduslikuks ja loomulikuks mehepojaks, kes tunneb maailma, mida Wilhelm seni põlanud on: metsa, loomi ja looduse tunge.

Ja siis muidugi Kompjalg Lauri Saatpalu kehastuses. Sellise Saatanaga võiks lepingu sõlmida ja koos põrgusse minna küll 🙂 Kui mingist motiveeritusest rääkida, siis viivuks vilksatab Kompjala olemises midagi haavatavat ja ihalevat -. kui ta tõstab noortest maha jäänud roosi. Saatpalu lavaline kohalolek ja sarm on vastuvaidlematu ja nii kaua kui roll lubab tal loomulikel tugevustel liugu lasta ja irooniline tuluke silmis laval möllu teha, pole vähimatki põhjust tema näitlemisoskuse või rollisoorituse üle nuriseda. Saatana roll sobib talle ja paneb tema kanda etenduse tempo, elususe ja mängulusti määramise.

Vaatemänguna ei ole “Mustale ratsanikule” midagi ette heita – kujundust, kostüüme, valgust, visuaale, tantse ja meeleolu on kogu raha eest nagu ka groteski ja elutervet eneseiroonilist huumorit. Ja loomulikult Waitsi muusika. Korralik keedus, aga mitte gurmee.

“The Black Rider” Tom Waits ja Kathleen Brennan.

Eestindanud Villu Kangur ja Tõnu Oja.

Lavastaja Christian Römer (Saksamaa), kunstnik Kathrin Hegedüsch (Saksamaa), kontsertmeister Zoja Hertz, koreograaf Marge Ehrenbusch, video ja heli Rene von der Waar.

Osades: Lauri Saatpalu (Kompjalg), Raivo E. Tamm (Bertram), Katariina Unt (Anne), Sandra Uusberg (Käthchen), Ago Soots (Wilhelm), Tanel Saar (Robert), Margo Teder (Kuno), Meelis Põdersoo (hertsogi käskjalg).

Muusika “Tunnetusüksus” Rivo Laasi juhtimisel.

Esietendus 8. september 2011.

Nähtud viimane etendus 1. oktoobril 2011.

Õhk tujutu ja niiske – kuulan heli/ üht kõrget puhast loomiseelset nooti (I. Hirv)

Erkki-Sven Tüür “Ärkamine” esiettekanne 10. märts 2011.

Kui ma oskaksin moodustada lauseid sõnadega kontrapunkt, vektoriaalne komponeerimine, ülemhelid, polüfoonia, serialism, harmooniline plaan, intervallid, orkestrifaktuur, siis ma kirjutaksin muusikaspetsiifiliselt leksikalt korrektse kajastuse Erkki-Sven Tüüri autorikontserdist 10. märtsil 2011 Estonia kontserdisaalis.

Kuna ma ei oska, siis pillun epiteete: kalkuleeritud, laetud, närviline, klaar, kaootiline, lootusrikas, intensiivne, avar, vaheldusrikas, pingestatud, väeline, süüviv, äärmuslik, valgustatud.

Minu selgelt visuaalile orienteeritud ja seda genereeriv retseptsioonivõime lülitus välja, ei hakanud “video” silme ees jooksma nagu enamasti muusikat kuulates. Tüüri looming ei ole minu mõistes pildile, pigem tajuline, kogemuslik – need mõisted ja tundmused, mida see muusika vahendab, on liiga universaalsed ja jõuliselt üldistavad, et luua konkreetseid pilte. Küll aga ärkavad abstraktsed, mingil üldinimlikul ja süvatunnetuslikul tasandil samastumisvõimalust pakkuvad tundmused.

