isad ja pojad

Neljapäeval oli teater. Linnateater. “Isad ja pojad”. 4. korda.

Paar nädalat tagasi ühes teises teatrisaalis istudes kuulsin inimesi minu selja taga arutamas, et “Isad ja pojad” on nii kaua laval olnud, et näitlejad on ära väsinud ja selles lavastuses pole enam midagi. Juba tookord ma ei uskunud seda juttu ja oleks hea meelega käskinud neil inimestel vingumise jätta. Eile õhtul veendusin, et minul oli õigus 🙂 Tükk töötab endiselt, näitlejatööd on endiselt võrratud (kuidas saakski Matvere või Eelmaa näitlemine halb olla…või Üksküla oma, mõelge ometi). Jah, loomulikult on etendus muutunud…või olen ma seda ise juba nii palju näinud, et nüüd märkan muid asju. Aga vaatama tasub minna endiselt, ka nüüd, mil nad on seda viis aastat mänginud. Endal on tunne, et millalgi tuleb ka 5. kord seda tükki näha.

Mis siis jäi silma 29. novembril AD 2007?

Natuke vähem intensiivsust ja natuke rohkem nalja. Kohati tundub, et näitlejad võtavad asja veidi vabamalt, ei ürita iga hinna eest suuri ja tugevaid tundeid paatoslikuks mängida. Ehk siis, et tegelased tunduvad oma suhtlemises tänapäevasemad, mitte enam nii kinni 19. sajandi väljenduslaadis. Tunda oli seda kohati just Matvere kehastatud Bazarovi tegelaskuju puhul. Lembit Petersoni tegelane oli aga endiselt armsalt ja heldimapanevalt vanamoodne. Samuti tundus kohati, et humoorikaid kohti on esile tõstetud. See võis konkreetsel etendusel tulla ka publiku vastuvõtust (aga sellest pikemalt hiljem). Aga A. Noormetsa episoodiline Pjotri roll on tegelikult muidugi kogu aeg hea olnud 🙂 See mees kohe oskab – tuleb lavale ja juba on lõbus, ütleb 2 fraasi…ja miimika on muidugi hindamatu. Ja muidugi Piret Kalda Kukshina rollis, oma kitsas punases kleidis, rämedalt naeru lagistav emantsipee (paneb mõtlema, et sellisel juhul ei taha mina kunagi emantsipeerunud naine olla 🙂 ).

Eraldi väärib kajastamist Aarne Üksküla rollitäitmine. Juba ainuüksi selle pärast, et eesti teatri grand old mani näha, tasub “Isasid ja poegi” ikka veel vaadata. Ma pole kunagi kedagi teist selles rollis ette kujutanud, ei kujuta tänagi. Kellel veel oleks sellist intensiivsust, vanakooli stiili, hoiakut ja maneere? Ja ärge öelge, et need kõik on õpitud, ega ikka ei ole küll. Selle mehe puhul tuleb väärikus seestpoolt, temast endast (ja kurbusega peab tõdema, et tänapäeval selliseid mehi enam ei tehta). Kõige selle tulemusel muutub tema tegelaskuju äärmiselt reaalseks – selline vanahärra võikski kusagil eksisteerida ja (täna, 21. sajandil) oma kodukohviku noorde ettekandjasse armunud olla. Pinge on olemas, traagika on olemas. Ja see on usutav ja läheb hinge.

Nagu juba mainitud, on Matvere mängus ehk pisut vähem intensiivsust, kui varasematest etendustest meelde jäänud. Mis ei tähenda sugugi, et mäng oleks halb. Lihtsalt ei ole nii haarav, et hingamine vaadates meelest läheks 🙂 See tegelaskuju on mulle alati sümpaatne olnud ja Matvere on sellesse rolli ka ainuõige (vähemasti Tallinna näitlejatest). Tema tegelaskuju traagilisus toob endiselt pisarad silma.

Aga jah, nüüd siis paar sõna publiku vastuvõtust etendusele. Saage aru, see pole komöödia!!! Kui Bazarov läbi hammaste Odintsovale armastust avaldab, siis pole millegi üle naerda. Bazarov neelab alla kogu oma uhkuse, et neid sõnu kuuldavale tuua, see on kõige raskem hetk selle tegelaskuju elus üldse. See on vastamata armastus ja lõpu algus. Ja publik naerab… Vähemasti nii palju pieteeditunnet ikka oli, et viimases stseenis Üksküla ja Teetammega vaikselt vaadata. Ma tahaksin väga mõelda, et naerupahvakud on kaitsereaktsioon kokkupuutel traagilise teemaga ja 19. sajandi teistmoodi käitumis- ja väljendusmallidega, aga mul on kurb tunne, et tegelikult on see…harimatus.

Aga minge vaatama, kuniks veel võimalik, sest võib öelda, et Linnateatri “Isad ja pojad” on klassika.