muinasjutud aitavad meil elada

Elul Linnas on kindel rütm. Talvel elab Linn normaalselt, kevadel iseäralikus joobumuses, suvel magab vagusasti, et septembri alguses lasta end äratada üle tasandike käivatel sügisvihmadel ning lärmakalt auditooriumidesse, üüritubadesse ja söögikohtadesse tormavatel tudengitel.

Mis linnast küll võiks olla jutt? Ilmselt 20. sajandi alguse Uppsalast, aga peaagu sama hästi sobib see katkend kirjeldama 21. sajandi Tartut, kus etendub Ingmar Bergmani “Fanny ja Alexander”. Harva tuleb ette teatriõhtut, mille erinevad komponendid moodustaksid sedavõrd tervikliku kogemuse: laval rullub lahti 20. sajandi alguse perekonnalugu, lavamaailma kujundus on ajastulises võtmes, kogu see maailm sünnib juugendlikus Vanemuise väikeses majas. Isegi publiku väärikas vaikses saabumises, mõnes ebamugavas mühatuses lavalt kostva obstsöösse väljendi peale, läbisegi kultiveeritud ja klatšihõngulises vaheajajutus aimub midagi eelmise sajandi alguse kodanluse teatrikommetest. Mis kõik on omal moel väga võluv ja sobib uue hingamise saanud, sinise sameti mati läike ja vana kulla helgiga väikeses Vanemuises. Ajastutruu sisekujundusega astub dialoogi Endla teatri trupi liikmetega lavastatud fotosari, kus erinevad fantastilised tegelased on valgemast valges gammas intrigeerivalt ja erutavalt groteskse kuju saanud. Kogu see vähe vildakas fantastilisus haakub omakorda hästi aga käesoleva lavalooga.

“Fanny ja Alexander” laveerib osavalt realistlikuse, usutavuse ja maagilisuse piiridel. Lugu isa kaotanud lastest, sõgedalt armunud emast ja selle kolmiku elu jõhkralt muutvast ema uuest abikaasast kõlab mitte ainult usutavalt, vaid ka täiesti päevakajaliselt. Muinasjutulik-operetlikule laadile omaselt on kõik värvid natuke eredamad, puhtamad ja paksemalt peale kantud kui tavaelus. Mis ei tähenda, et positiivsed tegelaskujud oleksid läbini ja üheselt positiivsed, samuti on (isegi liiga) palju inimlikkust negatiivsetes lavakujudes. Tulemus on rõhutatult teatraalne: olgu tegelaskujude katsumused kuitahes karmid, kogu aeg hõljub lavamaailma kohal tunne, et päriselt halvasti ei saa see lugu lõppeda, et tegeliku elu sünged stsenaariumid selles maailmas ei kehti. Ja ega kehtigi. Nagu ühes õiges muinasjutus, peab siingi olema natuke hulle abijõude, natuke maagiat, üks deus ex machina ja kummalisi kokkusattumusi, mis ei pruugigi niiväga kokkusattumused olla. Ja lõpp on peategelaste jaoks nii õnnelik kui üldse olla saab.

Kommenteerida peategelasi kehastavate laste osatäitmisi oleks väga keeruline ja kuidagi ebaõiglane – selge see, et nad on väga andekad ja tublid (selliste kogemustega lavastaja nagu Mäeots ei oleks neid ju muidu valinud), aga ikkagi lapsed. Tegelikult jagub häid sõnu kogu trupile, mis jättis väga tervikliku ja ühtlaselt tugeva mulje ning kus ka väiksema tekstimahu ja presentsusega tegelasi kehastavad näitlejad leidsid võimaluse oma karakter nähtavaks ja inimlikult tunnetatavaks ja mõistetavaks mängida. See viimane käib eriti Riho Kütsari kohta Carl Ekdahli rollis. Vastuvaidlematult kuuleka ja kõigega leppiva naise kõrval on mees ahastuse äärel: ta tahaks, et tema vastu näidataks üles iseloomu, et tema solvangute peale karjutaks vastu, ei temaga võideldaks; tahab ärevust, põnevust, et konflikt lahvataks heleda leegiga taevani ja laheneks kirglikus leppimises. Frustratsiooni põhjust ei sõnastata, aga Kütsar mängib mehe enesekindlust ja hinge näriva sisekonflikti valusa selgusega välja.

