tutu ja tulevik

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumist inspiratsiooni saanud ja muuseumi ruumides etenduv “Kehameel” kombineerib sõna-, tantsu-, nuku- ja helikunsti ning atmosfääri üheks terviklikuks kaasaegseks muinasjutuks, kust ei puudu roosad siidlehvid ja sama roosad unistused, kuulsus ja ilu, aga ka pettumused ja nende läbi uuele lootusele avanemine.

Tantsulavastuse loomiseks sai Kaja Lindal inspiratsiooni Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ruumidest, lõhnadest, meeleoludest ja seal hoitavast ja uuritavast kultuuriloost. Põhinedes kahe balletitantsija elulugudel ja kirjavahetusel on lavastusel tantsukunsti esitamise ja selle üle mõtisklemise kõrval ka muuseumi ja selle kogude inspiratsioonipotentsiaali teadvustav efekt. Insightout Company on loonud eeskujuliku muuseumiteatri näite, mille lugu on otseselt seotud muuseumiga ja mäluga, mis kasutab pieteeditundeliselt muuseumi ekspositsiooniruumi ja samas nutikalt erinevaid lavastustehnilisi võtteid ning kombineerib erinevaid kunstivaldkondi. Kui teatrispetsialistid kritiseerivad mäluasutustes etenduskunstide kasutamist just seetõttu, et sellised algatused jäävad sageli (teadlikult) tihedasti seotuks muuseumiruumi ja külastusajaga, ei tekita seega kvalitatiivset muudatust fiktsionaalse ruumi ja aja tajumiseks, siis “Kehameelele” seda etteheidet teha ei saa: juba ekspositsiooni/etenduse saali viival trepil, kus tungib ninna parfüümdeodorandi, kehatalgi ja vanaaegset puudrilõhna – aroome, mida muuseumikeskkonnast tavaliselt ei oota – on külaline kantud fiktsiooni raamistikku. Mõnevõrra on etenduse tarvis muudetud ka muuseumi tavapärast väljapaneku paigutust – kusagil peab ju olema ruumi võtta erinevaid tantsufiguure. Lõhnad, valgus- ja helikujundus, kõik tavapärasest muuseumikogemusest erinevad, lõhuvad ruumi kui muuseumi teadvustamisprotsessi, pigem aitavad kaasa fantaasiale sümpaatse kunstilembese kollektsionääri elutoas toimuvast intiimsest salongiõhtust. Samas ei julgeks mina nimetada “Kehameelt” kohaspetsiifiliseks – inspireerumine ühest paigast ei too veel kaasa, et inspiratsioonist sündiv teos oleks vaadatav-kogetav ainult selles paigas. Teatri- ja Muusikamuuseumi kammerlik saal, eksponaadid, mis loovad romantiliselt minevikuhõngulise fooni, panustavad loomulikult lavastustervikusse, aga lavastus töötaks ka mõnes teises keskkonnas, selle kesksed teemad ja nutikas funktsionaalne kujundus on pigem universaalsed.

Triinu Leppik-Upkin on ravissante. See, kuidas tema tegelaskuju sisemisele ebakindlusele vaatamata selja sirgu ajab ja asjaliku moega teatrimaja poole tipib, on armas ja humoorikas. Entusiasm ja kannatamatus koputustes teatrimaja uksele. Eneseteadlik, samas lapselikult kekslev kõnnak, kui teatrimaailm on ta juba omaks võtnud. Primadonna üks konkreetne rahulik koputus. Ovatsioonid. Lilled. Sülemid lilli. Aga mitte neid, mis oodatud… Enesehävituseni kurnav harjutamine ja intriigid laval ja kulisside taga. Naksikust neiust ja säravast esinumbrist saab ootamatult vare – katkine nukk, kelle füüsilisest kokkukukkumisest veel dramaatilisem on tõdemus, et ta ei ole kunagi ette kujutanud ega uskunud iseenda ega elu võimalikkust väljaspool teatrit.

