saagu või maailm hukka – meil on apelsinid ja… armastus

Dmitri Bertman on täitnud oma eesmärgi ja toonud püünele lavastuse, mis mõjub nagu vitamiinisüst. Hetketi tundub uskumatu, et see energiline värvidest pakatav etendus toimub siin, Estonia teatri laval, maailmas, kus tänavad on jääs, tuul on lõikav ja õhk pakaseline. Otsekui killuke Lõuna-Euroopa päikest oleks langenud teatrilavale; päikesekiir ajast, mil näitlejad rändasid ringi, teatrivankreid kaunistati värviliste lippudega ja laadaetenduste peale vaatasid alla katedraalide värvikirevad kivipühakud. Armastuses kolme apelsini vastu ühenevad commedia dell’ arte traditsioon, neoklassitsistlik helilooming ja tinglik teater. Tulemuseks on emotsioonide, helide ja värvide tulv, kus kõik on säravam, teravam, intensiivsem; lavastus, mis on suurem kui elu; elurõõm, millest laval saab kunst.

Mul puudub piisav ettevalmistus, muusikaalane haridus, et Prokofjevi muusika kvaliteetidest päriselt aru saada. Samas ei taha nõustuda etendusejärgselt fuajees kohatud JM-ga, kes tõdes, et tema ootab ja eeldab ooperilt meloodiaid, mida Prokofjevi looming ei paku (ja tunnistas samas ausalt, et 20. sajandi muusikat tema enam päriselt ei mõista ja tema ideaaliks on ooperite osas Verdi :)). Mina adusin meloodiaid küll, need pole aga mahedalt voolavad, vaid ootamatud, kohati harjumatult kõlavad helikooslused, mille niigi nappi lüürilisust terav, vahel monotoonselt raiuv rütm veelgi lõhub. Helilooja on loobunud ooperile traditsioonilisest avamängust, asendanud selle teatraalide vaidlusega parima näidendi üle. Tempo langust ja tegevuse peatumist on igati vältida püütud ja ehkki “Armastus…” on lahendatud traditsioonilisemalt kui mõned teised helilooja lavamuusika teosed, on aariatel ja duettidel siin pea alati ka otseselt tegevust edasiviiv funktsioon.

Kui soovida näha midagi tõeliselt teatraalset, siis “Armastus…” on just õige etendus. Ooperižanris on ikka rõõm kõikehaaravam ja kurbus hingematvam kui muudes näitevormides ning realistliku teatri kriteeriumitega lähenemine väheviljakas. “Armastus…” positsioneerib end algusest peale teatraalseks selle mängulises, etenduslikus mõttes – hetkekski ei saa ega tohigi unustada, et see on kõigest teater, näitlejad, kes etendavad meile lugu, muinasjuttu. Mitte sisse elamine, vaid välja näitamine. Mäng. Vaataja ei pea tegelaskujusid uskuma psühholoogilisel tasandil, vaid nautima mängu ilu, elavust ja vahedust – ja kõik need kvaliteedid on Estonia lavastuses olemas. Tempokas dialoog tugineb improvisatsiooniteatri fraaside pildumisel, tegelaskujud viivad mõtte commedia dell’ arte karakteritele-maskidele. Kõige ehedamalt teeb viipe commedia dell’ arte teatrile Kokatari kuju, kes üheaegselt pilab himurust ja edevust, on kujult groteskne ja naljades frivoolne. Tegu on satiirilise muinasjutuga, mille kokkulangevused ajalooliste ja tänaste oludega (võimumängud, altkäemaks, gurud) on liiga ilmsed, et olla juhuslikud.

Vokaalsetelt omadustel tunnistas minu kõrv kõige meeldivamaks Priit Volmeri bassi ja René Soomi baritoni. Väino Puural maag Celiona jäi kohati kandvusest ja kõlavusest puudu. Näitlejameisterlikkuselt tõusis eriti esile Urmas Põldma Truffaldinona – reibas, liikuv, mänguline; efektsed teatraalsed žestid ja isegi paksu grimmikihi all karakterile sobivalt ilmekas miimika. Häälelt ja hoiakult terviklikuna mõjus Priit Volmer Kuningana.Lustakalt värvikireva tugevaks tervikuks organiseeritud massi moodustas koor; nende sagimine, kihistamine ja etendatud elevus lõid loole pseudoajaloolise, veelgi muinasjutulisema fooni.

Kestev ja kandev impressioon kujundusest on…värviline! Silmi kirjuks võtvalt kirev, särav ja intensiivne. Minimaalselt murtud toone, see-eest rikkalikult hõõguvat oranži 🙂 Kostüümid on sama fantaasiarikkad kui muinasjutt isegi; kõrvuti on realiseerimist leidnud impulsid kostüümiajaloost ja kaasaja ärimaailmast. Nagu mängulaad, nii on lavakujunduski tinglik, mitte pakkudes vaatajale valmis visuaale,vaid ainult pidepunkte fantaasiale. Pakutavad visuaalid on taotluslikult markeerivat laadi – ekraanidel jooksev klipp maanteest ja arvutimängust, liivaluited jms. Muinasjutulise atmosfääri ja multimeedia ühendamine tugevdab veelgi võõrandumise tunnet ja tinglikkuse, mängulisuse rõhutamist. Meeleolu loomisel olulist rolli mängib valguslahendus: kõrvetav punakaskollane valgus kõrbes, juhutav mahe sinkjas kuma vee ääres. Kujunduslikult kõige terviklikum, samas tinglikkuse printsiibist kõige enam hälbiv on stseen Printsi ja Ninettaga vee ääres – taustal jooksmas pildid vahutavaist merelaineist, sinkja küütleva valgusega lavaruumi tekitatud mulje valguse peegeldumisest veel. Hetkeks mõtlesin, et kui kõik on eesti lava kohta harjumatult värviline ja grandioosne, siis tühja sest tinglikkusest, aga printsessid oleksid võinud väljuda kolmest hiiglaslikust apelsinist – see poleks olnud enam kunst, vaid kitš, aga see-eest teatraalsus, mida meie lavadel naljalt keegi üle lüüa ei püüaks. Avaldasin vahetult pärast etendust arvamust, et meie laval tundub kujunduslik lahendus “larger than life”, mille peale JM vastas, et see ongi kunst. Panna kokku midagi nii eklektilist ja karjuvalt kirevat, omada selle juures iroonilist distantseeritust, aga samavõrra ka siirast mängulusti – jah, ilmselt see ongi kunst.

