suurlinnahõnguline spiooni-džäss

Kui te kohtate ühes loetelus nimesid Mihkel Metsala, Eduard Akulin, Virgo Sillamaa, Meelis Vind, Mihkel Mälgand, Ara Yaralyan ning last but not least Siim Aimla, siis on tegu koosseisuga, mille puhul on a priori kindel kvantiteet, kvaliteet ja absoluutselt võrratu meeleolu.

27. veebruaril 2010 oli nimetatud ja mitmeid siinkohal nimetamata suurepäraseid muusikuid võimalus kuulda Estonian Dream Bigband’i ja Ocean’s 4 ühiskontserdil Kumu auditooriumis.

Terminit spiooni-džäss kasutas Aimla ise Ocean’s 4 muusika kirjeldamiseks ühel kontserdil NO jazzikohvikus (juba koosseisu nimigi viitab menukale Ocean’i filmiseeriale). Ise tahaksin seda nimetada suurlinnajazziks. Tegu on visuaalselt tohutult inspireeriva muusikaga: hämarad lounge’id, kõrged stilettod, eemalduvad tagatuled, briljandid, värvilised kokteilid, tuledes kõrghooned, räpased kõrvaltänavad, sügavad dekolteed, mansetinööbid, krediirkaardid, vihmast märg sillutis, kaarsillad, neoonsildid, 24h delid, pimedad aknad, taksoplafoonide kuma… On glamuuri ja igatsust, on ohtlikku, chici ja salapärast. Kujutluspildid jooksevad nagu filmilindil ja heas mõttes filmiliku muusikaga tegu ka on. Teatavast hämara lounge’i intiimsusest on suurejoonelisemates bigbandi seadetes loodud maailmad, kus kõik on natuke suurem, säravam ja rõhutatum, kui elus igapäevaselt kombeks. Ja olgugi, et autor ise on andnud oma loomingule pealkirju “Ema tuli koju” ja “Mowgli”, siis mind jäi igal sammul ikkagi valdama tunne suurlinnalikkusest, mis oli omakorda võluvas kontrastis Aimla muheda huumoriga tembitud lihtsa ja pretensioonitu olemisega.

Nagu esimeses lõigus välja toodud nimekirigi näitab, on tegu vaieldamatult andekate ja mitmekülgsete muusikutega, kellest kedagi otseselt esile tõsta oleks siinkohal ebaõiglane (ja ega ma olegi selleks pädev). Rohkem võimalusi silma jääda oli Kumu kontserdil ehk bassimängijatel Mälgandil ja Yaralyanil oma duo/võistlusega, Sillamaal kitarri- ja Akulinil tromboonisoolodega, kogu selle seltskonna eestvedajast Siim Aimlast endast rääkimata. Selle kõige juures oli tohutult hea näha, kuidas mehed laval näisid seda kaht tundi nautivat samavõrra kui publikum saalis, kuidas meeleolu kontserdi edenedes üha ülemeelikumaks, energilisemaks ja vabamaks muutus.

Puha jama jutt, et hea kontsert ei tohiks kesta rohkem kui tund viisteist: antud koosseisu võiks vabalt kuulata kahetunnistes annustes nii sageli kui vähegi võimalik. Eriti hea, kui mingil hetkel avaneks võimalus seda humoorikat ja särtsakat suurlinnahõngu plaadimängija vahendusel oma apartementigi tuua.

väike kohmetu tulilind kaugel maailma tulisest tuumast

Andri Luup “Fööniks” Theatrumis 18. veebruaril 2010.

Lavastaja Andri Luup, muusika Kaspar Uljas, koreograafia Eve Andre ja Elita Erkina, valgus Helvin Kaljula. Osades Ott Aardam, Eve Andre/Jelena Bajandina, Kaspar Uljas.

Kunstiajaloo lühikursus

Napp ja tinglik lavakujundus muudab lavaruumi veidi pööningukambri sarnaseks: kõik näib natuke tolmune ja kulunud, pisut juhuslik ja kokku sobimatu. Erineva suuruse ja kujuga peeglid annavad tegelaskujule võimaluse end vaadata, endale silma vaadata – otseses ja metafoorses mõttes – , samas edevalt enesetadlikuks saada. Valge natuke räsitud ukse taga, millest siseneb unistuste naine, võiks ju olla peategelase igatsetud parem maailm, sealt paistab aga taaskord vaid peegel – nii on peategelase ruum ja maailm suletud, kõikjalt vaatavad vastu vaid peegeldused status quo’st. Sinine filter prožektori ees heidab unistusliku, samas jahedat tooni valgusvihu samas, kui peategelane (pikk sõna, nimetagem teda edaspidi lihtsalt Mees) ei ihka muud kui soojust – helgust inimestes, inimtunnetes ja maailmas tervikuna.

