enesepettus siidisukkade ja tihke supiga

Marianne Kõrveri nime otsustasin igaks juhuks mälusoppi talletada aastake tagasi, kui olin sügavalt liigutatud tema portreefilmist Erkki-Sven Tüürist. Peene vaoshoitud pildikeelega film andis tunnistust autori tundlikust närvist visuaalidega ümberkäimisel ning sügavuti tungivast, mõista püüdvast, aga oma intiimsuses mitte pealetükkivast lähenemisest portreteeritavale. Tasus talletamist: kõik Kõrveri tugevused on väljenduse leidnud ka tema lavastajadebüüdis “Madame Bovary” Von Krahli teatri laval. On rikkalikke lummavaid visuaale (kunstnik Liisi Eelmaa), on täpset läbimõeldud teksti ja rollijooniseid. Aga mis kõige tähtsam – on sügavuti lahti lammutatud, läbi tunnetatud, välja filtreeritud Flaubert’i romaani kvintessents. Mis lavastuses ja esituses ongi natuke kõikuv ja ebakindel, saab andeks, sest idee kannab.

Prantsusmaa 19. sajandi provintsirealismi asemel on 21. sajandi Tallinn oma topograafilises ja sotsiaalses reaalsuses. See, kas Tallinn on ligemal provintsile või suurlinnale on ühe teise arutelu teema. Igatahes jäävad nii üks kui teine nagunii kitsaks Emma unelmatele, mille jaoks piisavalt avarust leidub ainult sõnades ja sõnade vahel – olgu sõnade autoriks Baudelaire, Õnnepalu või Pessoa. Õigemini: Baudelaire, Pessoa ja Õnnepalu – ikka süsteemselt tähestiku järjekorras, ikka reaalsusest süsteemselt üha kaugemale triivides. Triivides sinna, kus luiki toidetakse jahutatud lõhefileega, taksod sõidavad “tasuta” ja “leiba on ju igal pool”. Paigutatuna kaasaega lisandub Emma karakterile ja kogu tema loole kollase klantsajakirja ja postmodernistlike neurooside värvingut. Aga see, mis teeb Emmast tõeliselt Emma, on Flaubert’i romaanis ära tabatud ja piisavalt üldinimlik ja universaalne, et kannatada välja ümberpaigutusi nii ajas, aga – miks mitte – soos ja arvus. Tõeline elu, tõeline romantika, tõeline tundepeenus on kusagil mujal, usub Emma ja tema ulmad teda sinna kusagile mujale ka kannavad. Häving on aga vältimatu, kui üritada raamatu taga uneletud unesid reaalsusega kokkuklapitama hakata. Läbi ja lõhki kõrgelennuline romantik Emma ei tee lõppeks ju midagi muud, kui elab kõige klišeelikumat ja banaalsemat lugu üldse: kättesaamatute ihade kannul oma pere laostamine ja enese hukutamine.

Aga Kõrver on liiga intelligentne ja liiga peenetundeline, et Emmat üheselt hukka mõista. Kes ei unistaks vahel paremast elust, ei usuks iseendas peituvasse avastamata geniaalsusesse, ei tahaks unustada kogu sidet materiaalse ja rahalise maailmaga. See ei ole etendus, mis ühtviisi noomivalt näppu viibutaks nii töörügajate kui unelejate poole. See etendus on ise nagu unenägu avastseeni antiigihõngulise kümblemisega alates ja pahelise lokaaliga (Wolandi ball) kulmineerudes – segunevad sürrealistlik erootika ja chagallilik õhulisus. Unenäosse lõikuvad teravalt maised-asised tegelaskujud (psühholoog, inkasso esindajad, isegi Emma abikaasa), kellega kõrvutades ilmneb Emma maailma absoluutne elukaugus. Ühest küljest sooviks naist tema unenäolisest eksistentsist üles raputada ja reaalset maailmat märkama sundida. Kuni ühel hetkel seisab tema – Emma – meie ees ja räägib külmalt, emotsioonitult ja ilustamata oma afääridest, milles pole realiseerunud grammigi romantilist literatuursust. Sel hetkel on Emma valusalt siin, kahe jalaga maas. Saab ta aru, kui vähe tema unistatud tundepeenusest neis armulugudes realiseerunud on või on needki saanud kirjanduliku, ütleme naturalistliku romaani, pitseri?

