misantroop, aga ikkagi inimene

“Ta oli täielikult näitleja, pealaest jalatallani. Kõik temas kõneles, ja ühe sammu, naeratuse, pilgu pealiigutusega ütles ta asjadest rohkem, kui suurim kõnemees oleks tunni ajaga rääkida jõudnud.” Nii on Molière´i kirjeldanud teatri- ja elukunstniku kaasaegne (Tormis 1972).

Molière´i mitmehäälsus kehastub eriti kõnekalt Draamateatri laval, kus EMTA lavakunstikooli 27. lend oma viimase ühise kursusetööna Anu Lambi juhendamisel on lavale toonud “Misantoobi”. Et lavastus on välja kasvanud lavakõne eksamist ja lavastusprotsessis on tänuväärselt truuks jäädud pedagoogilisele prioriteedile näidata võimalusel ja võimalikult palju kõiki õpilasi, kohtub publik ühe õhtu jooksul nelja erineva Alceste´i ja kolme Célimènega. Selle lavastusliku otsuse mõned kitasaskohad kaalub igati üles just nimelt võimalus näha kogu kursust ja nende omavahelist dünaamikat, milles tõelisi pärleid võib pudeneda hoopis ootamatutest rollidest ja kooslustest.

Anu Lamp tsiteerib kavalehel Vissarion Belinski mõtet, et Molière´i komöödiate suurim väärtus ilmneb alles laval; see ei ole lugemise, vaid näitamise ja vaatamise dramaturgia. Samuti sobiks antud lavastusega seoses nimetada Georgi Bojadžijevi, kes on üritanud sõnastada seda võtit, mille abil Molière´ile läheneda: Molière on sulam teatraalsusest ja realismist, farsist ja poeesiast, ülekülluslikust fantaasiarikkusest ja olustikulisusest (ibidem). Kui lavastusest kaob kõiki märksõnu haarav terviku tunnetus, kui see kaldub kreeni ühe stiili- ja žanrimääratluse poole (mis on liigagi kerge juhtuma), on tulemus autori elu- ja teatritunnetuse suhtes ülekohtuselt ühekülgne, sest Molière´i rikkus ja säravus peitub just balanseerimises erinevate žanrite ja liikide piiril.

Lavastaja ise on nimetanud seekordset lähenemist tšehhovlikuks: see ei välista huumorit, aga toob klassitsistliku kõrglennulisuse eluolulisemas võtmes esitajatele ja vaatajatele lähemale. Mulle meenusid Tšehhovi kõrval veel Dostojevski jutustused, milles olmeline absurd, must huumor, tõdede ja väärtuste skaala ja üksiku ning ühiskonna suhe eriti groteskselt välja joonistub – ka nende kirbe mekiga lookestega on seekordsel “Misantroobil” midagi ühist. Lugesin üle oma mõne aasta taguse hinnangu Theatrumi “Misantroobile” – toda lavastust olen kirjeldanud kui pärlit, mis oma peenuses pudeneb sõrmede vahelt ja järele ei jää suurt midagi. Lavakate “Misantroop” on palju lihalikum selles tähenduses, et inimlikum ja võlub just oma mõningate inimlike ebatäiuslikkustega. Tänu lavastuse stilistilisele võtmele ja tekstile lähenetud värskele pilgule on esimest korda “Misantroopi” vaadates tunne, et kogu see lugu ei ole humoorikas metafoor (või ei ole ainult seda), vaid need võiksid tõepoolest olla päris inimesed päris elu päris suhtepuntraga maadlemas. Abstraktse absoluutse Tõe kehastuseks olemise asemel on Alceste tõe ja tunnete lahingu tallermaaks – mõistuse ja moraali tõde versus südame tõde. Minu meelest on väga tore, et lavakooli noorte lahenduses on näidendi fookus eelkõige tunnetel ja armastusel – mõjuks veidi ebamugavalt ja ilmselt ka ebausutavalt, kui laval üritataks tõsimeelselt tegeleda üksiku ja ühiskonna täi-e/us-liku (Jumaliku?) tõe küsimustega. Aga küsimus oma isiklikus tões ja veendumustes elamisest ei ole mitte vähem tähtis ja just selles ringmängus tegelaste galerii vaataja ees avaneb.

