suvised kelmused

“Scapini kelmused” ei esita osatäitjatele küll värsivaldamise keerukat väljakutset ega nõua süüvimist inimloomuse nukker-naljakasse sügavusse, aga oma kiire tempo, täpsust nõudvate ümberlülituste ja improvisatsiooni imiteeriva laadiga sunnib see näitlejaid kogu aeg sajaprotsendiliselt kohal ja kõigeks valmis olema. Commedia dell’ arte traditsioonil baseeruv tükk sisaldab uhkeid vanamehi, noori armastajaid, kavalaid teenreid, mitte kõige intellektuaalsemat huumorit, palju segadust, segi ajamist, maskeerumist ja mitmekordselt üle mängimist kesk renessansslinnas kihavat elu. Noorus, vastupidavus, lustlikkus oleksid nagu kõik Lavakunstikooli 25. lennu eelised sellise materjali lavale toomisel, aga ometi ei tõuse etendus neisse kõrgustesse, mida lennu varasemate tööde taustal oodata oli.

Põhjust ei tasu siinkohal otsida noortest näitlejatest, kes mängivad himu ja hooga, suudavad läbi etenduse hoida oma tegelaskujude karakteerseid jooni kui ka teha koomuskit, joosta, supelda ja ajaloolise itaalia komöödia hõngu taaselustada. Et “Scapin” tundub natuke hõre ja liigestest logisev, tuleb pigem mingitest lavastuslikest otsustest. Tundub ebainimlik nõuda veel rohkem kiirust ja tempot näitlejatelt, kellel juba nagunii pole mängus hoo ega hoobi vahet. Ja ometi tundub lavamaailm hetketi tühi – mitte ainult kujunduslikus, vaid ka metafoorses mõttes. Ehk aitaks natuke kaasa, kui lavakujundus ja misanstseenid võimendakisd muljet, et see isade tüssamine ja armastajate kokkutoomine on ainult üks tuhandetest lugudest ja kelmustest, mis samal ajal aset leiavad, et samasugune elu käib igal pool ümberringi ja meile presenteeritakse kõigest ühte neist lugudest; kui loo tausta ei moodustaks hall sein ja suuremat sorti veeloik, vaid linnaelu kiha. Commedia dell’ arte jalaga-tagumikku-naljad on asendunud selg-ees-vette-naljadega, aga kui esimesed haakusid enamasti siiski mõne tegelase või inimpahe naeruvääristamise kavaga, siis viimased mõjuvad pigem efektitsemisena. Ja Scapin, vaeseke, kipub selles saginas üldse kaduma minema; tema, kes ta peaks oma saatanliku, aga sõbraliku tulukesega silmis ja kelmustega lavastust koos hoidma. Märt ja Priit Pius mängivad Scapini nii hästi kui oskavad algatusvõimeliseks, nutikaks ja kelmiks noorhärraks samas kui loo arengute ja balansi seisukohalt oleks soodsam krutskeid täis vanamees, kes isandatele ninanipsu mängimiseks ja nooruse elurõõmu soosimiseks noored armastajad kokku aitab.

Mõnele osatäitjale on Moliere’i itaalia komöödia hõnguline laad ilmselt lihtsamini omaks tehtav kui teisele. Väga hästi saavad oma rollidega hakkama vennad Kalmetid (Henrik Kalmet isa Geronte’i ja Karl -Andreas Kalmet poeg Leandre’i osas) – mõlemad keeravad absurdsuse ja tinglikkuse vedru mõnuga viimseni pingule. Pääru Oja saab isa Argante’i osaga küll hakkama (ja loodan, et naudib selle mängimist), aga mõjub kuidagi ebaorgaanilisena – Oja seostub pigem väga kahe jalaga maas realistlike karakteritega ja käesolev mängulis-fiktsionaal-ajalooline maailm ei tundu päris tema jaoks olevat. Daamidest saab rohkem võimalust end eksponeerida ja tõestada Zerbinette’i osatäitja. Minu vaatamiskorral oli selleks Piret Krumm, kes särtsakalt ja rõõmsameelselt, aga väga maisel ja kainestaval moel meeste intriigitsemisse sekkub.

Moliere’i kiirus, kerglus, kelmus ja hoogne huumor sobivad suvesse nagu valatult. Aga töö on töö – meil oma, näitlejatel oma ja lati alt minekuid ei saa ka suvesoojas lubada.

