Kübarakartongi kogutud armastus

“Naera, ja maailm naerab koos sinuga, norska, ja sa magad üksi.”

 Näidend “Armas luiskaja” on oma komöödialikkusele ja salongilikkusele vaatamata üsna nõudlik tekst, mille laval väärikaks esitamiseks ei kõlba mistahes näitleja. Eriti, kui eesti teatriajalugu mäletab osatäitjaid nagu Linda Rummo ja Ants Eskola. Õigesti valitud näitlejad ülendavad antud etendust. Vale kaadri puhul jääb üle ainult nukralt tõdeda teksti võimalusterohkust ja säravust…aga seda, et näidend tekstina särav on, teadsime me juba ennegi…

21. juulil nähtud “Armsa luiskaja” kiituseks tuleb öelda, et juba ammu pole ükski etendus minu ja mu seltsiliste hulgas sedavõrd palju ideid ja (loodetavasti) konstruktiivset kriitikat tekitanud. Ja mida iganes oleks Palmse interjööride kohta öelda minul kui kunstiajaloolasel – lavastuslike ürituste keskkonnaks need ruumid sobivad.

Tunnistan ausalt, et läksin etendusele eelarvamusega. Omades aimdust, milline oli Rummo ja Eskola “Armas luiskaja” lihtsalt ei olnud usutav, et tänane duo (Anne Veesaar, Erik Ruus) suudaksid sama taset korrata. Reaalsuses osutus laval nähtav aga veelgi nõrgemaks, kui olin oodanud.

Esiteks – tekst peab peas olema. Eriti tekst, mis on sedavõrd konstrueeritud rütmi ja nüanssidega. Ja kui juba valesti minema hakkab, siis las läheb täiega – totaalne improgi mõjuks paremini ja oleks vähem märgatav, kui kordused ja parandused. Teiseks – mis juhtus intonatsiooniga, eriti kiirendatud tempoga tekstilõikude puhul? Ruusil on väga hea tämbriga hääl, aga ainult hääle kõlast on vähe, kui vaataja peab pidevalt pingutama, et suuta teksti jälgida ja seda mitte mõtte keerukuse vaid kõne ebaselgusest tingitult.

Näidend viib meid 20. sajandi algusesse. Mõelge hoiakute ja käitumisnormide, verbaalse väljenduse laadi peale – selles oli veel peenust ja stiili. Tundlik ja nüansirikas on ka näidendi tekst. Ideaaljuhul peaksid selle teksti esitajad suutma välja kanda sama stiili ja elegantsi. Paraku seda ei juhtu. Kirglik olemise asemel muutuvad tegelased pisut hüsteeriliseks, peene sõnalise ja emotsionaalse duelli ja tulevärgi asemel serveeritakse vaatajale segamata nüanssideta toone. Kõik on öeldus ja näidatud otse, ilma varjunditeta. Ühest toast teise tormamise asemel mõjunuks elegantsemalt aknast välja vaatamine, seljaga kaastegelase poole pöördumine – napid, aga sama väljendusrikkad liikumised.

Suutsime kaaslastega välja mõelda kaks kooslust tänasel eesti teatrimaastikul, kes vajaliku stiili ja väljapeetusega “Armast luiskajat” mängida võiksid: Ülle Kaljuste ja Andres Ots, Ülle Lichfeldt ja Üllar Saaremäe. Et eesti teatrites on varemgi väga väikese intervalliga sama näidendit lavastatud (Hamlet Kaljujärve ja Matvere kehastuses), siis jääb loota, et käesolevale suvelavastusele järgneb peagi läbi tunnetatum ja stiilipuhtam versioon. Sest näidendi tekst väärib seda.

võtan kokku, annan aru

Töö iseloomust tingitult kipub juhtuma nii, et kui töö pingelisus kasvab ja tööpäevad pikenevad, siis ei suuda miski vägi mind enam vabast ajast arvuti taha sundida, ükskõik kui väga ma tahaksingi oma teatri ja muid kultuurimuljeid jagada. Nii ongi jäänud kommenteerimata mitmeid etendusi, kontserte ja näitusi. Mingigi ülevaate säilitamiseks võtan siinkohal kokku esimesed 6 kuud:

Jaanuar:

“Pähklipureja” (Rahvusooper Estonia)

“Vabamõtleja” (Vanemuise teater)

“Adamson Eric ad astra” (UusVana Teater)

“Linnapea” (Viljandi Ugala)

“Cyrano de Bergerac” (Rahvusooper Estonia)

“Pähklipureja” puhul on mul ammugi segamini läinud loendamine, et mitmendat korda seda tükki nüüd ikkagi vaadatud sai. Vga mitmendat, mõni ütleks, et liigagi mitmendat. Aga see muusika meeldib mulle endiselt ja muinaslugu ise samuti ja ilmselt jään seda balletti regulaarselt vaatama veel aastateks.