Valgele ekraanile jõutakse etenduse jooksul projitseerida terve kunstiajaloo kursuse slaidiprogramm Saksa renessansist II MS järgse kunsti assamblaažideni. Kui esimeste piltide puhul on märksõnaks naised, siis lõpuks jõutakse suurte abstraktsete elu- ja kunstiprobleemideni. Üsna etteaimatav on slaidiprogrammi finaal – kui ekraanile ilmub Malevitshi “Must ruut valgel taustal”, siis ei ole just palju võimalusi, mis sellele veel järgneda võiks. Muidugi “Valge ruut valgel taustal” elik tühi ekraan. Mees üritab veel paar korda järgmist slaidi leida, aga mida ei tule, seda ei tule. Ühtlasi on valendava ekraaniga kokku võetud kogu kunst ja kogu elu – enam konkreetsemaks ja samas abstraktsemaks ei ole võimalik minna; see on pind, mille slepi moodustab kõik see, mis on olnud ja mis märgib absoluudina kõike, mis võiks olla.

Etenduse alguses kasutatud valguskujundus, mis peidab rohkem kui näitab, on mõjuv. Edasi tegutseb Mees rahulikus kollases prožektorivalguses – peitusemäng iseendaga on lõppenud, iseenda hämarad olemuse nurgad on välja valgustatud ja ebakindlused publiku ette toodud.

Õigustatud interdistsiplinaarsus

Mehe monoloogi on orgaaniliselt vahele põimitud akordionimuusika ja plastilise tantsu number. Akordionihelid teevad minu kujutlustes alati viipe Pariisi tänavate, väikelinna katusekambrite ja 19. sajandi lõpu kuurortlinnade roidunud pärastlõunate suunas. A. Laasik on 8.02 Päevalehe arvustuses toonud võrdluse Tšehhovi tegelaskujudega, mina veaksin paljuski just muusika mõjul ühendava joone “Fööniksi” ja Tšehhovi näidendite nukkermagusa meeleoluga.

Ideaalnaise heiastuselt soovinuks ehk rohkem distantseeritust, eemal olekut, nägemuslikkust; liikumist ja olemist täielikus teadmatuses Mehe olemasolust, võimendatud võõrandumist.

Relvitukstegev lihtsus

Tekstiliselt ei ole tegu maailma tugevaima ega säravaima looga, midagi uut ja tõeliselt värsket ei kohta. Teksti ja selle esituse absoluutseks trumbiks on aga lihtsus ja siirus. Ei mingit herolisust, tõstetud tundmusi ja mõttelende, ühe teemakillu ümber suurte sõnade tegemist. Laval on lihtne, natuke läbipõlenud, veidi kulunud ja segadusse sattunud väike inimene. Väike inimene probleemiga, mis on mõõtmatult suurem kui tema. Inimene meie kõrval trammis, meie järel kassajärjekorras, inimene meie kõrval voodis, inimene meie pintsakus ja peegelpildis. Ott Aardami kehastatud tegelane on veel oma kõhhklustest ja ebakindlustest kõrgemal, ninaots ulatub veel identiteedikriisi-mere pinnale, tal on veel jaksu soovida muutuda, ta pole veel alla vandunud. Absoluutne keskpärasus on see, mis on ta valitsevasse olukorda tõuganud ja see, mis jääbki kärpima ta lennuhoogu ja muutumistuhinat.

Mitte leekidesse lahvatav, vaid hubaselt hõõguv

Peategelane igatseb soojuse poole ja kahetseb, et tema suudaks hea, osavõtlik ja helge olla parimal juhul vaid välispidiselt, seesmiselt tühjaks ja ebaveenvaks jäädes. Samas jääb tegelaskujust ja etendusest tervikuna just selline inimlikult väga soe mälestus. Igapäevaselt lihtne ja tavatult siiras lugu. Värske ja liigutav oma vahetuses.

Palagani teha pole patt!

Ei ole see meeste elu ka kerge – vähemalt on seda püüdnud näidata poola dramaturg ja stsenarist Andrzej Saramonowicz oma hormonaalses komöödias “Testosteroon” (maailmaesietendus 2002, Pärnu Endlas 4.10.2008). Või noh, näidata püüab (!) seda Endla teatri meespere – kuivõrd see õnnestub ja mis tasemel, on juba omaette teema.

Reserveeritud restorani saabub pärast luhtunud pulmatseremooniat seltskond mehi, et teha mida? – võtta viina ja rääkida naistest. Ja muidugi iseendast – bravuursemad tüübid kelgivad oma säravamate naisvõitudega, tagasihoidlikumad mehepojad heietavad ebaõnnestumiste ümber. Ja et ilm on imelik ja maanurk kitsuke, siis selgub, et õnneks või kahjuks on kõik kõigiga seotud, seotud olnud või saavad seotud olema – ikka naiste ja voodi kaudu. Naljad lendavad peamiselt allapoole vööd või egole pihta. Hellem kõrv ja hellik esteetikataju saavad šokeeritud.

