Kübarakartongi kogutud armastus

“Naera, ja maailm naerab koos sinuga, norska, ja sa magad üksi.”

 Näidend “Armas luiskaja” on oma komöödialikkusele ja salongilikkusele vaatamata üsna nõudlik tekst, mille laval väärikaks esitamiseks ei kõlba mistahes näitleja. Eriti, kui eesti teatriajalugu mäletab osatäitjaid nagu Linda Rummo ja Ants Eskola. Õigesti valitud näitlejad ülendavad antud etendust. Vale kaadri puhul jääb üle ainult nukralt tõdeda teksti võimalusterohkust ja säravust…aga seda, et näidend tekstina särav on, teadsime me juba ennegi…

21. juulil nähtud “Armsa luiskaja” kiituseks tuleb öelda, et juba ammu pole ükski etendus minu ja mu seltsiliste hulgas sedavõrd palju ideid ja (loodetavasti) konstruktiivset kriitikat tekitanud. Ja mida iganes oleks Palmse interjööride kohta öelda minul kui kunstiajaloolasel – lavastuslike ürituste keskkonnaks need ruumid sobivad.

Tunnistan ausalt, et läksin etendusele eelarvamusega. Omades aimdust, milline oli Rummo ja Eskola “Armas luiskaja” lihtsalt ei olnud usutav, et tänane duo (Anne Veesaar, Erik Ruus) suudaksid sama taset korrata. Reaalsuses osutus laval nähtav aga veelgi nõrgemaks, kui olin oodanud.

Esiteks – tekst peab peas olema. Eriti tekst, mis on sedavõrd konstrueeritud rütmi ja nüanssidega. Ja kui juba valesti minema hakkab, siis las läheb täiega – totaalne improgi mõjuks paremini ja oleks vähem märgatav, kui kordused ja parandused. Teiseks – mis juhtus intonatsiooniga, eriti kiirendatud tempoga tekstilõikude puhul? Ruusil on väga hea tämbriga hääl, aga ainult hääle kõlast on vähe, kui vaataja peab pidevalt pingutama, et suuta teksti jälgida ja seda mitte mõtte keerukuse vaid kõne ebaselgusest tingitult.

Näidend viib meid 20. sajandi algusesse. Mõelge hoiakute ja käitumisnormide, verbaalse väljenduse laadi peale – selles oli veel peenust ja stiili. Tundlik ja nüansirikas on ka näidendi tekst. Ideaaljuhul peaksid selle teksti esitajad suutma välja kanda sama stiili ja elegantsi. Paraku seda ei juhtu. Kirglik olemise asemel muutuvad tegelased pisut hüsteeriliseks, peene sõnalise ja emotsionaalse duelli ja tulevärgi asemel serveeritakse vaatajale segamata nüanssideta toone. Kõik on öeldus ja näidatud otse, ilma varjunditeta. Ühest toast teise tormamise asemel mõjunuks elegantsemalt aknast välja vaatamine, seljaga kaastegelase poole pöördumine – napid, aga sama väljendusrikkad liikumised.

Suutsime kaaslastega välja mõelda kaks kooslust tänasel eesti teatrimaastikul, kes vajaliku stiili ja väljapeetusega “Armast luiskajat” mängida võiksid: Ülle Kaljuste ja Andres Ots, Ülle Lichfeldt ja Üllar Saaremäe. Et eesti teatrites on varemgi väga väikese intervalliga sama näidendit lavastatud (Hamlet Kaljujärve ja Matvere kehastuses), siis jääb loota, et käesolevale suvelavastusele järgneb peagi läbi tunnetatum ja stiilipuhtam versioon. Sest näidendi tekst väärib seda.

Published in: on 22. juuli 2009 at 09:35  Lisa kommentaar  

võtan kokku, annan aru

Töö iseloomust tingitult kipub juhtuma nii, et kui töö pingelisus kasvab ja tööpäevad pikenevad, siis ei suuda miski vägi mind enam vabast ajast arvuti taha sundida, ükskõik kui väga ma tahaksingi oma teatri ja muid kultuurimuljeid jagada. Nii ongi jäänud kommenteerimata mitmeid etendusi, kontserte ja näitusi. Mingigi ülevaate säilitamiseks võtan siinkohal kokku esimesed 6 kuud:

Jaanuar:

“Pähklipureja” (Rahvusooper Estonia)

“Vabamõtleja” (Vanemuise teater)

“Adamson Eric ad astra” (UusVana Teater)

“Linnapea” (Viljandi Ugala)

“Cyrano de Bergerac” (Rahvusooper Estonia)

“Pähklipureja” puhul on mul ammugi segamini läinud loendamine, et mitmendat korda seda tükki nüüd ikkagi vaadatud sai. Vga mitmendat, mõni ütleks, et liigagi mitmendat. Aga see muusika meeldib mulle endiselt ja muinaslugu ise samuti ja ilmselt jään seda balletti regulaarselt vaatama veel aastateks.