Jaanuarikuistest etendustest tõuseb minu jaoks esile Vahur-Paul Põldma etendus kunstnik Adamson-Ericu elust kunstniku muuseumis maalide keskel. Nägin etendust küll vahetult pärast väljatulemist ja ehkki etendusel oli veel natuke toores mekk man’, oli olemas Vahur-Paulile omast süüvimist ja meditatiivsust, meeleolunüansside tabamist. Rahulikus rütmis liikuv etendus, milles oli ära kasutatud eluloo nüansse, mida mina kunstiajaloolasena kohe peast esile tuua ei oskaks. Nii et oli avastamisrõõmugi muidu üsna hästi tuntud kunstniku kohta.

Veebruar:

“Rigoletto” (Rahvusooper Estonia)

“Cyrano de Bergerac” (Rakvere teater)

“Kolm õde” (Viljandi Ugala)

“Maskiball” (Rahvusooper Estonia)

“Ingel, ingel vii mind taeva…” (VAT Teater)

Veebruarist jäävad meelde 2 väga tugevat etendust: Rakvere Cyrano ja VAT Teatri “Ingel”. Esimene peaaegu kogu Rakvere truppi haarav, teine 2 näitlejale üles ehitatud kammerlik lavastus – ja ometi mõjusid mõlemad emotsionaalselt väga tugevasti.

Märts:

“Revident” (Pärnu Endla)

“Cyrano de Bergerac” (rakvere Teater)

“Teener” (VAT Teater)

“Hecuba pärast” (Tallinna Linnateater)

“Nõks” (Tallinna Linnateater)

Hecuba pärast tehakse asju teatris…ja elus. Etendus, mis annab veelgi jõulisema laengu kui Impro3 ja saab ilmselt vähemalt sama suureks hitiks. Eluterve iroonia, mis kõige pealt naerutab pisarateni ja siis võtab pikaks ajaks mõtisklema.

Aprill:

“Arturi laulud ja aastad” (Viljandi Ugala)

“Vana tango” (Tallinna Linnateater)

“12 tooli” (Rakvere teater)

“Boulgakoff” (Eesti Draamateater)

Luulekava “Arbujad” (eesti Draamateater)

“Meister ja Margarita” on aastaid kuulunud minu lemmikute hulka. Maagiliselt realistlik ja realistlikult maagiline etendus Draamateatri lavalaudadel peegeldab romaani meeleolusid, aga samavõrra ka stalinistliku perioodi eluolu ja kirjanikuks olemise talumatut raskust/kergust. Lummav!

Mai:

“Poks” (Viljandi Ugala)

“Täismäng” (Rakvere teater)

“Vombat” (Eesti Draamateater)

“Kaunimad hetked Su elus” (Vanemuise Teater)

Praegu vaatan, et maikuu läks kuidagi meelelahutuseks kätte. “Täismäng” ja “Vombat” naerutasid mõlemad (esimene suisa pisarateni), “Kaunimad aastad…” oli lihtsalt kerge meeleolukas viis hea muusikaga pühapäeva veeta.

Juuni:

“Vennad Lõvisüdamed” (Rakvere teater)

“Wargamäe Wabariik” (Tallinna Linnateater)

Võib-olla üllatav ja võib-olla mitte, aga parema mälestuse ja tugevamad emotsioonid kutsus esile hoopis lastele/noortele suunatud Lõvisüdamete lugu, seda just täna noortele siiratele näitlejatele ja mängulustile. Mitte et viimane Wargamäe tendusest puudunud oleks, aga mis parata – nõrgast Tammsaare romaanist ei saa tugevat Linnateatri lavastust. Õigusega tõusis esile Mari elusaatuse ja süütunde koorem, samuti vana Andres oma pühas vihas jumala õiguse ja õigluse aadressil. Kõik teised tegelasliinid jäid üsna skitseerituiks.

Suvelavastuste asemel kaen juba teatrite kodulehtedelt sügisesi mängukavasid ja ostan septembikuiste etenduste pileteid 🙂