Kui ühe etenduse raames on laval mitmekordistunud galerii peategelasi, siis on teatav objektiivne, aga kindlasti subjektiivne ebaühtlus üritusse sisse kirjutatud. Nii lihtsalt on, et mõne näitleja tõlgendus Alceste´ist ja Célimènest vastab rohkem vaataja ootustele, tema eelteadmistele ja eelhäälestusele selles osas, milline Alceste ja Célimène on. On hea, kui mõni esmapilgul kuvandiga mitte sobituv tõlgendus etenduse käigus või veel tagantjärele ootamatult üllatab ja järele mõtlema sunnib. Ja nagu kavalehtki lugejat-vaatajat suunab, mõtestab ja esitab iga näitleja tegelaskuju ikka oma andelaadist lähtuvalt – lihtsalt väga harva on võimalus neid erinevaid andelaade ja lähenemisviise kõrvuti ühe teatriõhtu jooksul näha. Etenduse ajal, vaadates ühte neist tõlgendustest, mis ei langenud kokku minu peas olevate peategelaste kujudega (labaselt ja lihtsakoeliselt öeldes: rollilahendusi, mis mulle ei meeldinud) jäin – ilmselt tänu lavastuse vormile – mõtlema, et kuidas ma saan öelda, et ei meeldi; et see või teine näitleja ei tabanud või andnud edasi Alceste´i või Célimène olemust? Ei olnud mind, lavastajat ega näitlejaid aastal 1666 Molière´i kõrval, et teada, mida ja millisena täpselt autor oma tegelaskujusid kujutas. Kui küsimus on selles, kas tegelaskuju mõjub usutavalt, kas tema tegevus, mõtte ja tundemaailm on motiveeritud ja argumenteeritud, siis kui paljud päris-inimesed käituvad igas olukorras ja meeleolus absoluutselt järjepidevalt, loogiliselt ja põhjendatult? Võib-olla on ühes Alceste´is rohkem silmi pimestavat kirglikkust, kui mina õigeks peaksin või ei ole üks Célimène piisavalt võrgutav – objektiivselt võttes ei ole selle pärast veel karakterite mõtestamine vale, küll aga kipub kannatama terviku tunnetus, kui need erinevused rollilahenduste vahel on liiga suured.

Aga loomulikult kujunevad etenduse jooksul omad lemmikud. Kuna halba lõppu ei andestata kunagi, siis olgu öeldud, et algus ja lõpp on väga õnnestunud! Väga tore mänguline leid on prantuskeelseina teksti vahele põimitud laulukesed, mis tekitavad hästi nostalgilise tunde (lapsepõlv!), tunde, nagu ma oleksin koos teiste tegelastega juba kunagi Célimène´i elutoa nurgas sohval istunud ja sellele saagale kaasa elanud. Ühtaegu võimendades Célimène´i ümber mängu ja rollide võtmise aurat, joonivad laulukesed samal ajal alla, et me ei ole siiski enam lapsepõlves, et kõik see, mis aset leiab, ei ole pelgalt mäng, vaid päris elu, millel on omad nõudmised ja milles võib päriselt haiget saada ja haiget teha – vat mis vägi võib “Alouette”´il olla 🙂

Kõik noored pidid kavalehele väikese Molière´i laadis salmi kirjutama. Christopher Rajaveeri oma on tõeline pärl!

Molère “Misantroop”

Lavastaja Anu Lamp. Kunstnik Maarja Naan. Helilooja Tõnu Kõrvits. Valguse kujundaja Andres Pajumäe. Etenduse juht Karl Koppelmaa.

Osades: Karmo Nigula, Karl Laumets, Markus Habakukk, Ott Raidmets (Alceste), Jürgen Gansen, Christopher Rajaveer (Philinte), Mehis Pihla (Oronte), Saara Nüganen, Lauli Otsar, Liisa Saaremäel (Célimène), Ester Kuntu (Éliante), Laura Kalle (Arsinoé), Risto Vaidla (Acaste), Karl Koppelmaa (Clitandre), Markus Habakukk ( Basque), Karmo Nigula (aukohtu käskjalg), Jürgen Gansen (Dubois)

Nähtud esietendus 22. veebruaril 2016 Eesti Draamateatri väikese saalis.

ükssarvikutest ja perekondadest

„Vahel ei ole väljapääsu. On sissepääs,“ seisab VAT Teatri lavastuse „Klaasist loomaaed“ kavalehel. Pärast etenduse lõppu tahaks lauset täiendada: „Ja vahel ei ole mingit pääsu ülepea olemas“. Sest VAT Teatri tõlgendus sellest Tennessee Williamsi näidendist ei jäta just kuigi palju avatud tõlgendusvõimalusi ega lahtisi otsi, mille lõppu positiivseid lahendusi mõelda. Selle poolest on Katariina Undi lavastus oma karakterite suhtes halastamatumgi kui Williamsi näidend, mille tekst lubab siiski uskuda lootusekiirekest tegelaste eludesse. Laval toimuvat jälgides ei ole kahtlustki, et lootus on selle majapidamise maha jätnud juba nii ammu, et see, mida tegelased isegi tulevikuootuseks ja –lootuseks peavad, on pigem ehk segu kinnisideedest, trotsist, purunenud unistustest ja eskapismist.