Jaanuarikuistest etendustest tõuseb minu jaoks esile Vahur-Paul Põldma etendus kunstnik Adamson-Ericu elust kunstniku muuseumis maalide keskel. Nägin etendust küll vahetult pärast väljatulemist ja ehkki etendusel oli veel natuke toores mekk man’, oli olemas Vahur-Paulile omast süüvimist ja meditatiivsust, meeleolunüansside tabamist. Rahulikus rütmis liikuv etendus, milles oli ära kasutatud eluloo nüansse, mida mina kunstiajaloolasena kohe peast esile tuua ei oskaks. Nii et oli avastamisrõõmugi muidu üsna hästi tuntud kunstniku kohta.

Veebruar:

“Rigoletto” (Rahvusooper Estonia)

“Cyrano de Bergerac” (Rakvere teater)

“Kolm õde” (Viljandi Ugala)

“Maskiball” (Rahvusooper Estonia)

“Ingel, ingel vii mind taeva…” (VAT Teater)

Veebruarist jäävad meelde 2 väga tugevat etendust: Rakvere Cyrano ja VAT Teatri “Ingel”. Esimene peaaegu kogu Rakvere truppi haarav, teine 2 näitlejale üles ehitatud kammerlik lavastus – ja ometi mõjusid mõlemad emotsionaalselt väga tugevasti.

Märts:

“Revident” (Pärnu Endla)

“Cyrano de Bergerac” (rakvere Teater)

“Teener” (VAT Teater)

“Hecuba pärast” (Tallinna Linnateater)

“Nõks” (Tallinna Linnateater)

Hecuba pärast tehakse asju teatris…ja elus. Etendus, mis annab veelgi jõulisema laengu kui Impro3 ja saab ilmselt vähemalt sama suureks hitiks. Eluterve iroonia, mis kõige pealt naerutab pisarateni ja siis võtab pikaks ajaks mõtisklema.

Aprill:

“Arturi laulud ja aastad” (Viljandi Ugala)

“Vana tango” (Tallinna Linnateater)

“12 tooli” (Rakvere teater)

“Boulgakoff” (Eesti Draamateater)

Luulekava “Arbujad” (eesti Draamateater)

“Meister ja Margarita” on aastaid kuulunud minu lemmikute hulka. Maagiliselt realistlik ja realistlikult maagiline etendus Draamateatri lavalaudadel peegeldab romaani meeleolusid, aga samavõrra ka stalinistliku perioodi eluolu ja kirjanikuks olemise talumatut raskust/kergust. Lummav!

Mai:

“Poks” (Viljandi Ugala)

“Täismäng” (Rakvere teater)

“Vombat” (Eesti Draamateater)

“Kaunimad hetked Su elus” (Vanemuise Teater)

Praegu vaatan, et maikuu läks kuidagi meelelahutuseks kätte. “Täismäng” ja “Vombat” naerutasid mõlemad (esimene suisa pisarateni), “Kaunimad aastad…” oli lihtsalt kerge meeleolukas viis hea muusikaga pühapäeva veeta.

Juuni:

“Vennad Lõvisüdamed” (Rakvere teater)

“Wargamäe Wabariik” (Tallinna Linnateater)

Võib-olla üllatav ja võib-olla mitte, aga parema mälestuse ja tugevamad emotsioonid kutsus esile hoopis lastele/noortele suunatud Lõvisüdamete lugu, seda just täna noortele siiratele näitlejatele ja mängulustile. Mitte et viimane Wargamäe tendusest puudunud oleks, aga mis parata – nõrgast Tammsaare romaanist ei saa tugevat Linnateatri lavastust. Õigusega tõusis esile Mari elusaatuse ja süütunde koorem, samuti vana Andres oma pühas vihas jumala õiguse ja õigluse aadressil. Kõik teised tegelasliinid jäid üsna skitseerituiks.