Moliere “Scapini kelmused”

Lavastaja Elmo Nüganen. Kunstnik Ivars Noviks. Kostüümid Rosita Raud. Helilooja Jaak Jürisson. Muusikaline kujundaja Riina Roose.

Osades: Pääru Oja, Priit Strandberg, Piret Krumm/Maiken Schmidt, Kaspar Velberg, Katariina Kabel/ Jane Kruus, Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Liis Lass/ Kristiina-Hortensia Port, Märt Pius, Priit Pius.

Esietendus 18. juuni 2011 Lavaaugus. Nähtud 21. juuni 2011.

Armastusest ja suvest tindi ja sulega

Ühel hall-vihmasel suvepäeval Oma Lava etenduse „Felix Ormusson“ muljeid üles kirjutades tundub, nagu paneks kirja mälestusi kaugest õrnast suveromansist – sedavõrd uskumatu ja kinnipüüdmatuna tundub too 10. juuni lämbe ja rammestav õhtupoolik, mil Hobuveskis elustus Ormussoni reaalsust ja imaginaarsust põimiv suvitusromaan. Ja see kontrast, milles etenduse päev ja etendus ise tunduvad veel helgemad, kergemad, õhulisemad, mängib antud juhul selgelt hinnangute andmisel „Ormussoni“ kasuks.

Tuglase kohta paljusõnalisest ja süžeeliselt hõredast „Felix Ormussonist“ on dramatiseerija-lavastaja Erki Aule teinud oma valiku – põhirõhk on impressioonide ja elupiltide peegeldustel. Laval ei sünni tegevused ja olukorrad, vaid sõnad, tegevuste kirjeldused ja kommentaarid. Kuna kõigil tegelastel on kanda topeltroll: olla ühtaegu majaline ja siis jälle väljendada Felixi iseloomu ja maailmavaate mõnd tahku, omandab kogu tegevustik ja kõik kaastegelased veelgi tugevamalt illusoorsuse-kirjandusliku fantaasia pitseri. See on tunne ja tõmme, mis sünnib paberil: kirjades, päevikusissekannetes; tundevirvendused, mis kirjeldatakse ja kirjutatakse nii lahti, et tekib kahtlus, kas sõnade alguses üldse mingit tunnet olnud ongi või kui on, on see tindiks ja paberiks teisendatud. Tegu on verbaliseeritud (ja instseneeritud) fantaasiaga ja publikul ei lasta kordagi unustada, et need on romaani tegelased, välja mõeldud inimesed ja välja mõeldud tunded, mida meile presenteeritakse.

Tuleneb see nüüd lavastaja valikutest või Felixi osatäitja Karol Kuntseli mängust – ilmselt natuke mõlemast – aga romaani-Ormussoni üks huvitavamaid tahkusid on jäänud lava-Ormussonile selguse, konkreetsuse huvides või ajapuudusel üle kandmata – Ormussonis pesitsev konflikt naudiskleva väikekodanlase ja iroonilise boheemlase vahel. Juba raamatu-Ormusson ei jäta oma hetlikkuse ja teiste suhtes üleoleva tundlemisega muljet liiga sügavast isiksusest; laval muutub tegelaskuju pabernukulikult veelgi tasapinnalisemaks. Naistegelased mõjuvad samuti pigem naiste-ideena, kirjanduslik-filosoofiliste koondpiltide kui reaalsete (või realistlikult konstrueeritud) naistena. Külli Reinumägi toob Helene osasse mingit distantsitunnet: kogu aeg on tunne nagu ma vaataksin eraldi näitlejat ja tegelaskuju, nagu näitlejanna seisaks oma tegelaskuju kõrval, temast eraldi. Küll aga rõhutab see veelkord kogu loo kirjanduslikkust: Reinumägi mängib Helenet nagu autori esimest redaktsiooni, mustandit, mis vajab veel sõnastamist, läbitöötamist ja täpsustamist. Merilin Kirbits Marioni osas on vastukaaluks üldist imaginaarsust ja kirjanduslikkust arvestades jälle natuke liiga päris, liiga realistliku joonega kujutatud. Vaieldamatult kõige huvitavam ja mitmekesisem on Margus Tabor paindlikult, sujuvalt ja värvirikkalt laveerides Juhani, Johannese ja Ormussoni südametunnistuseks olemise vahel. Tema Juhan toob lavastusse kodusooja sümpaatset huumorit ja lood täiskasvanute suhterägastiku kõrvale hoopis teistsuguse arusaamis- ja tajumisperspektiivi.

