Nagu ütleb Reigi pastoraadis eksponeeritud näituse „Hotell“ pressitekst, võib sõna hotell kõlada üsna betooniselt ja klaasiselt, urbanistlikult ja anonüümselt. Võib-olla isegi provotseerivalt, olles ebakõlas toimumispaiga maalilise mahajäetusega. Või mõneti negatiivselt, seostudes millegi ajutise, mööduva, ebaisikliku/isikupäratuga.
Ehkki hotell ei pea tegelikult tähendama sugugi ainult anonüümsust ja tundmatust. Võõral maal ja võõras linnas on ju hotell, üks nummerdatud tuba kümnete või sadade seas hoopis pelgupaigaks ja peavarjuks – turvaline saareke; koht, kus lahti pakkida oma väiksemad või suuremad pambud, laotada laiali oma asjad, taasluua killuke oma maailma. Vahel piisab vaid mõnest päevast, et üle huulte pudeneks hotelli mineku kohta „koju minema“. Ja kui mitte kusagile enam minna ei ole või minna ei taha, siis võib ümbritseva linna ja maailma eest hotellituppa tõmbuda. Olgu betooniga kuidas on, minu kõrvale kõlab hotell pigem kindla ja turvalise (koduse?) kui külma ja klaasisena.
Ühisnimetajaks hotelli ja võsastikku peitunud pastoraadi vahel on üksindus, eraklus. Oma tuba, oma saar ümberringi lainetava ja tormava võõra linna keskel sisendab üksindust ehk just sellepärast, et see on seotud minu, selle toa elanikuga – aga mina olen selles linnas ju külaline, läbisõitja, võõras… Teel olemises, olgu see tee füüsiline või vaimne, on ikka midagi üksildast – ka kellegagi koos teel olles võib välja jõuda väga erinevatesse kohtadesse. Nii ei ole üksindus nõgeste vahel kükitava pastoraadigi jaoks midagi uut ega esmakordset – on ju omamoodi üksildased uitajad, rändajad ja otsijad olnud selle maja varasemad asukadki, nii kirikuõpetajad kui hooldekodu vanuritest elanikud. Kirjanikest rääkimata.
Ja kirgedest. Mõeldagu või Aino Kallase „Reigi õpetaja“ peale – milline romantism, millised tundetulvad! Ja milline üksindus. Soomest Hiiumaad avastama saabunud külaliste esimene küsimus olevat pärida Aino Kallase radade järele. Ja ainuüksi selle 30 minuti jooksul, mis mina näitusel veetsin, kuulsin majavalves olevat daami vähemalt korra vastamas külastajate küsimustele härra Õnnepalu elu ja tegemiste kohta. Nii et teatav edevus (nagu tuttav seda nii võluvalt nimetas), enese ehtimine kirjandussulgedega, on nendele seintele omane ja sobib pastoraadile väga hästi. Ja mis võiks ühele sümpaatselt edevale majale sobida veel paremini kui ehtekunsti näitus.
Näitus algab aga täiesti ebaedvistavalt, maiselt ja koduselt…kartulitega. Kuldsetega küll, aga ikkagi kartulitega (Adolfas Šaulise ja Mari Relo-Šaulyse „Investeerimiskuld“). Nendega koos moodustavad nutika ruumilis-mõttelise kalambuuri (eestipärasuse apoteoos!) Kristiina Lauritsa leivast loodud ehted. Ehkki mitte ainult – leib ja rist kees „Nälg“ haakub eksponeerimiskeskkonna pastoraadiga kontseptuaalselt sedavõrd hästi, et mõjub kohaspetsiifilisena, just selle väljapaneku jaoks ja sellega dialoogilisena looduna. Tegelikult on teosed küll juba varem valminud, kuraator Maria Valdma on valinud võimalikult kireva seltskonna nüüdisehtekunstnikke, kelle viimaste aastate loomingu kaudu kaardistada Eesti ehtekunsti hetkeseisu. Selle koloriitse maanurgaga haakuvad hästi ka Hans-Otto Ojaste „Korgi prossid“, omamoodi materiaalne ekvivalent kaasaegsele rahvaluulele, mäng traditsiooniliste vormide ja elementidega, mis sobiks kaunistama nüüdisaegseid rahvariidetöötlusi. Pastoraadi atmosfääriga haakuvad oma must-hall-valges koloriidis, liblikate ja lumehelveste hapruses ka Villu Plinki teosed „Ma nägin seda kõike ja ma nutsin“, „Kuritegu“, „Üles“ ning „Tuhat aastat armastust“ – kogu variseva krohvi, turritavate oksüdeerunud naelte ja pehkivate põrandalaudadega mõjub pastoraatki oma gabariitide kohta õrna ja õhulisena.
Mõjuvad need ruumid muidugi täpselt nii nagu kuraator ja kunstnik otsustanud on nad mõjuma panna: suletud, kinnise, jaheda, avara, kõrge, külma, läbipaistva, kerge, valgena. Teistsuguse valgus- ja helilahenduse korral oleks mõju teistsugune. Katmata akendest avanev vaade rinnuni ulatuvatele nõgestele looks hoopis teise, maise ja asise tunde kui sinisega kiletatud akendest immitsev valgus, mis loob mulje määramatuses hõljumisest, majast kui saarest kesk merd või taevaid. Lisaks sihipärasele kujundusele tekitab valgus ka omatahtsi, täiesti planeerimatult ja ootamatult huvitavaid läikeid ja peegeldusi – klaasilt murdunud valgus võib silmanurgast paistes omapäraseid pettekujutelmi luua, ruumi ebamaiselt ometi hingestades; samuti fotoaparaadi välk, millest tekib ruumi kümme koheselt kaduvat, aga hetkeks vee värelust meenutavat valgusvirvendust.
Kolmandat aastat suvenäituseid võõrustavasse hoonesse sobib filigraanne, enamasti napp, täpne ja habras ehtekunst väga hästi. Kujutan ette, et ka klaasikunst, juba materjali omadustest tulenevalt, võis neis ruumes hoonega kena kontakti ja kommunikatsiooni luua. Täiesti subjektiivselt loodan muidugi mõnel suvel tulla pastoraati vaatama lavastuskunsti näitust. Ja soovitavalt mitte vaikselt ja mõtlikult väljapeetut, vaid lopsakalt mängulist, jumalavallatutki, koos kogu kirjanduslikkuse ja kirglikkusega, mida see ühtaegu habras ja jõuline, ajalik ja ajatu, eraklik ja tähelepanumaias hoone võimaldaks.
Ehtekunsti näitus „Hotell“ Reigi pastoraadis 5. augustil AD 2015.
Kuraator Maria Valdma. Kujundus Maria Valdma ja Maret Kukkur. Graafiline kujundus Tuuli Aule. Heli Janek Murd. Tehniline tugi Mihkel Säre. Kunstnikud: Kadri Mälk, Kristiina Laurits, Tanel, Veenre, Ketli Tiitsar, Eve Margus-Villems, Kristi Paap, Piret Hirv, Kaire Rannik, Anneli Tammik, Maarja Niinemägi, Merle Kasonen, Julia Maria Künnap, Urmas Lüüs, Villu Plink, Kertu Tuberg, Nils Hint, Rainer Kaasik – Aaslav, Carla Castiajo, Marita Lumi, Hans – Otto Ojaste, Pilleriin Jürisoo, Tõnis Malkov, Ulvi Haagensen, Adolfas Šaulis & Mari Relo – Šaulys, Maria Valdma.
Susapesa's Weblog 