Suvelavastuste asemel kaen juba teatrite kodulehtedelt sügisesi mängukavasid ja ostan septembikuiste etenduste pileteid 🙂

Published in: on 14. juuli 2009 at 13:10  Lisa kommentaar  

ars et amor, labor et gloria

Nüüd siis ilutseb ka minu nimi TÜ kodulehel magistrantuuri võetute nimekirjas. Printisin lehekülje välja ja hoidsin käes – ülesaamatult reaalseks hakkab muutuma. Veel on kirjutamata avaldus immatrikuleerimise kohta, mis tuleb esitada hiljemalt 24. juuliks ja muidugi oleks võimalik seda  mitte kirjutada ja mitte ülikooli minna. Teoreetiliselt oleks veel võimalik. Praktiliselt pole seda võimalust kunagi eksisteerinud – dokumente esitades langes liisk ja ma teadsin, et kui juba dokumendid esitada, siis minu enda jaoks enam tagasiteed ei ole.

Kuulates eile K kirjeldusi magistrantuuri sisseastumisvestlusest mõtlesin küll, kuidas komisjon end petta laseb võttes kohustuslikus korras pimesi vastu kõik cum lauded (nagu mina), teadmata tegelikult, mida need inimesed magistris tegema hakkavad ja jättes tugevad visioonidega kandidaadid paratamatult joone alla. Nii palju siis tugevast teadustööst, kui cum laudede seas juhtub olema mõni minu-sugune pragmaatiline aferist, kellel on auahnust kraadiõpinguid tõestava paberi järele, kuid huvid ja süda hoopis mujal. Mina vähemasti ei peta ennast illusiooniga, et kunstiajalugu on see, mida ma tahan. Elus on ikka nii, et me tahame seda, mida ei saa: on palju inimesi, kes teeksid mida iganes, et saada tasuta magistrikoht, minule pakutakse seda ja mina võtan vastu ainult selleks, et magistri sees leida võimalus tegeleda sellega, mis mind tõesti huvitab – teatriga. Tänamatu olen. Märtrit mängin. Haridus ei jookse kunagi mööda külgi maha ja viriseda tasuta koha üle, mida JM mulle isiklikult pakkus on täielik ketserlus. Jõhkruseni aus olles olen vähemalt kõigile lähedastele öelnud, kuidas asjad on – et kellelgi ei tekiks arvamust, et olen hirmus õnnelik selle otsuse üle. It is what it is.

Kuulates K-d veendusin veelkord, kui masendust tekitavalt pragmaatiliseks ja realistlikuks ma muutunud olen. Kas 20ndates eluastates ei peaks veel mõtlema, et kogu maailm on lahti, kõik on võimalik, igal pool oodatakse just mind? Jätma kõrvale kõik praktilised elulised mured ja hüppama vette tundmatutes kohtades? Selle asemel kaalun ja kalkuleerin ja maailma vallutamise asemel mõtlen, millest üüri maksta. Ei arva enam ammu, et keegi kusagil laias maailmas ootab just mind ja olen olude sunnil aru saanud, et korralikku sekretäri on rahkem ja kui kunstiajaloolast – võib-olla mitte laiemas plaanis, aga siin ja praegu. Ja palka makstakse ja süüa ostetakse palga eest, mis on siin ja praegu. Ja ometi oli nii ilus ja hea kuulata, et keegi veel usub, et kõik on võimalik. Seda siirust on maailmal vaja ja antaks ainult, et K jaoks oleks kõik võimalik, sest ta on seda kuhjaga väärt. Nii nagu tema sisetunne käseb hüpata tundmatusse ja eirata lähedaste arvamust, sest kusagil seal ootab teda miski väike, aga oluline, nii käseb minu sisetunne minna ja võtta see paber, sest sellest saab tulevikus kasu olema.

Ja kõige selle juures ei saa mööda JM-ist – tema mind kutsus, mulle seda kohta pakkus ja tema pärast ma sinna lähen. Lähen, sest nii hea ja siira südamega inimesi sattub eluteele piiratud koguses ja ma kardan kaotada neist igaüht. Nii et erialasest arengust kaugelt olulisem argument on olnud, on ja saab olema inimlikkus ja inimesed.

Published in: on 10. juuli 2009 at 11:12  Lisa kommentaar  

alea jacta est

Liitsin ja lahutasin, jagasin ja juurisin. Jõudsin järeldusele, et kultuuritöötaja palga eest kaugõppesse ei lähe. Või noh, minna ju võiks, aga siis tuleks tagasi vanemate juurde kolida või söömine maha jätta.

See aga tähendab, et pidin hüvasti jätma mind ligi aasta saatnud ja elus hoidnud mõttega teatriteaduse õpingutest.

Mõnikord on laual ainult halvad variandid, mille vahel valida. Halb variant nr. 1) üldse mitte edasi õppima minna. Halb variant nr. 2) minna kunstiajaloo magistrantuuri.

Valisin viimase.

Published in: on 7. juuli 2009 at 11:25  Lisa kommentaar