Eskapism, põgenemissoov ja –vajadus on tegelasi väliselt konflikti viiv, tegelikult aga kõigile kolmele pereliikmele sügavalt ühine joon. Ema Amanda põgeneb oma mälestustesse ja meenutustesse aegadest, kui ta oli Southern belle ja võis austajaid jalaga segada. Tema noorusaegade kirjeldustest jääb kõlama erakordselt pealiskaudne noot (sest mida tuumakat oligi vaja ühel heast perekonnast kaunil tütarlapsel – ilusast kleidist, kenast näost ja headest kommetest oli enam kui küll), mis vähemasti minus vaatajana ei tekita erilist sümpaatiat Amanda vastu ega kaastunnet kaotatud kuldse ajastu osas. Perepoeg Tomile on päästerõngaks filmikunst ja ööelu – kui palju seda viimast ja kui metsikul kujul, see jääb lavastuses tegelikult lahtiseks. Võimalik, et kuvandit endast kui ringilaaberdajast on Tom tahtlikult võimendanud, et ema silmis veelgi lootusetuma juhtumina, kasutu ja raisus pojana näida ja selle kaudu emale tema unistuste ja kinnismõtete eest kätte maksta. Kolmas põgeneja Laura, enamasti turvaliselt korteri seinte vahele jääv, põgeneb isast jäänud heliplaatide ja klaasist loomakeste seltsi ja hetkeks, üheks üürikeseks silmapilguks koos Jim O´Connoriga põgeneb Laura ühte hoopis teise ellu, milles ta oleks hoopis teistsugune naine teistsuguse tegelikkuse keskel.

Lavastuse maailm on markeeritud äärmiselt tinglikult. Pille Jänese kujundus koosneb peamiselt õhust (ja vaatajate fantaasiast), kuid mõjub sellele vaatamata konfliktidest tiine perekonna ümber füüsiliselt ja vaimselt ahistavana. Tinglikult on lahendatud ka peaaegu kõik muud toimingud hommikukohvi joomisest ja suitsetamisest Laura ja Jimi klaasloomakeste imetlemise stseenini. Kui etenduse alguses suudeti tinglikku söömist-joomist väga puhtalt ja täpselt välja mängida, siis etenduse käigus, kus psühholoogiline pinge kasvab ja lavaline tegevus üha nõulikumaks muutub, ilmub liigutustesse ebatäpsust, karakteri hingeelu kujutamise kõrval ei jätku enam piisavalt tähelepanu ja energiat imaginaarsete küünlajalgade ja sigarettidega jändamiseks, žestid muutuvad õige natuke lohakaks ja üldistavaks. Vähemasti üks stseen, mis vajanuks ülejäänud tinglikkuse asemel reaalseid esemeid – või palju rohkem aega ja läbitunnetatust tinglikus mängus – oli Laura ja Jimi vestlus klaasloomakeste kohal. Laura klaasist loomaaed, see kogu näidendit defineeriv ja inimsuhteid metafoorina kokku võttev element jäi täiesti lahti mängimata. Ma väga vabandan, aga ma olen näinud isegi asjaarmastajate seltskonnas draamamängudes tähelepanelikumat ja veenvamat imaginaarse objekti edasiandmist kui see liigutus, millega ükssarvikut laval käest kätte anti. Ja üleüldse libiseb lavastus ükssarvikust ebaõiglaselt kergelt üle. See on ükssarvik! Klaasist! Mida kõike koondab ükssarviku kuju endas Lääne kultuuriteadvuse seisukohast – metafooride metafoor. Nii nagu meil ei ole täna ükssarvikuid, sest looma uhkus ja ülbus ajas ta tülli teiste loomadega ja ta visati üle Noa laeva parda, nii kipuvad hukkuma Laura ja Tomi head omadused nende ema Amanda uhkuse, kõrgelennuliste mälestuste ja veel kõrgelennulisemate oleviku ja tulevikufantaasiate tõttu.