Kogu lavastusele annab tõeliselt romantilise ja suvise meeleolu maitsekat suvituselegantsi väljendav kujundus. Literatuursust joonib veelkord alla kujunduses nii oluline materjal – paber. Paberilehtede hunnik nurgas võib olla suvine korrespondents, päevaraamatuleheküljed, romaaniredaktsioon, armastuskirjade mustandid – mis iganes kirja ja kirjutamise vorm, mis parasjagu tegelaskuju ja olukorraga haakub. Paberist ratsu (pegasus?), mille näitlejad proloogis kokku voldivad, asub täitma tühimikku, mis lavastuses rääkimata-näitamata jäetakse – Ormussoni boheemlase, looja, autorina. Selles inspiratsioonihubuses väljendub nii tema liiga kõrge enesehinnang ja arvamus oma loomingust, tema moodsalt kriitiline intellektuaalivaade nähtustele ja ühiskonnale kui ka mõni tagasihoidlik tõeliselt tundlikult ja originaalselt väljendatud tundevirvendus, mille najal võiks veel kuulsakski saada. Muidugi võib seda natuke kõverat ratsut ka Trooja hobusena vaadata (süžee õigustab seda tõlgendust igati), aga minule meeldib selles näha käepärastest kodustest vahenditest natuke kõverat pegasust. Muusika, kostüümid, valgus – kunstiline lahendus on see, mis Ormussoni-suve tõeliselt vaatajani kannab, nii, et selle äiksevihma ja kuumava heina lõhna on peaaegu võimalik tunda nagu on võimalik tunda ka palavuserammestust ja magusat elevust.

Olgugi või tegu välja mõeldud romansi ja ette kujutatud elevusega.

Oma Lava “Felix Ormusson”

Lavastaja ja dramatiseerija Erki Aule. Kunstnik Eve Ormisson. Helilooja Peeter Rebane. Liikumine Kati Kivitar. Valgus Viljar Tölp.

Osades: Karol Kuntsel, Külli Reinumägi, Margus Tabor, Merilin Kirbits.

Esietendus Hobuveskis 31. mai 2011. Nähtud 10. juuni.

Kui kaugele võib aususega minna?

Etendugu Theatrumis Dostojevski või Molière, ikka võib kindel olla, et suurmeitsrite looming on saanud lisaväärtuse ja -värvingu; omandanud omapärase, selgelt ja eksimatult äratuntavalt theatrumiliku tunnetuse ning meeleolu. Nii muutub “Misantroop” tempokast, aga natuke iseloomutust satiirist (üritas Molière siin ju oma irootiat nudides materjali seltskonnale vastuvõetavamaks teha) sordiini all hoitult mõtlikuks küsimuseks eksistentsi üle. Komejantlikumateski stseenides on tunda lavastuse süvakihi moodustavat mõtiskelu, mis muudab mitmed stseenid ühtaegu naljakas-naeruvääseks ja kibedalt nukraks. Süüvimine ja mõtlikkus on kahtlemata antud lavastuse meeleolud, mis jäävad ka pärast aplausi Kadrioru lossi peasaali lae alla hõljuma.

Elada Tõde – see on Lembit Petersoni seekordse „Misantroobi“ kese. Nagu lavastaja kavalehel kirjutab, pole kellelgi meist tõemonopoli. Ja ometi annab ta oma Alceste’ile õiguse Tõde absoluudistada ja seejärel monopoliseerida. Meie, vaatajad, võime etenduse valgusel iseendale ja ühiskonnale esitada küsimusi tõeliste ja näiliste väärtuste, tõe, vale ja mängu piiride kohta, aga Misantroop ei küsi enam midagi; mitte vaimsed otsingud, vaid vaimne veendumus; mitte teekond, vaid seisu koht/punkt jääb Alceste’i monoloogidest kõlama. . On ütlus selle kohta, kuidas liigne alandlikkus on kõigest üks upsakuse vorme – kuidas on liiga enesekindla veendumusega Tõe osas?

Omaette lisamõõtme kogu teemapüstitusele annab mängukohaks valitud Kadrioru loss – on siin ju tegu absolutistliku monarhi (isevalitseja, ainuotsustaja) suveresidentsi st puhkuse ja pidulossiga, mis sajandite jooksul ilmselt näinud rohkem kui küll teesklust, võltse maneere ja mängitud tundmusi. Praegu, muuseumiks muudetuna, kannab seesama ruum aga kvaliteedigarantii, autentsusväärtuse ja tõe pitserit.