Teine huvitav katkise hingega karakter on piiskop Edvard Vergerus. Mait Malmsten ei lase teglaskujul saada lihtsakoeliselt tasapinnaliseks jõhkardiks, vaid lubab vägivaldse ja manipuleeriva pealispinna all aimata hirmu, ebakindlust ja kirge, millega mees toime ei tule ja millele ta vaatamata oma vankumatule usule kanalit ja leevendust ei suuda leida. Vergeruse suurim traagika seisneb selles, et ehkki ta – korraliku protsetandina – usub täht-täheliselt iga sõna Piiblis, ei ole tal oma Jumalaga usalduslikku, intiimset ja armastavat suhet, millest ammutada jõudu elu ebatäiuslikkustega toimetulekuks, iseenda ja oma lähikondsete inimlike vigadega leppimiseks. Talle endale on jäänud ainult jõhkruseni karm armastus, aga selle kõrval mitte mingit hellust, helgust ega halastust ja kuna ta ei usu, et tema Jumal tema vastu õrnust või armu üles võiks näidata, ei julge ta seda näidata üles oma lähedaste vastu. Väheoluline pole ka võimu positsioon – piiskopitiitli hoidmine on Vergenusele olulisem kui tema enda või armastatud naise õnn ja hingerahu (suurema eesmärgi nimel pole kaks viimast üldse olulised), samuti ei suuda ta anda grammigi autoriteeti ära majapidamises – jutlustades alandlikkust ja kuuletumist, ei järgi ta ometi omaenese õpetust saada enese alandamise ja teiste armu ja võimu alla andmise läbi ülendatud. Jääb peaaegu mulje, nagu ei usuks ta oma Jumala kõikvõimsusse ja paremasse äranägemisse ega julgeks seetõttu usaldada ennast teise inimese hoole ja armu alla (teise, kes nagu temagi, on ju õpetuse järgi ometi Jumala näo järgi loodud). Veelgi traagilisemaks ja valusamaks muudab tegelaskuju olemuse asjaolu, et paindumatu ja karmi kesta all on kirglik ja sensuaalne mees, kes kõigele vaatamata armastab (või arvab, et armastab) oma naist, aga ei oska ega julge oma tundeid ja kirgi adekvaatselt väjendada. Nii saabki sensuaalsusest surve ja kirest kannatus – kõigile piiskopi ümber ja vähemalt sama palju (kui mitte rohkem) talle enesele.

Ilusa ja helge rolli teeb Liina Tennossaar Helena Ekdahlina. Endine näitlejanna, lesk, kes vankumatult oma sõpru ja perekonda armastab ja toetab sisendab julgust ja usaldust elu vastu. Delikaatne, aga samas vankumatu, algatusvõimeline ja julge naine, kes on matnud oma mehe ja poja, armastanud oma peresõpra ja hoiab mitte karmi käe, vaid kogemuste, elutarkuse ja soojusega koos kogu kaootilist ja üsna düsfunktsionaalset perekonda. Elujõud, kirg elu vastu, hoolimine-armastus-usaldus perekonna ja lähedaste vastu on „Fanny ja Alexandri“ kesksed teemad – ja mida muud, kui ajatuid ideaale ja väärtusi peaksidki muinasjutud oma metafooridega meile meelde tuletama.

“Fanny ja Alexander“
Autor: Ingmar Bergman. Lavastaja: Ain Mäeots. Kunstnik: Kristiina Põllu (Tartu Uus Teater). Kostüümikunstnik: Gerly Tinn. Valguskunstnik: Rene Liivamägi (Ugala). Koreograaf: Marika Aidla

Näitlejad: Liina Tennosaar, Margus Jaanovits, Ragne Pekarev, Mikk Kaasik / Karl Kristjan Puusepp, Sandra Reigo / Kristiina Raahel Uiga, Riho Kütsar, Maria Kallaste, Ott Sepp, Kaia Skoblov, Kristina Nukka, Elina Pähklimägi, Merle Jääger, Eva Püssa, Ele Sonn, Raivo Adlas, Kais Adlas, Priit Strandberg, Markus Luik, Mait Malmsten, Aivar Tommingas.

Esietendus Vanemuise teatris 1. märts 2014.
Nähtud etendus 30. oktoobril 2014.

Published in: on 2. nov. 2014 at 21:15  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2014/11/02/muinasjutud-aitavad-meil-elada/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: