rokki ja rolle

Tartu Uue Teatri „Vanemise biitlid“ on lavastus, kus paguti jääb üsna ähmaseks, mis täpselt ja miks laval toimub, aga ikka on kogu aeg põnev.

Minu tutvusringkonda ei kuulu vist küll ühtki inimest, keda biitlite ajastu päris külmaks jätaks: on ansambli suuri fänne, on mõne konkreetse loo imetlejaid, on ajastu moe ja kirjanduse sõpru. Nähtusena, murranguna, muutusena on biitlid ju vähemasti sama suur ärkveleraputus kui hilisem punkstiil. Rock´n´roll tuleb, et muuta maailma ja jääda. Enamikul meist on oma „rokkstaari unistus“ – fantaasia võluda ja vapustada, šokeerida ja lummata masse, vabana reaalse (?) maailma rahalistest, sotsiaalsetest ja seltskondlikest positsioonidest. Teatriteadlane Põllu on andnud ruumi autor-lavastaja Põllule, kes ei ürita lavale sääda teatriõpiku peatükke, vaid värvide, helide ja paari õigesti püstitatud küsimusega anda edasi biitajastu meeleolu, killukest ühiskondlik-sotsiaalset-teatraalset äratust ja küsimusi mälu, ajaloo ja selle peegelduste üle laiemalt. Lavastaja poolt igati nutikas valik, arvestades, et ei Põllu ega keegi osatäitjatest ei ole ise viibinud eesti biitajastu ja teatriuenduse keskel ning saaksd tugineda mälestustele, meenutustele, kriitikale ja kajastustele, mis igal juhul ja alati on rohkem või vähem subjektiivsed. Nutikas ja intelligentse lavastaja puhul ootuspärane valik materjalile lähenemiseks. Oleks omaette kangelastegu üritada lavale tuua tõsimeelset rekonstruktsiooni teatriuuenduse kesksetest figuuridest (või mõnestki muust murrangulisest ja vastuolulisest nähtusest (teatri)ajaloos). „Ird, K“ on ju biitlitega võrrelde suisa dokumentalistika, aga ka seal võidutseb kunstitõde subjektiivse relatiivse ajalootõe üle. Langemata rekonstruktsioonide sohu, usaldamata liigselt ühegi asjaosalise mälestusi, tunnetust ja kontemplatsioone, loob Põllu universaalse biitaja ja –ruumi, milles tegutsevad Inimesed, Näitlejad, kelle küsimused on üldisemad ja üldistatumad, samas valusalt ajatumad, kui üks konkreetne periood muusikas, teatris või kultuuriloos. Kes soovib, võib otsida ja leida sarnasusi tegelike persoonidega, aga samad teemad kannatamise, igavuse ja armastuse kohta võiksid kerkida kus iganes siit maailma ääreni.

Laval ei ole niisiis biitleid, Toomingat ega Hermaküla. Laval on neli vaheldusrikast, põnevat, köitvat näitlejat, kelle täpsus, mõjuvus ja kindlus sõnas, žestis ja intonatsioonis on vaimustavad; üheaegselt stabiilselt kõrget taset, harmooniat ja kestvalt huvi pakkuvad. Vabadus ja kindlus, väljendusvahendite rikkalikkus ja professionaalsus on paljuski selle taustsüsteemiks oleva teatriuuenduse realiseerunud viljad, millest tänaseks on saanud näitlejahariduse ja meisterlikkuse enesestmõistetavad komponendid. Maarja Jakobson ja Nero Urke on väga intensiivse kohaloluga näitlejad, olles samaaegselt nii mõttetäpsed kui füüsilised. Mäng käib kogu kehaga, kogu olemusega, kui teksti on napilt ja rõivad langevad ült, siis vassida ei anna. „Kas ma nüüd kannatan teie meelest piisavalt?“ lõpetab oma provokatiivse monoloogi mõtlevast (igavast) ja tegutsevast (atraktiivsest) näitlejast Maarja Jakobson. Igikestev küsimus – kas ja kui palju nätleja peab end alasti võtma (otseses või ülekantud tähenduses), et publiku tähelepanu püüda ja sõnum edastada. Või kaasaegses teatris sama igikestev võitlus traditsioonilise (igava?) ja dünaamilise (raputava, ärritava) laadi vahel ja küsimus, mis saab siis, kui üllatusest, raputusest, ärritusest saab omaette stamp ja standard. Nero Urke vaataja poole pööratud selg annab Näitleja ahastust edasi sama selgelt ja mõjusalt kui tema pingestatud hääl ja miimika. Maarja Mitti natuke salapärase ja nukuliku olekuga sobivad pisut segased, fragmentaarsed materjalid, kus pool tõde jääks nagu kogu aeg välja ütlemata, jääks nende suurte silmade ja loomupäraselt teatraalse maneeri taha peitu. Helgur Rosenthal toob biidi kõrvale zen märksõna, „harmooniline konfliktiväline olemine“ on temas kõige selgemalt, läbivalt kohal.