Kadriorg on muidugi ideaalne paik “Misantroobi” etendamiseks. Kunagi on selles saalis mängitud “Armast luiskajat”, mille puhul mulle on alati tundunud interjöör materjali suhtes natuke liiga suurustav-suurejooneline. Aga Moliere’i näidendiga haakub ruum suurepäraselt – eriti tänuväärne on istekoht rõdupoolses servas, kust paistab  amfilaad, mis annab võimaluse näitlejatel “eluruumide” sügavusse kaduda ja võimendab tunnet, et oleme sattunud daami vastuvõtusalongi ühe intriigi arenemist pealt vaatama. Ka avarus, mida läbi kahe korruse kõrguv saal annab, sobib lavastuse eksistentsiaalse mastaabi ja iseloomuga – mõttel ja hingel on ruumi etenduse toel lennata. Kogu selle suurepärase dekoratsiooni ja õhustiku eest nõuab Loss aga oma hinda – akustika näol. Muusika kõlab ses saalis väga hästi, aga sõnaga töötades tuleb ruumi mahtudega arvestada. Tuleb sõnale ruumi jätta, lasta sel kajada ja kõlada, läbi ruumi lennata. Madalamad tämbrid hakkavad eriti kaunilt helisema, samas kui õrnad kõrged daamihääled kipub saal lihtsalt ära sööma. Paaris kohas dikteerib Moliere’i intriigiarendus ja sädelev sõnamäng etenduse tempot Lossi akustika jaoks liiga kiireks, aga üldiselt on jõutud vana Lossi veidrustega juba leppida ja kohaneda.

Laura Pählapuu on kujundanud kaunid ajastuhõngulised kostüümid, milles saavad kokku ajalooline joon ja värsked moodsad töötlused. Antud interjööris kindlasti ainuõige valik, sest väga minimalistlikus kostüümis näitleja mataks saal oma rikkalikkusega lihtsalt ära. Nutikad nüansid pika punaseks võõbatud sõrmeküüne ja punaste kingakontsade näol illustreerivad värvikalt ajastu moenarrusi ja ajavaimu. Ja suur rohkem pole vajagi – kes Lossi peasaali teab, teab, kuida see assisteerib ajaloolistele vaatemängudele.

Theatrumi „Misantroop“ on nagu poleeritud pärl: puhas, selge, lummavalt küütlev, veatu, terviklik, perfektne. Aga nagu pärlgi veereb ja pudeneb näppude vahelt – kinni hakata pole millestki. Mitte täiuslik Tõde ja veatus pole need, mis meid köidavad – nii elus kui teatris – vaid inimlikud ebatäuslikkused, mis toidavad lootust arenemise ja parenemise poole liikuda.

Molière „Misantroop“

Theatrum Kadrioru lossi saalis 16. juuni 2011.

Tõlkija August Sang. Lavastaja Lembit Peterson. Kunstnik Laura Pählapuu. Muusikaline kujundus: Peeter Klaas. Liikumine Tiina Mölder. Grimm Helga-Aliis Saarlen.

Osades: Ott Aardam (Alceste), Marius Peterson (Philinte), Andri Luup (Oronte), Laura Peterson (Célimene), Eva Eensaar (Eliante), Anneli tuulik (Arsinoé), Helvin Kaljula (Acaste), Tarmo Song (Clitandre), Peeter Klaas (Basque), Andri Luup (Aukohtu käskjalg), Mirko Rajas (Dubois)

Roos, Rebane ja kollases kombinesoonis Lendur teel tähtede poole

Oksana Titova lühiballeti “Väike prints” alguses ripub lae all kollane nukk, mis sähvatuse ja mürina saatel – nagu välk selgest taevast või nagu Kuu pealt kukkudes – tantsijate hulka potsatab. Kollase kombinesooni lukk tõmmatakse lahti ja üsna nõutu näoga tantsija loobib kombekast välja paar õhupalli. Tabab kerge hämming – kas tõesti on keegi, kes pole Saint-Exupery ja Väikese Printsi lummusesse langenud ja tahab meile näidata, kui õhku täis puhutud on Väikese Printsi kultus (mõelge “seltskonnakangelaste” ankeetidele, mida ju ikka ajakirjades avaldatakse – kui tihti võib sealt lemmikraamatu kohalt lugeda “Väike prints”? Kas maailmas muid raamatuid kirjutatud polegi?)? Kogu ülejäänud lavastus tegeleb aga siiski legendi hingestamise, elu sisse puhumisega, ja tühi, õhku täis kombinesoon saab etenduse lõpus tähenduse hoopis Saint-Exupery enese elusaatusega haakudes.

