ma tantsin vihmas, ma tantsin tuules

Nädalavahetusel Kadriorgu jalutama tulles astuge sisse Eduard Vilde muuseumisse (Roheline Aas 3) – ülemise korruse galeriipinnal on võimalik vaadata näitust “Naerdes läbi vihma ja päikese” (kuraator Piret Meos).

Näha saab vihma- ja päevavarjusid 20. sajandi algusest kuni tänase päevani. Vanim vari, mille mina saalidest leidsin kandis dateeringut 1900 ja oli toona populaarsest meretemaatikast kantud. Oma panuse on andnud erinevate elualade tuntud persoonid – näha saab nende (mõnikord eluvõitlusest ja tuulest üsna räsitud) vihmavarjusid ja sinna juurde lugusid, mida nad konkreetse sirmi või varjude kohta üldisemalt räägivad. Luuletusi on ka – erinevate eesti autorite värsid vihma teemadel, mõned tuttavamad, mõned avastamisrõõmu pakkuvad.

Kujundus on lahendatud lihtsalt ja koduselt. Mis ei tähenda, et see oleks küündimatu. Seintele on joonistatud vihmaveetorud ja veetünnid. Kujunduse parim osa on piimjale kilele kantud luuletused kõlkumas hajutatult erineva pikkusega nööride otsas – kõnniks nagu luulesaju all 🙂 Põrandale kleebitud loigud jätavad ehk kõige isetegevuslikuma mulje – need mõjuksid väga hästi suuremalt distantsilt vaadates, näitusesaalis sellest üle kõndides illusioon natuke hajub.

Nii et läheduses asuvate muuseumite kõrgele kunstile vahelduseks ka midagi elulist, proosalist isegi, aga värvilist ja muhedalt kujundatut.

Imetleda saab K-E 11-18.

Kust see rätik siia sai?

Mõned mõtted:

* Naised teevad koostööd. Mehed peavad läbirääkimisi.

* Mehed räägivad päevas 2000 sõna. Naised räägivad 7000 – you do the math.

* Mehed on kütid. Naised on korilased.

* Naisi juba loogika ei takista.

* Oli aeg, mil mehed ja naised austasid üksteist…aga see oli väga ammu.

Jutt käib muidugi Rob Beckeri näidendist “Ürgmees” Mati Undi ja Andrus Vaariku lavastuses ja kelle muu kui Jan Uuspõllu esituses. Nähtud 28. oktoobril 2009.

Lavastus keerleb naiste ja meeste käitusmismallide erinevuste ümber, mis on meisse sisse kodeeritud juba ürgajast peale, mil mehe eesmärk oli pidada jahti ja kaitsta territooriumit ja naiste ülesanne hoida koobas korras ja korileda. Aga ürgmees ei olnud mitte jõhker ja vägivaldne koopaelanik – temalgi olid tunded. Välja joonistuvad seosed, kuidas küttimine ja korilus mõjutavad tänapäevani meie käitumist näiteks ostude sooritamisel või seltskondlikul suhtlemisel – ja uskuge, mõjutavad 😀 Olukorrad on tuttavad ja tabavad; igapäevased, aga mitte kulunud ega igavad. Nalja saab nii meeste kui naiste üle, seejuures ei muutu tekst ega näitleja mäng kordagi labaseks või piinlikuks. Kõike hoiab koos muhe ja sõbralik meeleolu.

Ühe lennu poisid Teplenkov, Sukk ja Uuspõld on kindlustanud oma koha koomilisel laval. Ja õnneks mitte ainult seal. “Ürgmeest” läbib mingi sarnane soojus ja sümpaatia, mis oli omane Uuspõllu tegelaskujule ka väga heas toetavas kõrvalosas “Hiilgav!-as”. Varasem rabedus, oht ülemängimisele on kadunud/kadumas, näitleja mängu iseloomustab küll hoog ja mängulust, aga samas ka mingi seesmine selgus ja tasakaalukus, mida Uuspõllu varasemaid “seiklusi” arvestades on väga hea täheldada. Mõlemad hiljuti nähtud mononäidendid “Kõik on täis” ja “Ürgmees” üllatasid positiivselt ja rõõmustasid oma särava ja täpse, labasusteta teksti ja osatäitmisega. Peaaegu ütleksin, et “Ürgmees” on veel kraadi võrra softim ja peenetundelisem. Publik samastub ja leiab olukordade koomika isegi üles ilma, et uuspõld peaks sea liialdustesse kaldumisega rõhutama. 

Mulle pakkus “Ürgmees” väga hea elamuse ja andis põhjust loota, et ka eestis võiks kujuneda midagi sakslaste Quatsch Comedy Clubi laadset.

