unistada unustatud unistused

Teatrikülalise võtab Theatrumi saalis vastu kuivanud lehtede ja natuke kopitanud villaste tekkide lõhn, mis tuletab meelde tühje väärikaid vanu maju, lapsepõlveaegseid herbaariume, sügisesi surnuaedu, odavaid niiskeid üüritube. Vahel öeldaksegi – surma lõhn. Ehkki sobivam oleks vist öelda lootusetuse või unustuse oma – mitte surm, vaid need kaks, mis ähvardavad tulla veel enne teda, on ju need, mis oma rõhuva raskusega hinge kinni võtavad.

Tegelikult on sünge esmamulje – endassesulgunud poosides inimkujud mulla hõngust raske õhuga hämaras saalis – petlik. Theatrumi “Päikesetõusutund” on, nagu hea kirjandus või teater ikka, ühtaegu väga nukker ja väga lustlik, õhuline, elus ja hingega. Ja tegelikult väga helge ja lootusrikas – aga selle lootuseni jõudmiseks, päikesetõusutundi välja jõudmiseks, tuleb enne käia ära läbi öö.

Tarmo Songi avamonoloog ehmatab deja vu efektiga: mõtte- ja väljenduslaad (sõnavalik, lausestus) mõjub sedavõrd tuttavalt, et võiksin vanduda, et olen neid sõnu varem kuulnud või lugenud. Ja teksti tonaalsus: kahetsus tegemata tegude, ütlemata sõnade, unistamata unistuste ja käest lastud võimaluste pärast, aga ometi kuidagi leplikus, iseenda ja maailmaga rahu teinud võtmes – see kõik kõlab lähedase, tuntu ja tuttavana. Kui edasi areneb lugu ühe väga noorte ja teise, vanade inimeste paari vahel, siis Tarmo Songi tegelaskuju loob nende ümber metafüüsilise atmosfääri, vaatleb toimuvat distantsilt nagu pärast surma või suurt leppimist. Ka tema võinuks olla (ja ilmselt oligi kord) Noor Mees esimese armastuse avaldamise elevuses ja temaski on kübeke Vana Mehe blaseerumust. Nii ühinevad Tarmo Songi tegelaskujus (metategelases) see elu, mis võinuks olla sellega, kuidas see võinuks lõpuni kulgeda sellega, mis tegelikult oli. Üle-elulist dimensiooni ja vaatenurka võimendavad lühikesed mitmetähenduslikud fraasid, mida tegelased omavahel tempokalt risti-põiki pilluvad ja millele erinevad lause- ja tunderõhud annavad erinevaid tõlgendusvõimalusi. Kui ootame, siis tuleb. KUI ootame, siis tuleb. Kui OOTAME, SIIS tuleb. Ja oodata võib erinevaid asju: teist inimest, telefonikõnet, lootust, armastust, päikesetõusu – mis lõpuks tunduvad kõik olevat selle ühe ja kõige tähtsama ootuse erinevad ilmnemiskujud. “Lootus on, kui lugu ei ole,” kõlab tegelaskuju huulilt, mille peale tahaks vastata, et lootus on alati. Lootus (spes) on isegi siis, kui lootjat ei ole. Nii triivivad lavastuse noored rõõmsa lootusrikkuse ja lootuse pelguse vahel, vanad ei mäleta enam, kuidas ja mida täpselt, aga lootus kui selline, iseenese õiguses eksisteeriv jõud on tärkamisvõimeline neiski ja elu lõpusirgel ehk veelgi elavama ja jõulisemana kui varem.