Mõnes mõttes on tegu väga ausa etendusega. Inimesed vannuvad ja ropendavad – see on fakt ja ilustamata seda tõsiasja laval ka illustreeritakse. Üks siiras südame põhjast tulev sajatus kaalub mõnigi kord üles katsed tulvavat emotsiooni tsivilisatsiooni kõrgema taseme väljendustesse rüütada. Ütled ära, hakkab kergem. Ropendamine laval peab olema põhjendatud ja minu meelest antud loos on – see väljenduslaad on osa karakteritest, see kuulub orgaaniliselt nende meestegelaste käitumise, väljenduse, olemuse juurde. Oleks silmakirjalikkus püüda neid tegelaskujusid kuidagi pehmemalt, ilma vängema sõnavarata edasi anda; oleks veel suurem silmakirjalikkus teha vaatajana kohkunud nägu ja ahhetada, et missugust rõvedust laval näidatakse – näidatakse täpselt seda, kuidas suurem osa inimkonda vihastades end väljendab. Tsenseerimata väljenduse juurest füüsilise vägivalla manu, mida minu meelest on veidi liiast – vot seda, ei lõua- ja maksahaagid nii kergelt lendavad on mul juba oluliselt raskem uskuda (aga see võib tulla asjaolust, et minu tutvusringkonda kuuluvad siiski peamiselt intelligendinirud, kes suuga (ka ropu suuga) teevad suure linna, käega ei kärbsepesagi). Kui etendus millegagi liiale läks, siis alastusega. Taaskord tegevus, mis peab olema põhjendatud. Ei ütleks, et selles loos ja lavastuses oleks hädapärast vajalik Endla meespere varustusega tõtt vaadata – lavastuslikult andnuks stseeni ka muul moel lahendada, stseenike mõjub ebaküpse lahendusena ja muudab tegelaskujud ebaküpsemaks, kui ülejäänud arengud neid näitavad. Seda enam, et vaatepilt ei anna otseselt midagi juurde karakterite ega loo mõtestamisse, kõik, mida vaatajal tegelase omaduste kohta vaja teada on, antakse talle nagunii veel ka tekstiliselt teada.

Loo pealiskaudsuse ja üheplaanilisuse võib üle elada: teha palagani pole patt – osaliselt just nii elas teater üle nii keskaja kui renessansi. Mis ei tähenda, et seda teist plaani ei võiks või saaks luua – mitme tegelaskuju mõtteavaldustest võiks teatava rõhuasetuse ja nüanseeritusega esile tuua peaaegu et vulgaarfilosoofilisi (vulgaar tähenduses lihtsustatud, rahvalik, jäme) mõttelende. Sügavam ohe ühes kohas, keskendunum pilk teisal ja juba oleks meeste arutlustel tõsisem mekk ja olemustel realistlikumalt mitmekihilisem mõõde.

On juba vaat et kohustuslik, et kui näitlejad vähegi laulda oskavad, siis etenduses laulma nemad ka pannakse. Valitud laulud annavad muidu testosteroonist pakatavale ja teataval määral macholikkusest kantud loole väikse lüürilise lisavärvingu. Tahtmatult kerkib silme ette stereotüüp valesti mõistetud nõrgemast tugevamast sugupoolest. Kujunduses on kasutamist leidnud agressiivsuse ja armastuse, kire ja surma värvid must ja punane. Lava erinevatesse tsoonidesse paigutatud pikad lauad annavad võimaluse eraviisilisteks südamepuistamisteks ja ühiseks, aga mitte üksmeelseks meesrindeks ühe laua taga.

Kõigi nende väiksemate ja suuremate miinuste juures polnud tegu kaugeltki kõige halvema etendusega, mida viimase aasta jooksul nähtud. Ei olnud piinlik vaadata, ei olnud rahast ega ajast kahju. Mis seal salata – musta huumorimeele ja rikutud fantaasiaga inimesena leidsin nii mõndagi lõbustavat (tegelikult on kogu materjalist tunda tugevat meesautori (enese)irooniat meeste üle). Tugeva lisaboonusena julgen öelda, et ükski neist näitlejatest ei olnud laval mütsiga löömas (et ah mis see lugu ikka on, las lohiseda) või ei näidanud seda vähemasti välja – kõik olid lavalises mõttes kohal, oli maskuliinset mänguhoogu ja jõulisust. Just “kohal” tundub olevat õige termin – ei olnud poolikult tegemise maiku, hinnaalandust. Karakteritel oli välja mõeldud ja kujundatud oma iseloom ja käitumislaad – tõsi, üsna stereotüüpsed ja lihtsakoelised, aga midagi siiski. Lihtsad tegelased olid lihtsalt ja siiralt mängitud, seejuures üle pingutamata – kui rahvas tahab ropendamise peale naerda, las ta siis naerab, aga väevõimuga pikantsemaid kohti üle ei mängitud; rõveduse koomika tulenes pigem tegelaskujudest kui üle võimendatud mängulaadist (tahaks loota, et see on lavastuse püsiväärtus ja mitte ühe etenduse omapära).