Üks läbiv joon, mis iseloomustab nii 1989. aasta “Insula deserta’t” kui 2011. aasta “Ärkamist” ja kõike sinna vahele jäävat (“Rändaja õhtulaul” 2001, “Rada ja jäljed” 2005) ning on minu silmis konstandiks, Tüüri “käekirjaks”, on sisemine pingestatus – kui Tüüri muusika oleks inimene, võiks teda kirjeldada ärgas-tundliku närvikavaga jõulise iseloomuga intellektuaalina. Seesama pingest laetus annab muusikale mingi seesmise väga kindla ja korrastatud struktuuri (selgroog või Ilmasammas), mille stabiilsus ja turvaline muutumatus on aimatav ka keeruliste ja näiliselt kaosele lähenevate liikumiste puhul.

Kui ma üldse kunagi olen võimeline hoomama muusika ja matemaatika sidet, suhet ja sarnasusi, siis ilmselt just Tüüri loomingu kaudu. Seesama struktureeritus, kindlatele muutumatutele mudelitele tuginev varieeruvus. Elu metafoor.

Teine läbiv joon on omapärane helgus – mitte hingemattev optimism, vaid leebe leppimine elu tõsiasjadega kindlas Lootuses. Eriti selgelt väljendub see lootusrikkus “Ärkamises”, kus ärkamise tähendusväljad ulatuvad looduse kevadisest puhkemisest intellektuaalse ja vaimuliku äratuseni. Väga loomulikult ja õigesti kõlavad kokku eesti luuletajate looming ja psalmitekstid, moodustuv tekstiline tervik on vaieldamatult ülev, säilitades siiski ka inimliku mõõtme. Isegi kui puudub oskus Tüüri muusikast “kusagilt kinni hakata”, siis muusikas kanduv hingus kinnitab lootust elukestvasse pühalikkuse, kasvamise ja ärkamise võimalikkusesse.

aruanne

Kultuuri ja kunstidega suhestumise kohalt on 2010 olnud üks huvitav aasta. Külastatud etenduste arv (86) ei lase kahelda, et tugevasti teatri poole kaldus on kogu see kultuuritarbimine olnud. Samas olen tihedamalt kui mitmel eelnenud aastal olnud seotud oma eriala külge: oktoobrisse 2010 jääb seminar, mille ettekande soovitas Professor artikliks vormida; läbi sügise on kestnud ja veebruaris peaks lõpusirgele jõudma rahvusvahelise erialaajakirja erinumbri koordineerimine; rääkimata õpetajatööst, mis on pannud mitmeid pedagoogilisi, erialaseid ja üldelulisi küsimusi täiesti uuest perspektiivist vaatama. Keeruline, aga valgustuslik aasta.

Aasta helgeim hetk:

Kevad Zürichis:ilusad inimesed, ilusad ilmad, head sõbrad, suurepärased muuseumid, puhtad tänavad. Selgus, kainus, rahulikkus.

Minu tutvusringkonnas, mille liikmed on avastanud maailma Ladina-Ameerikast Kagu-Aasiani, on ainult kaks inimest, kes on Zürichis käinud (üks neist puhtalt tööga seonduvalt) – niisiis mitte just kõige levinum koht pika nädalavahetuse veetmiseks.

Võib olla, et oma prantsuse kultuuriruumi kesksele haridusele reaktsiooniks olen hakanud avastama üha enam saksakeelset Euroopat. Ja kuigi grammatilisest aspektist koosneb minu saksa keel peamiselt vigadest, tunnen ennast just saksa keele-ja kultuurikeskkonnas väga koduselt ja turvaliselt. Turvaline, stabiilne, kindel on märksõnad, mis iseloomustavad tabavalt nii Zürichi arhitektuuri, tänavamoodi kui elanike mentaliteeti; sisutühjal sädistamisel ja sädelemisel siin kohta olevat ei paista.

Õhtune piknik maasikate, šokolaadi ja veiniga Zürichsee ääres, vestlusteemad uuemast kirjandusest finantsmaailmani; business hoteli rahulik-asjalik atmosfäär; lustlik hommikupoolik moodsa kontseptsiooniga Landesmuseum’is ja pikk pärastlõuna Kunsthaus’is postimpressionistide näitusel.