Väga tore, et kaootilise ja segadusttekitava „Tormi“ järel on Katariina Unt jõudnud selge ja loogilise lavastajatööni. Kahju, et – ilmselt alateadlikult – on ta lavastanud näidendi endale sobivaks ehk võimendanud keskseks pereema Amanda rolli (reeglina tõuseb fookusesse Laura tegelaskuju). Õnneks ei õnnestu tal 27. lennu noori üle mängida – tema üliemotsionaalne ja kirglik esitus kulmineerub korduvalt hüsteerilisuses, mis tekitab võõrastust ja distantsi selle asemel, et panna Amandale kaasa elama või kaasa tundma. Vähemalt korda paar mõtlen õudusega, kas tõesti on meie vanematel meiega seoses nii suured ja nii kindlad plaanid; kas on lapse ja vanema suhtesse süvatasandil sisse kirjutatud, et lastelt oodatakse vanemate luhtunud unistuste elluviimist. Amanda käitumist oma laste suhtes on kirjeldatud kui balansseerimist vanemliku armastuse ja vihkamise vahel. Vähemasti Katariina Undi kehastatud Amanda ei vihanud oma lapsi – ta põlgas neid. Armastas ja põlgas. Vihkamine on sageli seotud alaväärsustundega – see sünnib võrdväärsete konkurentide vahel või tingimustes, kus üks pool ennast teisest madalamal tunneb olevat. Amanda silmis ei olnud tema lapsed täisväärtuslikud täiskasvanud inimesed, sest nende elu ei olnud kulgenud selliselt, nagu ema nende ja iseenda jaoks ette oli kujutanud. Ja kuna keegi neist kolmest ei olnud oma eluga seal, kus fantaasiate kohaselt pidanuks, tekitas see põlgust kogu olemasoleva tegelikkuse ja laste, pettumuse kaaspõhjustajate, suhtes.

Ester Kuntu suurtest silmadest ja malbest olekust ning vaevumärgatavast õpitud lonkest oleks täielikult piisanud, et sütitada vaatajates sümpaatiat ja kaastunnet sotsiaalselt ebakindla ja hapra Laura vastu. Käesolevas tõlgenduses mõjub aga Laura lihtsus ja otsekohesus natuke liiga lihtsana, kompleksidele ja sotsiaalsetele foobiatele näib olevat lisandunud kerge intellekti häire, mis muudab tegelaskuju veelgi abitumaks. Sellega võimendub ema ja tütre ebavõrdne positsioon – sellisel kujul tõlgendatud Laura ei saagi olla iseseisev ja väärikas vastane oma karismaatilisele emale. See-eest on emale võrdne partner poeg Tom Karl Laumetsa kehastuses. Resigneerunult tuletõrjetrepil suitsetavast Tomist aimub inimest, kes ei võitle mitte ainult ebasoodsate olmeliste olude, vaid ka iseendaga – erinevas suunas kisuvad teda südametunnistus ja kohusetunne ning soov olla vaba ja iseseisev elamaks omaenda elu. Olla pidevas sisemises konfliktis, teadlikult iseennast ja oma unistusi igapäevaselt ohverdada, seejuures inimeste nimel, kellest üks, ema Amanda, aktiivselt emotsionaalselt vastu töötab, on kulutanud tema viimased närvid. Kirglikes kokkupõrgetes Katariina Undi kehastatud Amandaga saab ehmatavalt selgeks, et kui viimseni on ära kulutatud lootus ja usk ja jaks, siis muutuvad ka armastus ja peresidemed ühel hetkel sõnakõlksudeks. Seejuures ei mineta Karl Laumetsa Tom siiski päriselt hoolivust oma perekonna vastu. Risto Vaidal Jim O´Connori rollilahenduses on mingi sisemine konflikt – ühest küljest oleks tegu nagu igati viisaka, sõbraliku ja ausa noore härrasmehega, kes suudab keerulises situatsioonis säilitada nii enda kui perekond Wingfieldi väärikuse. Aga on see siis midagi Vaidla hääles või maneerides, kusagil kuklas jääb kummitama tunne, et selles mehes oli rohkem dändit kui pealtnäha paista.

27. lennu näitlejatudengite kaasahaaravad osatäitmised panevad andestama mõningaid lavastuslikke kitsaskohti. Ja sarve saab ükssarvikule ju tagasi liimida…

 

Tennessee Williams „Klaasist loomaaed“

Tõlkija Jaak Rähesoo. Lavastaja Katariina Unt.Lavastaja assistent Siret Paju. Kunstnik Pille Jänes. Valguskujundus Sander Põllu.

Osades: Katariina Unt (Amanda Wingfield), Ester Kuntu (Laura), Karl Laumets (Tom), Risto Vaidla (Jim O´Connor).

Esietendus 28. oktoober 2015 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis. Nähtud etendus 28. jaanuar 2016.