kandvad kõrvalosad

“Cyrano de Bergerac” 31. jaanuar 2009 Rahvusooper Estonia.

Nii nagu ma ei suuda täielikult nautida ooperite kontsertettekandeid, ei vaimusta mind kuigivõrd minimalistlik lavakujundus ooperites ja operettides. Sellest tingitult algab Cyrano etendus väikese skeptitsismipuhanguga: laval markeerib Pariisi (linna, milles etenduse tegevus teadupärast toimub) vaid üks õrn valge teravkaarne aknaava. Hillitsetuks ja tagasihoidlikuks jääb lavakujundus edaspidigi, kostüümid on mitte küll ajalooliselt tõetruud, aga ooperlikult rikkalikud. Õnnestunud leid on Estonia teatrisaali looži kasutamine rõdustseeniks (äraspidine assotsiatsioon “Romeo ja Juliaga”).

Eino Tambergi 1975. aastal loodud ooper mõjub väga klassikalisena nii ülesehituse kui meloodiate poolest. Igale peaosalisele on antud aaria, leidub kauneid duette ja lauljatele antakse võimalus eksponeerida oma näitleja- ja laulutehnilisi võimeid.

Viimasel ajal nähtud Estonia ooperid veenavad üha rohkem, et ooper ja psühholoogiline realism ei kuulu küll kokku, aga ka ooperilauljate/näitlejate puhul saab rääkida mitte markeerimisest ja stampi langemisest, vaid sisendusjõuliselt ja usutavalt sooritatud rollidest. Näitlemise poolega said meeldivalt hakkama kõik peaosatäitjad. Hääle tegemisega enam nii hästi ei läinud: Roxane’ist (A. Mikk) säravamalt laulis tema toatüdrukut kehastanud Helen Lokuta ja Cyrano aaraid, mis pidanuks kananaha ihule tooma (nii oma sõnade kui esitusega) jäid selle ülesande täitmiseks liig nõrkadeks. Antud muljet võimendab ilmselt ka asjaolu, et krahv de Guiche’i osas laulis Jassi Zahharov, kelle kõrval kahjuks kahvatavad paremadki peaosalised. Eriti selgelt ilmnes kvalitatiivne vahe Cyrano ja de Guiche’i lahingueelses duetis.

Kiidusõnad on igati ära teeninud Rahvusooperi koor, kelle esitus mõjub energiliselt ja värskelt (kadettide laul de Guiche’i inspektsiooni ajal).

***

1. veebruar. Estoni teatrisaal. Ooper “Rigoletto”.

Verdi=ooperiklassika (ehkki neid klassikuid on muidugi rohkem kui 1). 

Ooperisüžeedest: ooper oli/ on meelelahutus, ajalooliselt veelgi rohkem kui praegu, mil seda kohati kultuuri tõsiste ja rangemate ilmingute alla liigitatakse. Aga millised õudsed, traagilised ja sünged lood need on, millele oopereid kirjutatud on!!! Rigoletto pole siinjuures erand.

Hiilgava rolli nii näitlejameisterlikkuselt kui häälelises mõttes teeb Irina Dubrovskaja Gilda osas. Mulle üldiselt ei meeldi koloratuur, aga sedavõrd puhtalt esitatuna on see väga mõjuv ja imetlust äratav. Mees peaosadest ei ole päriselt rahul ei Rigoletto ega hertsogiga: liiga sageli oli tunne, et häälel jääb kandvusest puudu ja lauldakse puhtalt tahtejõu pealt. Taaskord tahaks esile tõsta kõrvalosi esitanud P. Volmerit ja A. Pillakut, kelle palgamõrtsuka ja tema õe rollid olid väga veenvad ja laulutehniliselt nauditavad.

Teatav teatraalsus ja üledramatiseerimine käib ooperi juurde, samuti laulupaladest tingitud viivitused tegevuses. Aga kui neid ütleb armastajale, et too peab kiirustama ja kohe lahkuma ja siis 10 minutit koos edasi lauldakse, mõjub see kõik kokku 21. sajandi kiire tempo ja filmiliku kujutamisega harjunud inimestele ikka veidi võõristavalt.

rock’n’roll, mis läheb hinge

“Cyrano de Bergerac” on näidend, mida eestis on lavastatud stabiilselt umbes 20-aastaste intervallidega. Peaosas on hiilanud nii Ants Lauter (esimese eesti Bergeracina aastal 1927), Kaarel Karm kui Tarmo Ruut. 1968. astal kehastas Bergeraci Ants Eskola (ja isegi nägemata seda etendust või salvestust  julgen arvata, et paremat Bergeraci eesti teatris pole nähtud), 1986. aastal Roman Baskin. Nüüd siis Üllar Saaremäe. Liigub jutt, et Komissarov tõi selle tüki lavale just Saaremäe pärast ja kui viimane mängima poleks nõustunud, siis etendust praegu lavalaudadel ei oleks.

