theatrum mundi

Kui muljeid ja emotsioone tulvab peale säärase tihedusega nagu minul viimasel ajal, siis on raske neid kuidagi verbaalsesse vormi valada.

Teatrilaulude programm Linnateatris teenib auga välja plusspunktid just oma meelelahutuslikkuse mõttes. Muidugi on need lood, mida vahele räägitakse ja küsimused harivad, aga eelkõige tegu on siiski saalitäie (ja miks ka mitte lavatäie) inimestega, kes tunnevad end hästi ja naudivad üht õhtupoolikut kvaliteetset meelelahutust. Säravaimalt jäävad meelde Evelin Pange hääl madalamates registrites (“Misty town”), Valgre originaalversioon “Saremaa valsist” (vähe sellest, et meloodia oli minooris, ka tekst saab ’41 aasta sündmuste valguses teise värvingu) ja muidugi Indrek Ojari kehastatud Paul Pinna – võrratult lõbustav rollisooritus kübaras ja kerge aktsendiga. Minul pole küll olnud õnne Pinnat laval näha, aga fotode põhjal ja niipalju, kui mälestustest lugenud olen, sai Ojari Pinna kehastamisega minu meelest väga hästi hakkama. Ainult üks asi etenduse jooksul ei meeldinud – ma ei suuda aktsepteerida kui keegi teine peale Mägi laulab Mägi laule. Esitusel polnud otseselt midagi viga ja laul on ilus nagunii, tegu lihtsalt minu personaalse kiiksu-kääksuga, mis neid kaht Mägi laulu nautida ei lasknud. Muidu oli kõik hea. Eesti teatris on kõlanud imelisi laule ja imekspandav, mida kõike tegelikult publik (tervikuna kokku) eesti teatri ja muusika ajaloost teab või on suuteline väikese abiga ära arvama.

***

Midagi sellist ei olnud ma kunagi varem näinud.

Juttu siis Nukuteatri täiskasvanute nukuetendusest “Mängurid” Gogoli samanimelise kirjandusteose järgi.

Esimene positiivne aspekt: Gogol. Vene romantism ja realism on mulle alati meeldinud ja sel ajal kui teised lugesid vastumeelselt Turgenevit ja Gogolit võtsin mina “Surnud hinged” ja lugesin seda mõnuga, nagu head meelelahutust, mida see teos oma võrratu huumori ja grotesksete värvikate karakteritega kahtlematult ka on. Nii et “Mängureid” laval näha oli meeldiv juba teksti, teksti põimitud naljade ja tõeterade ning vene 19. sajandi elu peegelduse tõttu.

Teine positiivne aspekt: teistlaadsus. Ei ole ju tegu päris tavalise täiskasvanute etendusega, kui laval on korraga mitmes mõõdus nukud ja samal ajal ka näitlejad. Just see inimesed-suured nukud-väiksed nukud vaheldumine oli väga põnev ja võimaldas hästi markeerida ühiskondlikke ja sotsiaalseid olusid ja seisundeid, samuti tuua sisse inimese ja temast võimsamate jõudude teema.

Täiesti hämmastav oli avastada, et ühe suure nukuga tegeleb korraga vähemalt kaks näitlejat ning et selle ühe õhtuse etendusega oli rakkes peaaegu 20 inimest! Omamoodi sümboolne ju seegi, et näivuse ja petlikkuse (petturluse) teemaga tegelevat lugu etendatakse nukkude vahendusel (nukud, kes kujundlikult ja mängult kehastavad-kujutavad inimesi – mitmekordne mäng).

Kolmas pluss: muusikaline kujundus. Veidi kriipiv ja natuke õõvastav õudusfilmilik muusika sobis selle tüki meeleoludega väga hästi ja võimendas just Gogoli teose groteskseid aspekte, õudusfilmiliku muusika ja rääkivate nukkude kooslus ärevalt pimedas ruumis on mõjuv ju nagunii. Kõik see kokku lõi tugeva impressiooni nihestatusest, väga hästi tempereeritud nihestatusest.

Läbi pimeda vanalinna koju minnes vaatasin neid kitsaid ja vihmast läikivaid kõveraid tänavaid natuke teise pilguga.

***

“Meestele ainult omal vastutusel” – umbes nii võiks seista etenduse “Meeste varjupaik” afishil ja kavalehel. Põhjus väga lihtne – suurem osa saalis istunud meestest ei paistnud naljast kas aru saavat või ei tundnud ennast just liiga hästi. Naistel see-eest oli väga lõbus, vähemasti minul küll.

Muidugi ei ole tegu kõige intelligentsema huumoriga, mida ma elus kohanud olen. Aga ostuhullude naiste eest põgenevate meeste karakterid on värvikad, naljad tuletatud elulistest teemadest ja olukordadest, rollitäitmised säravad. Lugu ise väga kaasaegne ja aktuaalne (pole ju isegi sellest shoppamise pahest päris vaba). Ja meeste loogika – see on vahel päris hämmastav 😛

Mõne mehega oleks seda tükki ilmselt päris lõbus koos vaadata ja kommentaare küsida. Nende paari konkreetse persooniga, kes mulle pähe tulid, oleks ilmselt üsna piin olnud. Piin neile.

