… ja apelsinipuud läbi sõja ja sajandi

Kadunud maailma teedele

Lõputa linnade rüppe /—/

Sügistuultega randadel

Ja kellegi südames

(A.Tenno)

Tõnu Õnnepalu „Sajand“ on lugu (õigemini lood, mitmuses, sest suuri (aja)lugusid saab kokku kirjutada ainult tuhandete väiksemate najal) just sellest – kadunud maailmadest, kadunud ajastutest, kadunud mõtteviisidest ja hingelaadidest; varjudest kultuuri ja enesetunnetuse süvakihtides, mis meid ometi ikka veel saadavad, mõnikord igatsuse või nostalgiana, vahel tungi ja tormi ja trotsina. See on lugu aja loost: ajast, selle kulgemise loogikast ja loovusest ja ükskõiksusest ning inimese kirest ikka veel, alati, kõigele vaatamata, elada.

Klaasveranda (tegelikult vist küll seina, aga veranda kõlab ajastutruumalt) metafoor on leidnud kasutamist baltlaste ja maarahva vaheliste suhete ja suhtumiste kirjeldajana – läbi klaasi küll nähakse üksteist, elatakse justnagu kõrvu, tunnistjatena üksteise eluolule, aga piir on vahel – habras ja läbipaistev küll, aga piisav, et lahus hoida mõtte- ja meelelaad. S. von Vegesack kirjeldab häiriva usutavusega, kuidas teiselpool klaasi tundusid elavat hoopis mingit muud tõugu, kummalise ja arusaamatu olemusega olendid. Õnnepalu veranda ei kanna niivõrd isolatsiooni kui idülli tähendusvälja: esimesed maasikad varakevadistes päikeselaikudes; võimas, kuid värskendav suvine äikesehoog; valusad, aga ka magusad kired ja kannatused noortes ja veidi vanemates südametes. Või džässihõngulised tantsumeloodiad suveõhtus pärast ausat pikka tööpäeva. Või meeltlahutav kinoseanss ja teineteise embusse langevad noored suveöisel verandal. Jah, veranda tunnistab ka raskemaid ja kurvemaid sündmusi. Aga rasked ja kurvad lahkumised ongi võimalikud ainult siis, kui enne on olnud ilus ja helge ja hea. Kui öelda kõva häälega välja see sõna, „klaasveranda“, kas ei tuksata kusagil südames mingi äratundmine, mälestus, justnagu oleks meil kõigil kunagi kusagil olnud oma klaasveranda apelsinipuude, pärastlõunatee ja kõrvalt salongist kostvate klaverihelidega.

Üks baltisaksa eluolu paremini iseloomustav termin on omailm – ja seda mõisaelu oma suvitamiste ja külaskäikude, teatrissesõitude ja joonistusõpetajate, suletuse ja eksklusiivsusega vaieldamatult oli. Baltisaksa kirjandusväljal tänaseks nii oluliseks tõusnud omaelulooline kirjanduski saab õitsema hakata, kui see oma, kindel ja kodune on lõhutud ja ära võetud; kui klaasverandal kulgenud elu lihtne ja hea olemus tagantjärele selgineb.

Omailma moodustab ka Õnnepalu looming. Jättes kõrvale esimesed autorile nime teinud teosed („Piiririik“,“Printsess“, „Hind“), mille kese oli üksik(isik)us, on iga järgnev teos üha rohkem tegelenud vaatluse, jälgimise, suure pildi kirjeldamise ja peegeldamisega. Miljonid pisiasjad tuhandetes eludes on need, millest saab kokku eksistents ja ajalugu ning Õnnepalu keel, kirjutamise ja väljendumise laad lubab tema sõnadel olla korraga nii isikupäraselt, eksklusiivselt detaili tabav kui universaalsuseni üldistav. See ei ole pelgalt kirjaniku stiil või laad, Õnnepalu looming moodustab sedavõrd kompleksse läbitunnetatud terviku, et seda omailmaks nimetada ei tundu sugugi liialdusena. Omailma kõrval, osana sellest tuleks rääkida ka omaajast – Õnnepalu teoseid iseloomustab mingi ainult neile omane aja tajumise ja kulgemise tunnetus. See aeg on aeglane, argine, aga omapäraselt kaasakiskuv. Lugedes esimest korda „Paradiisi“ tajusin kirjaniku ja kirjutatu aja sekkumist oma lugemiskogemusse kõige otsesemalt: autori aeglane aeg sunnib „Paradiisi“ kiirustamata,otsekui läbi sõnade ja piltide kulgedes lugema. Päev hiljem viimase kolmandiku lugemiseks taas ramatut avades märkasin, et aeg oli katkenud, õige meeleolu, tunnetus ja tekstiga ühes hingamise rütm kaduma läinud.

Omaaeg, aja kulgemise tunnetus on jätnud tugeva pitseri ka näidendile „Sajand“. Ma saan aru inimestest, kes kurtsid etenduse pikkuse ja tempo üle – ilmselt oli Õnnepalu jutustamise laad ja ajatunnetus neile võõras. Sest jah, näidendi/etenduse aeg on samuti aeglane aeg ja Õnnepalu on ses mõttes natuke tšehhovlik autor, et ta ei kipu tihendama aja koekirja – kõik, mis peab juhtuma, juhtub omal ajal ja aeg ei lase end meie soovidest oluliselt segada. See-eest neile, kellele autori vaikselt vaatlev ja rahulikult ülestähendav laad sümpaatne, pakub etendus kaks pikka vaatust ehedat õnnepalulikkust. Kavaleht annab ühe võimaliku tugipunkti laval nähtava retseptsiooniks: meie ees on ellu ärganud fotod elu- ja ajalugudest. Õnnepalus on teatav annus vanakooli kunstiajaloolast, kelle tegevuse üheks oluliseks osaks viletsate trükitingimuste päevil oli teoste kirjeldamine, verbaalne maaling. Nii on ka Õnnepalu kirjutiste puhul paiguti tunne, nagu elustaks ta sõnaga enda ees avanevat päevapilti, momentülesvõtet võõrastest eludest, mille tausta, eel- ja järelloo võimaldab juurde lisada kirjaniku fantaasia. „Sajandi“ puhul ühendab need pildid ladusalt voolavaks tervikuks klaasveranda, aga veel enam igatsus ja mälestus möödunust – igaühel individuaalne ja samas nähtus nii üldinimlik – mida see ruum sümboliseerib.

Ühes intervjuus on Õnnepalu maininud, et kirjutada ei saa seal, kus lugu toimub – on vaja distantsi. Samuti ei saaks „Sajandit“ lavastada Esnas –see oleks liiga konkreetne, liiga päris, on vaja vahemaad, et lugu saaks omandada üldisema kõlapinna ja tähenduse, et fantaasial ja mälestusel oleks ruumi lennata. Minu maitse jaoks on Maarja Meeru kaunis, kuid väga traditsiooniline lavakujundus ikka veel natuke liiga konkreetne – kadunud maailmade ja meelelaadide kujutamiseks oleks vaja palju vähem mateeriat ja rohkem vihjeid, õhku ja efemeersust. Mõis, olgu padrikuks kasvanud varemeis või korda tehtud ja kasutusel, on tänaseks ikkagi vähem hoone ja rohkem sümbol, mälestus, idee. Krista Tooli kostüümid markeerivad elegantselt ajastute vaheldumist ja aitavad vaatajal ajatelge hoida. Natuke klišeelik, aga vaieldamatult mõjus on videoprojektsoon: tähistaevas, lume- või pärnaõitesadu meie kõigi, nii elavate kui surnute üle kõikidel ajastutel.

Tahtmata olla ülekohtune näitlejate suhtes pean siiski tõdema, et see lugu ise on suurem kui kestahes neist. Lugu ise, tervik kannab nii näitlejaid, kui nende tegelaskujusid. Iga üksik tegelaskuju, karakter ja ilus täpne rollisooritus ei ole vähetähtsad, aga nende tegelik tähendus väljendub tervikus. Ära tuleks siiski märkida Adeele Sepa osatäitmine Lisi rollis: eriti tema väljendusvahendid ja tegelaskuju iseloomu tabamine tüdrukueast kuni 1920. aasta lahkumiseni kannab väga täpselt meeleolusid, mida võime lugeda baltisaksa daamide omaeluloolistest teostest. Martin Mill omakorda tabab lavastus lõpul, 1956. aasta pildis erakordelt peenelt ära Õnnepalu stiili, selle vaikselt osaleva ja delikaatselt kirjeldava iseloomu, millest siiski kaugeltki ei puudu kohatine poisikeselik elamise rõõm ja kirg. Mingi ehe baltisaksalik nüanss, segu enesekindlusest ja –kesksuset, traditsionitruudusest ning tegutsemisvõimest (mis Peterburi õukonnas hiilgavaid karjääre teinud baltasi kindlast iseloomustas) leidub Rait Õunapuu maneeris.

„Sajand“ ei luba end vaadata pealiskaudselt, möödaminnes, hajevilolekus – sellisele vaatajale ei anna materjal ennast kätte, jääb väsitavalt venivaks ja fragmentaarseks. „Sajand“ nõuab endaga ühes rütmis hingamist, näidendile/lavastusele omase ajatunnetuse omaksvõtmist ja autori omailma külaliseks olemist – kas või nendeks mõneks tunniks, mis etendus vältab.

Tõnu Õnnepalu „Sajand“

Lavastaja Margus Kasterpalu. Kunstnik Maarja Meeru. Kostüümikunstnik Krista Tool. Valguskunstnik Kristjan Suits. Muusikaline Kujundaja Peeter Konovalov. Liikumisjuht Oleg Titov. Videokunstnik Terina Tikka.

Osades: Luule Komissarov, Peeter Jürjens, Klaudia Tiitsmaa, Adeele Sepp, Rait Õunapuu, Vallo Kirs, Triinu Meriste, Margus Vaher, Vilma Luik, Arvo Raimo, Arvi Mägi, Andres Tabun, Martin Mill, Kata-Riina Luide, Kristian Põldma, Marika Palm, Meelis Rämmeld, Tarvo Vridolin, Kiiri Tamm, Elmo Tsvetkov, Ando Loosaar, Kaido Torn, Tõnu Õnnepalu, Aarne Soro.

Nähtud esietendus 23. märtsil 2013 Viljandi Ugalas.

Published in: on 24. märts 2013 at 19:59  Lisa kommentaar  

tõeline elu või hädapärane eksistents?

Sadamateatris Vanemuise „Oblomovi“ teise vaatuse ajal saalis ringi vaadates tuleb tõdeda, et oblomovlus või(d/m)utseb – vaajatad vajuvad toolidel üha mugavamasse-lodevamasse poosi ega vaevu haigutusi varjama. Kui etenduse õnnestumist hinnata selle järgi, kuivõrd lavamaailma meeleolu vaatajateni kandub ja neid endasse haarab, siis peaks Vanemuise „Oblomovit“ tipplavastuseks pidama – oblomovlik jõuetus, raugus ja unisus levivad nagu nakkushaigus.

Kui välja jätta kirjandusteose ulatuslik maht, mis sisu kompaktsele ja selgele lavaletoomisele harva kaasa aitab, on „Oblomovil“ kõik eeldused pakkuda narratiivist, loost huvituvale publikule nauditavat teatrielamust. Oblomovi tegelaskuju on vene kirjandus- ja kultuuriloos ilmselt sama märgiline kui Puškini Onegin või Tšehhovi Lopahhin. Nagu hoolega jäädvustatud ja kirjeldatud tegelaskujude puhul ikka, võimaldab ka Oblomovi tegelaskuju enda mitmetist tõlgendamist ja suhestumist. Romantikul on vabadus näha Oblomovis meest teistsugusest ajast ja keskkonnast, dolce far niente elegantsest ajajärgust. Nimitegelase jõuetus ja mittemidagitegemine tulevad tema suutmatusest uue, agressiivse ja mõistmatu maailmaga suhestuda; tema eluviis, mis algselt oli ilmselt pea liiva sisse peitmine uue (inetu?) maailma eest, on omandanud patoloogia sügavuse. Energilised, tegusad ja kohati julmad inimesed, nende pelk lähedus teeb talle haiget ning tema naiivsus ei lase tal märgata ümbritsevate inimeste varjatud motiive ja kahepalgelisust – sellised isikuomadused lihtsalt ei kuulu tema maailmapilti. Ta saab aru, et külavanem ja talupojad teda petavad, aga päriselt siiski ei mõista, kuidas sellises maailmas hakkama saada. Progressiivse pragmaatiku jaoks on Oblomov end vabatahtlikult tekikuhja vahele matnud möödunud aja, elu- ja kombeviisi poolläbipaistev vari. Apaatne ja tahtejõuetu. Mitte elus, vaid pelgalt eksisteeriv.