Aga siiski: 

Kõik mehed on… Või äkki ei ole…?

kasin a la carte

“Sekstett a la carte”. Neil Simoni komöödia Jüri Lumiste lavastuses. Osades Hannes Kaljujärv, Indrek Taalmaa, Jüri Lumiste, Helena Merzin, Külliki Saldre, Liina Tennosaar. Lavakujundus Marge Martin, kostüümid Ene-Liis Semper.

26. oktoober 2009 külalisetendus Draamateatri suures saalis.

Kui Claude Pichon (Kaljujärv) esimese vaatuse alguses ümbrust avastab, ukse pauguga sulgeb, mille peale dekoratsioonisein rõõmsalt värisema hakkab, siis siin peitub metafoor kogu ülejäänud etenduse suhtes – see on sama tüüpiline ja vähe üllatav kui mustrilise tapeediga dekoratsioonseinad ja sama vähe kandev.

Ma olen tavaliselt üsna sõbralik vaataja-kommenteerija. Lähen teatrisse pigem positiivse meelestatusega ja siiralt usun, et igas etenduses leidub midagi head ja õnnestunut, mida otsida, märgata ja kiita.

Eelnevast tulenevalt on “Sekstetist” kaunis keeruline kirjutada.  Neil Simoni nimi tõstis ootused komöödia suhtes üsna kõrgele, laval pakuti aga vaid väsinud näitemängu, mis polnud isegi naljakas. Ja ometi publik rõkkas naerda, kohati kostus isegi käteplakse. Korraks mõtlesin, et äkki ma ei saa naljast aru, sest pole abielus. Aga siis ma mõtlesin teise lahutust puudutava lavastuse “Minu oivaline lahutus” peale, mille leidsin väga lõbusa, samas sisuka olevat. Kuulasin hoolega teksti ja kuulatasin, milliste kohtade peale publik naerab: peamiselt naerutasid väga lihtsad, otse ja üheselt  väljendatud stereotüüpsed komöödiafraasid. Ei mingit (enese)irooniat, ei mingeid finesse – ühemõtteliselt lajatatakse nii teksti kui näitlejatööga. Karakterid on üheplaanilised, näitlejatöö poolest selgelt, aga igavalt lahendatud. Teistest enam jäi silma Indrek Taalmaa, pigem küll sellega, kui väga ta rassis ja pingutas, et ikka õige koha peal publikult naerupahvak välja pigistada. Naistest jättis iseenesest sümpaatse mulje Liina Tennosaar. Mina, kellele tundub naisnäitlejate mäng sageli väheke võlts ja kergelt hüsteeriline, nägin lõpuks näitlejannat, kes suudab laval väga rahulikult, pingutuseta mängida. Loodan, et see mängumaneer ei tulenenud ainult rolli iseloomust, vaid on omane Tennosaare osatäitmistele laiemaltki, sest sel juhul võiks temast saada mu lemmikumaid naisnäitlejaid. Kogu trupi mängu kohta võib öelda, et kui ikka tükk ei kanna, siis ülemängimine asja paremaks ei tee. Trafaretsusesse ja kulunud naljadesse kalduv komöödia muutub lõpuks sentimentaalseks-moraliseerivaks – hullemat kooslust pole nagu kohanudki.

“Sekstett” on ilmekas näide, et igal asjal (ka etendusel) on oma eluaeg. Kui nädalapäevad varem nähtud “Minu oivaline lahutus” mõjub veel pärast ligi 4 aastat laval värske ja tempokana, siis esmaspäevane “Seksteti” etendus oli väsinud, tempo ja energia ammu kaotanud. Viimaseid üritati siis võimendatud mänguga esile manada, aga mis läinud, see läinud. Jäi väga tugevalt tunne, et isegi kui “Sekstett” veel rahva saali toob, oleks õigem tükile ja näitlejatele sellest juba puhkust anda.

Kiita saan kava kujundajat Epp Kaaveret – must ja kuld on turvaline valik salongikomöödia puhul, aga mõjuvad just nii glamuurselt ja muretult, nagu tükk vajab. Kahjuks ainult elegantse kavakujundusega etenduses puudu jäävaid kvaliteete ei korva. Kostüümid rõhutasid veelgi tegelaste karaktereid, mis mõjusid juba niigi etteaimatavate ja nämmutatutena, aga L. Tennosaare musta kleidi ja peene kontsaga kingade eest annan selle tavalisuse andeks 🙂

Võib-olla 4 aastat tagasi laudadele jõudes oli see natuke särtsakam ja värskem lavastus. Võib-olla tookord näitlejad püüdsid oma tegelaskujusid varjundirikkamaks mängida. Võib-olla esitati teksti peenemate rõhuasetustega. Tahaksin väga loota, et nii see oli. Võib-olla ei ole ma selle etenduse sihtgrupp. Ja tahaksin väga loota, et esmaspäevane publik leidis enda jaoks sellest loost midagi rohkemat, sest siis leiduks mingigi õigustus inimeste nii laval kui kohvikunurgas tehtud tööle.