Niisiis: kui te ei ole peps ropendamise ja alastuse suhtes teatrilaval, ei otsi igast lavastusest sügavamat mõtet, ei nõua igalt etenduselt kõrgeid moraalseid, esteetilisi ja kunstilisi tõdesid, suudate hinnata teatrit kerge meelelahutusena ega põe silmakirjalikkuse all, siis see etendus võib pakkuda ühe kergesti seeditava ja kergesti ununeva, aga meelelahutusliku õhtupooliku.

“Testosteroon”

Endla teatri külalisetendus 8. veebruaril 2010.

Lavastaja Enn Keerd, kunstnik Silver Vahtre, muusikaline kujundus Feliks Kütt.

Osades: Jaanus Mehikas (petetud peig, 30-aastane ornitoloog), Raivo Rüütel 8peigmehe isa, 54-aastane, elupõline naistemees), Veljo Reinik (peigmehe vend, jurist, 30-aastane), Ago Anderson (nohiklik mikrobioloog, peigmehe sõber), Sepo Seeman (sugutäkust kelner), Tambet Seling (29-aastane copywrighter), Lauri Kink (lohaka elegantsi ja kirevate elukommetega trummar).

eneseabi või enesepettus?

Üks võimalus eluga toime tulla on kahtlemata end sellest läbi naerda. Rakvere teatri “Elu ja kuidas sellega toime tulla” on lustakas, heas mõttes rahva(teatri)lik tükk, mille süvakihist ei puudu siiski ka tõsisem kriitika religiooni ja ühiskonnatavade suhtes. Aga kõigest järjekorras.

Lavastaja Üllar Saaremäe on näitlejatele suviseks koduseks ülesandeks andnud läbi hekseldada suremas koguses eneseabiraamatuid, et siis kõige inspireerivamatele ideeliinidele ehitada humoorikas, improvisatsioonile ruumi jättev lavastus. Põhiteemaks on valitud naiste-meeste suhted, taju, käitumise ja maailmapildi erinevus ehk miks mehed ei mõista naisi ja naised mehi ja kuidas seda olukorda parandada annaks. Teemavalik näib esmapilgul pisut otsitud, võib-olla seetõttu, et need eneseabiõpikud, mida mina käes olen hoidnud on tegelenud peamiselt edukuse, majandusliku kindluse ja üldiste sotsiaalsete suhetega. Teisalt muidugi on nais-meesteema komöödiaformaadis suhteliselt kindla peale minek, nö turvaline valik, mis kõigi eelduste kohaselt peaks lõbu pakkuma vaatama tulnud paarikestele võrdselt (siinkohal tähelepanek – nähtud etenduse ajal kostis saalis ülekaalukalt naiste naeru). Ja kindlasi pole see kaugeltki ainus teema, mida eneseabiraamatutele tuginedes lavastada saaks; teistsuguse teemavaliku puhul võiks see olla hoopis teistsugune lavastus, ka väga tõsimeelne ja hävitavalt sarkastiline. Rakvere on valinud helgema lähenemise ja selle omakorda rüütanud lauludega vürtsitatud vormi; tervik peaks lõppkokkuvõttes mõjuv ja mõistetav olema väga laiale publikuringile (Rakvere suuruses linnas endale elitaarsust lubada oleks selgelt enesehävituslik, aga ka kitsarinnaline).

Sellele, kuivõrd laia nähtusena eneseabikirjandust käsitletakse, viitab näiteks Piibli paigutamine samasse ritta pendli ja enesehüpnoosi õpetustega. Üsna selgelt ja hirmutavalt joonistub välja tõdemus, et Piibel on tegelikult aastasadu toiminud kõigi muude funktsioonide hulgas ka meeste eneseabiraamatuna enese kehtestamise osas. Ühtlasi jääb õhku küsimus, kas ja kuivõrd on inimesel õigus tõlgendada Piibli kirjakohti üksüheselt ja neid eneseabiks kasutada, eriti nüüd 21. sajandil. Kiire terava torke saab religioon kui autosugestioon ja samas seelikusaba, mille varju pugeda. Kantud elutervest huumorist, ei saa öelda, et lavastuse üle domineeriks irooniline suhtumine. Eneseabikirjandust uuritakse pigem kui fenomeni, milles võib sisalduda nii mõttetusi kui kullateri. Kui üldse miski saab otseselt pilke osaliseks, siis üha populaarsust kogunud koolituste kultus, milles üks inimene võtab endale õiguse terve seltskonna võõraste inimeste elu ja mõtlemist muutma hakata ning millega teatud seltskond sära- ja sinisilmselt kaasa läheb. Nii jäetakse etenduse vaatajale võimalus ise mõelda ja otsustada, mida nad arvavad ja kuidas suhtuvad eneseabisse, aga tingimuseks on just ise mõtlemine (!) mitte kellegi poolt valjuhäälselt kuulutatud tõdede pimesi tunnistamine.