Aga õnneks on.

Pilgete, sõnamängude, kalambuuride ja vaimukusküllane tekst tuuakse vaatajani erakordse hooga: ei jõua üht stiililt ja vaimult säravat fraasi veel lõpuni seedida, kui juba pommitatakse järgmiste mitte vähem säravatega. Kohati on tempo suisa nii hoogne, et värsivormis teksti stiil ja võlu lähevad kuulamispingutusest kaduma. Õige pea tempo siiski rahuneb, mäng loksub oma õigesse rütmi ja võib lahti rulluda Bergeraci traagiline ja liigutav lugu.

Osatäitjad

Väga mõjuv on T. Suuman Cyrano sõbra Le Bret rollis. Esiteks kannab näitleja hääl vapustavalt hästi ning tämber rõhutab karakterile omaseid jooni: vastutustunne, aumeel, truudus. Teiseks jääb mulje, et ehkki meile selle tegelaskuju kohta palju teavet ei anta, on näitleja jaoks kogu see teave olemas – tegelaskujul, keda ta kehastab on oma aja- ja elulugu, mälestused, minevik oma rõõmude ja pettumustega. Ja kogu see inimese (ja karakteri) lugu on Le Bret juures aimata.

Marin Mägi muidu väga hästi sooritatud Roxane’i roll lõi kõikuma vahetult enne lõppu. Viimane vaatus kloostrisse pagenud leinava Roxane’iga oli realistliku draama võtmes väga tasemel, aga just siin oleks tahtnud veidi rohkem teatraalsust, natuke sügavamat leina. Või oligi see ikka veel küllalt noor ja üsna rõõmus leskproua just selline, et vaatajale näidata, et selle leina kõrvale oleks vabal mahtunud elu ja armastus Cyrano kõrval?

Isloomust ja karakterist jäi puudu nii Neuvillette’i kui de Guiche’i kujutamises. Mitte küll otseselt halvad, ei jäänud rollisooritused ka millegi erilisega meelde.

Last, but not least…peaosas Cyrano rollis Üllar Saaremäe.

Hetkel ei meenu tõesti kedagi teist, kes AD 2009 seda rolli mängida võiks. Esimestes stseenides tundus, et midagi on valesti, Saaremäe on kuidagi võõras. Siis sain aru, et see mulje oli tingitud hääletämbrist: esimeste shoogsates võitlus- ja vaidlusstseenides ei olnud näitleja hääles kuulda talle nii omaseid sügavamaid pisut dramaatilisi noote. Need tulid hiljem, et minna siis otse hinge. Teise vaatuse lõpul kõlav karjatus “Roxanne” vääris juba üksigi kogu teatriõhtut.  Rõdustseen ja viimane külastus kloostripildis olid lummavad oma täpselt rõhutatud tekstiga ja tundevarjundeist rikka intonatsiooniga. Üks kolleeg on Saaremäed iseloomustanud sõnadega rock’n’roll – jõuline, hoogne ja intensiivne nii lõbusates kui dramaatilistes stseenides.

Ülesehitus

Üks negatiivne märkus ja üks positiivne kommentaar.

Negatiivne: teise vaatuse lõpp saabub liiga järsku. Ühel hetkel on kadettide pidusöök, siis kõlab lask ja siis on kõik. Laskude vahele kaovad täiesti Cyrano sosistatud sõnad “enam ei saa ma seda talle kunagi öelda”, sõnad, milles sisaldub kogu näidendi pinge ja edasise traagika. Kas või selle fraasi ümber võinuks hetke vaikust ja natuke õhku jätta, et sõnad täielikult mõjule pääsenuks ja vaatajal olnuks aega taibata, et siin oli kulminatsioon: kui enne oli ehk hetkeks veel võimalus teistsugusele lahendusele, siis neid sõnu lausudes otsustati 2 inimese saatus. Hetk vaikust ja stseeni traagika ja sügavus jõudnuksid paremini saali valguda.

Positiivne: kolmanda vaatuse lõpp. Peaaegu ooperlikult on siin antud lahkumiseks ja suremiseks palju aega ja see aeg õigustab end, sest laval olevad näitlejad suudavad selle välja kanda.

Pisike positiivne boonus: rakkalikud kostüümid ja lavakujundus. Loomulikult on ka nappide vahenditega võimalik hästi markeerida tegevuspaika ja tegelastele omaseid jooni, aga luksuslik ja külluslik kujundus annab ajaloolisele tükile nauditavust juurde.

Kõige suurem kiitus suurepärase teatriõhtu eest ei väljendunud aga üldse kestvas ja intensiivses aplausis, vaid taskurätikute krabinas kolmanda vaatuse ajal.