Publikul ei lasta end Emma maailma ära kaotada, ei lubata unustada, et tegu teatriga, mis utreeritult  illustreerib äärmuslikku distantseerumist reaalsest maailmast. Seda tuletavad meile meelde mõned Emma enese fraasid, stseenid nö päris-elu esindajatega, kõige jõulisemalt aga etenduse viimane veerand tugigrupi stseeniga. Kapuutsiga joped ja trollisõidu-jutud kontrasteeruvad kogu Emma maailma (näilise) glamuuri ja muretusega, stseeni aeglus ja illusoorsusetus panevad proovile vaatajate kannatlikkuse: kes suudab kaasa mõelda ja stseeni etenduse kui terviku raames tunnetada, kelle jaoks tervik ja idee selle koha peal laiali lagunema kipub.

Mari Abel kõigub kõrgetel kontsadel, aga ei kõigu ega väärata kunstitundliku, ebamaiselt peenendunud tundeeluga proua Bovary esituses. Omamoodi äraspidine madonna – näib oma elukauguses peaaegu pühalik, maailmast väljaspool paiknev. Ehkki ka tervik pole nõrk, on lavastusterviku aluseks, kandvaks jõuks raudselt just Abeli Emma kehastus. See on tema soolo, Emma maailma väljendus, millele teised tegelaskujud vaid maitsekalt sekundeerida ja taustsüsteemi luua saavad.

Veenev näide, et mõjuv võib olla ka šokeerimata; mõtlema võib panna ka provotseerimata; vaikse läbi- ja järelemõtlikkusega võib jõuda kaugemale kui agressiivse pealelennuga.

Gustave Flaubert/Marianne Kõrver

“Madame Bovary”

Teater Von Krahl.

Kunstnik Liisi Eelmaa. Muusika Lauri-Dag Tüür. Koreograaf Veronika Vallimäe. Osades: Mari Abel, Tiina Tauraite, Liina Vahtrik, Taavi Eelmaa, Erki Laur, Lauri Lagle.

Esietendus 2. aprill 2011. Vaadatud 19. aprill 2011.

lõputu kohvijoomise lõpp

9. aprillil joodi põhjani viimne tass kohvi – oli “Lõputu kohvijoomise” viimane etendus.

Minu jaoks oli see neljas kord saalis istuda ja end kohvikusuminast kaasa kiskuda lasta. Ja on harjumatu mõelda, et rohkem seda võimalust ei tule. “Kohvijoomine” on minu jaoks alati olnud nende etenduste reas, mida ikka ja alati saab ja võib uuesti vaatama minna; mida suisa tuleb aeg ajalt taas vaadata, et aja kulgemise, maailma toimimise ja inimeseks olemise põhialused kinnitatud ja üle korratud saaksid. Linnateatri “Isad ja pojad” oli esimene selline lavastus, nüüd siis “Kohvijoomine” ja kui “Boulgakoff” veel natuke aega mängukavas püsib, on ka temal võimalus sellesse nimistusse kuuluda – lavastuste nimistusse, mille etendusi olen teatud vaheajaga korduvalt külastanud, mis on mind iga kord uute sisuliste ja mänguliste nüanssidega üllatanud ja minu isiklikus väikeses maailmas asjad natukeseks õigesse paika loksutanud. Lavastused, mis kinnitavad üle usu teatud väärtustesse… nii kunstis kui elus.

Omamoodi leebe ja lohutav on see Kõivu tekstis ja Pedajase lavastuses sisalduv muutumine ja püsivus: kõik läheb mööda – nii hea kui halb. Või nagu üks lavastuse Poeetide reas portreteeritud luuletaja parematest ja halvematest aegadest kirjutanud on.

Selgemini kui materjali koha-likkust (mida Riina Degtjarenko kujundus peenelt allajooninud on), on tunda selle aja-likkust. Või veelgi täpsemalt – ajatust. Mitte ainult kollektiivne vahendatud mälu 20. sajandi alguse aja- ja kultuuriloost ning isiklik mälu sama sajandi lõpu Wernerist, vaid kollektiivsed ja isiklikud mälestused eelnevatest etendustest loovad mitmekordse deja vu efekti. Ühelt poolt oman ülimuslikku positsiooni ette teada valitud ajaloolõike, teksti ning lavastuslikke- ja rollilahendusi – kõik elemendid on tuttavad; teisalt, nii nagu lemmikkohvik on alati sama, aga iga veedetud õhtu selles natuke erinev, seatakse mindki taas silmitsi ajaloo ja teatri kordumise ja kordumatusega.

Tulles konkreetsemalt 9. aprilli etenduse juurde, siis mingit kergust ja vabanemist oli selles õhtus.