Minu temperamentsele loomusele läheks pikemalt nii rahulikus ja väljapeetud keskkonnas viibimine ilmselt raskeks, aga lühiajaliselt mõjus väga rahustavalt – ei mingit tühja sebimist ja tõmblemist, igasugune tegutsemine toimub väljapeetud ja -mõõdetud tempos rahulikult ja efektiivselt; silm puhkab ühtlasel fassaadijoonel ja hall-beežis gammas tänavarõivastusel

Aasta eksootika:

Oberammergau Passionsspiele – iga kümne aasta tagant külaelanike poolt etendatav Kristuse kannatuslugu, mis toob viie tuhande elanikuga Baieri külakesse inimhorde Ameerikast Uus-Meremaani. Etendused toimuvad maist oktoobri alguseni 3-5 korda nädalas, ühele etendusele müüakse natuke üle 4000 pileti.

Teiste liturgiast välja kasvanud etendusetüüpide seas mainivad teatriajaloo käsitlused enamasti ära Kannatusmängu traditsiooni, mida mitmel pool Euroopas kui teatriajaloolist fenomeni pärast II MS taaselustama on hakatud. Samas on viljatu läheneda Oberammergau vaatemängule (modernse) teatrietenduse analüüsimise vahenditega: ei karakterite loome (kujutatud dogmaatiliselt), tekstiandmine (hiiglasliku ruumi ja väljas rabiseva vihma ülerääkimine ei õnnestu mitte kõigil) ega lavaruumi kujundus (kontrast tingliku ja naturalistliku vahel) ole võrreldavad harjumuspärase teatrikogemusega.

See võib kõlada ketserlikult, aga mingit teatrialast ilmutust selle vaatemängu nägemine kaasa ei toonud. Isegi olulisem, kui see, mis toimus laval, oli jälgida-kuulata publikut: piinamise ja ristilöömise stseenis kostis siit-sealt nuukseid; 80-aastased Austraalia vanaprouad rääkisid, et see on aastakümneid nende eluunistus olnud; hilises keskeas paar rääkis, et nad käivad juba mitmendat korda Oberammergaus ja on külastanud jõudumööda teisi Kannatusloo etendusi mujal Euroopas. Etendus kui selline võib meeldida või mitte meeldida, aga selleks, et saada päriselt aru, kui sügavalt põimuvad (ajalooline) katoliiklik maailmapilt, teater, traditsioon, külaelanike pühendumus – selleks tuleb ise selle sündmuse keskel viibida.

Aasta raamatuelamus:

Jaak Jõerüüt “Muutlik” – küsimusele “millest see raamat räägib” ei ole lihtne vastata: see räägib kõigest sellest, mis lugejas endas vastu kajama hakkab. Need võivad olla muljed talvisest Riiast või lämbest Eestimaa suvest, lennujaama rahutusest või tühja korteri eeterlikust vaikusest, igatsemisest ja kohale jõudmisest. Teel olemisest. Kronoloogilise järjepidevuseta ja üheste vastusteta inimeseks olemise lähivaatlus.

Aasta filmielamus:

“Polli päevikud” (režissöör Chris Kraus, osades Paula Beer, Tambet Tuisk, Edgar Selge, Jeanette Hain jt) – film, milles sisu on vähem kui visualsust ja tundeid rohkem kui poliitikat. 2009. aasta sügisel – üsna vahetult pärast filmimise lõppu – Matsi rannas mahajäetud dekoratsioonide vahel turnides elustusid väga jõuliselt ühe hääbunud maailma meeleolud ja tunnetus. Sünk-kauni visuaalsuse kõrval ja dramaatilise finaali kiuste jääb filmis kõlama lootusrikkus ja usk inimlikkusesse. Ja kes soovib põhjalikumalt süüvida Balti mentaliteeti ning valitsenud ühiskondlik-sotsiaalsete olude kirevasse ja komplitseeritud maailma võib ju lugeda lisaks nii ajastuloo kui kirjandusteosena kõrgtasemelist S. von Vegesacki “Balti tragöödiat” või E. von Keyserlingi “Õhtuseid maju”.