Ootavad ja loodavad nad kõik muidugi armastust. Ehkki päris hästi nagu ei julge loota. Ja hoopis hirmuäratavaks muutub olukord siis, kui armastus nende ees seisab. “Ma ei ole seda ise valinud!” teatab Tüdruk, sest talle tundub, et ta ei saa öelda jah tundele, mis ei tulegi nagu päriselt tema seest, vaid kusagilt väljast; mis on talle ette antud ja peale pandud ja millest mööda või kõrvale pääseda ei tundu olevat ühtki võimalust. Olukord, kus ainuke võimalik valik ongi öelda jah, sest muid valikuid mängulaual lihtsalt ei eksisteeri. Võimalus öelda ei on pelgalt illusioon, mida tegelikult ei eksisteeri. Omamoodi leplikkuse õppetund – saatuse ehk iseenda eest ei pääse. Otsus ootab juba, et ta langetataks. Ja armastus (nagu ka usk ja inimlik lootus) on otsus. Tüdruk ja Poiss langetavad lõpuks otsuse armastada on on sellel hetkel õnnelikud. Vana Mees ja Vana Naine on aga mingil hetkel, ühel neist sadadest hommikutest, mil nad kõrvuti ärkasid, jätnud või unustanud otsuse langetada. Ja siis veel ühel hommikul. Kui ei ole otsust, siis ühel hetkel ei ole enam ka armastust – armastust selle olemuslikus, ontoloogilises tundeid, mõistust ja tahet haaravas ja ühendavas tähenduses, millest (tõsi, küll usu kontekstis) räägib näiteks Masing. Nüüd ootavad ja kardavad Vanad kõrvuti surma ega ole kindlad, kas surmas saavad õiged ja valed otsused, otustamata jätmised ja suhted klaaritud. Ja seepärast, kuni on veel aega, on ka lootust ja võimalust leppimiseks ja teineteise ning iseenda uuesti leidmiseks.

Äratust elule – päris elule koos kõigi selle keerdkäikude ja otsustusraskuste, aga ka armastuse ja lootuse ja leppimisega – sümboliseerib põnn: väikelapse välimusega nukk, kelles on koos meelekindlus ja meelerahu, elurõõm, elamise julgus ja lihtsus. Nii ta siis kohmakalt tatsab ja heljub, üldistav kujund meie südametunnistusest. Ja et kõigist võimalikest kujunditest on valitud just põnn, toob meelde Rostand´i “Cyrano”: “Arm mul kasvab seal…ja seob…mu keelt ja kättki. See kuri põnn… mu hing…ta meelest on…ta kätki” (2007:141). Ja nii nagu “Cyrano´s” surmab põnn armastusele ruumi tegemiseks hinges uhkuse ja kahtluse, nii seegi põnn tõukab, sakutab, julgustab, raputab elule ja armastusele kõiki nelja armastajat. Ja milline on see elu ja armastuse kutse ja jõud, see paistab Noorte säravatest silmadest – nende sära ulatus läbi pimeda teatrisaali tagumise toolireani välja!

“Päikesetõusutunniga” teeb lavastusmeeskond sammu näitleja- ja sõnateatrist natuke kõrvale. Ehkki sõnal, tekstil ja näitlejatöö hingestatud ehedusel on siingi kanda põhiroll, on sellele delikaatselt lisandunud nukukunsti ja visuaalteatri tehnikaid, mis lubavad tervikut tunnetada ja haarata rohkem atmosfääri , meeleolude ja kujundite kaudu. Theatrumi kui minimalistliku ja eheda, inimese keskse teatri kontekstis mõjub väike flirt visuaal-etenduskunstidega väga värskendavalt.

“Päikesetõusutund”

Autor ja lavastaja: Mirko Rajas. Kunstnik: Ann Mirjam Vaikla. Helilooja: Ekke Västrik. Koreograaf: Tiina Mölder. Valguskunstnik: Oskar Punga. Kostüümid: Kristel Maamägi. Grimmikunstnik: Karoliina Saatpalu. Nukud: Ene Mellow, Olga Bulgakova, Toivo Müürsepp.

Näitlejad: Johanna Aus, Jonathan Peterson, Anneli Tuulik, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Anna Kristin Peterson või Katri Pekri, Jakob Tulve.

Nähtud esietendus 9. jaanuaril 2015 Theatrumi saalis.