Ikka ja uuesti rollide ja mälu küsimus – kas tegelane on laval olemas, kui keegi teda ei vaata? Kas saalist näitlejale vastu hiilgavate silmade taga on inimesed? Kas me oskame astuda välja rollidest, et kas või hetketi püüda reaalsust, mis on suurem kui meie, kui meie mälu, kui kollektiivne mälu ja kvantfüüsika. Või vahetame ainult kostüüme ja oleme päästmatult kaotanud sideme sellega, mis on päris? Kas mina või teised blogijad või Jaak Allik mäletame kuu, aasta, kümne pärast, mida me päriselt (!) mõtlesime, kogesime, ammutasime istudes saalis ja vaadates „Vanemuise biitleid“? Kas peegeldavad seda üldse mingilgi moel meie ülestähendused, valiv ja subjektiivne emotsionaalne mälu? Ajaloolasena olen ma alati eelistanud tegeleda ammu surnud suurmeestega, sest nad ei tule vastu vadlema. Aga selle võrra kergem on neile ka liiga teha. Teatrile on kõikidest suurematest ja väiksematest (aja)lugudest kõige kergem liiga teha.

„Vanemuise biitlid“ ei tee liiga teatri(aja)loole ega käesolevale hetkele. Nende rock´ n ´ roll ei ole pelgalt poos (või on nii hästi mängitud, et sellena ei mõju) – see on päriselt natuke pöörane, väga stiilne ja enesekindlalt vaba.

Vanemuise biitlid

Tartu Uus Teater

Autor-lavastaja ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi. Osades Maarja Jakobson, Maarja Mitt, Nero Urke, Helgur Rosenthal.

Esietendus 30. märtsil 2012 Tartu Uues Teatris.

Nähtud 28. aprill 2013 Kanuti Gildi saalis.

Eksperiment lava, hetke ja aususega

 

Tõenäoliselt ainuke õiglane hetk Tartu Uue Teatri “Keskea rõõmude” kohta sõna võtta oleks pärast viimast etendust, lisaklausliga – kohal tuleks olla igal etendusel. Sest see, mis laval juhtub, juhtub igal õhtul teistsugusena, uuena, spontaansena, näitlejate meeleolust, enesetundest ja ideedesünergiast kantuna. Osalistel on vabadus teha täpselt seda ja ainult seda, mida ise tahavad. Siin. Praegu. Igal etendusel.

 

Iga näitleja isiklik vabadus ja lavastusterviku üleüldine suur vabadus kokku tekitavad ambivalentse õhustiku, kus esimese hooga on raske aru saada, kes millisele positsioonile paigutub: publik on sattunud istuma poolvalgustatud saali, et näitlejatel neid lavalt parem vaadata oleks, näitlejad ise sätivad end algatuseks tegevusse pigem köögisaare ja helipuldi ümber. Siiski ei ole “Keskea rõõmude” osalistel soovi, eesmärki ega vajadust publikut provotseerima, ärritama asuda, vastupidi: kohati kohmakad, ebalevad ja harjumatud momendid sünnivad siiratest otsingutest ja impulssidest tabada olemise ja tegutsemise vabadust koos teistega just siin ja praegu.

 

Ausus tundub olevat antud lavastuse/etenduse selgroog – mitte läbimõeldult šokeeriv, jõhkruseni küündiv ambitsioonikas avangardlik ausus, vaid inimlik ehedus, relvitu ja relvituks tegev siirus, mis ei ole igapäevane elus ega laval. Hinnates kõrgelt näitlejate julgust oma hirmudele (millest mitmed on näitlejakutse kollektiivsed hirmud, teised üldinimlikud) silma vaadata ja neid publiku silma all ületada, tekib paaril korral paratamatult küsimus kas ja miks näitleja (inimene) peaks end vabatahtlikult sedavõrd haavatavaks jätma. Vaataja ei ole ega saagi olla psühholoog ning isegi see, et ta on pileti ostnud ja kohale tulnud, ei tee temast veel laval kehtiva kokkuleppe osapoolt – publik peab olema avatud, aga ta ei pea jagama samu väärtusi. Esietenduse publik on sõbralik ja toetav – loodetavasti ka kõigi järgmiste esinemiskordade vaatajad, et ühtede ebamugavuste võitmisest ei saaks järgmiste lähtekoht.