Aasta muusikaelamus:

Trio Sooäär-Ruben-Tafenau kontsert “Pinge” Mikkeli muuseumis samanimelisel näitusel 30. oktoobril …osaliselt ilmselt seetõttu, et mina selle kontserdi korraldasin 😀 (ei ole tagasihoidlik, ei ole). Kasutusse läksid kõik majas leiduvad toolid, pingid, tumbad; muusikud plaksutati 2 korda tagasi ning nõuti välja 4 lisalugu. Purustatud said kõik hirmud napi reklaami, lühikese etteteatamise, kesklinnavälise asukoha jms osas. Saksa ekspressionistliku graafika keskel kõlasid nii keskmisest ekspressiivsemad helid kui ka akvarellilikult pehmed impressionistlikud meloodiad; muuseumisaal kontserdipaigana lisas annuse intellektuaalsust, piiratud kohtade arv eksklusiivset kliki-tunnet. Kui jumal ja kulka annavad, siis kordame kindlasti algatust 😀

Muusikalised avastused: X-Panda (millest ka blogis juttu tehtud) ja Xpress Quartet – põnev kõla, suurepärane sound, väga hea õhustikuga kontserdid.

Ja muidugi teater:

JAANUAR

1) Kivid Sinu taskutes… (Tallinna Linnateater)

2) Lõputu kohvijoomine (Eesti Draamateater)

3) Metspart (Eesti Draamateater)

4) Sügissonaat (Eesti Draamateater)

5) Meie, mehed (Rakvere Teater)

6) Armastus kolme apelsini vastu (Rahvusooper Estonia)

7) Ma armastasin sakslast (Tallinna Linnateater)

VEEBRUAR

1) Don Juan (Vene Teater)

2) Kuidas seletada pilte surnud jänesele (Teater NO99)

3) Testosteroon (Endla)

4) Elu ja kuidas sellega toime tulla (Rakvere Teater)

5) Fööniks (Theatrum)

6) Vahepeatus (R.A.A.A.M.)

MÄRTS

1) Perikles (Teater NO99)

2) Rida on raha (Varius)

3) Mängurid (Nuku- ja Noorsooteater)

4) Tiramisu (Endla)

5) Lõputu kohvijoomine (Eesti Draamateater)

6) Koidula veri (Vanemuine)

7) Hiilgav (Eesti Draamateater)

8 ) Augustikuu (Eesti Draamateater)

9) Kirsiaed (Eesti Draamateater)

10) Mina, naine (Rakvere Teater)

11) Wallenberg (Rahvusooper Estonia)

12) Huntluts (Vanemuine)

APRILL

1) Praht, linn, surm (Teater NO99)

2) Johannese passioon (Rakvere Teater)

3) John Gabriel Borkman (Eesti Draamateater)

4) Isa (Monoteater)

5) Keskööpäike (Tallinna Linnateater)

MAI

1) Arkaadia (Ugala Teater)

2) Homme näeme (Tallinna Linnateater)

3) Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia… (Eesti Draamateater)

4) Kõik on täis (Eesti Draamateater)

5) Eikellegimaa (Rakvere Teater)

6) Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi (Rahvusooper Estonia)

7) Ohtlikud suhted (Vene Teater)

JUUNI

1) Kes kardab Virginia Woolfi? (Teater NO99)

2) Mask (Emajõe Suveteater)

3) Toatüdrukud (Rakvere Teater)

4) Kadunud tsirkus (Rakvere Teater)

5) Augustikuu teemaja (Kell 10)

JUULI

1) Kaevuritest kunstnikud (Eesti Draamateater)

2) Põrgupõhja uus Vanapagan (Emajõe Suveteater)

3) Eesti asi (R.A.A.A.M.)

