Priit Pedajas on ja jääb truuks lugude jutustamisele. Olgu lugude sisuks düsfunktsionaalne Ameerika perekond, Läänemere rannarahva elu või Põhjala väikerahva heitlik saatus – ja need lood väärivad saada ära kuulatud.
“Islandi kell” on ühtaegu väga lihtne ja väga keeruline materjal. Võib lausuda lihtsalt, et need on pildid ühe väikese rahva liikmete võitlusest oma eksistentsiõiguse eest ajaloo tuulekeeristes. Sellega oleks iseenesest öeldud kõik, aga kaugeltki mitte piisavalt. Sest igal üksikul isiklikul võitlusel on erinevaid tahke ja motiive, on üleelusuurused ideaalid ja pisikesed pimedad hingesopid, on hinge ja vaimu vangla ja tuultele avatud avarus. Lugu püsib kolmel suurel teemaliinil: ajalugu, au ja armastus – milline neist mõistetest esiplaanile tõuseb ja viimase kella helisedes kõlama jääb, sõltub vaataja meelelaadist.
Must palakas üle Draamateatri saali ahendab kõrgusmõõdet ja surub vastu maad (kõrvus kumiseb ühe väikerahva esindaja ahastus toa musta lae üle), kui stereotüübid Islandist suunaksid mõtet hoopis virmaliste virvenduse, klaarsinise teava ja selle vastupeegeldusele ääretutel jää- ja veteväljadel. Saalis valitseks otsekui üks pikk ja saatuslik, terve inimelu ja palju sajandeid kestev öö, mille jooksul reedetakse armastus kolm korda, otsustatakse rahva saatuse üle ja üritatakse ellu ja inimeseks jääda. Külm hall kivi tuletab meelde saagade arhailist soliidsust (pr. keeles solide – tugev, tastupidav, tahke), kostüümides ja liikumises on karget haldjalikku muinas(jutu)maailma. Lava/atmosfääri ja muusikaline kujundus ei anna vaatajale võimalust ülevast dramatismist puutumata jääda – pöörlevad lavakonstruktsioonid, valguse- ja suitsuefektid ning Liisa Hirschi helilooming võimendavad loo paatoslikkust üsna taluvuse viimase piirini. Selles subliimses, täiesti ebatänapäevaselt ülevas õhustikus lõikavad sõnad aust, igatsusest ja saatusest eriti teravalt hinge.
Nagu lugude jutustamisele, on Pedajas truu ka “oma” trupile – oma õpilastele ja mõttekaaslastele, kelle kooslus ikka ja jälle tema lavastustes keskse tuumiku moodustab. Püsiva liinina läbib ja hoiab lugu koos popsitalunik Jón Hreggvidssoni igikestev võitlus oma pea, vabaduse ja eluõiguse eest. Jóni segane ja heitlik elukäik kujutab kogu rahva ja maa saatuse paralleeli; oma elujõu ja ainult enda seest tuleva au- ja õiglustundega on sirgeselgne talunik Põhjala vaimulaadi ja edasikestmise essents ja garantii. Üks lavastuse mõjuvamaid kirjeldusi Islandi, islandlaste ja “Islandi Päikese” Snæfríduri kohta on Jón Hreggvidssoni kehastava Jan Uuspõllu ette kanda – see kirjeldus, milles ühinevad tuline ja jäine, saagade karmus ja looduse kargus, mille kestel võtab teatrisaalis maad ebamaine vaikus, vaevalt et kedagi ükskõikseks jätab.
Kui Jón Hreggvidssoni kehastada on rahvuse selgroog (püsima jäämise vimm), siis vaim ja hing on Arnas Arnæuse (Indrek Sammul) ja Snæfríduri (Hilje Murel) kanda. Komplitseeritud ja mitmetahulised karakterid, kes samas on üheselt ja murdmatult kindlad ja truud eesmärkidele, mis on suuremad kui nemad üksikisikutena või nende inimlik väike õnn ja armastus. Lavastuse valitsejanna on kahtlusteta Hilje Murel, kelle rollijoonises on nii õrnemaid kui jõulisemaid noote, kes suudab üheaegselt olla murdmatult, ürgselt kindel ja haldjalikult eeterlik. Snæfríduris materialiseerub vaimulaad, mis on ühtaegu alandlik ja murdmatu, väärikas ja ennastohverdav. Arnæuse ja Snæfríduri igikestva, aga kättesaamatu armastuse liini pitseerib lüüriline unistuslik tantsunumber – õhuline ja hajuv nagu unenägu.
Taavi Teplenkovi mängitav toomkirikupastor Sigurdud Sveinsson on oma lootusetus muutumatus armastuses Snæfríduri vastu ühtaegu haletsusväärne ja kõhedusttekitav. Omaette värvika koosluse moodustavad Arnæuse abiline Grindvicensis Tõnu Oja kehastuses ja Jón Marteinsson Tiit Suka osatäitmises. Mõlema tegelaskuju kanda on oluline osa lavastuse koomilisematest nootidest, aga samas on kummalgi tegelaskujul oma sügav ja valulik tuum – kaks erinevat võimalust olla väikese alistatud rahva esindaja võõraste valitsuse all: edendada (rahvus)teadust, aga loobuda nimest ja identiteedist või sahkerdada kuritegelikult kõigi ja kõigega eluspüsimise nimel.
“Islandi kell” on nõiduslik lugu ja lavastus. Esimese vaatamiskorra lummuse hajudes tahaks veel mitmeid kordi selle loo keskel olla, kuulda ja kaasa mõelda sõnumi üle, täpsemalt vaadelda erinevaid osatäitmisi. Tuleb aga leppida asjaoluga, et suvelavastusena mängitav teatriime jääb seekord ühekordselt tabatavaks.
Halldor Kiljan Laxness
“Islandi kell”
Lavastaja Priit Pedajas. Kunstnik riina Degtjarenko. Helilooja Liisa Hirsch. Valgus Raido Talvend. Riimade autor Laur Lomper. Hiiukannel ja viiul Sofia Joons.
Osades: Hilje Murel, Jan Uuspõld, Indrek Sammul, Guido Kangur, Taavi Teplenkov, Tõnu Kark, Mait malmsten, Piret Krumm, Laine Mägi, Maria Klenskaja, Kaie Mihkelson, Tiit Sukk, Tõnu Oja, hendrik Toompere Jr Jr.
Esietendus Eesti Draamateatri suures saalis 10. august 2012.
Nähtud etendus 25. august 2012.
Susapesa's Weblog 