Dokumentaalsetel lugudel põhineva jutustuse on kokku kirjutanud Anu Ruusmaa. Ehkki teksti, tantsu ja nukulavastuse proportsioonid on iseenesest hästi paigas, oleks mind võlunud veelgi avatum, veel markeerivam lahendus sündmuste kommenteerimisel – balleti esteetika ja õhulise-hõreda muusikaga sobinuks peaaegu irdne sõna – üksik õhku rippuma jääv lause või mõte, loitsuna korduvad lausekatked jne. Ehkki praegune lahendus on nauditav, klaar ja otsesõnaline (ja arusaadav ka väikestele etendusevaatajatele, keda võluvad eelkõige ilmselt siidised varvaskingad, õhuline seelik ja teatri makett), oleks kraadi võrra julgem mäng sõnast puhastele kujunditele ja etenduskunsti maagiale andnud emotsionaalsele mõjuvusele ja kunstidekogemusele väge juurde.

Kui midagi kritiseerida, siis õigupoolest ainult etenduse pikkust – etendus võiks julgelt 3-4 minutit pikem olla. Kohati mõjuvad tegevused ja stseenide vahetused kiirustatuna – siin-seal võiks julgelt 5-10 sekundit juurde anda, lasta Triinu Leppik-Upkinil rahulikult publikut silmitseda või Anu Ruusmaal aeglaselt üle lava liikuda. Hästi hoitud korralik tempo muudab lavastuse tervikuna natuke filmilikuks ja on kõigile teada tõde, et filmiaeg on kaalukas – sekund on ekraaniajas väga pikk. Laval, eriti kammerlikus formaadis, võiks aga esinejaid rohkem usaldada, usaldada nende võimekust hoida publiku tähelepanu ja pinget ja anda neile natuke rohkem aega tulekuteks-minekuteks, enda positsioneerimiseks laval jne. Lõppude-lõpuks oleme meie, vaatajad tulnud ju nende pärast, meid huvitab, mida on neil meile öelda ja tantsida, see on nende aeg ja nende õigus võtta sellest maksimum.

Ehkki unistuste haprus ja nende purunemine, füüsiline-vaimne-hingeline katkiolek ja tõrjutus on teemad, mis etendusest jõuliselt läbi käivad, on tervik siiski pigem helge ja lootusrikas. See on elutargalt minevikuga lepitav ja avatu ja loomulikuna tulevikku pöörduv. Ilus ja hõrk lavastus, mis räägib küll baleriinidest, aga pakub äratundmisvõimalusi kõigile, kes on kunagi unistanud, midagi kirglikult ihaldanud. Elanud.

“Kehameel”

Insightout Company, tantsuetenduste sari Tantsutuur

Lavastaja ja koreograaf Kaja Lindal. Tantsijad Anu Ruusmaa ja Triinu Leppik-Upkin. Kunstnik Kristel Maamägi. Helikujundus Argo Vals. Valguskujundaja Raivo Parrik.

Esietendus Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis 11. aprillil 2015. Nähtud etendus 26. oktoobril 2015.

väike võluv kiiksuga kaos keskklassi kesklinna korteris

Sylvia tormab korterisse, silmad kilamas üle baarileti, diivani ja kirjutuslaua. Põnevil ja rahutu, teeb ta mitu tiiru ümber mööblitükkide, viskub hetkeks sohvale, et hetk hiljem taas üles karata ja korteri uudistamist jätkata. Gregi sisenemine tõmbab endale kogu Sylvia tähelepanu, ta otse sööstab mehele sülle, silmis siiras lapselik vaimustus ja relvituks tegev annus õrnust. Nii nad jäävadki hetkeks keset tuba seisma – keskmine keskealine keskklassi abielumees Greg ja tema süles Sylvia. Sellest jagamatust tähelepanust ja hellusest pisut kohmetu, aga olukorda samas ilmselgelt nautiv Greg toibub esimesena, teeb ettepaneku köögist midagi söödavat otsida ja üritab veenda nii kõiksust kui iseennast selles, et Sylvia koju toomine on maailma kõige harilikum samm.

Nende kahe vaikselt rõõmsa kohanemise teineteise ja ümbrusega katkestab Kate´i, Gregi abikaasa saabumine. Kate´i ja Sylvia vastastikune ebasümpaatia on olukorda sisse kodeeritud: üks tunneb end omas kodus häiritud ja rünnatud olevana, teine otsib uuel, võõral ja potentsiaalselt vaenulikul territooriumil enesekehtestamisvõimalust. Gergi eskapistlik otsus Sylviaga pikemale jalutuskäigule minna, kuni Kate´i ja Sylvia vahel särisev pinge vaibub, on küll lootusetult ajutise iseloomuga lahendus. Aga vaatamata kõigele, jääb Sylvia korterisse ja pikad jalutuskäigud saavad tema ja Gregi meelistegevuseks. Vist esimest korda märkavad mõlemad, kui palju on sügisõhtutes lõhnu ja hääli ja et isegi suurlinna kohal võib selgetel öödel näha tuhandeid tähti. Koos käivad nad risti ja põiki läbi selle metropoli tänavad, aeg-ajalt peatudes, teiste samasuguste jalutavate paaridega suhtlema jäädes.