4) Coppelia (Rahvusooper Estonia)

5) Nahkhiir (Rahvusooper Estonia)

6) Kivist külalised (Kaks Musketäri)

AUGUST

1) Oberammergau Passionspiel

2) Vargamäe varjus (Albu projekt)

3) Hulkur Rasmus (Viimsi Suveteater)

4) Antigone (Theatrum)

5) Gertrude Stein saatjaga (Mõisateater)

6) Kaos (Vanemuine)

SEPTEMBER

1) Nii nagu taevas…(Ugala Teater)

2) Paanika (Vanemuine)

3) Kuningas Richard III (Vanemuine)

4) Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia… (Eesti Draamateater)

5) Equus (Vene Teater)

OKTOOBER

1) Quevedo (Vanemuine)

2) Aabitsakukk (Eesti Draamateater)

3) Keisrinna hull (Pärimusteater LOOMINE)

4) Tuulte pöörises (Rakvere Teater)

5) Peeter Volkonski viimane suudlus (Tartu Uus Teater)

6) Papagoide päevad (Rakvere Teater)

7) Valged ööd (Theatrum)

8 ) Minu tädi (Tallinna Linnateater)

9) Don Juan (Vene Teater)

10) Nimetu – NO74 (Teater NO99)

11) Boulgakoff (Eesti Draamateater)

12) Augustikuu (Eesti Draamateater)

NOVEMBER

1) Frederik ehk Kuritöö bulvar (Vene Teater)

2) Nukitsamees (Vanemuine)

3) 39. astet (Rakvere Teater)

4) Boheem (Rahvusooper Estonia)

5) Alasti tõde (Vene Teater)

6) Krappi viimane lint (Eesti Draamateater)

DETSEMBER

1) Panso (Eesti Draamateater)

2) Jumala Narride Vennaskond (Tallinna Linnateater)

3) Suur mees juba (Tallinna Linnateater)

4) Cosi fan tutte (Rahvusooper Estonia)

5) Väike Mukk (Rakvere Teater)

6) Üsna maailma lõpus (Tallinna Linnateater)

7) Pähklipureja (Rahvusooper Estonia)

Üks väga hea teatrikuu oli oktoober – mitte, et kõik ses kuus nähtu otse lemmiku staatusesse tõusnuks, aga väga kõrge tasemega etendused koondusid nende 31 päeva sisse ja nii saigi sellest kokkuvõttes ehk keskeltläbi kõige tugevama tasemega teatrivaatamise periood.

Lavastusterviku ja trupi koostöö poolest jätsid kõige eredama mulje: “Keskööpäike”, “Augustikuu”, “Arkaadia”, “Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…”, “Kaevuritest kunstnikud”, “Antigone”, “Equus”, “Quevedo”, “39 astet”, “Jumala Narride Vennaskond”.

Meesnäitlejatest jäid silma: Mait Malmsten (“Kirsiaed”, “Vassiljev ja Bubõr…” ja loomulikult “Panso”. Viimast vaadates tabasin natuke skisofreenilise momendi, kus vaatad ja tundub nagu oleks tõesti laval vanameister panso ise: intonatsioon, žestid. Samas ma ju tean, et see ei ole Panso ja kusagilt hääle registritest kostab läbi Malmsteni tämbrit.), Peeter Rästas (väga jõuline kirglik roll “Tuulte pöörises” ja muhe osade täitmine “39 astmes”) ning 2010. aasta lemmik Ivo Uukkivi (“Kirsiaed”, “Vassiljev ja Bubõr…”, “Kaevuritest kunstnikud”) – hoopis teise iseloomuga ja tehniliselt teistmoodi lahendatud rollid, kui Uukkivi senised elu- ja rock’n’rolli-mehe tegelaskujud. Uukkivi on “lahti läinud” – täpsemaks, nüansseeritumaks, lüürilisemaks – ja väga huvitavaks nii kandvates kui väiksemates toetavates rollides.