Etenduse alguses mõtlen ehmatusega, et kas nüüd jääbki nii, kas tõesti järgneb 2,5 tundi piinlikku taidlemist sisuliselt olematu teema ümber. Esimestel hetkedel ei suuda isegi muidu nii võluv Toomas Suuman oma meheliku sarmi, iroonia ja mõttepeenuse tabavusega avangut päästa. Kõik tundub kuidagi plass, pingutatud ja lahja. Aga siis hakkab minema… Suuman räägib ennast soojaks, vaimukad vinjetid ja viited lendavad kiiremini kui kuulipildujast ja näitlejate silmisse tuleb publiku julgustava naeru saatel mängulusti sädemeke. Veniva alguse kompensatsiooniks on ülejäänud esimese vaatuse tempo väga paigas, peaaegu ei tajugi, et tund ja kakskümmend minutit saab jälgitud, kuidas mehed püüavad leida naiselikkust ja sellest aru saada. Kas ei ole ülesanded nii hästi leitud, naisnäitlejad vajalikul määral väljendusrikkad või on asi sisse toodud tõsistes alateemades (religioon ja inimõigused), aga teises vaatuses on säravaid leide vähem, tempo ebaühtlane ja lavastaja-näitlejate taotlused kuidagi ähmastunud. Korra mõtlen, et äkki oleks õigustanud ühe hästi pika vaatuse taktika – mõned väheütlevad momendid saanuks välja kärpida, etüüde ehk pisut teisiti komponeerida ja lavastust tervikuna ühtlasemaks muuta. Etendusse pikitud muusikapalade valik on kohati ehk liiga ilmselge ja üksüheselt tekstilise poolega haakuv, muusikalises kujunduses võinuks natuke julgemaid valikuid teha ja nende abil lisaväärtust, teist dimensiooni luua. Aga Rakvere näitlejate lauluoskuse kohta pole midagi paha öelda, saavad täitsa hakkama, ei ole piinlik kuulata.

Stseenidena on vaimukamad meeste tõeleidmistee lõik sensitiivi juhendamisel (“Küsige iga toiduaine käest, kas ta tahab teiega tulla” – “Aga kui tegu on Poola pirniga – ma ju ei räägi poola keelt?!”, “Banaan magab” jms) ja naistele suunatud õpetus istumisest ja vabastavast hingamisest. Meeleolukas nüanss on seegi, kuidas mehed-naised laval end istuma säevad – mehed paraja distantsiga, naised tool tihedalt tooli kõrval.

Lavakujunduses on küllalt nappide vahenditega (paar tooli, punased kardinad ja elektrilambikesed) loodud üksjagu showmaailmalik atmosfäär – silmnähtavalt odav, aga enesekindlalt edev. Triibulise tapeediga elutuba avardub karvaseid ja sulelisi sisaldavaks elulavaks, millel hakatakse lahkama elutoas viltu kiskuvaid ja arusaamatuks jäävaid suhteid ja soostereotüüpe. Viimased leiavad lavastuse käigus pigem kinnitamist kui ümberlükkamist, samas on kohal ka siiras püüd teineteist vastastikku aktsepteerida ja respekteerida. Kas pärast eneseabiraamatu või -koolituse läbimist nüüd kohe just nii idüllilist lahendust saabub nagu etenduse lõpus näha võib (ja kui saabub, siis kui kestev see on). Selge see, et suuri valgustuslikke avastusi antud lavalugu ei paku, esteetiliselt ega intellektuaalselt just närve ei kõdita. Aga üks esmaspäevaõhtu saab üsna heatujuliselt sisustatud ja veedetud.

Ja tegelikult võiks eneseabikoolituse kestuse aja pigem kasutada oma partneriga kommunikeerumiseks.

Rakvere teater “Elu ja kuidas sellega toime tulla”

Lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Kristi Leppik, muusikaline kujundus Heiki Kübar. Kollektiivses eneseabietenduses mängivad Helgi Annast, Silja Miks, Marin Mägi/Maarika Mesipuu, Margus Grosnõi, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Toomas Suuman.