PS. Võttes kokku etendust telerist jälginud sõprade arvamused – energia ja elurõõm jõudsid vaatajani ka telepildi vahendusel, aga ooperigrimm ei kannata teleplaanile omast lähivaatlust.

S. Prokofjevi ooper “Armastus kolme apelsini vastu”.

Nähtud esietendus 28. jaanuaril 2010.

Lavastaja Dmitri Bertman, lavakujundus Igor Nežnõi, kostüümid Tatjana Tulubjeva, valgus Neeme Jõe, koreograafia Edvald Smirnov.

Osades: Priit Volmer (Kuningas), Mart Madiste (Prints), Helen Lokuta (Clarice), Jassi Zahharov (Leandro), Urmas Põldma (Truffaldino), Heli Veskus (Fata Morgana), Mart Laur (Kokatar) jt.

Published in: on 29. jaan. 2010 at 22:28  Lisa kommentaar  

Lugu kohvikust, mida enam ei ole, kuid kus me kõik kunagi kohtume

Üks hea inimene avaldas kord imestust, kuidas ma küll suudan totaalse iseenesestmõistetavusega erinevate kohvikute atmosfääri sulanduda – see toimus ühes ülikoolilinnas, teatrimaja näitekirjaniku nime kandvas kohvikus. Ja kordas oma mõtet mõni aasta hiljem, kui tema ümber olid Lõuna-Euroopa kohvimajad, minul jälle Tallinna lounged. Kui võtta tookordne tõdemus ja liita sellele tõsiasi, et viimasel ajal on kohvikutsest vaat et veel kodusemaks saanud teatrimajad (milles tavaliselt ju kah kohvikunurk leidub), siis saab selle liitmisrehkenduse tulemus olla ainult üks – “Lõputu kohvijoomine”. Teistkordselt kaedud 16. jaanuaril 2010 Eesti Draamateatris.

Esimest korda nägin lavastust nädalapäevad pärast esietendust 2008. aasta sügisel Sauna tänaval endises Heliose kino majas. Mulje oli tookordki positiivne ja haarav. Julgen aga öelda, et nagu hea vein (mida etenduseski hinnatakse) või konjak (mis miskipärast mainimist ei leia ehkki täiendab ju suurepäraselt tassi kohvi), mis ajaga oma tõelise tipu saavutab, on ka “Kohvijoomisega” – kas oli kogu trupi jaoks 16. jaanuaril erakordselt hea õhtu või mõni muu põhjus, aga etendus pakkus imele läheneva teatrielamuse, mida lavastuse teistkordselt vaatamiselt enam oodata ei oskakski. Draamateatri saal pehmete toolide ja punase samettekstiiliga loob palju soojema, kohvikulikuma meeleolu, kui Heliose plasttoolidega kõrgustesse tõusev istmestik. Heliosel oli leitud ruumina jälle see pluss, et see lõi oma nigela seisuga visuaalse ja olemusliku seose lagunenud, maha jäetud kohvikuruumiga, vaataja oli seal aga augel ja kõrgel otsekui kärbes kohviku laes. Teatrisaalis on kaugus selle etenduse jälgimiseks siiski optimaalsem, vaataja on lähemal, rohkem osaline laval kulgevas kohvikuelus ja -melus – sest kohvikusse mineku eesmärk ongi ju sellest õhustikust osa saada. Nii et aeg ja siirdumine teatrimajja on seega antud lavastusele ainult hästi mõjunud.

Ajaga on Kõivu materjalis muidugi segased lood. Autor on ajalise lineaarsuse lõiganud parajateks tükkideks, valinud neist tähenduslikult kõnekamad ja ajaloolõigud vabalt valitud järjekorras taas üksteise otsa lükkinud. Kes soovib, võib püüda kujutatavaid sündmusi õigesse järjekorda paigutada, tihedamaid ajaloolisi seoseid luua lavaseinale projitseeritud aastaarvude kaasabil. Mina veendusin, et pole mõtet, sest pole vahet: suurema osa ajast käib kusagil väljas, kohviku aknaklaaside taga mingi möll, aga milline täpselt ja mis järjekorras meile saksa ja vene mundreid näidatakse polegi oluline. Paiguti kandub möll ka kohvikusaali, aga seegi ei kõiguta näidendi/lavastuse konstanti Stammgasti, kes tegeleb ainukese asjaga, millel kogu selles ajaloopöörises mingi mõte näib olevat – kohvi joomisega. Ja isegi kui valge portselan (Vana Maailma ja kodanluse märk) asendub metallist hoidjas klaasiga näib kohvijoomine kandvat ja hoidvat kõige ehtsamat inimlikkust, inimeseks olemise väärikust. Ei saa öelda, et nihestavad mängud ajaga mulle reeglina sümpaatsed oleksid. Kõiv on kohvijoomisega loonud mitte ainult keskse ja korduva, vaid märgina niivõrd tugeva ja universaalse sümboli, et see seob ajaloolõigud tegelikult väga tugevalt terviklikuks, ajatuks ajaks.