Naisnäitlejatest: Laura Peterson (“Valged ööd”, “Peeter Volkonski viimane suudlus”) – tema lavaline sarm ja mängumaneer viiksid nagu hoopis mingisse teise ajastusse; oma tegelaskujudesse suudab ta korraga panna nii õrnust kui kirglikkust, Vana Maailma naiivset unistavust ja väljapeetud väärikust; Larissa Savankova (“Ohtlikud suhted”, “Alasti tõde”, “Frederick ehk Kuritöö bulvar”) – ürgnaiselik, igidaamilik, õrn, jõuline. Ideaalne osatäitja mänglevate-manipuleerivate-diivalike daamide rollidesse, kus tema isiklik sära ja sarm karakteri naiselikke võlusid, aga ka sügavat kogemuslikku elutarkust ainult võimendavad; ja loomulikult ei saa rääkida 2010. teatriaastast mainimata Ita Everit – tableti- ja võimusõltlasest Violeti osatäitmine “Augustikuus” näitab publikule sellist Everit nagu hiilgeaegadel (millest mina seni ainult kuulnud olin ja mõningaid telelavastusi näinud) – täielikult kaasa haarav ja kaasa elama panev oma intensiivses kohalolekus ja ümberkehastumise psühholoogilises realistlikkuses, täpne, peenelt vaheldusrikas.

Kujunduslik-kunstiline lahendus: Ervin Õunapuu “Kirsiaed”, Kristiina Põllu “Quevedo” ja Kristi Leppik “Kadunud tsirkus” – kujundused, mis muutuvad meediumiks; sõnumi, meeleolu ja ideestiku orgaaniliseks, muude vahenditega samaväärseks kaaskandjaks. Kunstilised lahendused, milles tõepoolest sünnivad terved maailmad.

proge ei ole surnud!:)

Sügisene džässihooaeg sai avatud laupäeval, 4. septembril  kell 16 (uskumatu kellaaeg!) NO jazziklubis, kus kontserdil-avajämmil astusid üles X-Panda ja Marjamaa brothers. Kummastavast kellaajast ei tasu end heidutada lasta, sest läbi septembri ja oktoobri tõotab laupäeva pärastlõunati kõlada palju väga head muusikat.

Minu austus ja armastus progemuusika vastu on blogis kajastamist leidnud ka varemalt. Seda suurem oli üllatus, et väga noored mehed on kokku pannud nii vinge progebändi ja mina pole sellest senini midagi kuulnud! Tunnistan, et ma pole juba hea hulga aastaid piisava tähelepanuga noortebändide võistlustel silma peal hoidnud – aga just sealt on välja kasvanud ja kuulsust kogunud X-Panda (Noortebänd 2010 võitja).

X-Panda muusikast rääkides ei saa hakkama märksõnata maastikud: järk-järgulised sihipärased tõusud sädelevatele tippudele, ootamatud järsud ja laugemad langevad nõlvad, linnulennult nähtud tasandikud, aktsendiks kiired selged kärestikulised ojad. Kompositsioonid on väga tihedad, helidest tiined. Kontserdi alguses on tunne nagu oleks sattunud arvutimängu – helidest luuakse maasikud/graafika, kus absoluutselt kõik on olemas, kus tühja ruumi/õhku ei ole. Alles pala “Õhulend” toob ootuspärase muutuse olles tõesti täpselt nii õhuline ja eeterlik nagu pealkiri lubab. Pala “Jänesed” ei olnud heliliselt ehk kontserdi suurim lemmik, aga pani fantaasia lendama – silme ees lippasid priitpärnaliku käega joonistatud hiidjänesed tibatillukesena tunduva linna vahel (midagi sellist nagu hiidnaised tillukeste pilvelõhkujate vahel Rollingute videos “Anybody seen my baby”), finaal kusagil metsatukas, kus proportsioonid paika lähevad.

Kui rääkida paralleelidest või eeskujudest, siis loomulikult Yes – barokselt lopsakad paatoslikud-oodilikud arendused, mis mõjuksid klišeedena, kui nende tagant ei aimduks muusikute väga täpset teadlikkust ja humoorikat suhtumist sellesse klišeelikkusesse. See õrn piir, kus klišee ja kitš läheb üle camp’iks ehk kunstiks, on poistel väga hästi tabatud. Omast arust tunnen ära humoorikaid viiteid ka blues-muusikale. Mõned meeleolud seostuvad Mike Oldfieldi “Voyager”’iga.