Külalisetendus Eesti Draamateatris 15. veebruaril 2010.

kõigest muust rohkem kui jänestest

Harva, kui mõni kultuurisfäär suudab tekitada sedavõrd palju meediakära, kui seda suutis lavale tulles “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”. Küll ilmus kirjutisi etenduse kriitikaks ja kaitseks, lihtsalt skandaalihõngulisi kommentaare ja siiraid, kuid hämaraid katseid lavastust selgitada (TeMuKi-s A. Noormets). Minus tekitas sedavõrd suur mull esimese hooga hoopis vastureaktsiooni – kui ühe etenduse, mida sildistatakse alternatiivse ja avangardiga flirtivana vaatamine muutub peaaegu kohustuslikuks, siis mina seda vaatama tormata ei taha, pigem ootan, kuni kõmu on hajunud, meri pole enam põlvini. Selle seisundi saavutamiseks kulus natuke alla aasta. Nüüd, 5. veebruaril 2010 etendust näinuna julgen tõdeda, et kui lavastus pole selle ajaga maha käinud, vaid oligi algusest saati selline, siis ma mõistan, miks seda käsitleti skandaalina, aga ei mõista päriselt kõiki neid kiidukõnesid, mida lavastusele jagati.

Tunnistan, et läksin teatrisse kõigele vaatamata väikese eelarvamusega. Ja kõige muu hulgas võtsin otsuseks, et sellele, kuidas ministriprouaga käitutakse pööran tähelepanu alles teises järjekorras – esmane tähelepanu ja lavastuse kese (nii vähemalt jäi kajama mitmetest kommentaaridest) tegeleb kõige muu hulgas ka näitlejaks/loovisikuks olemisega praegusel kultuurimaastikul. Aga tunnistan täitsa ausalt – Jänesest hakkas natuke kahju. Olles samuti tegev kultuurisfääris, teades üsna hästi, kuidas otsuseid langetatakse ja kui raske on üheks või teiseks põletavaks (või uputavaks) probleemiks raha leida tundus mulle, et sellele inimesele tehakse ikka natuke ülekohut. Jänese tegelaskuju on iseenesest sümpaatne – inimene, kes tõesti tahab kogu südamest head ja soovib kunstimaailmaga suhestuda, aga ei tea päris hästi, kuidas. Ja vaadates NO teatri puupüsti täis saali ütlen kõhklematult, et võrreldes mitmete muuseumite olukorraga, läheb neil ikka väga hästi. Sotsiaalsust nagu on ja nagu ei ole ka. Miskipärast usun, et sotsiaalne sõnum jõuab vaatajani paremini ikkagi läbi konkreetse loo – see võib olla küll banaalsem ja igavam, aga see-eest toimivam viis. Ja publikuni jõudmine ON oluline.

Nii muutuski minu jaoks keskseks teemaks etendust jälgides – kui palju üldse mõistab vaataja kunsti? Kui palju saab tavaline vaataja aru sellest, mis TEGELIKULT laval toimub. Tavaline vaataja…kui sellist olemas on. Või nagu Prints küsib: “kas sina oled siis tavaline näitleja?”. Või nagu Tambet Tuisk neljandat seina ära võttes küsib: “Kui palju te üldse aru saate, mida me siin teema?”. Ega kõike ei saa – pole ju samasugust professionaalset ettevalmistust. Kõike ei peagi saama. Küll aga tajusin vaatajana midagi, mis etendusele selles kontekstis põrmugi kasuks ei tule – keskendumise, kohalolemise puudulikkus. Ma vaatan, kuidas näitlejad vaatavad oma kaaslaste etüüde…ja need pilgud on tühjad. Seal pole osavõtlikkust, pole keskendatust kaaslaste tegevusele, on mingi tehtud, teeseldud huvitatus (G. Raudsep oli siinkohal erandlik, pisut keskendunum kui ülejäänud). Tegu on füüsiliselt väga nõudliku lavastusega. Aga kui ma soovin näha midagi füüsiliselt nõudlikku, siis ma lähen balletti vaatama; draamanäitlejatelt ootan ma vaimset kohalolu ja olemise pingestatust, mida minu jaoks jäi napiks. Ehk on siinkohal tegu teatava paratamatusega, sest mingit Lugu kui sellist ju ei ole – on ühendavad ja siduvad teemad, aga need on kusagil sügavustes (või metatasandi kõrgustes) ja etendus töötab pigem kokkupõimitud etüüdide-performance’ tena. Kui näitlejad küsivad, kas publik jäi uskuma, et tegu on improvisatsiooniga, siis olin sunnitud pead raputama – ei jäänud uskuma. Võib-olla ma arvan inimestest nii halvasti, et ma ei usu, et nad viitsiksid igal etendusel improviseerida ja seepärast eeldan, et etüüdid on valdavalt siiski fikseeritud.

Siin on ilmselt veel üks põhjus, miks minu jaoks oli tegu vaadatava, aga mitte kuigivõrd pakkuva etendusega – mind isiklikult huvitavad karakterid, tegelaskujud, nende visandamine minu kujutlusse ja nende kehastamine. Ma otsin illusioone. Filigraanseid.