Kaunitari uudne uinumine

Pär Isbergi libreto Pjotr Tšaikovski klassikalisele balletile “Uinuv kaunitar”.

Tantsivad: Hayley Jean Blackburn (Aurora), Steven Melendez (Noormees), Saori Nagata (Ristiema), Takuya Sumitomo (Carabossky), Colin Thomas Maggs (Sinilind), Raminta Rudžionyte (Florina).

23.oktoober 2008 Vanemuise suures majas.

Libretisti nägemus “Uinuvast kaunitarist” viib vaataja 1908. aastasse ja toob 2008. aastasse. Näeme belle époque’i – kaunite esemete, luksusliku eluviisi ja peenetundelise käitumise – luigelaulu. Peen seltskond tähistamas teatrist ja balletist vaimustatud Aurora 16. sünnipäeva, mis lõppeb perekondliku tragöödiaga. Kaasajas näidatakse noorte armunute sõpruskonda ja Noormeest, kes asub avastama vana maja ja selle kunagiste elanike saatust. Põimuvad ajalugu ja muinasjutt, reaalsus ja unenägu; hinged saavad rahu ja tulevik on roosa, romantiline ja lootusrikas. Ehkki klassikalistel tuntud lugudel-libretodel on oma võlu, oli väga värskendav kuulda tuttavaid meloodiaid, aga näha laval hoopis uut sündmustikku. Isberg on leidnud fantaasiarikka ja sümpaatse lahenduse, sidudes sajandise vahega toimuvaid sündmuseid. Muusikaga võrreldes hõre libreto tingib mitmete tants-tantsu-pärast numbrite lükkimist lavastusse, mis ühest küljest lubab tantsijatel näidata oma võimeid nõudlikes pas de deux’des (Maggs ja Rudžionyte), aga samas võtab sündmuste arengus tempo maha ja muudab eriti esimese vaatuse venivaks, isegi veidi igavaks. Teine vaatus on lavastuslikult paremini läbi komponeeritud, ühistantsud mõjuvad elegantselt ja hoogsalt, esitatavad paaristantsud on meeleolukad.

Tantsijate tase kõigub suuresti. Kui esitantsijad on kõik väga professionaalsed ja kõrgel tehnilisel tasemel, siis trupi esitustes leidub ebatäpsusi ja sünkroonist väljalangemist, mis muudab jälgimise kohati suisa piinlikuks. Tehniliselt oli väga nauditav jälgida Colin Thomas Maggs’i Sinilinnu esitusi (põhinevad M. Petipa originaalkoreograafiatele). Teglaskuju karakterit andis väga jõuliselt edasi Takuya Sumitomo – kas mulle ainult tundus või leidus tema koreograafias viiteid võitluskunstide ja jaapani animetegelaste liikumise elementidele? Liigutuste pehmuse ja voolavusega jäi silma Steven Melendez, kelle tantsus leidus nii maskuliinsust kui tundlikkust. Hayley Jean Blackburn oli värske, õrn ja ideaalne noore neiu kujutajaks, eriti sümpaatselt mõjus ta teises vaatuses, kus tekkis võrdlus ja samastamismoment Aurora ja kaasaegse Tütarlapse vahel.

Kas lavakujunduse fooni moodustanud maja oli viltu mulle tabamatutel perspektiivilistel põhjustel või viitena “eilse maailma” peatsele kokkuvarisemisele? Kostüümidest olid eriti õnnestunud teises vaatuses ajaloovarjude must-valge-hall gammas rõivad – elegantsed ja sobisid suurepäraselt mustvalge filmi kontseptsiooniga. Ämblikuvõrkude projitseerimine polnud ehk hädavajalik, aga valgustäppide pöörlemine, mis markeeris reaalsuse ja unenäo piiri, oli seeeest hea leid. Lavastuslikult ja lavakujunduslikult jäi kasutama üks hea võimalus: stseenis, kus Aurora tantsu filmitakse, tekkivad hetketi neiu taha osalised varjud. Mõjuvam olnuks, kui lavakujundus ja valgus võimaldanuks täisvarjude tekke, mis mustade figuuridena valgel taustal võimendanuks veelgi ideed filmimisest ja mustvalgest filmist, samas viidates juba Aurora tulevikule, neiu enese peatsele varjuks saamisele.

Kokkuvõttes jättis etendus positiivse mulje, positiivselt üllatasid ja veetlesid kõik peaosade tantsijad, keda tahaks kindlasti näha teisteski osades.Köitev värske tõlgendus ilusast muinasloost ajatutele meloodiatele.

Üks oivaline lahutus

Mehed on nagu maitseained – meeldivad, aga mitte hädavajalikud.

(Mõttekild etendusest, minu vabas sõnastuses)

Esietendus Eesti Draamateatris 28. oktoobril 2005. Nähtud etendus 20. oktoobril 2009.

Lavastaja Kaie Mihkelson, kunstnik Reet Aus. Osades Ülle Kaljuste ja Taavi Teplenkov.

“Minu oivaline lahutus”

Geraldine Aroni tekst Triin Sinissaare tõlkes on kerge ja lõbustav, aga mitte pinnapealne, tabav ja aus, aga mitte labane, vaimukas ja jõuline. Suurepärane näide, et hea komöödia on eelkõige selline, mis suudab kogu oma säravuse edasi anda peenelt ja hea maitse piirides püsida. Aus ja avameelne “Lahutus” püsib neis piirides probleemitult. Ja naljaks on ka, isegi väga. Jaburad lõbustavad olukorrad, millesse peategelane Angela sattub, on parasjagu veidrad, samas siiski realistlikud – selliseid olukordi ei tule ette ehk iga päev, aga korra nädalas ikka 😛 Samas püsib alusvärvina mõrkasmagus toon. Traagilisus ja koomilisus (kui kõrgelennulise kõlaga sõnad ja ometi nii igapäevased impressioonid) põimuvad ja võimendavad teineteist vastastikku luues laval midagi väga elulist ja elulähedast, ära tuntavat.

Heast tekstist on võetud maksimum ja mitte ainult näitleja-, vaid ka lavastajatööga. Kahtlemata olnuks ka lavastuslikult läbikomponeerimata, lihtsalt monoloog Ülle Kaljuste esituses “hea” vääriline. Väga palju annavad siiski juurde teiste tegelaste peegeldused Angela käitumises, tegudes ja väljenduslaadis. Liikumine ja teatav change of scenery toob vajalikku visuaalset vaheldust. On näha, et iga element on läbi mõeldud siidisest sallist ja kuldraamiga prillidest musta mängukoera ja uste paugutamiseni.

Imetlusväärselt toetavad ja võimendavad teineteist laval näitlejad, nende peen ja läbitunnetatud duett ei luba “Lahutusest” rääkida kui monolavastusest, isegi mitte kui Ülle Kaljuste one-woman-show’st. Sest ilma Teplenkovita oleks see hoopis üks teine lavastus. Ja oluliselt vaesem. Ehk veelgi võimsam kui Ülle Kaljuste emotsionaalsed pursked, ahastavad registrid, viha ja haletsus, lootus ja lootusetus – veelgi imelisemad on need väikesed vaiksed hetked, kui Teplenkov ulatab talle klaasi vett või pilgud, millega ta näitlejanna mängu muutumatu püsivusega saadab ja sõbralikult toetab. Midagi väga sooja ja kindlat on nende koos laval viibimises, neil paistab olevat laval hea koos olla.

Kaljuste kiirgab. Igas stseenis, igal hetkel. Isegi väiksemad komistused tekstis sobivad endast väljas tegelaskujuga. Etenduse kulgedes ei paista näitlejannal energia mitte otsa saavat, vaid juurde tulevat. Mäng käib registrites lootusetusest ja enesehaletsusest kavala enesekindla naeruvirvensuseni viimases stseenis. Mäng käib kirglikvihasest tantsust enesessetõmbunud mõtiskluseni.

Näinud umbes kuuajase vahega esmalt “Kõik on täis” ja nüüd “Minu oivalist lahutust” võin öelda, et mõlemad on väga head komöödiad, aga “Lahutus” teenib kõrgema hinnangu tasakaalustatuse tõttu, mida kahe näitleja lavalolek etendusse loob. Parim element lavastuses on minu silmis aga just näitlejate omavaheline lavaline suhtlemine – ilus, armas, põnev jälgida.

