Arbujate aegu ja hiljem…

…jääb püsima tunne, et seda materjali oleks saanud mõjuvamalt lavastada, et mõned lahendused, mida laudadel näeme, on jäänud poolikuks, tooreks veel.

Esiteks: ilmselt lavastuse raamina mõeldud seltskondlik õhtu on täiesti läbi töötamata: naeruturtsatused, omavahel vahetatud pilgud ja pillatud sõnad ei loo konteksti ega atmosfääri (vähemalt mitte sel määral, kui oodanud oleksin). Jääb mulje, nagu oleks neil hetkedel jäädud markeerimise tasemele ja õige tunde saamiseks peaks siit edasi minema. Kõik vahelugemised on väga informatiivsed ja omal kohal, aga paremini mõjunuks, kui need oleksid lahendatud veelgi rohkem sõpruskonna omavahelise vestlusena, tekitada dialoog, mida ilmestatakse luuletuste lugemisega. Ühtlasi aidanuks see võte intensiivsemalt edasi anda ja elusatada Arbujate ajastut.

Teiseks: häiris autorite ebavõrdne kohtlemine: miks teiste autorite loomingut esitati ilmekalt (?) lugedes, aga Talvikust tehti peaaegu kloun ja tema looming oli ainuke, mille kallale mindi lavastuslike võtetega, et seda (minu meelest otsitud) naeruväärsust rõhutada?

Kolmandaks: saaks nüüd rõhud ja tundevarjundid paika (st nii nagu mulle meeldib :P), siis võiks etendusest isegi asja saada. Tublimad olid selle poolest meesnäitlejad, eriti Teplenkov oma tundliku, samas mitte üle pakutud lähenemise ja luulenärviga. Naistel soovitaks tubli annuse emotsionaalsust tagasi tõmmata ja Sõnale rohkem eluõigust ning ruumi anda – jätaks loomulikuma mulje ja laseks luule sõnumil paremini mõjule pääseda (antud lavastuse puhul eelistan igal juhul teksti näitlejale st näitleja meisterlikkus ei väljendu mitte enda maksma panemises vaid enda öeldud sõna maksma panevuses).

Paar positiivsemat sõna kah. Kiituse teenib auga ära kunstnik Riina Degtjarenko, kelle loodud lavakujunduse kohta tuleb meelde ainult üks sõna: hõrk. Väga peen ja elegantne lahendus. Õnnestunud oli ka luulekavasse laulude liitmine, viimaseid võinuks isegi rohkem olla.

Oma muljeid kokku võttes tundub, et mõne aja pärast võiks ilmselt kordusvaatamise ette võtta lootuses, et luuletuste tunde ja tähendusrõhud on selle aja peale paika saadud. Olles suur Wabariigi, toonase kultuurielu ja eluolu huviline ja austaja ootasin sellelt lavastuselt ilmselt palju rohkem, kui see pakkuma oli mõeldud. Materjali tugevusega tuttav olles, tundes ära võtted, mida lavastuse sidumiseks kasutatud on ei saa üle tiundest, et seda kõike saanuks teha paremini, ideed rohkem südame ja hoolega läbi töötades. Potentsiaali on, loodame, et asjad loksuvad paika ja see etenduste möödudes ja realiseerub.

sokkides chippendale

Olen suhtunud teatava skeptilisusega etendustesse, mida mängitakse 5 ja 6 aastat ja sellesse, kuidas räägitakse, et etendus on pärast seda aega veel elav ja pole ennast ammendanud. Andke andeks, aga üldiselt ei usu. Muidugi on erandeid – “Isad ja pojad”, mida mängiti kaua, mida ise käisin vaatamas vähemalt 5 korda ja oleksin veelgi vaadanud. Õnneks on erandeid. “Täismängu” võib vist selliseks õnnelikuks erandiks lugeda (esietendus jaanuaris 2003), sest veel 6 aastat hiljem suudab etendus Vene draamateatri saali viisaka hulga rahvast meelitada. Annan endale aru, et intellektuaalses mõttes võrdlen siinkohal siga ja kägu, sest kui hästi ma ka ei arvaks Holdeny bestsellerist ja kui väga ka ei üritaks rõhuda sotsiaalsete probleemide tõsidusele ja päevakajalisusele (tööpuudus, hooldusõigusest ilmajäämine, lagunevad perekonnad), jääb “Full Mounty/Täismäng” siiski pelgalt meelelahutuseks. Ja nagu hea eneseiroonia ja musta huumoriga varjutatud meelelahutus, kõnetab seegi etendus mitmel tasandil.

Lugu ise ilmselt väga palju tutvustamist ei vaja: kamp töötuks jäänud mehi otsustavad, et ainus lahendus rahaprobleemidele on striptiisiprogrammiga esineda ja professionaalidele ära teha heites endalt viimsegi katte. Grand finalele eelnevalt avatakse meeste elusaatusi, võideldakse rahaprobleemide ja isiklike hirmudega, et jõuda happy endi, tagasivõidetud abikaasade ja juubeldavate naistehulkadeni.

Võib-olla väljendusin alguses valesti, kui rõhusin “Täismängu” igipüsivale värskusele. Pigem toimib selle etenduse puhul sama tunne, mis dvd-lt armastatud, aga kaua nägemata filmi vaadates: lugu on tuttav, mõned detailid meelest läinud ja üllatavad, äratundmisrõõm teeb seest soojaks ja naljad tunduvad kodused ja omaks saanud. Lugu ja kvaliteet tuntud headuses. Samasugune hea meelelahutus oli ka “Täismäng” – ei midagi raputavalt uut, samas pisarateni naerutav ja mõnusa hooga esitatud (hoog läks lõpuks nii suureks, et koreograafia kippus kannatama).

Naljasoolikas oli kõigil osatäitjatel olemas ja kenasti töökorras. Erilised kiidusõnad Ines Arule, kes piinlikust külvava eaka emana ei pea laval isegi midagi ütlema, piisab sellest, et ta laval on ja juba on naljakas. Meestest teenib isikliku sümpaatia välja Toomas Suuman, kelle sõnad vanemate meeste ja noorte naiste kohta tulevad vaikses meeleheites kusagilt sügavalt ja lõikavad tasaseks jäänud saali.

Kuidagi ei õnnestu etendusest rääkida mainimata ära Saaremäed. Naisena ütlen, et sellest mehest ei anna nagu mööda vaadata. Kogenud teatrikülalisena ütlen, et seekord häiris pisut tema intensiivsus ja mõningane lohakus, kiskus sooloks ja kippus teisi tegelaskujusid varjutama (minu meelest seekord õigustamatult). Sellest tulenevalt näisid loomulikumad ja õnnestunumad mõnedki pildid, kus Saaremäed üldse ei olnud (endalegi uskumatu, et midagi sellist ütlen :)).

Ei saa jätta ka mainimata, et sellise etenduse puhul on esireas istumisel omad plussid 😉