Publik oli ka üsna naeruhimuline ja mulle tundub, et näitlejad kasutasid seda ära stseenidele siin-seal vunki tavapärasest juurde andes. Mängiti üldse hoogsalt ja pingevabalt – viimast suisa sedavõrd, et loost enesest kippus pinge ja dramaatilisus ära kaduma. Oli tunne nagu mängitaks tuttavale publikule: publikule, kes etendust ja arenguid juba nagunii peast teab, kus kõik on “omad” ja nüüd lihtsalt mängitakse veelkord, et koos tähistada tüki peiesid. Mängiti nagu iseendale, puhtast mängurõõmust. Mängiti nagu ei oleks midagi enam kaalul, nagu ei sõltuks sellest enam midagi. Ja mõnes mõttes sobis seegi laad tüki enese maaleoludega. Ei ole Kõiv näidendisse sisse kirjutanud kadunud aegade taganutmist ega olnud nostalgilisi meeleolusid ka viimase etenduse mängulaadis. Vastupidi – veelkord kinnitus, et ainus püsiv nähtus Stammgasti kõrval on pidev muutumine.

Kõhn Mees on kutsunud tuletõrje, Werner on süttinud, etendus on lõppenud. Üks ajastu on lõppenud. On kahjutunnet ja vabanemist. Kohvitass, ilmselt tajudes oma sümbolväärtust, on Stammgasti laual ümber läinud.

Neli meest ja kodu

Etenduse “Meeste kodu” lava näeb välja nagu algaks seal kohe mõne teleseriaali salvestus: tulekuid-minekuid-liikumisskeeme pakkuvad uksed tagaseinas, prožektorid lava külgedel, elutegevuse kese ehk suur värviline sohva. Kõik see viib mõtte sakslaste “Schillerstraße” või meie oma kodusema “Vilde tee” stuudiokujundusele. Ei mingit erilist disaini ega peibutavat vaadet – üks täiesti tavaline korter, mille omandiküsimus tekitab suurematsorti möllu.

Kui neli umbes 40st, oma eluga rohkem või vähem puntras meest ühte korterit jahivad, võetakse kasutusele kõik vahendid hüpnoosist ühise lapsepõlve mälestusteni. Suurema osa elust koduseinte vahel veetev stsenarist Aks avastab, et ainult tema seebi-elud ongi talle jäänud, sest tema enda elu – abikaasa Carmeni kehastuses – on teise juurde läinud. Ehkki lugu keerleb Aksi, tema otsustusvõimetuse ja korteri ümber, ei ole antud loos peategelast. Või kui, siis KODU, sest meeste rollid on üsna võrdsed. Ago Anderson (inimesena, näitlejana) tundub selline ühtaegu sõbralik ja karune – mõlemad jooned löövad läbi ka kõigis rollides, milles teda tänaseks näinud olen (smokingus moemehena teda nagu väga ette ei kujuta). Stsenarist Aksi rolli puhul pelgan hetkeks, et see abitus ja asotsiaalsus võivad tüütuks muutuda ja empaatia asemel tegelase suhtes ühel hetkel antipaatiat ja kärsitust tekitada, aga Andersoni siirus, millega ta oma tegelaskujusid mängib, ei lase seda juhtuda. Riho Kütsari Riks tegutseb jõuliselt ja räägib kiiresti, aga tegelaskujuna oli minu jaoks kõige ebahuvitavam (ei ütle igav, sest igavust ei lastud hetkekski tekkida) – kõige vähem seesmist konflikti ja saladust on tas. Mait Malmsteni Räim on see-eest nii suure jutu ja laia joonega mees, et selle imago-mulli taga lihtsalt peab midagi isiklikku varjatud olema. Last but not least idee algataja ja ohjade haaraja Indrek Sammul (Ugala teatri loominguline juht ju). Võib-olla ma olen ebaõiglane, aga mulle tunduvad kõik Sammuli võtted nähtud, tema head kavatsused ja siirus (milles ma ei kahtle) teiste osatäitjatega võrreldes tuttav ja vähem põnevust pakkuv.

Kavaleht ütleb, et tegu on romantilise komöödiaga. Ja romantika on täiesti olemas – ehk mitte küünlavalguse ja jalutuskäikude (ehkki ka viimastest tehaks ejuttu) , küll aga lähedus- ja kindlustunde vajaduse, igatsuse ja unistamise, iseendale ja teistele moodsate muinasjuttude etteluuletamise vormis.

Kui “Meeste kodu” peaks õigustama ühe argumendiga, siis oleks selleks mängulust. 17. lennu meestel on ilmselgelt äge ja mõnus koos laval olla. Sisu ja huumori lihtsakoelisuse võib andeks anda (ja annangi), kui on kaugele näha, et näitlejad laval kaifivad võimalust koos mängida ja lustida. Ja kui see on näha, läheb ka publik sellega kaasa.

Tasus vaadata – mitte loo või osatäitmiste vms, vaid inimliku koostegutsemise naudingu ja lusti pärast.

 

“Meeste kodu” (Eduardo Galan, Pedro Gomez)

Romantiline komöödia kahes vaatuses

Dramaturg, lavastaja, lava- ja helikujundaja Andres Noormets

Valgus Margus Vaigur

Osalised: Ago Anderson, Indrek Sammul, Riho Kütsar, Mait Malmsten, Jaana Kukk.

Esietendus 4. veebruar 2011.

Nähtud Eesti Draamateatri saalis 11. aprill 2011.

elame veel!!!

Kunagi varem pole enne teatrisse minekut nii põhjalikku kodutööd teinud: lugesin nii blogisid kui artikleid, milles markerdasin tähtsamad ja iseloomustavamad laused, kuulasin paari juba etendust näinud tuttava kommentaare ja läksin NO teatri värskeimat üllitist “The Rise and Fall of Estonia” vaatama kindlas veendumuses, et see kindlasti mulle meeldida ei saa.

Ja nagu sellisel puhul ikka, minu iseteadvus kukkus kõrgelt – see etendus mõjus, liigutas ja paaril helgemal hetkel vaimustas mind!

Esteetikast ja professionaalsusest

Hoolimata kõigist argumentidest, millega kirjasõnas põhjendatakse ja õigustatakse antud vaatemängu teatriks nimetamist (ja millest ma intellektuaalsel tasemel võin aru saada ja puht mõistuslikult isegi nõustuda), ei paindu minu keel antud teost teatriks nimetama. Aga miks peaks üldse kõike nimetama, silte kleepima ja lahtritesse jaotama? NO teatri sündmuses põimuvad nii teatri, filmi kui fotokunsti esteetika. Ja selle perfektse pildi ekraanile aidanud tehniline abivägi väärib kahtlemata igat viimast kui käteplaksu aplausist! Paar korda taban end mõttelt, et see ei ole võimalik, see ei saa olla võimalik – kaadris ei vilksa kogemata kellegi selg ega käsi, pilt ei värise ega väärata, kaamera ei viibi ega eksi kordagi – säärane täpsus, viimistletuse tase ja perfektsus ei ole inimlik ja ma ei taha teada, millise hinnaga see täiuslik tulemus saavutatud on.

Kadestan natuke publikut, kellel oli võimalus 8. reas (ehk reaalselt esimeses reas) istuda – kuigi ekraani vaadates võis kael kangeks jääda, olid nemad ainsad, kellel reaalselt oli olemas mingi kontakt näitlejatega…tervelt paar minutit teose alguses ja lõpus. Kontakt ja kommunikatsioon, intiimsus on ilmselt see, millest antud teose puhul kõige rohkem puudust tundsin. Teatrisaalis (isegi Estonias või Ugala mammutsaalis) on teistmoodi lähedus, publik saalis ja näitleja laval jagavad lõppeks ikkagi sama ruumi, hingavad sama õhku. Isegi väga traditsioonilise, tugeva neljanda seinaga lavastuse (kui idee, koondpilt)/etenduse (kui realiteet, üksikjuht) puhul, toimub igal juhul vastastikune suhtlemine, teineteise tajumine ja häälestumine. Käesoleval juhul mängivad näitlejad…kellele? Imaginaarsele publikule, isekeskis endale? On ju üldtuntud tõde, et teine etendus läheb aia taha, sest mängitakse esietenduse tõstetud meeleolus publikule. Aga kui mäng käib publikule, keda ei kuulda, ei nähta, ei tunnetata tema reaktsioone ja meeleolu, siis kas ei ole kaduma läinud üks teatri komponente, üks teatriks olemise keskseid omadusi.