Lisaks suurepärasele muusikaelamusele (au ja kiitus hästi paigas soundi eest) pakkus X-Panda kontsert teatrietendusega võrdselt huvitavat karakterite koosmängu. Minul igatahes oli väga põnev jälgida, kuidas noormehed laval muusikasse sisse elasid ja ennast muusikas väljendasid – kes mängis suletud silmadega, kellel oli väga väljendusrikas miimika, kes läks võimsate helidega üleni kaasa jne.

Super avalöök loodetavasti väga heale hooajale!

kuidas portreteerida Heliloojat?

Pour faire le portrait d’un compositeur

Prenez une pièce de terre au milieu des eaux

au desous des cieux infiniment bleus.

Prenez quelque chose simple

et complètement humain.

Prenez un peu de chagrin,

un peu de paix et d’espoire,

quelques salles de concert,

quelques symphonies et du rock,

la poesie des phrases jamais terminees,

un peu de joie et surprise de trouver

le monde dans une perle de pluie.

Prenez tout cela et ajoutez

de temps en temps

un costume noir.

Et maintenant – qu’est- ce que vous avez?

Un homme.

Un seul homme

qui met le miroir de note devant les gens

qui ecoutent.

Portreefilmi õnnestumise eelduseks on sümpaatia ja pieteeditunne portreteeritava suhtes – kui need on materjalis tajutavad, siis jõuab see emotsioon ka vaatajani. Et filmimisprotsess on nagunii tungimine inimese privaatsfääri, tuleb au anda Marianne Kõrverile, kes on kandnud nii stsenaristi, režissööri, operaatri kui monteerija rolli – ikka selleks, et portreteeritavat Erkki-Sven Tüüri võimalikult vähe filmimistegevusega häirida. Ometi on isegi sellise lahenduse puhul selgelt märgatavad hetked, kui kaamera juuresolek ikkagi kammitseb, sunnib portreteeritavale peale teatava esinduslikkuse, ametlikkuse. Nii näiteks on väga loomulikud kaadrid heliloojast raamaturiiuli ees oma maailmavaadet avamas. Laused jäävad küll lõpetamata, aga formaat on tuttav ja rollid osapooltele selged ning kindlapiirilised: kaamera – intervjueeritav. Ebamugav ja ebakindel näib aga olemine komponeerimisstseenis – kaamera on liiga lähedal, liiga personaalses ruumis ja kontekstis. Samavõrra kui peategelase koostöövalmidust tuleb hinnata ka kommentaare jaganud sõprade esinemist – ei ole lihtne en face kaamerasse rääkida nii, et see tehislik ja pingutatud ei paistaks. Õnnepalu ja Sibul saavad aga ülejäänud filmiga haakuva koduse tooni hoidmisega kenasti hakkama.

Võib-olla isegi natuke üllatav on, et Erkki-Sven Tüür on olnud nõus endast filmi väntamisega – omaettehoidev, isegi eraklik mees. Või vähemasti on meedia temast sellist pilti kujundanud. Sama liini jätkab ka Kõrveri film. Erakluse, munkluse motiiv on küll ühtlase niidina läbi filmi kantud ja välja peetud, tundub minu jaoks aga natuke forseeritud ja antud kontekstis pisut liiga banaalne samastamine. See kõik ei vähenda aga põrmugi helilooja öeldud ja ütlemata jäävate sõnade kaalu. Või helikeele kõla kaalu, mis jääb täitma tühimike seal, kus sõnadest puudu tuleb. Looja püüdlused ja pettumused, otsingud ja lootused sulavad filmis teatavaks tõsimeelseks, veidi nukrakski alatooniks.