Hea meelelahutus (millest ei puudu ka tõsised teemad) sõbrannadele õhtu veetmiseks.

Published in: on 29. okt. 2008 at 14:40  Lisa kommentaar  

las jääda see luul, deja vu

Mitte miski ei saa kannu aromaatse kohvi ja maitsva veini vastu – ei aja kulg ega riigikordade ja kleidimoodide muutumine. W kohviku nurgas istub Stammgast, joob kohvi, tema ümber keerleb ja kulgeb inimeste ja aja lugu. Külastajate poliitilised ja kirjanduslikud vaated muutuvad, muutub keel, milles tellitakse ja pöördumine, millega tellimust alustatakse. Stammgast jääb samaks. Ettekandja jääb samaks. Põhimõte jääb samaks: alati on aega, et teha üks suits, juua üks kohv (või 2, või 3), puhuda juttu ja flirtida ettekandjaga. Ja lahti rullub mitte ainult ühe kohviku, vaid terve ajalugu.

Stammgastina teeb särava rolli Lembit Ulfsak, kellest õhkub vanakooli espriid ja elaani. Tegelaskuju on meeldiv, hea huumoriga ja kõigutamatu isuga kohvi ja seltskonna järele. Mees, kes kehastab Vana Maailma väärtuste, vaimsuse ja kommete viimast kantsi muutuvas maailmas. Või tegelikult, palju see maailmgi muutub: ikka istuvad daamed ümber kohvilaua ja vahendavad uuemat kõmu, ikka koonduvad noored ümber särvate ja natuke hullude loojanatuuride, ikka on mõni vana hull, kes tahab helistada Brežnevile (kui Kremlisse ei saa, siis kas või suvilasse) või jumalale.  Aga see kõik toimub nüüd teistes kohvikutes. Akvaarium on küll alles, aga pole enam “vagunit” ja pole enam Seda Vaimsust. Ja mehed ei mängi enam W kohviku tagaruumis malet. Ja kübaratega vanadaamidki on leidnud mõne teise kohviku.

Kes üldjoontes teadbajalugu, aga mitte selle igapäevasemaid kultuurilisi ilminguid (kohviku ja seltskonnakultuur), sellele jäi näidend pisut kaugeks. Kes ei tunne Tartut ja pole aega veetnud W kohvikus, see ei võinud päriselt, lõpuni aru saada ka lavastusest. Minul oli õnne käia ja elada Tartus veel enne W ümberehitust. Kui omlett ei maksnud peaaegu midagi, kui tagumises saalis leidus noori ja vanu, kes ajaviiteks malet mängisid, kui vanaprouad kogunesid laudkondade kaupa oma igapäevast kohvi ja kooki tellima.

Aga etendus on imeline. See kannab vanasse W ja esimesse vabariiki ja tartu pommitamisse…Ja lõpuks inspireerib ühte hilisõhtust kohvikukülastust.

Published in: on 15. okt. 2008 at 10:53  Lisa kommentaar  

trade this life for fortune and fame

Kujutage ette materialismi, kapitalismi, edukultuse  ja hea elu teemalist teatrietendust.

Kujutage ette Vene teatri suurt saali (kuld ja kard, maalingud ja dekoratiivsed kaminad, sära ja sillerdus).

Pange need kaks asja kokku.

Saate Vanemuise külalisetenduse “Kõik aias” Vene teatri saalis sel esmaspäeval.

“Kõik aias” on hea näide, kuidas tõsist teemat võib väga edukalt vaadata läbi musta huumori prisma nii, et teema ei kaota midagi oma tõsidusest, aga publikul on lõbus. Kõlama jäävad kaks (kahjuks) väga õiget mõtet: “Raha on raha on raha” ja “Inimene harjub kõigega”. Ja ehkki teatrilaval on see kõik natuke utreeritud ja hüperboliseeritud, siis tegelikult nii ongi, paraku.

Es gibt viel schnelles Geld…

Pani ennastki loomulikult raha ja selle teenimise teemadel mõtlema. Kui suured tundusid need summad, mis ma esimeste giiditöödega teenisin. Nii suured ja nii palju jäi üle, et võis väikekodanlikult suisa kõrvale panna ja koguda. Ja kuidas mulle tundub, et praeguse töö eest ei teeni nagu üldse midagi ja suurema osa ajast ei ole raha ollagi. On õigus, et mida rohkem teenid, seda enam hakkad kulutama. Seda ilmselt muidugi mingi piirini, aga esialgu tundub küll nii olevat. Septembris teenitud palgalisa kaob ilmselt nii kiiresti eiteakuhu nagu poleks seda kunagi olnudki.

Vene teatri saal iseenesest ei toeta kuigivõrd etenduse sõnumit 😛

Ja ära ütlemata hea on vimaste kroonide eest osta cafe latte ja muuseumipilet.

 

Published in: on 1. okt. 2008 at 16:23  Lisa kommentaar