inimesest ja imedest

Kui ühel üksildasel ööhakul võtaks Jumal sisse mugava koha teie kušetil, kas te tunneksite Ta ära?

Kaasaegse prantsuse kirjaniku Eric-Emmanuel Schmitti näidendis “Külaline” juhtub just see: natside poolt okupeeritud Viinist pääsemissoovi ja rahvuskaaslastele suunatud solidaarsuse vahel balansseeriva Sigmund Freudi kabinetti ilmub ei tea kust tundmatu külaline, kes teab kõike, näib põdevat grandioosset mütomaaniat ning kõneleb hüpnoosi ajal Freudile doktorist endast rohkem kui enesest. Kas Jumal on ateistist arsti juurde ilmumiseks tõepoolest lihaks saanud või on mõni arreteerimiste ja rüüstamiste segaduses varjupaigast põgenenud hull doktorile oma äraspidist imetlust avaldamas?

“Kuidas on tänapäeval võimalik Jumalasse uskuda?” on küsimus, mis kaigub inimeste kõrvus ja mõtteis võidu natside rivilauludega ning läbib alltekstina kogu Freudi ja Külalise vahelist vestlust. Ja doktoril on 1938. aastal igatahes täielik õigus seda küsida: Austria on okupeeritud, tema tütar on Gestaposse ülekuulamisele viidud, inimesi sunnitakse otse tänavatelt autodesse, et neid kuhugi sõidutada ja enam mitte kunagi tagasi tuua. Sellise kaose põhjendamiseks piisab molekulide ja aatomite juhuslike liikumiste najal maailma seletamisest – Jumalal ei ole selles agooniasse langenud kaoses kohta. Ehkki Freudi isiklik perekondlik draama ja moraalne dilemma (kuidas kirjutada alla natsirežiimi tunnustavale dokumendile, kui sellest ka sõltub tema ja ta pere väljapääs Austriast) lisavad olukorrale konkreetsust ja personaalsust, on tema süüdistused Jumalale üldistavamad ja laiemalt inimkonna eest kõnelevad: kuidas saab millegi looja lasta oma loomingul langeda sellisesse hävingusse? Kui Jumal on vait ja vakka sellistel humanistlikke väärtusi, loovust ja loomist hävitavatel ülekohtuhetkedel, mil kogu maailm oma olemusega Tema poole kisendab, siis järelikult ei ole Teda olemas. Tema, Looja peaks vastama ka ainuüksi ühe inimese hüüdele ja kui Ta seda ei tee, siis pole Teda olemas.

Vastuseks sellele hakkab kostma Mozarti loodud meloodia ja Külaline muigab: “Hakka või inimestesse uskuma!” See ongi vastus Freudi süüdistustele: inimene on loodud vabaks olendiks. Ta on vaba tegema kurja ja haiget, aga ta on ka vaba looma ilu ja väljendama armastust. Inimese vabadus on suurem kui Jumala vabadus, sest inimesel on elu, vabadus ja surm. Jumalal pole aga mingit võimalust pääseda Jumalaks olemisest. Mitte kuidagi. Mitte kunagi. Mitte kunagi! Ehkki Schmitti loodud Jumalast võib aimata, et ta mõnikord kangesti tahaks, kas või natukeseks. Mis sellest, et inimkeha toimib imelikult, kondid jäävad kangeks ja nägu tundub võõras. Ja kuna Jumal olla on üksildane olemisviis, siis purskuvad vaesele uskmatule doktorile kaela kõik Külalise kaua vaka all hoitud krutskid. Aga tõesti, miks peaks Jumal olema läbini tõsine – nii ütleb Külalinegi, et kui ta oleksin selline, nagu inimesed ette kujutavad, siis ta ei oleks see, kes ta on.

Tõnu Oja Külaline on mõnusa muige, heasoovliku silmavaate ja jalutuskeppi peidetud lillekimbuga tundmatu, kes tundub absoluutselt tavaline ja tuttavlik. Mees, kellest tänaval pilgu üle libistaks ja hetk hiljem unustaks. Aga kui nii ükskõikselt käituda Looja endaga tema mõõtmatut teistsugusust ära tundmata ja tajumata, kuidas siis peaks selle tibatillukese jumaliku sädeme, tähetolmu ära tundma igas meid ümbritsevas inimeses…Rein Oja Freud on väsinud, rusutud ja hirmul, et üha rohkem tuld võtta kaitsekõnes ateismile, milles samal ajal kisendab vajadus uskuda – antud juhul teadusesse, aga ikkagi – uskuda!

Freud nõuab imet, tunnustähte. Aga näha ja uskuda ei ole eriline saavutus – mitte näha ja ikkagi uskuda (või vähemalt tunnistada, et tahetakse uskuda) – selles peitub tõeline ime. Ja see tahtmine on Freudis olemas, vähemasti näidendi autori tõlgenduses ateistist doktorist. Soov uskuda on religioonide ja konfessioonide ülene, on inimlik ja inimesele olemuslik tema sügavaimail vaimu- ja hingetasandeidl. Soov uskuda, et on mingi pääsemislootus, et ta näeb veel kunagi oma tütart ja et ta ei ole sellel neetud ööl päris üksi – need kõik on Freudis olemas. Aga et ta on teadlane, siis on ta harjunud arvestama, analüüsima, võrdlema, kombineerima ja mõistatama. Mille peale Külaline tuletab arstile ja kõigile, kes tahavad kuulata (ja uskuda) meelde, et “Jumal on müsteerium, härra Freud, mitte mõistatus”. Nii lihtne ongi.

Niisiis: kui tuleks see Külaline ja paluks võimalust kõik ausalt südame pealt ära rääkida, kas jätkuks julgust ära kuulata?

Eric-Emmanuel Schmitt “Külaline”
Lavastaja Ingomar Vihmar. Kunstnik Illimar Vihmar. Muusikaline kujundaja Liisa Hirsch. Valguse kujundaja Triin Suvi. Osades: Rein Oja (Freud), Kleer Maibaum-Vihmar (Anna Freud), Roland Laos (nats), Tõnu Oja (Tundmatu/Külaline).

Esietendus 17. märtsil 2013 Eesti Draamateatri väikeses saalis.
Nähtud etendus 15. novembril 2014.

muinasjutud aitavad meil elada

“Elul Linnas on kindel rütm. Talvel elab Linn normaalselt, kevadel iseäralikus joobumuses, suvel magab vagusasti, et septembri alguses lasta end äratada üle tasandike käivatel sügisvihmadel ning lärmakalt auditooriumidesse, üüritubadesse ja söögikohtadesse tormavatel tudengitel.”

Mis linnast küll võiks olla jutt? Ilmselt 20. sajandi alguse Uppsalast, aga peaagu sama hästi sobib see katkend kirjeldama 21. sajandi Tartut, kus etendub Ingmar Bergmani “Fanny ja Alexander”. Harva tuleb ette teatriõhtut, mille erinevad komponendid moodustaksid sedavõrd tervikliku kogemuse: laval rullub lahti 20. sajandi alguse perekonnalugu, lavamaailma kujundus on ajastulises võtmes, kogu see maailm sünnib juugendlikus Vanemuise väikeses majas. Isegi publiku väärikas vaikses saabumises, mõnes ebamugavas mühatuses lavalt kostva obstsöösse väljendi peale, läbisegi kultiveeritud ja klatšihõngulises vaheajajutus aimub midagi eelmise sajandi alguse kodanluse teatrikommetest. Mis kõik on omal moel väga võluv ja sobib uue hingamise saanud, sinise sameti mati läike ja vana kulla helgiga väikeses Vanemuises. Ajastutruu sisekujundusega astub dialoogi Endla teatri trupi liikmetega lavastatud fotosari, kus erinevad fantastilised tegelased on valgemast valges gammas intrigeerivalt ja erutavalt groteskse kuju saanud. Kogu see vähe vildakas fantastilisus haakub omakorda hästi aga käesoleva lavalooga.

“Fanny ja Alexander” laveerib osavalt realistlikuse, usutavuse ja maagilisuse piiridel. Lugu isa kaotanud lastest, sõgedalt armunud emast ja selle kolmiku elu jõhkralt muutvast ema uuest abikaasast kõlab mitte ainult usutavalt, vaid ka täiesti päevakajaliselt. Muinasjutulik-operetlikule laadile omaselt on kõik värvid natuke eredamad, puhtamad ja paksemalt peale kantud kui tavaelus. Mis ei tähenda, et positiivsed tegelaskujud oleksid läbini ja üheselt positiivsed, samuti on (isegi liiga) palju inimlikkust negatiivsetes lavakujudes. Tulemus on rõhutatult teatraalne: olgu tegelaskujude katsumused kuitahes karmid, kogu aeg hõljub lavamaailma kohal tunne, et päriselt halvasti ei saa see lugu lõppeda, et tegeliku elu sünged stsenaariumid selles maailmas ei kehti. Ja ega kehtigi. Nagu ühes õiges muinasjutus, peab siingi olema natuke hulle abijõude, natuke maagiat, üks deus ex machina ja kummalisi kokkusattumusi, mis ei pruugigi niiväga kokkusattumused olla. Ja lõpp on peategelaste jaoks nii õnnelik kui üldse olla saab.