Tegelikult ei ole kogu lavastus üldse lootusetult hambutu. Rein Pakk suudab edasi anda nii Oblomovi haavatava ja romantilise poole, keda sooviks valeliku ja tormaka maailma eest kaitsta kui ka ükskõikse, igasuguse hinge- või vaimujõuta logeleja, kellel tahaks õlgadest haarata ja elule raputada. Priit Strandberg (Volkov) ja Martin Kõiv (Tarantjev) raputavad küll suurem-kui-elu maneeri ja lärmakusega, aga venelikku elaani jääb nende kui ka ülejäänud trupi kehastustes vajaka. Ja venelikkus, ajastu ja melelaadi tabamine annaks materjalile peenust, nüansse juurde. Praegu tunduvad tegelaskujud natuke eksinud, ilma abistava raami ja sisemise teljeta. Punase ja kullasegune lavakujundus teeb kitšiliku viipe slaavilikule luksusejanule, aga tegelaskujude enesekehtestamine selle maailma osana jääb hapraks ega mõju läbivalt usutavalt.

Etenduse leiuks on minu silmis Margus Jaanovits Stolzi rollis. Ilusad ülikonnad, viisakad maneerid ja aus elamisjulgus on Stolzi trumpideks ning Jaanovitsile sobib selle tegelase ehe, elulähedane härrasmehelikkuse ja tegutsejalikkuse vahel tasakaalustatud natuur. Võib tõsi olla, et siin pole kuigi palju „mängida“, aga Jaanovits suudab Stolzina siin ja praegu kohal olla ja ennast jälgima panna.

Kui tegu oleks mõne teise teatrikollektiivi lavastusega, hakkaksin kahtlustama, et raugus, jõuetus ja unisus on tahtlikult esile kutsutud efekt, millega soovitakse asetada peeglit vaataja ette ja sundida teda tõtt vaatama iseenese oblomovlike nõrkustega. Vanemuisele seda tagamõtet omistada ei oska ega julge. Algus on aga tehtud – ehk saavad innustust teisedki kollektiivid, et mitmeplaanilisi, suurepäraselt komponeeritud vene kirjandusteoseid ikka, jätkuvalt ja uuesti lavale tuua.

Teater Vanemuine

Igor Gontšarov „Oblomov“

Dramatiseering Sven Karja, lavastaja Peeter Raudsepp, kunstnik Silver Vahtre, muusikaline kujundus Peeter Raudsepp – Elmar Sats, valguskujundus Andres Sarv – Jaanus Moor, liikumine Janek Savolainen, kontsertmeister Peeter Konovalov.

Osades: Rein Pakk (Oblomov), Raivo Adlas (Zahhar), Liisa Pulk (Olga), Margus Jaanovits (Stolz), Külliki Saldre (Agafja Matvejevna), Markus Luik (Aleksejev), Priit Strandberg (Volkov), Martin Kõiv (Tarantjev).

Esietendus 2. september 2012.

Nähtud etendus 8. märtsil 2013.

Published in: on 17. märts 2013 at 13:38  Lisa kommentaar  

Ütle, kes ma olen?!

Inga Salurand, eredavärviline tekk üle pea tõmmatud, kordab lõbusalt „Kes ma olen?!“. Rasmus Kaljujärv, põrandal viseldes, palub, anub ja mangub, et magama mindaks. Esimesed 15 sekundit on lustlik, järgmised n+1 sekundit on ühtaegu tuttav, natuke naljakas ja natuke nukker. Lapse(lik) energilisus kohtumas täiskasvanu surmväsimusega. Mäng kannatuse ja kannatlikkuse piiril – igale lastega kokku puutunud inimesele liigagi hästi tuttav stseen magamaminekuajast. Tunne, et lööge või maha, enam ei jaksa. Tunne, et armastav kannatlikkus lendab ahastava jõuetu raevusööstu käes korstnasse. Aga mäng läheb edasi.

See on NO60 lavastuse „Iga eht südamelöök“ üks terviklikumaid stseene. See ei ole sümbol*, see on olustikumotiiv elust endast. Iseasi, et teatud stseenide valimine teatrilavale või kirjandusteosesse kipub neile automaatselt sümboli väärtust kinnistama. Kuidas näidata laval elu, on olnud paljude truppide ja lavastuste keskne probleem, mille lahendamiseks on lavale toodud loomi, lapsi ja välismaalasi; on asendatud „mängimine“ „olemisega“, mis paraku mõjub laval palju vähem reaalse, palju vähem „päris“ ja elulisena. Magamaminekustseeni etendatud, mängitud iseloom, distants reaalsest lapsest ja reaalsest tüdimusest ning ahastusest võimaldab jälgida olukorda, iseenda mõtteid ja tundeid selles vajalikult kõrguselt ja kauguselt. Võimaldab näha olukorra humoorikat tahku, olukorra ilu kannatlikkuse ja inimarmastuse õpetajana ning iseenese hingeväiksust tüütutes ja ebamugavates situatsioonides.

See sama lause „Kes ma olen?!“ jääb kõrvus kumisema kogu lavastuse allhoovusena, küsimusena, mis algatab ja võtab kokku nähtud etenduse, aga millele vastus jääb seekord saamata. Vaatan NO truppi värviliste lambikeste vahel Liiva luulet lugemas – hõredad tunduvad need read. Mitte ses mõtes, et lahkunud meesnäitejatega oleks kaasa läinud loomisjõud või –anne. Aga augud on neist lahkujatest jäänud küll – rohkem kui mujal ilmselt trupikaaslaste teadvuses, sest ehmunud ja ebakindel tundub see laval koha sisse võtnud kooslus. Natuke eksinud. Habras. „Tasa! Tasa!“ veenab lumehelbekest langema Gert Raudsep. Tasa, rahulikult, et habras ei puruneks. Tasa, talitsetult, et ühes helbes sisalduv tuisk välja ei murraks ja habrast ei purustaks. Võrreldes sama luuletuse ettekandega Toomas Suumani esituses „Johannese passiooni“ raames – ääretult intensiivne jõuline emotsioonitulv – on Raudepa esituses just paras annus pingestatud veenmist, ärevuse ja lüürilisuse tasakaal. Teistmoodi habrasõrn– nagu graatsilistes keerdudes hajuv sigaretisuits – on mulje Raudsepa-Klemetsi tangost. See tango ei ürita olla suurem, kirglikum, dramaatilisem kui elu; see on oma vaikses, leplikus, fataalses läheduses nagu elu ise – heas mõttes maine,vähem „mängitud“, rohkem „päris“.

Mõtlik, karjuvalt üksildane on NO60 meeleolu. Kavaleht ja lavastuses kasutatavad videod kajastavad näitlejate suviseid reise maailma eri paigusse ja üksindust, mis neid sel teekonnal peaaegu murdnud oleks (kavalehe sõnastus). Laval peegeldub teist laadi üksindus – üksindus inimeste kestel, paljude teiste keskel, kes ei oska vastata küsimusele „Kes ma olen?!“ ei enese, saati siis meie kohta. Ei oska sellele küsimusele vist hetkel vastata trupp ega oska päriselt, tõeliselt vastata meiegi. NO60 meeleolu on tuttav, sest seda on elus elatud ja lavadel nähtud. Tuttav, mitte kui käekiri, vaid kui klišee – alapeatükk, mis leidub meist enamiku elulugudes. Ja isegi kui elu ei ole lugu ja elul ei ole lugu, aga kui elu on loomine (parafraseerides D. Karevat), siis on seda kogu elu. Terve elu. Iga elu.

*PS Üks mahapeetud kunstitund hiljem arvan, et tegelikult võib see vabalt ka üleelusuurune sümbol olla: küsimus, mida meile pidevalt esitatakse, mida psühhoanalüüsi pärandist läbi imbunud ühiskond eeldab, et me enestele esitame ja ka vastata oskame. Elule, koos kõigi selle õnnestumiste ja ebaõnnestumistega, jaatavate ja eitavate sõnumitega, alust panev ja meid vahel juureni, säsini raputav küsimus.

Published in: on 7. märts 2013 at 23:49  Lisa kommentaar