Aga tegelikult ei olnud üldse nii halb etendus, kui ma valmistunud olin 🙂 Mõned asjad meeldisid suisa väga. Näiteks etenduse algus: mehed kõlarikastidega, miksimas kokku erinevaid võnkeid ja helisid. Tajusin, kuidas inimesed minu ümber ärevalt nihelema hakkasid. Minule mõjus algusstseeni muusika aga hoopis kummaliselt rahustavalt, lõi tegelikult kogu etenduseks mõnusa feelingu. Teine moment, mida ma tõesti väga nautisin, oli näitlejad pakkimas kokku rekvisiite – see stseen kõnetas mind vist rohkem kui vaat et kogu ülejäänud etendus. Mõelda vaid, kui vähe on tarvis üheks lavastuseks, kui kiiresti käib kõige selle kokkupakkimine ja riidesse mässimine. Ja siis võib selle pambu, mis tegelikult sisaldab tervet väikest omaette maailma viia lattu ja sinna tolmuma unustada. Näitlejate igaõhtusest pingutusest laval ei jää aga mitte sedagi. Mälestused, jah, aga need on kaduv kraam. Ja mingil kombel meenutas see linaga kaetud kokku seotud träni laeva, valget laeva – ühtaegu peade kohal ähvardavalt kõikuv, teisalt lootust paremale edaspidisele märkiv.

Eha oli nagu Eha ikka. Ja jänesed olid lihtsalt armsad.

NO83 “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Laval Rasmus Kaljujärv, Risto Kübar, Andres Mähar, Mirtel Pohla, Jaak Prints, Gert Raudsep, Inga Salurand, Tambet Tuisk, Marika Vaarik, Sergo Vares.

Kurat, Casanova ja teised

Kõik saab alguse sellest, et Kurat tahab põrgus veidike korda luua ja annab mõnele jalgu jäävale tüübile linnaloa. Natukeseks ajaks iseseisva elu peale 21. sajandi Eestis saadetakse ka kuulus võrgutaja, vabamõtleja ja südametemurdja don Juan. Ainult et maailm, moraal ja naised paistavad 17. sajandiga võrraldes mõnevõrra muutunud olevat…

Vanemuise teatri etendus “Don Juan” on Rein Paku egotripp. Parimas mõttes. Moliere’ iga ehk võrdlema ei hakkaks (näitlevad näitekirjanikud küll mõlemad), aga andepuuduse üle ka kaevata ei saa. Särtsakaid mono- ja dialooge pakkuv materjal jätab näitlejatele piisavalt ruumi improvisatsiooniks või lihtsalt igaõhtuseks väikeseks variatsiooniks. Mitte ühe- ega kahemõttelised, vaid kohati kolme ja enama tasandiga naljad (vastavalt vaataja rikutuse astmele). Õigemini, teadlikult tehakse nalja laval üsna vähe, enamik huumorist kasvab välja tegelaskujude karakteritest ja vaataja allusioonidest realiteediga. Kui keegi peab roppuseks laval seksist rääkimist, siis see vast pole kõige õigem etendus; isiklikult ütleksin, et roppust lihtsalt ropendamise enese pärast laval praktiliselt ei leidunud (mõned vängemad ja ehk mitte 100%-lt põhjendatud väljendid teenisid siiski tegelaskuju karakteri edasiandmise funktsiooni). Kriitikas on käesolevat etendust nimetatud ärapanemiseks ja seega kaasaja kriitika ja huumori tasemel mitte kõige kõrgemal positsioonil seisvaks teoseks. Aga mis siis teha, kui mustastki mustem rafineeritud satiiri kõrgpilotaaž tänasel päeval enam ei toimi, oma retsepienti ei leia, kui peab natuke otsemini ütlema-näitama? Võttes ainese kohvi- kja kokteililauavestlustes läbinämmutatud teemadest ööklubietiketist ja pornost eneseleidmiseni, ei saa öelda, et Paku tekst ise iseenesest oleks kulunud või vähevaimukas. Samas on etendust vaadates ilmselge, et mõju on sel tekstil just lavalisena – suure osa oma särtsust ja energiast saab materjal näitlejate mängust.

Osavat tekstikonstrueerimist kõrvale jättes on veel üks põhjus, miks tahaks lavastust Paku egopaiks ristida – autor on endale kahmanud (kas ka iseennast silmas pidades kirjutanud?) vist küll loo kõige ägedama tegelaskuju – Kuradi 🙂 Sellise Kuradi, kes lubab lahkelt ise endale igavese piina valida, vaatab inimeste sebimist muheda muigega ja saadab vahel maa peale jalust ära, kui talle närvidele käima hakata. Paku Kurat tundub täpselt selline, kes “on osa jõust…” (Goethe) ja kelle pahateod on pigem koeruste kui kuritegude mõõtu; selline muhe hea huumorisoonega Kurat, kellega võib vahel diili teha. Paku nauding laval viibimisest ja oma sõnade kõla kuulmisest oli ilmselge, aga see näitleja edevus sobitus ka tegelaskuju kuvandisse ja mõjus kokkuvõttes pigem erakordse mängulusti kui enesepresentatsioonina. Teised peategelased don Juan ja Casanova mõjusid karikatuursematena; neilegi oli antud laval oma rolli piires rohkem või vähem möllata, aga teksti, rolli ja kuvandi terviklikkuselt jäid nad Kuradist maha.