Metafoore on selles tantsuetenduses rohkem kui kokku lugeda jõuab. Üks kujund järgneb teisele ja tuleb mõnigi kord ette, et tähenduse omandavad need kujundid mõnevõrra hiljem, mõne järgmise liigutuse ja sümboliga kokku kõlades. Nii näiteks valge kangas, millel osatäitjad etenduse alguses tantsivad – alles viimases pildis selgub, et see valge palakas, mida nad esialgu jalge alla tallasid, on langevari, mis nad etenduse lõpuks enda alla matab – nii füüsiliselt kui metafoorselt.

Saint-Exupery teos on napp, täis keelelis-kirjanduslikke metafoore, mille tõlkimine tantsu keelde ei ole kindlasti lihtsate killast ega kõigis teose osades ilmselt mitte teostatavgi. Ühest küljest on autori õigus ja kohustus kirjandusteosele tuginedes valida mõned kõige ilmekamad lõigud, mille steose essents kristalliseerunud on ja jõuliselt publikuni jõuab. Boamadu, roos ja piiluaukudega karp tibatillukesele lambale on “Väikse printsi” ilmselt paremini tuntud – aga ka enam ekspluateeritud, klišeestunud – momendid. Teisalt on tihti ka natuke kahju, sest ükskõik kui hea oleks stseenide/piltide valik, säärases tihendamises kipuvad kaduma minema teosele võlu – ja vahel ka tegeliku tähenduse – andnud detailid. See ei ole süüdistus Titovale: käsi südamele – ega ei oleks jaksanud moodsa balleti keeles vaadata kõiki neid kohtumisi Kuninga ja Laternasüütaja ja teistega. Aga kui nüüd keegi mõtleb, et vaatab ära balleti ja võib rind kummis kuulutada, et ta teab kõike, millest Saint-Exupery “Väike prints” räägib, siis nii see kindlasti ei ole.

Rohkem kui loo jutustamine sarnaneb etendus une nägemisega…või kellegi teise unenäo pealtvaatamisega. Identiteedid muutuvad ja segunevad, kui narratiivi üldse on, siis on see väga fragmentaarne, sümbolid – nii tantsulis-lavastuslikud kui kujunduslikud – aga seda võimsamad. Mulje on nagu pärast mõju avaldanud raamatu lugemist, kus üksikud motiivid unenägudes ja deja vu momentide näol reaalses elus keerlema ja painama jäävad, ühel hetkel natuke segi lähevad või päevasündmustest mõjutudes hoopis uue koosluse ja tähenduse loovad.

Üks vaimukamaid ja tabavamaid leide on roosiga seonduv stseen, kus ühe armastatud, ihaldatud ja lootusetult ära hellitatud lille, kes vahel käitub nagu tujukas armuke, asemel on ühel hetkel terve roosikimp, selguse ja huumori mõttes krõbisevasse hõbekangasse pakitud. Teravmeelne ja originaalteosest igati orgaaniliselt edasi arendatud kujund. Sama vaimustust ei jätku mul aga Rebase kujutamise suhtes. Mustal taustal hõljuv saba illustreerib küll hästi ilmselt üht Saint-Exupery tuntumat fraasi: “kõige tähtsam on silmale nähtamatu”, aga mõned teised olulised mõtted, näiteks kodustamisest ja vastutamisest, jäävad kajastamata. Lambakarpi kogutud kuus tegelast ja neid väljastpoolt uudistav silm-kõrv viivad mõttele, et tõepoolest, millised paistaksid tänased inimesed, nende soovid, teod ja illusioonid ühele tähtede vahelt maha pudenenud ja järgmiste tähtede poole ära lendavale Väikesele Printsile. Palju metafoore ja kujundeid, mille üle mõtiskleda ja omakorda und näha.

Koreograaf-lavastaja Oksana Titova.

Muusika Taavi Kerikmäe. Video Andres Tenusaar. Lavakujundus ja kostüümid Elo Soode. Valgus Anton Kulagin. Tehniline abi Kalev Timuska, Imre Paabo, Anton Osul.

Tantsijad: Eve Andre, Robbie Bird, Sam Brown, Daniel Kirspuu, Nanae maruyama, Marika Muiste, Helen Veidebaum.

Nähtud Rahvusooper Estonia kammersaalis 4. juunil 2011.