Kommenteerida peategelasi kehastavate laste osatäitmisi oleks väga keeruline ja kuidagi ebaõiglane – selge see, et nad on väga andekad ja tublid (selliste kogemustega lavastaja nagu Mäeots ei oleks neid ju muidu valinud), aga ikkagi lapsed. Tegelikult jagub häid sõnu kogu trupile, mis jättis väga tervikliku ja ühtlaselt tugeva mulje ning kus ka väiksema tekstimahu ja presentsusega tegelasi kehastavad näitlejad leidsid võimaluse oma karakter nähtavaks ja inimlikult tunnetatavaks ja mõistetavaks mängida. See viimane käib eriti Riho Kütsari kohta Carl Ekdahli rollis. Vastuvaidlematult kuuleka ja kõigega leppiva naise kõrval on mees ahastuse äärel: ta tahaks, et tema vastu näidataks üles iseloomu, et tema solvangute peale karjutaks vastu, ei temaga võideldaks; tahab ärevust, põnevust, et konflikt lahvataks heleda leegiga taevani ja laheneks kirglikus leppimises. Frustratsiooni põhjust ei sõnastata, aga Kütsar mängib mehe enesekindlust ja hinge näriva sisekonflikti valusa selgusega välja.

Teine huvitav katkise hingega karakter on piiskop Edvard Vergerus. Mait Malmsten ei lase teglaskujul saada lihtsakoeliselt tasapinnaliseks jõhkardiks, vaid lubab vägivaldse ja manipuleeriva pealispinna all aimata hirmu, ebakindlust ja kirge, millega mees toime ei tule ja millele ta vaatamata oma vankumatule usule kanalit ja leevendust ei suuda leida. Vergeruse suurim traagika seisneb selles, et ehkki ta – korraliku protsetandina – usub täht-täheliselt iga sõna Piiblis, ei ole tal oma Jumalaga usalduslikku, intiimset ja armastavat suhet, millest ammutada jõudu elu ebatäiuslikkustega toimetulekuks, iseenda ja oma lähikondsete inimlike vigadega leppimiseks. Talle endale on jäänud ainult jõhkruseni karm armastus, aga selle kõrval mitte mingit hellust, helgust ega halastust ja kuna ta ei usu, et tema Jumal tema vastu õrnust või armu üles võiks näidata, ei julge ta seda näidata üles oma lähedaste vastu. Väheoluline pole ka võimu positsioon – piiskopitiitli hoidmine on Vergenusele olulisem kui tema enda või armastatud naise õnn ja hingerahu (suurema eesmärgi nimel pole kaks viimast üldse olulised), samuti ei suuda ta anda grammigi autoriteeti ära majapidamises – jutlustades alandlikkust ja kuuletumist, ei järgi ta ometi omaenese õpetust saada enese alandamise ja teiste armu ja võimu alla andmise läbi ülendatud. Jääb peaaegu mulje, nagu ei usuks ta oma Jumala kõikvõimsusse ja paremasse äranägemisse ega julgeks seetõttu usaldada ennast teise inimese hoole ja armu alla (teise, kes nagu temagi, on ju õpetuse järgi ometi Jumala näo järgi loodud). Veelgi traagilisemaks ja valusamaks muudab tegelaskuju olemuse asjaolu, et paindumatu ja karmi kesta all on kirglik ja sensuaalne mees, kes kõigele vaatamata armastab (või arvab, et armastab) oma naist, aga ei oska ega julge oma tundeid ja kirgi adekvaatselt väjendada. Nii saabki sensuaalsusest surve ja kirest kannatus – kõigile piiskopi ümber ja vähemalt sama palju (kui mitte rohkem) talle enesele.

Ilusa ja helge rolli teeb Liina Tennossaar Helena Ekdahlina. Endine näitlejanna, lesk, kes vankumatult oma sõpru ja perekonda armastab ja toetab sisendab julgust ja usaldust elu vastu. Delikaatne, aga samas vankumatu, algatusvõimeline ja julge naine, kes on matnud oma mehe ja poja, armastanud oma peresõpra ja hoiab mitte karmi käe, vaid kogemuste, elutarkuse ja soojusega koos kogu kaootilist ja üsna düsfunktsionaalset perekonda. Elujõud, kirg elu vastu, hoolimine-armastus-usaldus perekonna ja lähedaste vastu on „Fanny ja Alexandri“ kesksed teemad – ja mida muud, kui ajatuid ideaale ja väärtusi peaksidki muinasjutud oma metafooridega meile meelde tuletama.

“Fanny ja Alexander“
Autor: Ingmar Bergman. Lavastaja: Ain Mäeots. Kunstnik: Kristiina Põllu (Tartu Uus Teater). Kostüümikunstnik: Gerly Tinn. Valguskunstnik: Rene Liivamägi (Ugala). Koreograaf: Marika Aidla

Näitlejad: Liina Tennosaar, Margus Jaanovits, Ragne Pekarev, Mikk Kaasik / Karl Kristjan Puusepp, Sandra Reigo / Kristiina Raahel Uiga, Riho Kütsar, Maria Kallaste, Ott Sepp, Kaia Skoblov, Kristina Nukka, Elina Pähklimägi, Merle Jääger, Eva Püssa, Ele Sonn, Raivo Adlas, Kais Adlas, Priit Strandberg, Markus Luik, Mait Malmsten, Aivar Tommingas.

Esietendus Vanemuise teatris 1. märts 2014.
Nähtud etendus 30. oktoobril 2014.