Don Juan on 21. sajandi moraalivabaduse (moraalituse?) tingimustes üsna kimbatuses, sest au, mida röövida ja südameid, mida murda, ei paista enam eksiteerivat. Tema vabameelsus ja moraalinormide eitamine on muutunud üldtunnustatud normiks, tantsuõhtul vanu häid paaristantse enam ei tantsita ja kõik võtted, mis teeninuks omal ajal hurmuri ja võrgutaja nimetuse liigitatakse nüüd “nunnuks”. Ott Sepa don Juan on eelkõige ähmi täis, eluvõõras (loogiline ju, vahepeal on ikkagi 300 aastat mööda läinud), lapselik. Intellektuaali ja libertiini on temas küll vähem kui kõike muud. Rohkem kui “miks?” juhib tema tegusid hämmastus “kuidas siis nüüd nii?”. Natuke kohatu – mitmes mõttes.

Don Juani noorukilikkusele asetub vastukaaluks Jüri Lumiste kehastatud Casanova kalkuleeritus, sihikindlus, teatav külm kõrkus kirglikkuse kesta all. Võluv on jälgida Lumiste äärmiselt enesekindlat ja eneseteadlikku kehakeelt ning absoluutselt kontrollitud ja välja mõõdetud intonatsiooni kontrastis natuke niheleva ja ebakindla don Juaniga. Karakterite polaarsus ei väljendu mitte ainult must-valges kostüümide värvuskoodis, vaid kogu lavalises kohalolekus neis esimestes stseenides. Kui don Juan liigub läbi oma seikluste hüplikult, kord energilisemalt tormates, kord mõtlikult endasse tõmbudes, siis Casanova purjetab läbi armuseikluste ja lavastuse kadestamisväärse sujuvusega (nagu ladinaameerika tantsus – kinganina kogu aeg põrandaga sujuvas kontaktis). Rafineeritud rolli esitus.

Omaette mainimist väärib lavastusse integreeritud miniooper – Chalice’i muusikaline looming anonüümsete netikommentaaride teemadel. Futuristlik kõla, ekspressionistlikult (selle sõna 20. sajandi alguse tähenduses) suured ja nurgelised, markeerivad liigutused. Lavastusliku leiuna põnev, minu jaoks isiklikult aga lavastuse kõige igavam, tempot katkestav ja maha tõmbav osa. Siinkohal olguga ka mainitud, et vaatused on oma tegevuse- ja huumoridoosilt ebaühtlased – teine vaatus jääb meelde oluliselt rahulikuma, tempolt aeglasema ja pseudofilosoofiliselt rohkem koormatuna. Väga meeldis samas don Juani ja Nipernaadi napp kohtumisstseen kõigi poolikuks jäetud lausete ja peaaegu-äratundmistega. Ja kui kavaleht nimetab Nipernaadit hullemaks petiseks kui don Juan, siis kaanoni kohaselt on mõlemate puhul tegu ikka naisesüdame asjatundjatega.

Lava kujunduslik lahendus oli väga sümpaatne: tühi valge lavaruum, kuhu vajadusel tõstetakse baarilaud või lohistatakse magamistoakomplekt. Aga seda kõike vaid ajutiselt. Peamine meeleolude ja tegevuspaikadegi markeerimine toimub vaid valgusega (välja valgustatud nelinurk markeerimas lifti jne), valguse ja heli sümbioosiga. Valge seina minimalism vastandub don Juani loomulikule keskkonnale muidugi samavõrra kui tänased moraalinormid tema-aegsetele. Ja kui teadvust võrreldaks võõrastemajaga, siis seda tühja, impersonaalset, kõik ja samas mitte midagi meeleolu annab edasi ka napp valgega lahendatud lavaruum.

Lõpetuseks üks tsitaat kavalehelt, annab ühtlasi hea ettekujutuse, mis võtmes kogu lavastusse suhtuda:

intellektuaal – isik, kes teeb enda eksistentsist probleemi. Miks? Vaat seda tahab ta isegi teada. Tavalised inimesed põevad miks? Küsimuste faasi varases lapsepõlves läbi. Selles mõttes on intellektuaal lapsiku käitumisega täiskasvanu.

Rein Paku kirjutatud, Paku ja Ain Mäeotsa lavastatud “Don Juan”.

Vanemuise teatri külalisetendus Tallinnas 1. veebruaril 2010.

Lava- ja muusikaline kujundaja Rein Pakk, kostüümid Triinu Pungits ja Annika Pakk, valgus Andres Sarv. Osades: Ott Sepp, Jüri Lumiste, Rein Pakk, Ragne Pekarev, Eva Püssa, Marika Barabanštšikova, Gert Kark, Urmas Poom, Taivo Põder.