Kui aeg on üsna ajatu – see kõik võis nii olla 80 aastat tagasi, aga see kõik võiks peaaegu nii olla ka homme – siis kuidas on kohaga? Jah, teatava lisaväärtuse annab Tartu ja tema vaimu(inimeste) tundmine, teadmine, mis koht see Werner siis ikkagi oli/on. Samas ei saa öelda, et tegu oleks kuidagi väga kohaspetsiifilise materjaliga – sarnast elu ja melu leidus ilmselt paljudes teisteski kohvikutes teatripuhvetitest “Moskva” ja “Kukuni” (tõelised stammkunded võisid viimases väidetavalt ööpäevi jutti viibida, tagaruumes magada). Nii et igaüks, kellele mõni kohvik on teiseks koduks olnud, peaks leidma äratundmisi ja samastumisi. Visuaalselt on Riina Degtjarenko puistanud viiteid Tartule – Werneri aknast avanevad “vaated”, interjööri markeerivad objektid on tagasihoidlikud, kohvikulikud selle sõna üldises ja üldistavas tähenduses. Ei tea, kas see on adekvaatne mälestus, aga üldmulje kujundusest on maitsekalt hall-pruunis gammas – tagasihoidlik, väljapeetud ja selles väljapeetuses üksjagu šikk. Võluvaid ajastuloolisi nüansse pakuvad ettekandjate põlled ja soengumood diskreetselt rõhutades siiski aegade vaheldumist selles lõputus kohvitamises.

Kui selles näidendis/lavastuses on midagi tõeliselt ja ainuomaselt Tartulikku, siis on see Stammgast – selline uudishimu ja laiskuse kooslus mõõduka hedonisminoodiga on tõepoolest väga Tartulik. Selline tegelane saab eksisteerida linnas ja kohvikutes, kus ajal on teine rütm ja selle mõõtmiseks on muud väärtusühikud. Kohvilauafilosoofist Stammgasti tekst näib koosnevat sententsidest, mis oma sõna- ja mõttemänguga viivad teiste tegelaste fraasid ja mõttearendused kõrgemale metafoorsele tasandile. Kui esimesest etendusest on meeles Ulfsaki pisut väsinud elegants ja eksistentsiaalselt ebakindlad mõtteterad, siis nüüd nähtud etenduses mõjus Stammgasti tegelaskuju hoopis teisiti lahendatuna – poisikeselikult ulakas läige silmis viskab Stammgast kildu mitte suurte elutõdedeni jõudmiseks (ehkki nendeni jõutakse ka, seejuures suisa sädeleva sarmiga), vaid lusti pärast, et näha, kuidas teised reageerivad ja mis saab. Ta tundub uudishimulikum ja osavõtlikum, vähem oma pisikesse kohvitassi kapseldunud “rääbis”. Stammgastist õhkuv elurõõm, rõõm elu pisikestest väikekodanlikest lõbudest mõjub inimlikkust alal hoidva impulsina.

Vaikse, aga isepäise vaatleja Stammgasti lauda istub aeg ajalt Poeet (Taavi Teplenkov). See tegelane oma absoluutsete tõdede ja oma luuletuste valjuhäälse kuulutamisega seostub isiklikult minule hoopis rohkem Tallinna kõrtside, näiteks Kukuga. Poeetide ilmumist on kübaraga daamed ikka saatnud põlglike pilkudega ja noored igatsevatega. Teplenkovis on selles rollis kõvasti bravuuri, ei puudu ka elegantselt dändilikud žestid. Arvestades, et Teplenkov on hetkel üks täpsema luuletajuga näitlejaid Draamateatris (mida kinnitas ka õnnestunud esitus üldiselt mitte väga õnnestunud “Arbujate” luulekavas), siis on Poeedi roll nagu temale loodud. Et ilmselgelt on Poeedi portrees jooni erinevatest tuntud luuletajatest, siis ootasin ehk, et erinevate ajaloolõikude poeedid üksteisest mingi omase karakteristikuga selgemini eristuvad, et iga ajastu Poeedis on vähem üldistust ja rohkem nüansse.

Samamoodi ja samas hoopis teistmoodi kirjandustegelane on Kõhn Mees (Rein Sepast inspireerit tegelaskuju) – omi ja võõraid värsse retsiteerivad mõlemad, üks neid kui loosungeid rahvale ette söötes, teine endaette mõtiskledes. Kõhn Mees tahab küll võtta telefonikõnesid sellele, kes iganes võimul oleks, aga tema suhestumine reaalsusega on Poeedist erinev, Kõhn Mees on vaikne vastuhakkaja, kes püüab end filosoofilise rahuga ajaloo hoovustes paigal hoida, tema maailm on osalt imaginaarne, puhtkirjandslik nähtus. Tõnu Oja mängib Kõhna Mehe natuke segaduses olevaks inimeseks, kellel on mingid arusaamad ja väärtused ja kes ei oska ega taha hästi oma kohta leida tormlevas uues maailmas.

Hoopis enam reaalsuses kinni on Magister ja Uustulnuk, esimene “kiibitseja” (nagu ta muide isegi enda esimeses vaatuses ütleb), teine tõeline tõsine tegudeinimene. Martin Veinmann mängib Magistri terviklikumaks karakteriks kui näidendi tekstist arvata võiks. Rekkori kehastuses saab Uustulnuk filosoofilisema ja mõtlikuma kuju, kelle südamesoov ajada eesti asja on lavastuses ühesemalt, inimlikumalt ja arutlustest tulenevalt motiveeritumad. Rekkori Uustulnuk on tegutseja, aga samas õige natuke sentimentaalne – leiab ta ju alati tee vanasse kohvikusse endise jutukaaslase Stammgasti manu. Ise küll turtsudes, et ega viimane muud peale kohvi lürpimise tee, samas inimesena vajades kokkupuudet selle otsekui teisest ajast ja väärtuste süsteemist pärineva inimesega.