 

Korduvalt ja korduvalt kõlavad Karl Ristikivi sõnad “Minagi olin Arkaadia teel…” “/—/ ja et ma üksinda enese väest leiaksin tee, mille kaotasin käest, selleks ei ole mul rammu”. Eneseteadlikkus käsikäes enese ja maailma piirangute tajumisega. Nagu kavalehel viidatud lapsepõlv, kus tundub, et suureks saades võib teha, mida süda lustib, aga suurena kahaneb see võimalus enamasti olematuks . Häirima jääb see kord ohkena, kord karjena deklameeritud fraas, milles pole lootuse ja lahenduse allteksti. Sest abi ja tuge, lootust ja lohutust on alati.

 

Kui kursusekaaslased üle 10 aasta laval kokku saavad, siis peab kõige muu kõrval asjas ka üksjagu lusti olema. Ja on ka. Efektseid füüsilisi ja säravaid sõnamängulisi leide, mis kinnitavad, et endistel kursusekaaslastel on (vaatamata täielikule vabadusele ja kohatisele kaosele) hea koos laval olla. Piret Simsoni monoloog tabab nii sõnastuselt kui esituselt elu ja lavaelu absurdi, huumorit ja absurdihuumorit; variatsioonid Eino Baskini teemadel on sama ajatu huumor, kui Baskini enda estraadiklassika; “Grease’i” muusika saatel rokkiv Ingomar Vihmar sõna kõige otsesemas mõttes äge 🙂 Improvisatsiooni osas olen ma alati pigem skeptiline ja kahtlustav: ma ei usu perfektsete improvisatsioonide võimalusse laval nagu ma enamasti ka ei usu, et näitleja võtaks selle koorma – igal etendusel improvisatsioonilises supervormis olla. “Keskea rõõmud” on just oma ehedusega (seal hulgas ka ebakõladega) ilmselt esimene lavastus, mille puhul ma tõepoolest tunnen, et seda ei “etendata”, vaid see sünnib just praegu, see “on”. See on killuke, 2,5 tundi nende inimeste olemusest ja elust, kes laval on, just sellises elupunktis ja sellistena nagu nad praegu on ja tõstatuvad just need teemad, mis meelel.

 

Kõrgelennuliselt kõlava “teha, mis me tahame” kõrval poetub päris etenduse lõpus tagasihoidlik igatsus – tahaks nüüd veel midagi teha, mängida, dialooge ja misanstseene ja… Vabadus teha, mis iganes, võib olla tore. Vabadus tegutseda sihipäraselt teadlikult võetud ja seatud raamide (stseenide, dialoogide) sees võib olla vähemalt sama tore.

 

 

Tartu Uus Teater “Keskea rõõmud”

 

Autorid-esitajad-kujundajad: Katrin Pärn, Piret Simson, Janek Joost, Margus Prangel. Lavastaja Ingomar Vihmar. Dramaturg Ivar Põllu.

 

Esietendus 20. aprill 2013 Tartu Uues Teatris.

 

Tema on Antigone ja ta mängib oma rolli lõpuni!

Vene Teatri „Antigone“ on kantud antud teatrile täiesti uuest hingamisest. Tundub, et uue direktori ja kunstilise juhi käe all oleks trupp nagu mingist tardumisest, talveunest ärganud. (Nooremas) keskeas trupp pakatab jõust, energiast, tegutsemisihast – elust, ja kui koreograafilis-audio-visuaalseid efekte ongi lavastusse ehk natuke liiga lahke käega jagatud, siis tuleb Vene Teatri näitlejate auks öelda, et nad kannavad nii füüsiliselt kui emotsionaalselt intensiivse lavamaailma auga välja.

Lavastuses põimuvad 5 sajandit enne Kristust ilmavalgust näinud Sophoklese tragöödia, 20. sajandi keskpaigast pärinev tõlgendus Jean Anouilh sulest ja tänane, AD 2013 peegeldus Antigone müüdi ja kangelaslikkuse võimalikkuse teemadel. Kui antiiktragöödia katartiline efekt põhineb suuresti süžee tuttavlikkusel ja enese silmitsi seadmisel tragöödia lõpptulemuse paratamatuse ja päästmatusega, siis kaasaegsemad tõlgendused pööravad tähelepanu üha rohkem südametunnistuse, valikuvabaduse ja sangarlikkuse võimalikkusele üldse meie eksisteerivas maailmas. Etendust läbivaks teljeks on tõdemus: „Tema on Antigone ja ta mängib oma rolli lõpuni“. Lõpuni, täielikus teadlikkuses eesootava lõpu õudusest ja paratamatusest; lõpuni hoolimata õhus hõljuvast võimalusest loo käiku soodsamaks pöörata. Aga tema on Antigone ja ta mängib oma rolli, mis näeb ette hukkumise, kindlalt ja sihiteadlikult lõpuni. Sest selline on tragöödia. Selline on müüt. Publik peab enesele kogu aeg meenutama, et laval ei ole draama, vaid tragöödia oma eripärase väärtushinnangute süsteemiga, toimimisloogikaga ja finaaliga, mis on kirjutatud sisse universumi struktuuri ja mida inimesel (ükskõik kui õilsal või kangelaslikul) õigust ega võimu muuta ei ole.

