linnad mängivad inimestega

Eksib igaüks, kes arvab, et ta võib võtta ühe linna ja teha sellest midagi muud. Linnadel on asjadest oma arvamus. Nad ei lase ennast nii lihtsalt muuta ja teisendada. Nad ei võta midagi ega kedagi iseenesestmõistetavusega omaks.

Linnad on isepäised ja iseseisvad.

Ja nad siiski kogu aeg muutuvad. Ja neis on alati midagi avastada.

Viljandi Ugala etendus “Linnapea” on lugu ühest linnast ja ühest linnapeast. Täpsemalt Viljandi linnast ja tema pikaajalisest linnapeast August Maramaast. Aga see võiks olla lugu ka mõnest teisest linnast ja mõnest teisest mehest. Väga pealiskaudne oleks öelda, et teemad, mida puudutatakse, seostuvad ainult Viljandiga ja tükk ise on Viljandi keskne. Jah, laval on põlvekõrguste majadega Viljandi, jah, etenduses tegutsevad mulgid. Samasugused poliitilised ja eksistentsiaalsed võitlused võinuksid/ võiksid aga aset leida ka igas teises linnas. Nii et kindlasti ei tohi antud etendust kõrvale heita ainuüksi selle põhjendusega, et Viljandiga mingeid kokkupuuteid pole.

Linnad mängivad inimestega, kes selle mängu keskel elavad omi elusid. Nii ei puudu sellestki näidendist üldinimlikud teemad. On ajalooline õiglus ja õigus, on erakondlikud ja isiklikud vaenud ja sõprused, on lummavad sekretärid ja armastavad abikaasad. Miski inimlik ei ole võõras ja seda enam võib tükki soovitada kõigile. Üks etenduse kõige kaunimaid ja mõjuvamaid stseene ei puuduta kusjuures Viljandit, vaid justnimelt inimesi ja suhteid: lõpustseen Maramaa ja tema naisega, kes koos paadiga igavikku liuglevad. Kavaleht ütleb, et realselt  nad surmas kokku ei saanud: mõlemad hukkusid eri aegadel erinevates Siberi vangilaagrites. Seda enam mõjub ilusa unenäona teineteisele käsi ulatavatest abikaasadest. Ja Viljandi paadimees, kes minule on alati meenutanud ametivendi Styxi või Toonela peal.

Žanriliselt ongi kõige rohkem tegu ehk unenäoga. Unenäoga ühest linnast, mis justnagu oleks reaalne ja tuttav, aga samas ei ole ka. Kõik nagu toimuks päriselt, aga on kuidagi nihestatud, nähtud ebaharilikust perspektiivist nagu läbi udu või une. Seda kordab ka peategelane Maramaa ise, et kõik oli teisiti, mis täpselt, ei mäleta, aga oli teisiti. Ajaline ja ruumiline distants paneb asju, sündmusi ja inimesi teise pilguga nägema. Just seepärast ei peaks autor T. Suuman vabandama ja ebalema: võõra pilk on värskem ja imetlus ausam kui omade oma.

Näitlejatest jäid kõige eredamalt meelde peaosa täitja Andres Tabun, preili Mariet kehastanud Carita Vaikjärv ja Seen Tanel Ingi. Rollidest oli põnev ja jäi lõpuni natuke salapäraseks preili Marie – südame, südametunnistuse ja stiiliga “vana kooli” sekretär. Silma torkas – peamiselt kõva hääle ja tähelepanu nõudva rolliga – Aarne Soro mängitud Jüri Kõll. Näitleja on andekas ja tegelaskuju ebasümpaatne. Eraldi kiitust väärib koor, kes kord kehastab ärevaid linnakodanikke, kord tööliste hulki, kord erakondade valismisplatvorme ja kõike seda intensiivselt ja hea ansamblina.

Esietenduse järel võis arvustustest lugeda, et ajaloolise tõe tagaajamisel on kannatanud teatritõde: Maramaa kuju jäävat teatri jaoks liiga tavaliseks ja kuivaks, puuduvat tema iseloomu ja ettevõtmisi iseloomustanud ekstravagantsused. Päriselt ei puudu tükist siiski kumbki. Ja A. Tabuni loodud Linnapea kuju mõjub ääretult imposantse ja tõetruuna (tabun meenutab muide selles rollis natuke G. Otsa. Mitte Matvere mängitud Otsa, vaid päris-Georgi.). Kes huvitavaid ja humoorikaid seiku rohkem teada soovib, võib tutvuda Heiki Randla raamatuga “August Maramaa aeg”.

Linnade mängus on inimesed

täringuteks, linn veeretab neid.

Inimesed on tillukesed.

Nendega linn tõstab panuseid.

Raputab, viskab, loeb kokku silmad –

Alati kaks, iial rohkem ei saa.

Mõned on soojad ja mõned on külmad

ja mõned linn viskab minema.

(T. Suuman)

pilte ühest etendusest

“Adamson-Eric ad astra” vajab veel natuke küpsemisaega, aga arhiivimaterjalidele tugineval ülelennul Adamson-Ericu elust on potentsiaali nii kunsti(muuseumi) kui teatri rikastamiseks.

Kavalehe ja autorite enda sõnade kohaselt on kõik selles etenduses tõde: tuginetud on A-E kirjavahetusele, kunstnikku puudutavatele riiklikele dokumentidele, K. Kirme koostatud monograafiale. Lavastus ise on muidugi pigem miniatuuride kogum kui monograafia. Ja kas igal sammul ajaloolist tõde taga ajama ja arhivaalidest leitud lauseid kasutama peaks, on ka omaette küsimus. Kunsti ajalugu on kunsti ajalugu ja teater on siiski teater. Aga muidugi seda toredam, kui ka lavastuses kõrva taha pandud fakte julgelt edasi jutustada võib kartmata nende tõeväärtuse pärast.

Pisut konarlik on esialgu veel teksti esitus. Tegelaskuju jooned on selged ja karakter hästi tabatud ja edasi antud, aga tekst kipub mõnes kohas meelest minema või kiire kõne momentidel oma selgust ja täpsust kaotama. Sellised ebakohad torkaksid vähem silma, kui tegu oleks ansamblietendusega: tähelepanu hajub, järgmine tegelane võtab jutujärje üle jne. Et laval on üks näitleja oma tugevuste ja nõrkustega, langeb kogu võimalik tähelepanu ka viimastele. Mõndagi ebakohta aitaks leevendada mitte kiirendatud, vaid normaalses kõnetempos esinemine – jääksid ära mõned sõnalised koperdamised ja enese parandamised.

A-E elulugu siin ümber jutustama ei hakka, samuti mitte 20. sajandi algupoole Pariisis valitsenud meeleolusid ja õhkkonda. Esile tooks aga paar väga andekat lavastuslikku leidu, mis annavad etendusele omapärase näo.

Täring.

Etenduse ainukordsus ja ajalisus võimenduvad. Täring ütleb, kas järgmiseks lavapildiks pakutakse publikule  Berliini kooli või Pariisi Koloniid, Pariisi maailmanäitust või A-E isikunäitust. Iga etendust on natuke õnnemäng: läks nii, aga oleks võinud minna ka teisiti. Või läks nagu minema pidi? nagu eluski?

Varjud.

Pildis “Hispaania kiri eestilikkusest” näeme pigem kaht temperamenti kui kaht inimest – eestilikkust ja hispaanialikkust – arutlemas elu ja kunsti üle. Tugev valgus loob näitleja selja taha seinale inimesest pikemaid varjusid. Just nende imposantsete varjude abil tulevad kummalegi temperamendile omased hoiakud ja liigutused esile, muutuvad piirkondi ja rahvaid üldiseloomustavateks.

Mõmmi.

Väike tumepruun traksidega viigipükstes pehme mängukaru kehastamas A-E’d. Siiras ja heldimapanev. Mõjusam kui näitleja kehastamas A-E’d kirjutamas kirja oma tulevasele.

Millegi nii hingematva ja sõnatuks tegevaga nagu seda oli Novecento seekordse lavastuse puhul tegu ei ole. Aga natuke laagerdumist ja see täiendab väärikalt eesti kunstnikest kirjutatud näidendite rida. Õlivärvi, kohvi ja burgunderi lõhna on juba tunda.

uuel aastal uue hooga…

…teeme tutvust teatrilooga 😀

Ma pole päris kindel, oli see nüüd 8 või 9 ( 10 vist veel ei ole) kord antud lavastust näha, aga igatahes alustasin teatriaastat 2009 “Pähklipurejaga” Estonias. Ilmselt on see üks neid tükke, mis mitte kunagi igavaks ei muutu ja suudavad alati oma muinasjutulisuse ja kauni muusikaga võluda. Ja ehkki kooli ajal ei saanud mitte iga kord särasilmselt seda etendust vaatama mindud, tundub viimastel aastatel, et Härra Direktoril oli õigus: iga kord näed ja avastad midagi uut. Kui aasta tagasi kolleegidega teatrit külastades tundus, et sisse oli toodud palju koomilisi nüansse (päkapikud), siis sel korral oli koomika hillitsetum ja üldmulje muinasjutulisem. “Rooside valss” tõi oma meloodiaga peaaegu pisarad silma. Ei saa ka mainimata jätta, kuivõrd habras ja oma rolli sobiv on …

 Teisena läks kordusvaatamisele Vanemuise “Vabamõtleja”.

Esimest korda nägin etendust ilmselt 2007. aasta talvel, peaosas tookord Jan Uuspõld. Pärast Uuspõllu lahkumist Tartust mängib Diderot osas Veikko Täär ja teate… ei lähe mitte. Uuspõld sobis sellesse rolli võrratult paremini. Juba oma füüsise ja kogu poolest sobitus ta paremini rolli või vähemasti meie ettekujutusega intellektuaalist ja filosoofist, kes tõstab pabereid ja tindipotti (mitte kangi nagu Tääri puhul ilmne). Rollilahendus: kohati tundus, et Täär on õppinud Uuspõllu pealt ja hakkab mingitel hetkedel mängima Uuspõldu mängimas Diderot’d. Sarnasused tämbri liikumisest, rõhuasetustes ja emotsioonipursetes on ilmsed, aga tunne on nagu vaataks (mitte kõige tugevamat) koopiat. Kõik tundub natuke pingutatud ja pisut võlts, mitte loomulik ja vaba nagu U esituse puhul. Kiidusõnu jätkub see-eest H. Merzinile, kes on rollis palju tugevamaks ja kindlamaks muutunud. Esmavaatamiselt meenub, et tol õhtul oli tema rollisooritus pisut ebalev (eriti särava Uuspõllu kõrval), kohati jäi puudu sisseelamisest ja kohati väljusid emotsioonid kontrolli alt. Pühapäevases etenduses oli kõik paigas: parajalt veetlust ja flirti, parajalt raevu ja emotsioone. Kokkuvõttes on hea meel, et oman võrdlusmaterjali kahe peaosatäitja suhtes, aga subjektiivselt jään eelistama esimest koosseisu ja Uuspõllu Diderot kehastamist.

Aga rõõmustada tasub ikka ka, sest alates 14. jaanuarist saab seda humoorikat sädelevat komöödiat lugeda eesti keelde tõlgituna.

***

Mida sa, tüdruk,  teed, kui su vastas on sinust 40 aastat vanem kolleeg, kelle elu on järsku kuidagi pea peale pööratud? Mida sa teed või ütled, kui näed, kuidas tal pole asu siin ega seal, ei leia nagu kohta ja rahu, on liimist lahti ja endast ära? Mida sa teed või ütled, kui sa saad hirmutava selgusega aru, et järsku oled sina selles ruumis tugevam ja stabiilsem pool, kelle najale toetuda või vähemasti kõik südamelt ära rääkida? Mida sa teed? Ja mida sa ei tee?

***

Tartuga on nii, et kui pole ammu käinud, siis ei oska tahtagi ja tundub, et mis seal ikka – kui ei saa minna, siis ei saa. Aga kui korra jälle Tartus ära käia, siis läheb hammas verele ja tahaks muudkui tagasi.

Kummaline oli. Ses mõttes, et suvel sai küll päris mitu korda käidud, ööbimagi jäädud, aga siis olid sõidud alati seltskonna ja autoga. Nüüd läksin bussiga ja üksi. Viimane kord kui üksi Tallinn-Tartu maanteed mõõtsin oli päeval, kui lõputööd kaitsmas käisin. Deja vu’d ja kummalised mälupildid. Või isegi mitte mälu, aga mälestused emotsioonidest, peaaegu raugenud lained kusagilt kaugelt.

Tartu ise on korraga oma ja võõras. Oma, sest kuidas sa kustutad 3 aastat, mille jooksul sai tehtud kõik, mis selles linnas andis teha. Ja inimesed selles linnas on omad. Võõras, sest pole enam neid kohti ja kohvikuid,mis täitsid elu dekoratsioonide rolli, keskkond on muutunud. Ise olen muutunud. Soovid ja ootused on teised, teine on hind, mida olen valmis nende eest maksma. Nagu oleks kohal ja nagu ei oleks enam kunagi päriselt ja täiesti 100% kohal.

Aga kalleid näha oli igal juhul mõnus 🙂

sinna ja tagasi

Pühendatud “Ilu nimel” JM-le.

 

Ma tagasi tahan kord Rooma.

Rooma, kus algus ja lõpp.

Kõik teed viivad Rooma ja mitmed neist viivad sinna läbi Emajõe Ateena (mitmeski mõttes). Kõigest hoolimata olen senini oma esteetiliseks ja intellektuaalseks mekaks pidanud pigem Pariisi, mida tean kohati paremini, kui Tallinnat ja tartut kokku. Elu ise on näidanud, et minu teed viivad plaanidest ja soovidest sõltumata pahatihti lõpuks ikka ja jälle Pariisi. Nagu see peakski nii olema, nagu mina ja see linn kuuluksime kokku. Võttes arvesse, kui intensiivselt Rooma vastu hakkas minu soovile teda külastada (ärajäänud reisid, segadused piletite ja öömajaga jne), siis tundus, et ilmselt pole mõeldud, et mina peaksin Rooma saama, seda pole ette nähtud. Aga läksin. Peaaegu vägisi. Ja sain aru, et kui on üks koht, kus olla, siis on see Rooma. Ja Rooma sai aru, et ma pean seal olema. Pean.

Kõik on kummaliselt tuttav. Võib-olla on iga suurlinn teistega natuke sarnane ja kui sa oled tundma õppinud ühte, siis tunned mingil määral ka kõiki teisi? Tuttav mitte nende hetkeliste deja vu momentide tähenduses, mis on põgusad ja mööduvad ja pisut hirmutavad. Rooma oli teistmoodi tuttav. Püsivalt, kindlalt ja turvaliselt. Mitte nii nagu ma oleksin seal varem olnud, vaid nii nagu ma oleksin jõudnud kohta, kus olema pean, kus koht ja mina hingame ja liigume ühes rütmis. Harmoonia. Kokkukõla.

Liigume koos. Ees Raffaello Santi

ja mina,

viis aastasada järel.

Vahel paljude põlvede usk ja tusk,

et pokaalid on tühjad ja pidu lõppenud just,

et järel vaid maalid /—/

Kunsti ja elu piir on selles linnas hägune, vähemalt on seda minu jaoks. Ühtemoodi illusionistlikud laemaalid on ja Sant Ignazio di Loyola kirikus ja Via del Corso suvalises põiktänavas asuvas väikeses pühakojas. Ja teise advendi hommikul on rahvast täis nii need väikesed, meie jaoks nimetud pühakojad kui leksikonidest tuttavad Santa Maria del Popolo ja Santa Maria dei Miracoli. Kuulsatel seinamaalidel ei ole tähtsust, kui rahvas peab seal samas, nende seinte vahel oma igapühapäevast teenistust. Prioriteedid on teised, perspektiiv on teine. Need kirikud ja kabelid ei saa olla kontekstist välja rebitud ruumid, mille reprosid kunstileksikonist vaadata ja mille toel teadust teha. Nad ei saa seda olla, sest nad on reaalne ruum reaalsete inimeste tarbeks, kelle elu nende vahel kulgeb. Päris elu, päris Bernini ja Caravaggio keskel. Ja see elu, see, mis oluline, ei mahu fotodele. Ja käsi ei tõuse võtma fotokat, kui kogudus põlvitab ja palub.

Väga tugev äratundmine, et kõik need suured, raamatutest õpitud kunstiteosed on päriselt olemas. Ja neil on palju olulisemaid tähendusi, kui olla kunstiajalooline mälestusmärk.

Ave Maria, gratia plena,
Dominus tecum,
benedicta tu in mulieribus,
et benedictus fructus ventris tui Iesus.
Sancta Maria mater Dei,
ora pro nobis peccatoribus, nunc, et in hora mortis nostrae.
Amen.

Roomal on kummalised moodused vabandust paluda, et ta minu saabumist igati takistada püüdis. Teise päeva õhtul küsisid Itaalia päritolu tüdrukud minult Trevi purskkaevu juures tänavanurgal teed mind kohalikuks pidades. Teise päeva õhtul jõudsin Santa Maria Maggioresse, just hetkeks, kui algas teise advendi ametlik, paavstlik missa. Pisut liig, kas pole? Mina, kes ma pole isegi mitte meie karemeelsesse luterlusse ristitud, sattun oma esimesel Itaalia reisil teisel päeval juhuslikult paavsti (vabandust, Rooma peapiiskopi) missale. On ilus ja hirmutav kui kellad hakkavad lööma ja sajad inimesed samal ajal palvet loevad. Valgustust ei tule, küll aga teadmine, et kõrvutades luterlust ja katoliiklust on viimane mulle sümpaatsem, suurest sest on mõjuvam. Need võimsad dekoreeritud kirikud ja uhked atribuudid lihtsalt panevad tajuma, et on midagi võimsamat ja vägevamat kui meie. Kõlab ilmselt ketserlikult, aga katoliikluses on rohkem elegantsi ja suurejoonelist jõulisust. Ja samas hämarate kõrvalkabelite intiimsust ja turvalisust, kuhu ei ulatu muu kiriku müra ja kus Roosikrantsi Maarja skulptuuri vaadates tulevad pisarad iseenesest silma.

Roomas saab barokk elavaks.

Siis ära lähen

Ja palju ma ei taha

lihtsalt matke mind maha

kusagile Rooma Peetri kiriku taha

Maarjamaal

Ma leidsin ennast Roomas jälle üles. Mul polnud aimugi, et ma oleksin kadunud olnud.

Ilu nimel. Kunsti nimel. Elu nimel. Kõik kolm on ime.

Leek kustub ja meelest kaob Rooma.

Sirguvad närvid ning külmaks vaob pea,

kui õhtul õhku tõusta tuleb.

Riia lennujaama jõudes ei suutnud teha muud kui lennujaama peldikus nutta. Lohutamatult. Paradiisist väljaajamine? Võimalik. Seda kindlam on teadmine, et järgmine advendiaeg leiab mind taas Igavesest Linnast.  

(Kasutatud JM luuletusi)