16.jaanuari etenduses mängiti tugevamalt esiplaanile Stammgasti ja ettekandja Erika vaikne kohvikuromanss. Ehk on selle liini võimendumine seotud Stammgasti uljama ja ulakama loomuga. Esimesest vaatamiskorrast mäletan neid suhteid üsna tehislikult mõjuvate, pingutatult “mängitutena”. Seekord on Stammgasti ja Erika vaheline keemia usutav ja olemas, sõbralik lõõpimine ja vaos hoitud sümpaantia rikastavad Stammgasti kuvandit ning mõjuvad ajaloo tõmbtuule lõõtsumises hingekosutavalt.

PS. Tänases Werneris tõmbab kogu aeg tuul, aga mitte metafoorses mõttes, vaid reaalselt.

PPS. Mõni päev pärast etenduse vaatamist viibisin eksamitega seoses Tartus ja et mul oli pisut aega, otsustasin hommikuses Werneris kohvi juua. Esimeses saalis aknaaluses lauas istus seltskond vanaprouasid, kübarad-baretid peas, kohvid-koogid ees. Võib olla, et mõned asjad tegelikult üldse ei muutugi.

Lavastuslikud andmed: autor Madis Kõiv, lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Riina Degtjarenko, muusika Ardo Ran Varres. Osades: Juhan Ulfsak, Jaan Rekkor, Maria Avdjusko, Tõnu Oja, Taavi Teplenkov, Martin Veinmann, Laine Mägi, Mait Malsten, Tiit Sukk, Viire Valdma jt.

Published in: on 28. jaan. 2010 at 00:25  Lisa kommentaar  

Ja anna meile andeks meie võlad. Ja luba elada ilusat valet.

Henrik Ibseni “Metspart” Ingomar Vihmari lavastuses. Kunstnik Riina Degtjarenko, muusikaline kujundus Ingomar Vihmar. Osades: Tõnu Aav (Werle), Tõnu Oja (Gregers Werle), Jaan Rekkor (vana Ekdal), Mait Malmsten (Hjalmar Ekdal), Merle Palmiste (Gina Ekdal), Kleer Maibaum (Hedvig), Kersti Kreismann (proua Sorby), Ivo Uukkivi (Relling), Raimo Pass (Molvik), Mari Lill ja Ester Pajusoo (teenijad).

Draamateatri väikeses saalis nähtud 17. jaanuaril 2010.

Draamateatri väike saal oma intiimse atmosfääriga on järjepanu pakkunud kvaliteetset näitlejateatrit – nädalase vahega olen neil laudadel näinud “Metsparti” ja “Sügissonaati”. Lisaks realistliku teatri parimatele traditsioonidele ja hoolikalt välja mängitud rollidele, seob lavastusi ka temaatika – perekond, peresuhted, pettumine ja andestamine.

Ibseni küpseimaks draamaks peetav ning maailmas enim lavastatav “Metspart” ei keskendu, erinevalt autori varasematest töödest, enam sotsiaalsetele ja ühiskondlikele oludele, vaid üksikisikule. Ühiskond kajastub muidugi ka, aga mitte draama motiveerijana, vaid kauge foonina, mis ühtlasi annab teatava ajastuloolise koodi tegelaste motiivide mõistmiseks. Omaaegsele publikule jäi mõistetamatuks Ibseni lembus suurte, kõikehülmavate sümbolite vastu, mis andsid nime näidendile ja moodustasid tegelikult materjali selgroo. Sümbolismi kõrval kõlab realistlik toon väikese inimese karmhalli igapäeva peegeldamisel. Just seda heideti autorile ka ette – sukeldumist täiesti marginaalsete inimeste üksluisesse ja säratusse argipäeva. Omati just see täiesti tavaliste inimeste sattumine tragöödiasse võimendab Ibseni näidendite kummituslikkust, mõjuvust. Tragöödia ise muutub seejuures üksjagu ambivalentsekski – Hedvigi hukk “Metspardis” on perekonnale muidugi traagiline sümdmus, aga mis on ühe väikese inimese surma sadade, tuhandete väikeste hulgas, kellest me keegi ei tea ega kelle peale mõtle. Makrotasandil ei muutu sellest püstolilasust mitte vähimatki. Ühtaegu halvustavalt, näidendi kontekstis aga vastuvaidlematult tõeselt võtab selle elu kokku doktor Relling – väikeselt inimeselt ei tohi ära võtta tema eluvalet, sest see on ainus, mis tal on. Ja taas tõstatub aususe ja ära rääkimise teema – on meil õigus rõhuda jäägitule aususele ja seda teistele peale suruda, kui ainus, mida see ausus teha saab, on haiget. Absoluutse tõe ja (näilise) vabanemise hind võib olla liigagi kõrge.

Lavastaja ei ole lõhkunud materjali ajastulisust, ei ole püüdnud seda kunstlikult moderniseerida. Kunstniku tagasihoidlikud viited kostüümides ja dekoratsioonis viitavad abstraktsele ajaloolisusele. Natuke liiga sigri-migri oli see ruloodele konstrueeritud tagasein, paar suuremat rahulikumat, aga valitumat seepiatoonis motiivi jätnuks kargema, kristalliseerunuma mulje ja kriipsutanud tagasihoidlikult alla materjali sümbolistlikkust. Kostüümid viivad mõtte samuti 19. sajandi peale, eriti kaunis kooslus tegelaskuju-karakteri-visuaali vahel sünnib Merle Palmiste Ginas. Doktor Relling oma pintsakus, mis näeb välja nagu selles oleks magatud (ilmselgelt selle pärast, et selles ongi magatud) on üks igavesti punk kuju, kelle kehastamine käib Uukkivil talle omase lohaka elegantsiga. Tegelaskujude harmoonilise paari moodustavad Werle ja proua Sorby (Tõnu Aav ja Kersti Kreismann) – mõlema karakteris on elukogemuse enesekindlust, maneerides “vana kooli” rafineeritust, unistuste asemel on õigustatud ootus hoolikalt kalkuleeritud õnnevõimalikkusele.