„Antigone“ on intensiivne kontrastide mäng, kus emotsioonide amplituud lennutab kõrgustesse ja kohe järgmisel hetkel sunnib süüvima iseenda au- ja kohusetunde sügavikesse. Ekspressionistlikule mehaanilise nuku nurgelisele esteetikale sekundeerivad Antigone tundepalagud apaatiast kirepurseteni , Korüfee elegantsele väljapeetud maneerile kõrvutub võõrandusmomentide laps(el)ik(k)us. Olles süžeena etteaimatav (Antigone hukk on müüdist lähtuvalt vääramatult ette teada) ja emotsioonidest ülikülluslik, on „Antigone“ samas väga ootamatu ja üllatav ning väga füüsiline. Brechtilikud võõrandused katkestavad ootamatult loo narratiivse kulgemise ning loovad kas või hetkeks kerge ja humoorika meeleoluga absurdihõngulisse atmosfääri. Ka etenduse füüsilisus näib trupile sobivat ja enamik näitlejaid paistab nautivat liikumisskeeme ja koreograafia tähenduslikkust.

Et etendus toetub suuresti Kreoni, Antigone ja Korüfee tegelaskujudele on nende rollide osatäitjatel Ilja Nartovil, Alina Karmazinal (Tatjana Kosmõninal) ja Artjom Garejevil ka parimad võimalused särada. Ehkki nimeliselt on välja toodud veel arvukalt tegelasi ja osatäitjaid, kipuvad kõik ülejäänud nende kolme mainitu kõrval „trupiks“ üldistuma. Mis ei ole antud kontekstis sugugi negatiivne nähtus, vaid kinnitab pigem , et „Antigone“ on lavale jõudnud väga läbipõimunud ja tervikliku lavastusena, millest jääb positiivse ja muljerohkena meelde üldpilt, tugev efektne tervik ning alles seejärel üksikud osatäitmised. Ühtaegu jõulise, enesekindla ja ahastavana poeb kindlasti vaataja hinge Alina Karmazina kehastatud kangelanna, kelle mängus avanevad aastatuhandete tagused müütilised maailmad, aga peegelduvad ka väga ausad ja valusad küsimused meie endi ja me kaasaja mentaliteedi kohta. Õõvastava, jälestust tekitavana mõjub pilt kaasajast, kus Antigone hukkumisest on saanud teleshow, milles vaatajatel on hukkamisviisi üle telefonihääletuse võimalus ja kogu piinarikast hääbumist kantakse üle online. Kõige selle keskel publikumenust ja massihullusest eksalteeritud kangelanna, keda saadavad surma fännide huilged. Hakkab õudne mõelda, et just sellise stseeniga on lavastaja ja trupp otsustanud peegeldada meie aega ja suhtumist elusse ja surma, kohuse- ja südametundesse.

Vene Teatri „Antigone“ ei ole kindlasti lihtsate killast vaatamine, aga tragöödia süngus koos visuaalselt ja lavastuslikult efektsete lahendustega teevad sellest ühe sellekevadise ootamatuma teatrikogemuse: tumeda, ahvatleva ja intrigeeriva lavastuse.

„Antigone“ Vene Teater

Lavastaja Roman Feodori, kunstnik Daniil Ahmedov, liikumisjuht Olga Privis, muusikaline kujundus Aleksandr Žedelev, valguskunstnik Igor Kapustin, lavastaja assistent Tatjana Kaur.

Osatäitjad: Ilja Nartov, Tatjana Kosmõnina, Alina Karmazina, Natalja Dõmtšenko, Aleksandr Žilenko, Liidia Golovataya, Lilia Šinkarjova, Jelena Jakovleva, Artjom Garejev, Aleksandr Kutšmezov, Sergei Furmanjuk, Dmitri Kosjakov jt.

Esietendus 28. märtsil 2013, nähtud etendus 30. märtsil 2013.