Vaatamata kogu kirglikule kiindumusele ja usalduslikkusele, mida Sylvia mehe vastu üles näitab, hakkab ka Gregi tasahilju närima kõhklus ja teadmatus – ei tea ta ju Sylvia minevikust õigupoolest mitte kui midagi. Oli ta siis tõesti tol pärastlõunal seal pargis natuke räsitud Sylviaga kohtudes tolle elupäästja? Või oli see ainult naiselik kapriis, uudishimu? Või impulsiivne tõmme, mis sel hetkel sundis heitma kõrvale kogu seni eksisteerinud eluviisi ja valima just teda? Seda ei saa Greg kunagi teada. Ta saab teada ainult seda, et isegi kui ta käitub nagu viimane tõbras, on Sylvia temasse ikkagi jäägitult kiindunud.

Kui Greg näikse olevat leidnud oma suhtes Sylviaga uue hingamise, midagi väga tõelist, päris ja loomulikku abstraktsete tegevuste ja mõistete maailmas, siis ümbritsevatele inimestele juhututtavatest terapeudini tundub Gregi elukorraldus vähemasti ebaharilik kui mitte suisa skandaalne. Kate´i korduvad katsed haarata meest kaasa kultuurse meelelahutuse ja seltskondliku läbikäimisega vanade sõprade ringis jooksevad liiva. Samal ajal kasvab äärmuseni pinge Kate´i ja Sylvia vahel: ühe poolt on ühine minevik ja kaks ühiselt üles kasvatatud last, teise poolt siirus, kutsikalik mängulust ja absoluutne pühendumus Gregile. Käiku lähevad kõik jõuvõtted ja lihtsalt koerused autoriteedi valjuhäälsest väljendamisest teise lemmikraamatu ära peitmiseni. Kui Kate´i tegevuse üldmuljeks on Gregile ultimaatumite esitamine, siis Sylvia tõepoolest ajuti püüab sellest kriisist, mis ripub õhus, aga mida kunagi päriselt selgeks ei räägita, välja murda: kord tehes end möödapääsmatult nähtavaks, kord püüdes panna Kate´i unustama oma olemasolu ja käitudes nii viisakalt ja väljapeetult kui võimalik. Gregi püüdlustele konfliktist lihtsalt mööda vaadata ja mööda hiilida vaatamata, saab Sylvia ju suurepäraselt aru, et selle suhtekolmnurga üks tipp ripub tema pea kohal, ainult ta ei saa päriselt aru, milles seisnebKate´i silmis tema süü, kui ometi Greg oli see, kes ta kaasa kutsus ja korterisse elama jättis.

Lõpp on ootamatu ja helge ja lepitav. Aga enne lõppu jõuavad Kate ja Sylvia veel kõrvuti sohval istuda ja peaaegu sõbralikult vaikides õhtupoolikut veeta.

Mis puutub näitlejatöödesse, siis Inga Saluranna Sylvia on fenomenaalne: lennukas, nakatavalt elujõuline, lapselikult rõõmsameelne ja mänguline, millest lööb aeg-ajalt läbi ürgset energiat ja trotsi. Ja loomulikult on Saluranna Sylvia ka sarmikas, võluv ja veetlev – temasse lihtsalt peab natuke armuma, nagu see Egon Nuteri kehastatud Gregiga ka juhtub.

Ah jaa, ennist jäi mainimata… Sylvia on koer – pargist leitud tumedate niiskete silmadega segavereline.

A.R.Gurney „Sylvia“

Lavastaja Teet Kask. Kunstnik Ülar Mark. Kostüümikunstnik Triinu Pungits. Helilooja Thomas Stronen. Valgus Margus Vaigur. Etenduse juht Johannes Tammsalu.

Osades: Inga Salurand (Sylvia), Egon Nuter (Greg), Kaie Mihkelson (Kate), Markus Luik (Tom, Phyllis, Leslie).

Esietendus Eesti Draamateatri väikeses saalis 29. märts 2015.

Nähtud etendus 13. oktoober 2015.

kiirkohting Karamazovitega

Kuidas võtta teatrilaval enam-vähem talutava kestuse, hoomatava infohulga ja jälgitava tekstimahuga kokku 1432 lehekülge romaani, mida on peetud ühe kirjaniku elu- ja loometee ideeliseks ja kunstiliseks kokkuvõtteks ning mille vaimset kaalu on võrreldud Uue Testamendi omaga? Õige vastus: see ei olegi võimalik. Järelikult tuleb teha valikuid.

Üks võimalik destillatsioon F. Dostojevski „Vendadest Karamazovitest“ on Eesti Draamateatri laval lahendatud kriminaalse kiredraama võtmes. Kriminaalsuse sügavale, inimsuse tuumani küünitav juur, nagu ka pimestavate kirgede olemuslikud lähtekohad tuleb siiski raamatust juurde lugeda – laval nähtav on pinnavirvendus, etenduskunsti vahenditega loodud skitseering romaani lühikonspektist. Teise vaatuse ajal leidsin end korduvalt mõttelt, et kui ei oleks romaani suhteliselt äsja (suvel) läbi lugenud, siis oleks laval nähtavate üksikfragmentide põhjal väga keeruline üldse kaasa mõelda ja elada, jääks kaugeks ja ähmaseks, millest ja milleks kõik need kired ja kannatused. Ehkki lavastus tervikuna on pigem hästi vaadatav (misanstseenides luuakse väga esteetilisi, maalilisi kompositsioone) ja mõned selle elemendid suisa nauditavad, ei ole ma veendunud, et teatris nähtav innustaks vaatajaid, kes raamatut lugenud ei ole, selle järele haarama. Antud dramatiseering ei õrrita vaatajat, ei intrigeeri vihjetega selle kohta, millised tegevus- ja filigraansed mõtteliinid välja on kärbitud (diskussioonid moraali, usu ja inimlikkuse üle, elulised au- ja halastusteod!) ning jätab arusaamatuks, miks kõnelda sellest teosest kui Dostojevski apoteoosist.

Dramatiseeringu autor ja lavastaja Hendrik Toompere on langetanud valiku ostetavuse-müüdavuse, armastuse-kire temaatikale keskendumise kasuks, tuues fookusesse Fjodor Karamazovi – tema on lavastust koos hoidev jõud, kõik meile pakutavad olukorrad ja suhtevõrgustikud lähtuvad temast või sõlmuvad ümber tema isiku ja tegude. Sama hästi oleks keskseks figuuriks võinud valida ka millise iganes kolmest vennakesest või ühe kaunitest daamidest – vaatenurk oma ideede ja arengutega oleks olnud hoopis teine ja sündinud oleks hoopis teistsugused lavastused. Enne arvustuste lugemist julgesin vaikselt loota, et ehk on lavastuse kese Aljošal, tema valikutel ilmaliku elu ja vaimsete otsingute vahel (ja sellega seoses suurem kaal pühal, aga muhedalt elulisel vanake Zossimal), tema viisil usutõdedest mitte niivõrd kõnelda kui neid elada, pettumuste ja ideaalide vahel inimlikkuse sälitamisel. Aga see oleks siis hoopis teine lavastus ja kahtlemata kõlab praegune lahendus, kire ja kriminaalsuse dou, seksikamalt. Kui kirjandusklassikast värse tõlke tegemiseks on 20-25 aastat hea intervall, siis huvitav millal ja kas üldse julgeb keegi eesti teatris taas ette võtta Karamazovite loo lavale toomise – teose füüsilise mahu ja vaimse haarde juures, vaatenurkade ja valikute vastutusrikkuse juures on tegu paraja tänapäevase kangelasteoga.

Kriitilise piirini kärbitud ja kokku surutud, samas hõre ja hakitud nagu tervikloo jutustamine laval on, tõusevad selle keskel eriti jõuliselt esile õnnestunud osatäitjate valikud ja rollid. Alustuseks loomulikult Mait Malmsteni Fjodor Karamazov, mis jätkab tema vene klassika peategelaste rivi (Lopahhin, Prozorov). Mõnelgi korral meenub „Karamazoveid“ vaadates Lopahhin: püüdlikult väljapeetud, aga kunstlik joon nii kõnes kui maneerides, ajutised peaaegu autentselt lennukad mõtte- ja sõnavood… et siis taas kolinal oma iseloomu piiratusse, väljenduse madalusse ja robustsesse vaimulaadi maanduda. Tõelise sisemise väärikuse ja väljapeetuse asemel toimub valetamine teistele ja iseendale; ajuti mõraneb pealispind, et sealt võiks läbi vilksatada ahne, edev ja ülbe silmavaade, piiratud ja kitsarinnaline, aga mõnitav kommentaar, väiklus, üleolek ja hoolimatus. Punetavasilmne ja riikas, on Malmsteni vana Karamazov ajuti isegi natuke sümpaatne ja igal juhul oluliselt rohkem härrasmees, kui see karakter, kes romaanilehekülgedelt vastu vaatas. Kui muus osas on raamatu köitev, lugejale nii karakterite kui sündmuste käigu osas otsustusruumi jättev ambivalentsus lavalaudadel kaduma läinud, siis Karamazovi kujus on seda õnnelikul kombel suurepärase osatäitmise kaudu juurde tulnud. Vahest mõjubki teine vaatus veel eriti pealispindse, natuke triiviva ja fragmentaarsena seetõttu, et kui esimest vaatust hoiab kõva käega koos vana Karamazov, siis teises vaatuses hajub fookus Grušenka, Dmitri Karamazovi ja Smerdjakovi vahel.

Jüri Tiiduse Smerdjakov balanseerib õnnestunult mesise pugejalikkuse, pingest laetud võlts-orjalikkuse, puhta viha ja ullikeselikkuse vahel. Ümberlülitused ühelt karakteristikult teisele käivad poolelt sõnalt ja silmapilgult nii, et lipitseva mõttemõlgutusena alanud lause võib lõppeda raevuka mitmetimõistetava salvamisena. Ons see rohkem kinni dramatiseeringus või osatäitmises, aga Smerdjakov on oma mitmetahulisuses kõige lähedasem raamatu tegelaskujule, kõige keerulisem, ootamatuid iseloomutahke pakkuv persoon, kelle loomusest “läbi närida”. Tiiduse rollilahenduse kõrval võlub Merle Palmiste proua Hohlakovana. Stseen proua ja rahahädas Dmitri Karamazovi vahel on üks etenduse säravamaid – suurejooneline kokkupõrge maiste hetkevajaduste, tormaka kiire loomuse, lennukate fantaasiate, naiseliku praktilisuse, meeleheite, möödarääkimiste ja valestimõistmiste vahel. Merle Palmiste elegantne atsakus (19. sajandi majaperenaise kirjelduses ei kõlagi see väga võõrana) ja totaalne siirus, millega ta Karamazovile pääsemist ja maailma varandusi lubab nagu oleksid need absoluutselt käehaarde kauguses, on täiesti relvitukstegevad. Lõbus ja lohutu. Ivan Karamazovi ja Smerdjakovi dialoogi kõrval lavastuse üks filigraansemaid momente.

Mitte alati, aga mõnikord siiski oleks kasulik teha enne teatrit kodutööd ja tutvuda artiklite ja kommentaaridega, et ootuste horisont ei oleks täiesti vales kauguses-kõrguses-rakursis. Aga kui on isu tormlevate kirgede ja esteetiliste lavapiltide, üsna lihtsaks ja suupäraseks mugandatud suurvormi järele, siis ei ole Draamateatri Karamazovid mitte kõige halvem valik.

“Vennad Karamazovid” Eesti Draamateatris

Lavastaja Hendrik Toompere. Kunstnik Pille Jänes. Video kujundajad Hendrik Toompere ja Tauno Makke. Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja. Tõlkinud Aita Kurfeldt
Osades Mait Malmsten, Hendrik Toompere jr, Mait Joorits (külalisena), Pääru Oja, Jüri Tiidus, Lembit Ulfsak, Taavi Teplenkov, Sulev Teppart (külalisena), Tõnu Kark, Jüri Antsmaa, Marta Laan, Merle Palmiste, Kersti Heinloo

Esietendus 22. märtsil 2015. Nähtud etendus 30. septembril 2015.