Naiste psühholoogiale pööras Ibsen suurt tähelepanu, pole siis imestada, et ühed jõulisemad tegelased lavastuses on Gina ja Hedvig. Gina on naine, kes endale unelemist ja unistamist lubada ei saa, sest muidu jääks laud lagedaks. Reaalsus on see, et ta pidi abielluma, et oma endise isanda laps väärikalt üles kasvatada – keegi pole selles süüdi, see on elu ja mida iganes tunneks Gina ise, pole mõtet sellest numbrit teha, sest olukorrast teadlikuks saamine ei teeks kedagi õnnelikumaks. Tütar Hedvig on isepäine, lapsikuse ja varaküpsuse piiril balanseeriv tütarlaps. Kleer Maibaum pole püüdnud lapseks kehastuda (ja väga hea ongi): väliselt laiavad kasutamist vaid mõned teismelise kohmakust väljendavad liigutused, trotslik hoog tegutsemises. Oma tegelase lapselikkust annab näitleja edasi pigem visandades vaataja ette täiskasvanute omast kvalitatiivselt erineva mõttemaailma.

Hjalmari kuju puhul hoiatas Ibsen esimest lavastajat, et roll tekitab kiusatust kujutada meest koomilises võtmes. Toona võis see nii ollagi. Teatav teatraalsus ja sentimentaalsus on Hjalmari osatäitmises omal kohal. Ei saaks öelda, et Hjalmar oleks kuidagi eriline tossike (võib-olla mõjutab siinkohal arvamust Malmsteni osatäitmine, tema rollislepp) – ta on keskpärane ja üksjagu laisk, sest naine saab ju igapäevase elu korraldamisega nii hiilgavalt hakkama.

Noore Ekdali kujutamises suudab Tõnu Oja võrratult ühendada kirglikkuse ja pealiskaudsuse – esimene väljendub sõnades absoluutsest tõest ja valedest vabanemisest. Samas on mehe hääl selle paatosliku sütitava kõne ajal üksjagu eemalolev. Püha tõe kuulutamine on tema missioon selle perekonna juures, aga kogu ta olemusest õhkub, et ta tüdineb sellest (või mõnest muust) eesmärgist üsna ruttu ega lase ühelgi oma “võitlustest” oma sisemust kuigivõrd kõigutada. Kogu traagika juures, mida tema tegevus kaasa toob,  ei mõju noor Ekdal vastiku, vaid õnnetu ja lootuseta inimkujuna, kellel on veel pikk tee käia õppimaks, et vägisi vabaks ja õnnelikuks teha ei saa kedagi.

Inimlikkus, andestus ja unustus saavad kokku ja segunevad vana Ekdali kujus: näpuotsaga on tas säilinud veel eneseväärikust. Pobleemide ja mineviku eest on lihtsam pööningule peitu minna ja jahti pidada; kohati tundub otsekui oleks Ekdal juba ammugi unustanud, kes ta säärasesse madalseisu tõukas – see raske ja valus mälestus oleks nagu mälust kustunud.

Eks ole unustamine teatav enesekaitse. Aga ka andestus.

Iga suhte sileda pealispinna all võib varjul olla oma metspart. Vahel on parem ta sinna põhjamudasse jätta. Või väga vaikselt ja omaette ( enda sees) pinnale tuua ja vabaks lasta.

Published in: on 26. jaan. 2010 at 00:31  Lisa kommentaar  

nüüd on lugu nii, et…

…kõik arvestuslikud ained sain arvestatud ja kõik hindelised sain… A-d.

Natuke õudne hakkab, kui mõtlema hakata.

Published in: on 25. jaan. 2010 at 15:31  Lisa kommentaar  

au temps des feuilles mortes

Ingmar Bergmani “Sügissonaat” Eesti Draamateatri väikeses saalis. Lavastaja Priit Pedajas, kostüümikunstnik Reet Aus. Osades Ülle Kaljuste (Charlotte), Maria Avdjushko (Eva), Britta Vahur (Helena), Viktor (Ain Lutsepp).

Nähtud 24. jaanuaril 2010.

Armastuse ja vihkamise vaheline piir on õhuke. Ja mõnikord mingit piiri polegi.

“Sügissonaat” on lugu edukast, terve elu ringi sõitnud kontsertpianistist, kes pärast 7 aastat võtab vastu kutse tütrele ja ta pastorist mehele külla sõita. Hingekosutavast puhkusest saab aga öö täis süümepiinu ja süüdistusi. Südamelt räägitakse ära kaua käärinud valu, aga kas sellest kellelgi kergem hakkab, jääb finaali hommikukarguses iga vaataja enese otsustada. Ma ei poolda läbi nämmutatud ja etteantud tõdede publikule pealesurumist. Avatud lõpp sunnib vaatajat teemaga suhestuma, nähtust omad järeldused ja edasiarendused tegema, aga antud etenduses mõjub finaal mitte tahtlikult ja teadlikult avatuna, vaid poolikuna – otsekui oleks lavastajal juhtmõte katkenud ja siht ähmastunud. Iga vaataja võib luua oma tõlgenduse, aga kuhu üritas looga välja jõuda lavastaja, jääbki hämaraks. Katarsist ei saabu vaatajate ega tegelaskujude jaoks. Elu läheb edasi, nagu ta ikka on läinud, nii pastoraadis kui Pariisis.