Mainimata ei saa jätta dokumentaalse portreefilmi visuaalset lahendust. Loodusel ja merel on oma väga tähtis koht nii filmi visuaalsuses kui Tüüri loomingulisuses. Vahepeatustega mõne suurlinna kontserdisaalis, kulgeb rännak läbi aastaaegade jääkamakatest kirjude liblikateni, progest sümfooniateni. Veidi värisevad kohati off focus kaadrid sisendavad sedasama vahetust, loomulikkust, mida ülejäänud pildikeel. Pildis on palju valgust – nii päikese kui hinge oma. Visuaali ja heli kooslusel on kokkuvõttes kandev roll – kõik, mis sõnades ütlemata, on muusikas ja loodusvaadetes olemas – vaja osata see vaid leida ja välja lugeda.

Portreefilm “Erkki-Sven Tüür. 7 etüüdi piltides”

Stsenarist, režissöör, operaator, monteerija Marianne Kõrver (Exitfilm 2009).

suurlinnahõnguline spiooni-džäss

Kui te kohtate ühes loetelus nimesid Mihkel Metsala, Eduard Akulin, Virgo Sillamaa, Meelis Vind, Mihkel Mälgand, Ara Yaralyan ning last but not least Siim Aimla, siis on tegu koosseisuga, mille puhul on a priori kindel kvantiteet, kvaliteet ja absoluutselt võrratu meeleolu.

27. veebruaril 2010 oli nimetatud ja mitmeid siinkohal nimetamata suurepäraseid muusikuid võimalus kuulda Estonian Dream Bigband’i ja Ocean’s 4 ühiskontserdil Kumu auditooriumis.

Terminit spiooni-džäss kasutas Aimla ise Ocean’s 4 muusika kirjeldamiseks ühel kontserdil NO jazzikohvikus (juba koosseisu nimigi viitab menukale Ocean’i filmiseeriale). Ise tahaksin seda nimetada suurlinnajazziks. Tegu on visuaalselt tohutult inspireeriva muusikaga: hämarad lounge’id, kõrged stilettod, eemalduvad tagatuled, briljandid, värvilised kokteilid, tuledes kõrghooned, räpased kõrvaltänavad, sügavad dekolteed, mansetinööbid, krediirkaardid, vihmast märg sillutis, kaarsillad, neoonsildid, 24h delid, pimedad aknad, taksoplafoonide kuma… On glamuuri ja igatsust, on ohtlikku, chici ja salapärast. Kujutluspildid jooksevad nagu filmilindil ja heas mõttes filmiliku muusikaga tegu ka on. Teatavast hämara lounge’i intiimsusest on suurejoonelisemates bigbandi seadetes loodud maailmad, kus kõik on natuke suurem, säravam ja rõhutatum, kui elus igapäevaselt kombeks. Ja olgugi, et autor ise on andnud oma loomingule pealkirju “Ema tuli koju” ja “Mowgli”, siis mind jäi igal sammul ikkagi valdama tunne suurlinnalikkusest, mis oli omakorda võluvas kontrastis Aimla muheda huumoriga tembitud lihtsa ja pretensioonitu olemisega.

Nagu esimeses lõigus välja toodud nimekirigi näitab, on tegu vaieldamatult andekate ja mitmekülgsete muusikutega, kellest kedagi otseselt esile tõsta oleks siinkohal ebaõiglane (ja ega ma olegi selleks pädev). Rohkem võimalusi silma jääda oli Kumu kontserdil ehk bassimängijatel Mälgandil ja Yaralyanil oma duo/võistlusega, Sillamaal kitarri- ja Akulinil tromboonisoolodega, kogu selle seltskonna eestvedajast Siim Aimlast endast rääkimata. Selle kõige juures oli tohutult hea näha, kuidas mehed laval näisid seda kaht tundi nautivat samavõrra kui publikum saalis, kuidas meeleolu kontserdi edenedes üha ülemeelikumaks, energilisemaks ja vabamaks muutus.

Puha jama jutt, et hea kontsert ei tohiks kesta rohkem kui tund viisteist: antud koosseisu võiks vabalt kuulata kahetunnistes annustes nii sageli kui vähegi võimalik. Eriti hea, kui mingil hetkel avaneks võimalus seda humoorikat ja särtsakat suurlinnahõngu plaadimängija vahendusel oma apartementigi tuua.