ükski heategu ei jää karistamata

Ma ei teagi kuhu ma jõudsin

Ma ei teagi mis inglist sai

(L. Ojamaa)

“Püha Tõnu kiusamine”

Stsenarist-režissöör Veiko Õunpuu. Operaator Mart Taniel. Kunstnikud Markku Pätilä ja Jaagup Roomet. Helikujunduse autor Janne Laine. Nimiosas Taavi Eelmaa, teistes osades Tiina Tauraite, Hendrik Toom­pere, Ravšana Kurkova, Harry Kõrvits, Sten Ljunggren, Denis Lavant, Rain Tolk, Juhan Ulfsak, Taavi Teplenkov jt

“Püha Tõnu kiusamise” kohta võib öelda, et see on film juhtivtöötaja Tõnu Ploomipuust, kes, püüeldes headuse poole, kaotab vara, pere ja selge mõistuse – see võtab kokku kõik ,ütlemata samas mitte midagi. Õunpuu film pole niivõrd lugu (faabula) kui kogum motiive ja sümboleid, mille seostamine ja tõlgendamine sõltub rohkem vaataja religioossest/kunstilisest/filmiloolisest ettevalmistusest kui otseselt ekraanil nähtavast.

Pildiliselt on tegu absoluutselt ja jäägitult lummava filmiga. H. Matisse seadis maalikunsti eesmärgiks olla väsinud vaimuga vaataja jaoks sama, mis pehme mugav tugitool füüsiliselt väsinule.Kummalisel ja kummastaval kombel omab sarnast mõju Õunpuu loodud filmimaailm, mis haarab oma sametisesse, kuid raudsesse embusesse ja hoiab vaataja masohhistliku naudinguga jälgimas õõvastavaid, samas visuaalselt imekauneid kaadreid. Et teatud kaadrite puhul võib märgata peaaegu üks-ühest seost Rammsteini viimase albumi “Liebe ist für Alle Da” kujundusega, tekib küsimus: ons mingi õõva esteetika üleüldisemalt ja internatsionaalsemalt õhus?, on vastav esteetika universaalne? või on kunstfilmis koha leidnud (sel juhul, kas iroonilises võtmes?) mainstream ettekujutus hukutavast hedonismist? Kiire on tekkima seos ka P. Lauritsa “Mullatoidu restoraniga”. Kui viimase puhul räägiti, et tegu ei ole mitte niivõrd fotodega, kui ülesvõtetega, lõikude ja kristalliseerunud stseenidega lavastusest/filmist/videost, siis “Püha Tõnu” puhul on olukord pöördvõrdeline – tegu ei ole niivõrd filmiga, kui filmilisse seosesse asetatud maalide ja fotode, märkide ja kunstiliste sümbolitega. Osalt just maalilisuse tõttu mõjub must-valge ainuvõimaliku lahendus antud filmi puhul: võimenduvad valguse ja varju vahekorrad, mõjule pääsevad kaadrite kompositsioonilised struktuurid (paljuski just kompositsiooni selgema loetavuse huvides kasutab tänanegi kunstiteadus sageli maalide mustvalgeid reproduktsioone). Iseenesest hakkan nähtud kaadreid lugema-tõlgendama  (religioosse!)maalikunsti analüüsimise võtetega. Nii näiteks hõljuv naine, kaelas suur pead ja kaela eraldav krae, samastub omal moel Ristija Johannesega, kelle pead kandikul kujutatakse. Või viimase osa õgimisstseen, mis näib tegevat äraspidise ja grotseskse viite kümnetele ja sadadele kunstiteostele, mis kujutavad viimast õhtusöömaaega, mis omakorda seostub armulaua ja transsubstantsiatsiooniga (oblaat kui issanda ihu ja vein kui tema veri). Nadežda (lootus) ihu söömine omakorda võib kõige muu kõrval viidata ka teooriale kannibalismist kui ülimast armastuse vormist, mille puhul inimest ihaldatakse nii väga, et ainus viis seda iha rahuldada, on teist inimest tarbida. Kirjandust abiks võttes – Das Goldene Zeitalter pole ju muud kui Wolandi ball “Meistris ja Margaritas”, samas ka sodiaakide hukk ehk tähtede allakukkumine Johannese Ilmutusraamatus, või tagasihoidlikumas võtmes tõlgendatuna mistahes pidu katku ja hävingu ajal kas või Remarque’i korduvates restoranistseenides.    

Must-valge koloriidiga lugu ise ei ole kaugeltki must-valgelt tõlgendatav. Leidub kõvera naeratusega iroonilisi pilke kaasaegsele Eesti ühiskonnale: moodne maja kesk tühermaad alles valmimisjärgus uues prestiižikas piirkonnas; edukas peoseltskond, kes asotsiaali nähes pilgu ära pöörab ja loodab, et olukord laheneb iseenesest; teater, kus needsamad jõukad ja edukad rahulolevalt toolidel tukuvad samal ajal, kui laval mängitakse teiste teenimist, kuuletumist ja lunastust käsitlevat klassikalist näidendit (viited annavad alust uskuda, et tegu on “Onu Vanjaga”, aga kuna peast ei tea ja näidendit käepärast pole, et üle kontrollida, siis kindlalt öelda ei julge, kas oli tegu Tšehhoviga või filmi autori osava vimkaga). Samas oleks liigne lihtsustus taandada kogu film valitsevate ühiskondlik-sotsiaalsete olude kriitikaks – antud teos on kaugelt mitmekihilisem (kihid ja sfäärid nagu Dante “Jumaliku komöödia” – millest ju laenatud filmi moto –  põrgus ja taevas).

Nii ei ole ju peategelane Tõnu Ploomipuu kaugeltki halb inimene, vastupidi – ta püüdleb igati headuse poole, jäädes samas ikka (pudu)kaupmehe hinge ja mentaliteedi kehastuseks. Stereotüüpne kaupmees on aga juba nii üdini mäda ja rikutud inimene, et teda tõrjub ohutava liigutusega isegi kirikuõpetaja, kes, mõjudes küll Kristusega kehastusena, ei kutsu siiski patust mitte enda juurde, vaid ajab endast ära. Või ons tegu üldse jumalasulasega – õige ja hea tee otsijate teele satub/saadetakse ikka valeprohveteid ja mööda seina üles kõndiv preester võib olla nii kurjast vaimust vaevatu kui ise issandast lahti ütelnu (preestri sõnad valguse ja lunastuse mitte nägemise kohta võrdluseks Juuda sõnad millega reedab Jeesuse). Sama küsitavus kerkib lunastuse puhul – saab “kaupmehe hingega” Tõnu lunastatud? Valge puhas lumeväli, mis peategelase endasse haarab, valge lume alla maetud must koer – kas saatana sümbol? (ilmus ju Mefistofeles ja mäletamist mööda vist ka Woland musta koera kujul) – annavad alust seda oletada. Tõlgendades maagilist realismi ja nägemuslikkust peategelase ümber kui mõistuse hägustumist, siis eks ole seegi üks lunastuse vorme – mõistuse kaotus kui seisund mitte enam tajuda maailma ebaõiglust ja mitte olla sunnitud selle üle juurdlema ja selle pärast kannatama.

Näitlejatööde osas erilisi üllatusi ei esine (aga kogu muu erilisuse kõrval oleks seda juba ka palju tahta): Tauraite kehastab ilusat tüdinud abielunaist, kelles seekord on küll rohkem selgroogu ja isemõtlemisvõimet kui “Sügisballi” sarnases karakteris. Eelmaa mängu puhul võlub just teatav sordiini all mängimine, napp, aga täpne miimika. Vahvad väikesed karakterosad teevad Puustusmaa ja Volkonski filosofeeriva aiapaigaldusmeeskonnana. Traditsiooniliselt head on Toompere ja Teplenkov.

Teadlikuna autori soovimatusest anda vaatajale valmistõlgendusi ja tähendusi tundub siiski, et mõningad kommentaarid ja selgitused oleksid vajalikud – need aitaksid tähelepanu juhtida detailidele, mida võib-olla muidu ei märkaks ega oskaks seostada ja treeniksid vaataja silma edaspidiseks tähendusvarjundite märkamiseks.

Nii või teisiti – kunstiline elamus on garanteeritud!

Unistuses elamisele ei saa hinnasilti külge panna

Eesti Draamateater. 10. oktoober 2009.

P. Quilter “Hiilgav”.

Lavastaja: I. Vihmar, kunstnik: R. Degtjarenko. Osades: I. Ever, J. Uuspõld, G. Kangur, Ü. Kaljuste, B. Vahur, M. Klenskaja.

Draamateater on lavale toonud 2005. aastal rambivalgust näinud lõbusa ja liigutava loo Florence Foster Jenkinsist, lauljast, kellel puudus rütmitunne, hääle kõla, viisipidamine ja üldse lauluoskus, kuid kes julges võtta oma unistuse lauljaks saamisest ja seda unistust täiel rinnal elada. Vaataja ees kulgeb lugu täis värvikaid karaktereid, kustumatut usku ja elurõõmu, head huumorit ja halba soololaulu 🙂 See on lugu elamisest ja unistamisest teiste inimeste ja nende arvamuse kiuste, lugu endasse uskumisest ka siis, kui teised sinusse ei usu, lugu ebatäiuslikkusest, aga seda soojemast inimlikkusest, mis sütitab armastust, imetlust ja lugupidamist. “Hiilgav!” on ehk tõesti lihtne, ilma sügavama poliitilise ja sotsiaalse sõnumita, kuid väga võluv oma positiivsuses, siiras ja pretensioonitus soovis inimesi rõõmustada ja nende õhtusse midagi helget tuua ning sellisena tõsiasjalikus ja karmtöises maailmas igati teretulnud.

Jäägitu lugupidamine ja austus peaosatäitjale Ita Everile, kelle osatäitmist, laulu ja tantsunumbreid jälgida on hämmastav ja lummav. Kanda sedavõrd kõrges vanuses terve täispika näidendi peaosa – hiilgav! Võttes arvesse, et Ever teeb väiksemaid rolle veel mitmes praegu mängukavas olevas lavastuses tuleb tõdeda, et näitleja on lihtsalt  imelises vormis. Jenkinsi osatäitmises on meeletult elujõudu ja tegutsemistahet. Kui kummardama tulnud peaosatäitja näol ka on väsimuse märke, siis etendus tuuakse vaatajateni ilmse mängulustiga. Ever on kõhklematult näitleja, kes meenub, seostub ja samastub eesti teatriga ka teatrikaugema inimese meeles. Ja selle eesti teatri tugisamba lavavõlust osa saamine on sõnatuksvõtvalt imeline.

Jan Uuspõld teeb võluva toetava rolli pianist Cosme McMoonina. Alguses jõhkralt ausaid (ja paraku õigustatud) märkusi püüdlikult irooniliste, kuid lõbustavate kommentaaridega varjutav, haarab teda etenduse edenedes üha enam lauljanna soojus ja sarm ning lõpuks on skeptilisest McMoonist saanud Jenkinsi isiksuse siiras austaja.

Guido Kangur Jenkinsi vitaalse ja valjuhäälse eluteekaaslase St Clairina on laia joone, kuid nappide võimalustega näitleja-elumees, kes naudib napse, kauneid naisi ja imetleb kogu hingest oma jumalannat. Ülle Kaljuste kehastada on asjalik osavate näppude ja imelise organiseerimisvõimega seltsidaam ja sõbratar  Dorothy. Värvi ja vürtsi (millega võiks kas või kahvlitelt roostet eemaldada 😛 ) lisab temperamentne mehhiklannast teenianna Maria Britta Vahuri kehastuses. Maria Klenskaja roll muusika kaitsjana on igati kohaselt ja pühendunult esitatud, aga jääb ülejäänud hullude seas varju ja teiseneb teisejärguliseks vastuseisuks üldises ovatsioonide ja aplauside maailmas.

Jenkins ei kuulnud mõnitamist ja naeru, vaid ainult aplausi. Draamateatri publik naerab, aga see on sõbralik naer. Ja aplodeerib seistes. Pole paha ühe komöödia lõpetamiseks ja elamiseks.

Jääb luulet harvemaks, see tähendab: ka elu ja armastust.

5. oktoober 2009. Eesti Draamateatri suur saal. Rakvere teatri külalisetendus. “Cyrano de Bergerac”. Lavastaja: K. Komissarov, kunstnik: K. Tool. Osades: Ü. Saaremäe, M. Grosnõi, M. Mägi, T. Suuman jt.

5. oktoobri etendus oli minu jaoks kolmas kohtumine (varem 2. veebruar ja 21. märts 2009) härra Cyrano ja 17. sajandi keskpaiga Pariisi seltskonnaga. Kui esimesel kohtumisel olin pisarateni liigutatud ja lummatud loost ja tegelaskujudest, teisel kohtumisel jälgisin hoolsamalt näitlejate mängu, siis nüüd jagus silmi ka seni märkamata jäänud detailidele ja nüanssidele. Sest tõsi on, et kui emotsionaalne reaktsioon lavastuse korduval vaatamisel muutubki ehk hillitsetumaks, siis tähelepanu- ja analüüsivõime lasevad märgata üha peenemaid pisiasju ja erinevusi etenduste vahel.

Teatrisaalis hõljus kaduviku hõngu – oli ju tegu “Cyrano” lavastuse viimase etendusega Tallinnas – mängukavast läheb tükk maha koduteatri saalis 14. novembril. Nii et üksjagu kurb, aga pidulik. Või õigemini pühalik, sest nii selgelt ei olegi vist varem teatri kaduvust, selle kunsti siin-ja-praegu olemust, õhtust õhtusse korduvat ainukordsust tajunud. Õhus oli õhtu erilisust ja sellest sai osa kogu publikum, kelle hulgas olid ka eelmise lavaversiooni Cyrano (R. Baskin) ja Roxane (Ü. Kaljuste), lisaks mitmeid teisi näitlejaid ja kriitikuid. Leidis aset teatriSündmus.