Ekseldes võõras unenäos

Kui ühe ja sama lavastuse erinevatest järelkajadest võib leida nähtu tituleerimist teatrikatarsiseks, aga ka tõdemust, et 100 minuti asemel oleks paremini töötanud samateemaline 10-minutiline performance, siis vähemalt minus tekitab see mõnevõrra uudishimu. Tõde on enamasti ju siiski kusagil vahepeal. Ehkki NO Teatri puhul võib ka vabalt juhtuda, et tõepoolest ongi ainult kaks äärmuslikku võimalust kogetuga suhestuda – sa kas vaimustud või vihkad seda.

Retseptsiooni neutraalsus ja/või ükskõiksus tundub eriti teatri kontekstis kõige ebaõiglasema ja ohtlikuma tulemusena. On ju teater kõigis oma protsessiosistes inimsuse ja inimlikkusega sedavõrd lahutamatult seotud: seda käivitab inimlik mõte või kogemus, seda antakse edasi teiste inimlikele kogemustele tuginedes läbi inimkeha võimaluste. Teater/lavastus/mäng tugineb uskumatul hulgal habrastel inimestevahelistel kokkulepetel: kokkulepetel toetada, austada, usaldada teisi ja iseennast selles intiimses loomeprotsessis. Selle protsessi tulemus peaks vaatajas kutsuma esile mingi emotsiooni – kas või negatiivse, sest maitsed-eelistused ja vastuvõtuhorisondid on erinevad, aga see peaks sisaldama mingeid niidiotsi, millest vaataja saab kinni haarata, mingeid fraase, motiive, kujundeid, millega tugevalt personaalselt suhestuda. Ene-Liis Semperi lavastatud „Tüdruk, kes otsis oma vendi“ on nagu võõra inimese unenägu, mille keskele ja mida vaatama sattuda – nagu oleks mingid loo- ja ideekatked, märgid ja kujundid; saad aru, et kellegi jaoks eksisteerivad siin seosed ja tähendused. Aga see ei ole sinu unenägu, see on kellegi teise oma ja selle mõjuvus ja tähenduslikkus eksisteerib tema, mitte sinu jaoks. Ja nagu teiste inimeste unenägude puhul: kuulad ära, kui sulle sellest jutustatakse, paremal juhul oled natuke intrigeeritud selle seletamis- ja tõlgendamisvõimalustest, aga seesmiselt kehitad õlgu ja lähed eluga edasi. Nii võis ka etenduse lõppedes saalist lahkuva publiku nägudelt lugeda mitte intrigeerivat ja edasiviivat uudishimu vaid pigem nõutust, mida ilmselt isegi ei paigutatud ega mõtestatud meeldib-ei meeldi skaalal, vaid hämmastunud õlakehituses.

Inimsuse aspekti arvesse võttes on peaaegu uskumatu, kuidas on võimalik teatris saavutada olukord, et nähtav-kogetav inimestevaheline kommunikatsioon (mida teater ju on… või võiks olla) on absoluutselt steriilne. Isegi kui võtta ideaaliks, et näitlejad ei etenda, vaid mängivad omavahel ja publikul on privileeg selle juures kohal viibida (E. Epneri intervjuust E.-L. Semperiga), peaks/võiks mingi emotsionaalne laeng siiski ka publikuni ulatuma. Tõsi, laval on emotsioone külluses, aga nende nakatamisvõime (L. Tolstoi kohaselt üks kunsti peamiseid kriteeriumeid) on neutraliseer(it/un)ud. Publikul on privileeg olla kohal. Ja olla eiratud.

Kohalolek ja valmisolek. Lavastuse lähtekohaks on arusaam, et kui meie suurim unistus astub uksest sisse, vaatab ringi ja istub diivanile, siis me ei ole selleks valmis. „Kes kaotab pea. Kes südame. Kes sirutab käed välja, kes surub käed tasku. Kõik annavad endast parima, nad panevad välja viimase, panevad välja oma parima mina“ (tsitaat lavastuse kodulehelt). See kirjeldus on kahtlemata tõsi – harva, kui suudame oma eludes päriselt kohal olla ja veel harvem oleme valmis nendeks tõeliselt olulisteks hetkedeks, mis meie elusid lõppeks defineerivad. Aga unistustega kipub veel olema nii, et kui ühel päeval see suur, kirglikult ja meeleheitlikultki unistatud unistus kätte saada, siis selgub, et see pole see pole see. See, mis me kätte saime, ei ole ikka päriselt see, millest unistasime. Või oli me unistus algusest peale kuidagipidi kõver ja tegelikult me siiski päriselt ei tahtnud seda, millest fantaseerisime ja mis ühel hetkel meie ees seisab.

Unistadagi võib ju mitmel moel: unistus võib olla mingi baaslootus, mitte eesmärk või siht iseenese õiguses, vaid taustsüsteem, olemise vorm; või siis jälle mingi väga konkreetne asi/seisund/staatus vms ja ennastunustav rühkimine selle suunas.  Kindlasti eksisteerib kvalitatiivne erinevus soovide, ideede, fantaasiate (teostamiseks, täitmiseks ja kätte saamiseks) ja unistuste, nende tõeliste (mida on ehk parem mitte kätte saada) vahel, aga kes seda täpselt määrata võib… Kõige tõenäolisemalt me ei võtaks poose, ei tooks patju ega sebiks veinipokaalidega, kui unistus me diivanil istuks – oma kohalolematuses me ilmselt lihtsalt ei märkaks, et see ongi See ega suudaks seda uskuda. Või siis teistpidi – oma elu protagonistidena kujutame ilmselt ette, et unistus (kes või mis see ka oleks) on meist kuidagi huvitatud; et isegi kui meie oleme need, kes unistuse kui millegi kauge poole püüdlevad, siis hetkel, kui unistus teoks saab oleme meie selle olukorra keskmes, selle peategelased. Aga mis siis, kui unistusel pole meist sooja ega külma, kui meie, kes me unistust enda sees truult kasvatanud oleme avastame ühtäkki, et meie unistus on meie ees, aga meie ei ole selle olukorra keskmes, võitja positsioonil – et me ei ole tegelikult selles üldse olulised?

Aga unistuste juurest tagasi lavastuse juurde. Selle mängu mõjuvaima osa moodustavad helimaastikud, milles kombineeruvad mütsud, kolksud, ohked, lauanõude kõlin, karjatused, klaverihelid ja kõrgete kontsade kõpsumine kord paisudes kurdistavateks müramassiivideks, kord suubudes sentimentaalseteks klaveripaladeks. Lained, intervallid, rütmistatus. On põnev jälgida, milliseid kõlalisi, aga ka otse füüsiliselt tuntavaid kooslusi erinevad hääled ja häälitused järgmisena võtavad. Ja siis vaikus. Märkimisväärselt suur osa mängust kulgeb vaikuses, mis peaks olema absoluutne. Aga mis ei tööta. Kui saalis on korraga üle saja inimese, siis vaikust – helide puudumise mõttes – ei eksisteeri: keegi hingab raskelt, keegi luristab ninaga, kellegi kõht koriseb, keegi kohendab end toolil. Kas pole ehk vaikus teatrisaalis samuti üks unistustest – ideaal, mida pole olemas, aga mida ikkagi püütakse? Ehk on võti absoluutide asemel kontrastides; täiusliku vaikuse lootusetu püüdmise asemel mängida järskudele klaaridele erinevustele või peentele nüanssidele.

“Tüdruk, kes otsis oma vendi”

Lavastaja-kunstnik: Ene-Liis Semper. Muusika: Jakob Juhkam. Osades: Rea Lest, Jörgen Liik, Raivo E. Tamm, Marika Vaarik ja Eva Klemets.

Esietendus: 13.11.2014. Nähtud etendus 29.12.2014.