Ema ja tütre keerulise suhtepuntra võib üle kanda üldisemale tasandile – kas on olemas õigeid ja valesid valikuid? mis on edu hind? kellel on õigus meie valikute üle kohut mõista? kas vana valu välja rääkimine toob alati kergendust? või hakkab sellest mõnikord kellelgi ainult veel valusam? kui inimene ei vasta meie ideaalidele, on see tema või meie süü? kas alati üldse on süüdlast? ja kuidas siis ikkagi edasi minna? Nüansirikkalt mängitud Charlotte’i kuju tekitab isegi rohkem kaastunnet, kui endassetõmbunud Eva, kelle suur lapsepõlvetrauma kõlab pigem tavalise puberteedikriisina, mis 1978. aastal võis ju näida kohutava ebaõiglusena, aga mille kaasaja ilule ja edule orienteeritud staarikultuslikus maailmas on iga teine teismeline läbi elanud. Oma vanemate idealiseerimine kuulub lapsepõlve juurde. Samamoodi nagu teismeea juurde kuulub nendes pettumine. Ja ometi ei jää suurem osa inimesi oma vanemaid teismelise mässumeelsuega vihkama ja absoluutsete väärtuskriteeriumitega hindama. Siinkohal tulebki ilmselt mängu andestus – teistele, aga samavõrra kui mitte rohkem ka iseendale.

Tütar Eva karakterit läbiv joon on armastuse/viha ja valu kõrval sõltuvus – kahe teraga mõõk. Just see paneb teda kirjutama küllakutset, et elukaaslase kaotanud ema toetada. Sest temal on vaja ema toetada, näidata emale, et kordki on ema temast sõltuv, küsimata kordagi, kas ema seda toetust soovib ja solvudes, kui ta märkab, et ema saaks suurepäraselt hakkama ilma temata. Sõltuvus ja ebakindlus panevad Evat nõutama ema arvamust tema klaverimängu kohta. Seejuures noor naine otsekui sunnib emast välja kriitilise kommentaari – kui kokku kogutud ja korralikult talletatud pettumus, alaväärsus ja solvumine on tunded, mis karakterit koos hoiavad, millest karakteri püsti püsimine sõltub, siis ema kriitika tugevdab status quod – välja pigistatud kriitika otsekui kinnitaks Eva veendumust oma süüdistuste õigsuses. Avdjushko mäng mõjub kohati pisut rabedalt, tema kirglikes süüdistustes segunevad vihkamine ja armastus nii et ei saagi aru, kumba seal rohkem on (Loodan, et tundevarjundite ambivalentsus oli teadvustatud ja taotluslik – sellisel juhul võiks rääkida peaosaliste peaaegu võrdväärsest partnerlusest.) Minule tundus, et armastust oli rohkem. Ja sõltuvust. Samas ei mõju etenduse lõpplahendus minu jaosk lootusrikkalt ja andestavalt , vaid pigem trotslikult.

Lugupidamine Britta Vahuri rollisoorituse suhtes – väike, aga nõudlik roll, mis eeldab erilist pieteeditunnet. Rõõm tõdeda, et Vahur ei muutunud mänguliselt ülepakutuks ega trafaretseks, vaid sai hakkama väljapeetult toetava osaga. Ain Lutsepp on aga tõeline stseeninäppaja – teda on koduselt mõnus ja vahel huvitavam jälgida kui mõndagi peategelast. Naisjõudude kahtlemata kire ja sisseelamisega esitatud rollide kõrval liigutasid mind kõige rohkem aga just Lutsepa tegelaskuju Viktori napid, aga tundeehtsad ja natuke abitud tunneteavaldused – miskit lõpmata inimlikku ja sooja õhkus neist fraasidest ja kogu näitleja lavalisest olemisest (isegi hoolimata teatavast stamplikusest mängumaneeris ja intonatsioonis).

Lavastus ja selle kujundus annavad hästi edasi loo intiimset meeleolu. Tumeda koloriidi ja tolmuste tugitoolidega luuakse mugav, aga natuke raskepärane atmosfäär tolmunud tunnetes tuuslamiseks. Seejuures, nagu tunnetes nüansse, on tähelepandav, kui palju on mustal ja tumehallil selles lavapildis varjundeid. Charlotte’i säravpunane kleit mõjub aga nagu sõõm värsket õhku, samas šokeerib luues karjuva kontrasti kõige ümbriteva tagasihoidlikkusega. Ja nii nagu naise kleit on liiga ere, kontsad liiga kõrged ja peened, nii on liiga kõrged ka tema ambitsioonid ja olemus liiga erinev, et sobida pastoraati või lihtsalt pereelamusse. Kui ei oleks ohvreid, ei oleks ka suuri andeid. Aga ohvreid saab olla ainult siis, kui ollakse nõus ohvriks hakkama.

Published in: on 25. jaan. 2010 at 00:51  Lisa kommentaar  

5,75 ööpäeva teatrit

Et ei läheks nii nagu Doris Kareva luuletuses, et “oh kuusepuu, oh kuusepuu… Ja järsku – jaanipäev”, siis on tagumine aeg võtta kokku 2009 aasta teatrimuljed.

Viibitud 55 etendusel (ajaliselt umbes nii palju, nagu pealkirjas näha) + paar-kolm etendust vaadatud etv arhiivist.

JAANUAR

1) Pähklipureja (Estonia)

2) Vabamõtleja (Vanemuine)

3) Adamson Eric ad astra (UusVana teater)

4) Linnapea (Ugala)

5) Cyrano de Bergerac (Estonia)

 VEEBRUAR

1) Rigoletto (Estonia)

2) Cyrano de Bergerac (Rakvere)

3) Kolm õde (Ugala)

4) Maskiball (Estonia)

5) Ingel, ingel, vii mind teava… (VAT Teater)

 MÄRTS

1) Revident (Endla)

2) Cyrano de Bergerac (Rakvere)

3) Teener (VAT Teater)

4) Hecuba pärast (Tallinna Linnateater)

5) Nõks (Tallinna Linnateater)

 APRILL

1) Arturi laulud ja aastad (Ugala)

2) Vana tango (Tallinna Linnateater)

3) 12 tooli (Rakvere)

4) Boulgakoff (Eesti Draamateater)

5) Arbujad (Eesti Draamateater)

 MAI

1) Poks (Ugala)

2) Täismäng (Rakvere)

3) Vombat (Eesti Draamateater)

4) Kaunimad hetked su elus… (Vanemuine)

 JUUNI, JUULI, AUGUST

1) Vennad Lõvisüdamed (Rakvere)

2) Wargamäe Wabariik (Tallinna Linnateater)

3) Käsu Hansu ajalootund (RAAAM)

4) Armas luiskaja

5) Augustikuu teemaja (Vilde teater)

6) Tarkus (Tallinna Linnateater)

 SEPTEMBER

1) Arbuusisuhkrus (Tallinna Linnateater)

2) Iguaani öö (Tallinna Linnateater)

3) Börs ja börsitar (Ugala)

4) 3 musketäri (Estonia)

5) Kõik on täis (Eesti Draamateater)

 OKTOOBER

1) Cyrano de Bergerac (Rakvere teater)

2) Hiilgav! (Eesti Draamateater)

3) Minu oivaline lahutus (Eesti Draamateater)

4) Uinuv kaunitar (Vanemuine)

5) Sekstett a la carte (Vanemuine)

6) Ürgmees (Monoteater)

7) Oscar ja Roosamamma (Rakvere teater)

 NOVEMBER

1) Meie, kangelased (Tallinna Linnateater)

2) Ballettmeister (Endla)

3) Vihmatants (Eesti Draamateater)

4) Keisri hull (Ugala)

5) Don Juan (Vene Teater)

6) Kui Harry kohtas Sallyt (Rakvere)

 DETSEMBER

1) Grönholmi meetod (Eesti Draamateater)

2) Sinul on meretäis hirmu (Eesti Draamateater)

3) Piparkoogimehike (Eesti Draamateater)

4) Loss (Vanemuine)

5) Esimesed suudlused (Endla)

6) Minu oivaline lahutus (Eesti Draamateater)

7) Raimonds (Endla)

Otsustasin, et ei hakka vahet tegema etendustel, mis 2009. aastal välja tulid ja vanematel, vaid valin omma lemmikud kõigi nende seast, mida eelmisel aastal esmakordselt nägin. Mingit otsest paremusjärjestust ka ei ole, toon lihtsalt esile kõik need, mis mulle erinevatel põhjustel ülejäänutest tugevama mulje jätsid. Niisiis:

Lavastus: “Cyrano de Bergerac” (Rakvere Teater), “Hecuba pärast” (Tallinna Linnateater), “Boulgakoff” (Eesti Draamateater)

Trupp: “Cyrano de Bergerac” (Rakvere), “Hecuba pärast” (Linnateater), “Ballettmeister” (Endla)

Kujundus: “Meie, kangelased” (Tallinna Linnateater, Vladimir Anšon), “Keisri hull” (Ugala, Jaanus Laagriküll)

Meespeaosa: Marko Matvere (“Ingel, ingel, vii mind taeva…” VAT Teatris), Üllar Saaremäe (“Cyrano de bergerac”), Hendrik Toompere (“Boulgakoff”)

Naispeaosa: Piret Kalda (“Iguaani öö” Tallinna Linnateatris)

Kõrvalosad: Mait Malmsten (“Boulgakoff”), Veiko Tubin (“Arbuusisuhkrus” Tallinna Linnateater), Jan Uuspõld ja Guido Kangur (“Hiilgav!” Eesti Draamateatris), Triinu Meriste (“Keisri hull” Ugala), Andres Raag (“Meie, kangelased”)

Idee iseenesest (teostust arvesse võtmata): “Arbujad” (Eesti Draamateater)

Plaanid 2010. aastaks: igapäevase teatri kõrvale peaks mahtuma magistritöö jaoks vajalike raamatute lugemine, vaadeldava näidendi valimine ja lavastuste kavandite, pildimaterjali ja salvestiste koondamine.

Published in: on 21. jaan. 2010 at 13:20  Lisa kommentaar  

Teater sellest, kuidas tehti filmi. Duubel kaks.

Kas teie tahaksite vaadata filmi lehmadest ja ühest Iiri poisist, kes ennast ära tapab? Aga etendust sellest, kuidas tehti filmi samas kui üks Iiri poiss ennast ära tappis?

15. jaanuaril 2010 läks kordusvaatamisele Linnateatri lavastus “Kivid sinu taskutes…”. Lavastaja J. Rohumaa, kunstnik A. Unt, muusika V. Tubin. Osades endiselt Argo Aadli ja Indrek Ojari.

Iirimaa – selle sõnaga kõlab kaasa mingi romantilis-müstiline alltoon, tuues meelde härjapõlvlased, lagunenud kindluslossid ja nelikümmend erinevat rohelise varjundit. Rohumaa pole kaugeltki ainus eesti näitleja-lavastaja, keda see maa on ära võlunud ja lähedaseks saanud, ehkki tema lavastajasleppi sobitub Iiri-teemaline tükk muidugi eriti hästi – küpses ju selle materjali lavale toomise mõtegi eelmise Iiri loo “Impro 3” järellainena. Olles ise Iiri maa ja kultuuri vaimustust raskel kujul põdenud tean, et see lummus on kerge tekkima. Ja kui inimene leiab endale neist lugudest midagi, millele ta hing kaasa hakkab helisema, siis miks mitte. Teisalt, puutunud kokku, õppinud ja uurinud eesti rahvakultuuri erinevaid ilminguid julgen väita, et eesti rahvakultuur ja rahvausund pole vaesemad, kui imetletud ja ihaletud (ja isegi idealiseeritud) iiri omad. Sama köitva etenduse kui “Impro 3” saaks näiteks vabalt kokku panna näiteks setu rahavausundi kuradi ja pühakute pärimustele tuginedes. Lisada sellele autorite vaimsele Iirimaa-ihalusele juurde eestlaste Iirimaal töörügamine, mis lavastuse välja tulles oli veel üsna kuum teema ja võrreldes seda noorte ihalusega Ameerikasse, saama veel ühe seose Eesti ja Iirimaa vahele.

Hollywood – kauge ja tõotatud, kuid tihti kassikullana sädelev maa. Eks igaühel on oma American/Hollywood dream – see Dream ei pruugi üldse olla seejuures seotud Hollywoodi või filmindusega. Lihtsalt üks suur ja särav unistus. Üks näidendi tegelastes kannab tagataskus stsenaariumi käsikirja ja usub, et unistuse täitumine on ainult ajastamise küsimus. Teine, Ameerikas õnne otsimas käinud, aga mitte leidnud, mõistab, et absoluutse enamiku jaoks ei saabu kunagi õiget hetke ega realiseeru kunagi säravad soovunelmad. Mõelda võib mõlemat moodi. Aga kumb mõtteviis õnnelikumaks teeb?

Teist korda “Kive…” vaadates tekib hoopis erinev meeleolu ja emotsioonid kui esimesel vaatamiskorral. Ei ole nii hingetuksvõtvalt ja pisarateni naerutavalt naljakas. Pigem on selline hea tuttav ja kodune tunne nagu mõnd kallist inimest üle pika aja kohates või ootamatult oma lemmikfilmi, mida pole ammu näinud,  vaatama sattudes. Publik on vaoshoitum, näitlejad ise ei lähe enam tükiga nii väga kaasa, selles mõttes, et ei lange enam rollist välja ise itsitama hakates (mida esimesel nähtud etendusel üksjagu juhtus). Üllatusega avastasin, et kohati tundus näitlejate omavaheline lavaline suhtlus/partnerlus väga napp – otsekui oleks teatav programm peal, sõnad ja liigutused tulevad iseenesest ilma, et neile päriselt keskenduma peaks. Arvestades, et tegu sissetöötatud tükiga ja pikaajalise koosmängukogemusega, on isegi tõenäoline, et lavapartnerite vaheline suhtlus toimis poolest pilgust ja iseenesestmõistetavusega, mis saalini ei jõudnud. Isiklikult sooviksin aga igal juhul, olgu tegu kui mängitud tükiga tahes, näha just seda kaaslase tunnetamist ja jälgimist, mis mõnigi kord annab näitleja rollisooritusele ja etenduse üldisele meeleolule olulise lisaväärtuse.

Ojari mängulaadi iseloomustavad kaks omamoodi vastandlikku omadust. Ühest küljest on just talle omane mängida justnagu ei mängikski, vaid lihtsalt oleks laval, ilma teatraalsuseta, omas loomulikus konditsioonis. Teisalt on tema kujutatud karakterid lihalikumad ja jõulisemalt, pastoossema värviga maalitud.  Aadli mängu iseloomustavad jällegi kergus ja visandlikkus. Viimane mitte markeerimise halvustavas tähenduses, vaid mõjudes joonistuse või akvarellina, mis jätab õhku ja ruumi vaataja fantaasiale. Eriti selgelt hakkas see kergus, ainult olulisemate kontuuride napp märkimine silma filmidiiva kujutamises, kes mõjub küll ääretult sensuaalse, aga kuidagi sootu, eeterlikuna. 

Aime Undi lakoonilist lavakujundust võiks soovi korral seostada filmikaadrite ja ümbrises negatiividega või tuua kulunud võrdlusi uima ja unistuste hajumisest suitsuna tuulde. Kogu etendus on omamoodi kujutlusvõime kontroll -. kuivõrd läheb vaataja illusioonidega kaasa ja hakkab uskuma seda lugu ja neid tegelaskujusid, keda talle näitavad kaks mustades T-särkides ja teksastes meest laval. Punane piirdenöör seostub lisaks kinole ja kinotähtede “punase vaiba maailmale” veel muuseumiga ja sobitub kah omamoodi konteksti – teater ja teatrinäitlejad kui midagi ainulaadset ja museaalset võrreldes filmimaailma hilisuse, kopeeritavuse ja massilisusega.

Published in: on 19. jaan. 2010 at 11:42  Lisa kommentaar  

epideiktilisest kõnest bukoolilise luuleni…

ehk – olen elus, aga eemal. Kirjutan esseesid ja vehin eksameid teha. Teatris ei käi, elu ei ela, aga kui keegi soovib diskuteerida Catulluse värsside, keskaegse müsteeriumi või Balti aadli allakäigu teemadel, siis palun väga 😛

Kui järmise nädala üle elan, siis katsun võtta kokku eelmise teatri- ja jazziaasta.

2010. aasta on muide raamatu/lugemisaasta. Häid raamatu-, teatri- ja muusikaelamusi kõigile!

Published in: on 9. jaan. 2010 at 18:45  Lisa kommentaar