Saal pimeneb, eesriie avaneb, etendus algab…ja mind tabab esimene ehmatus – tempo on täiesti paigast. Pilkeid, nöökeid ja vaimukusi mitte ainult ei pilluta nagu kuulipildujast, vaid seda tehakse tempoga, milles ei lähe kaotsi ainult mõte, vaid ka sõnalõpud ja diktsioon. Teravuse ja täpsuse poolest nõudlik elegantne ballaadi- ja floretiduell vuhiseb üle lava ning mõõk on seekord paraku täpsem kui sõna, mis kohati hääbub kaoseks juba huultel. Teksi vuristamise patust pole puhas keegi meestetuumikust, vahest kõige vähem tuleb seda ette poeedist pagari Ragueneau kehastamisel (E. Salmistu).

Kui teksti tempo loksub tasapisi paika, siis enesehävituseni tugev elamiskirg ja põletav hoog jäävad kestma läbi etenduse. Kui esimeses etenduses oli Cyrano küps ja tundepeen romantik, teises kirglikum aga samas kainem-kalkuleerivam, siis viimases etenduses mõjus Cyrano enneolematult noore ja tormakana. Kogenud vaprusest saab pöörane uljus, mõttefiligraanseid torkeid asendavad ühemõtteliselt selged sarkasmid (intonatsiooni erinevus), ajastuomast peenust on vähem ja tulisust rohkem. Le Bret (T. Suuman) viha- ja manitsuspursked on meeleheitlikud, sest tema sõbra tormilisust ei paista miski peatada suutvat. Kui etenduses kõlavad sõnad “armastus ei rüüta end espriiga”, siis seekordses etenduses oli Cyrano varasematest silmatorkavamalt eelkõige armastaja, läbinisti ja pigem romantik, kui eluhuumorist ja liidriloomusest kantud “soneti ja floretimees, filosoof ja füüsikus”. M. Mägi kehastatud Roxane jääb kapriisitariks, lapsnaiseks, keda võluvad komplimendid ja kaunid sõnad, kuid kes ei tõuse päriselt kunagi meie poeedi vaimu- ja sõnapeenuse tasemeni. Mis puutub kokkupuudetesse Roxane’iga, siis pole Saaremäe kehastatud Cyrano eelnevalt nähtud etendustes olnud nii (noorukilikult) ebakindel, kartlikki. Ta mitte ainult ei ahmi endasse igat puudutust ja sõna armastatult, vaid ei suuda nagu üldse uskudagi, et need on võimalikud.

Saaremäe näis püüdvat rõhutada-võimendad selle herolise komöödia koomilist poolt (Kuu pealt kukkumine) mängides näidendi nukkernaljakatele elementidele ja olukordadele (kas vastureaktsioonina viimase pealinnaetenduse publiku nukkernostalgilisele meeleolule-eelhäälestusele?). Dramaatilisematest stseenidest tõusid esile I vaatuse kahekõne Le Bret’ga – siin on Cyranos küpsust ja alandlikkust. Esmakordselt märkasin, et poeet jätab siin välja ütlemata oma tõelise südamesoovi (võita armastus – kõlanuks see siis nii naeruväärselt?) ja hetkelise vaikuse järel vastab isegi oma lähimale sõbrale eesmärgi olevat võita imetlust. Või peened intonatsiooni ja miimikanüansid, kui Roxane tsiteerib peast Cyrano kirju – mitte ainult luuletajauhkus kuuldes oma ridu lausutavat, vaid selge imetlus naise vastu, kelle huulile need sõnad nii soravalt tõusevad ja sobivad. Finaalis jäävad Cyrano ja Roxane emotsionaalselt kaugeks, kuristik nende vahel üha kasvab Cyrano hääbudes. Küll saavutas uskumatu läbitunnetatuse, jõulisuse ja sisendavuse poeedi lahkumismonoloog.

Milline siis oli Saaremäe Cyrano? Hoogne nii mõõga kui värsirea käsitsemisel, põikpäisuseni ebakindel ja eneseirooniline, üksik, aga mitte raskemeelne. Vaimult vaba ja hingelt alandlik. Aga ennekõike, algusest kuni lõpuni ja sealt veel edasi, Poeet.

 Mul oli au, monsieur de Bergerac.

(Pealkiri võetud laenuks L. Priimäelt).