Teisest küljesti tundub, et anonüümsus, asjaolu, et kõik vaatavd ühes suunas ekraanile ja näitleja ei vaata sulle lavalt vastu, annab publiku reaktsioonidele ja enesetundele mingi teistmoodi vabaduse. Julgetakse niheleda, vaikselt kommenteerida, ahhetada, ise pühin silmanurgast paar korda tasakesi pisaraid – asi, mida teatris tuleb oluliselt harvam ette kui pimedas kinosaalis. Teatris ollakse ikkagi kuidagi koos ja sellest väga teadlikud, kinos on igaüks palju rohkem üksi ja ükskõikne teda ümbritevate inimeste arvamuse suhtes, sellest ka suurem reageerimisvabadus. Nii et ehk on NO teater hoopis publikule appi tulnud, pakkunud talle suuremat vabadust ja anonüümsust raskete teemadega silmitsi seismisel.

Elust ja unistustest

Miks te mulle seda räägite ja näitate? Kas te arvate, et kõik Nokia saali pileti lunastanud inimesed on nii heal järjel pursuid, et ei tea, mida tähendab roppu moodi tööd vihtuda? Või et need tööinimesed, kes napist vabast ajast saali tee on leidnud, ei ole võimalised tajuma karjuvat konflikti eesmärkide, unistuste ja tegelikkuse vahel? Või et isikliku edukusekultuse laineharjal on ulatuslikumad ideed unustatud?

Mäng käib absoluutidele ja ekraanil vahelduvaid sketše vaadates jääb mulje, et absoluutselt kogu Eesti rahvas ongi selline: tõusiklik, kasuahne, ablas, hoolimatu, võlts. Lüürilisust, mis seda halastamatut ja teatraalset kriitikat tasakaalustaks ja võrdlusmomendis samas võimendaks, leidub napilt. Kui sulle 135 minutit järjest sisendatakse ainult seda, milline õudne rahvas eestlastest saanud on, siis sind lõpuks enam ei huvita. Ei huvita, sest sa tunned, et vastaspoolt ei huvita ükski sinu argumentidest, et parimatest kavatsustest hoolimata oled sa üsna kohutavaks inimeseks lahterdatud, kellest midagi positiivset enam väga ei oodata. Ei mingit “The Rise”-i, ainult “The Fall”. Ambivalentsust jääb vajaka.

Kui teose eesmärk oli tõdesid rahvusstereotüüpide (nii ajalooliste kui kaasaegsete) osas meelde tuletada, siis see ülesanne sai kahtlemata täidetud. Iseküsimus, kas neid lähtekohti, millest stereotüübid alguse saanud on, on üldse võimalik ära unustada (kaasaegsete stereotüüpide puhul) ja kas neid üldse peaks püüdma unustada (ajalooliste puhul).

Kes meist ei tahaks elada natuke kergemat, lihtsamat, turvalisemat (ka majanduslikus mõttes) elu? Mis sellel soovil viga on?

Universaalsusest ja emotsionaalsusest

Kõige rohkem äratundmist tekitas pilt number 2 ehk pulmaseltskond arutamas palganumbrite ja tööpanuse üle. Nii tuttav, nii ahistavalt, hingematvalt, peaaegu füüsiliselt valu põhjustavalt ahastamapanev peegeldus. Sama meeleolu kannab maalt tulemise pilt, kus pereisa perekonna koju sõidutab ja siis veel linna peale tööd tegema (taksot sõitma) suundub.

Teine absoluutne tipphetk oli Sergo Varese monoloog Marjust ja 1960ndate lõpu Tartu intellektuaalidest. Üllatav oli tõdeda, et just see lõik liigutas ja mõjutas kõige rohkem välismaalasest teatrikaaslast, kellele Marju, Suitsu kogu ja samizdat, Kangilaski ja Rummo, sotsioloogia ja Annelinn ei ütle, märgi ega tähenda mitte vähimatki. Järeldada saab siit ainult, et Varese miimikas ja intonatsioonis pidi olema pidagi universaalselt kaasahaaravat, liigutavat; et see vaimsus, unistuslikkus ja selle väikese ideaalmaailma nukkermagus kaotusvalu olid mõistetavad ka ilma teksti mõistmata. Suurepärane näitlejatöö!

Tegelikult kehtib see viimane hinnang ka kõigi teiste osatäitjate kohta, sest minu jaoks paneb just see traditsioonilises realistlikus laadis teos paika, mis puust NO teatri näitlejad tegelikult tehtud on – väärt puust.

Valus, aga mõjus, raske, aga puhastav (teatri)sündmus oli.

Teatri NO99 „The Rise and Fall of Estonia” („Eesti tõus ja langus”)Idee ja kontseptsiooni autorid ning lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Mängib  teatri NO99 trupp. Esietendus 23. III Nokia kontserdimajas. Nähtud 31. märts 2011.