unistada unustatud unistused

Teatrikülalise võtab Theatrumi saalis vastu kuivanud lehtede ja natuke kopitanud villaste tekkide lõhn, mis tuletab meelde tühje väärikaid vanu maju, lapsepõlveaegseid herbaariume, sügisesi surnuaedu, odavaid niiskeid üüritube. Vahel öeldaksegi – surma lõhn. Ehkki sobivam oleks vist öelda lootusetuse või unustuse oma – mitte surm, vaid need kaks, mis ähvardavad tulla veel enne teda, on ju need, mis oma rõhuva raskusega hinge kinni võtavad.

Tegelikult on sünge esmamulje – endassesulgunud poosides inimkujud mulla hõngust raske õhuga hämaras saalis – petlik. Theatrumi “Päikesetõusutund” on, nagu hea kirjandus või teater ikka, ühtaegu väga nukker ja väga lustlik, õhuline, elus ja hingega. Ja tegelikult väga helge ja lootusrikas – aga selle lootuseni jõudmiseks, päikesetõusutundi välja jõudmiseks, tuleb enne käia ära läbi öö.

Tarmo Songi avamonoloog ehmatab deja vu efektiga: mõtte- ja väljenduslaad (sõnavalik, lausestus) mõjub sedavõrd tuttavalt, et võiksin vanduda, et olen neid sõnu varem kuulnud või lugenud. Ja teksti tonaalsus: kahetsus tegemata tegude, ütlemata sõnade, unistamata unistuste ja käest lastud võimaluste pärast, aga ometi kuidagi leplikus, iseenda ja maailmaga rahu teinud võtmes – see kõik kõlab lähedase, tuntu ja tuttavana. Kui edasi areneb lugu ühe väga noorte ja teise, vanade inimeste paari vahel, siis Tarmo Songi tegelaskuju loob nende ümber metafüüsilise atmosfääri, vaatleb toimuvat distantsilt nagu pärast surma või suurt leppimist. Ka tema võinuks olla (ja ilmselt oligi kord) Noor Mees esimese armastuse avaldamise elevuses ja temaski on kübeke Vana Mehe blaseerumust. Nii ühinevad Tarmo Songi tegelaskujus (metategelases) see elu, mis võinuks olla sellega, kuidas see võinuks lõpuni kulgeda sellega, mis tegelikult oli. Üle-elulist dimensiooni ja vaatenurka võimendavad lühikesed mitmetähenduslikud fraasid, mida tegelased omavahel tempokalt risti-põiki pilluvad ja millele erinevad lause- ja tunderõhud annavad erinevaid tõlgendusvõimalusi. Kui ootame, siis tuleb. KUI ootame, siis tuleb. Kui OOTAME, SIIS tuleb. Ja oodata võib erinevaid asju: teist inimest, telefonikõnet, lootust, armastust, päikesetõusu – mis lõpuks tunduvad kõik olevat selle ühe ja kõige tähtsama ootuse erinevad ilmnemiskujud. “Lootus on, kui lugu ei ole,” kõlab tegelaskuju huulilt, mille peale tahaks vastata, et lootus on alati. Lootus (spes) on isegi siis, kui lootjat ei ole. Nii triivivad lavastuse noored rõõmsa lootusrikkuse ja lootuse pelguse vahel, vanad ei mäleta enam, kuidas ja mida täpselt, aga lootus kui selline, iseenese õiguses eksisteeriv jõud on tärkamisvõimeline neiski ja elu lõpusirgel ehk veelgi elavama ja jõulisemana kui varem.

Ootavad ja loodavad nad kõik muidugi armastust. Ehkki päris hästi nagu ei julge loota. Ja hoopis hirmuäratavaks muutub olukord siis, kui armastus nende ees seisab. “Ma ei ole seda ise valinud!” teatab Tüdruk, sest talle tundub, et ta ei saa öelda jah tundele, mis ei tulegi nagu päriselt tema seest, vaid kusagilt väljast; mis on talle ette antud ja peale pandud ja millest mööda või kõrvale pääseda ei tundu olevat ühtki võimalust. Olukord, kus ainuke võimalik valik ongi öelda jah, sest muid valikuid mängulaual lihtsalt ei eksisteeri. Võimalus öelda ei on pelgalt illusioon, mida tegelikult ei eksisteeri. Omamoodi leplikkuse õppetund – saatuse ehk iseenda eest ei pääse. Otsus ootab juba, et ta langetataks. Ja armastus (nagu ka usk ja inimlik lootus) on otsus. Tüdruk ja Poiss langetavad lõpuks otsuse armastada on on sellel hetkel õnnelikud. Vana Mees ja Vana Naine on aga mingil hetkel, ühel neist sadadest hommikutest, mil nad kõrvuti ärkasid, jätnud või unustanud otsuse langetada. Ja siis veel ühel hommikul. Kui ei ole otsust, siis ühel hetkel ei ole enam ka armastust – armastust selle olemuslikus, ontoloogilises tundeid, mõistust ja tahet haaravas ja ühendavas tähenduses, millest (tõsi, küll usu kontekstis) räägib näiteks Masing. Nüüd ootavad ja kardavad Vanad kõrvuti surma ega ole kindlad, kas surmas saavad õiged ja valed otsused, otustamata jätmised ja suhted klaaritud. Ja seepärast, kuni on veel aega, on ka lootust ja võimalust leppimiseks ja teineteise ning iseenda uuesti leidmiseks.

Äratust elule – päris elule koos kõigi selle keerdkäikude ja otsustusraskuste, aga ka armastuse ja lootuse ja leppimisega – sümboliseerib põnn: väikelapse välimusega nukk, kelles on koos meelekindlus ja meelerahu, elurõõm, elamise julgus ja lihtsus. Nii ta siis kohmakalt tatsab ja heljub, üldistav kujund meie südametunnistusest. Ja et kõigist võimalikest kujunditest on valitud just põnn, toob meelde Rostand´i “Cyrano”: “Arm mul kasvab seal…ja seob…mu keelt ja kättki. See kuri põnn… mu hing…ta meelest on…ta kätki” (2007:141). Ja nii nagu “Cyrano´s” surmab põnn armastusele ruumi tegemiseks hinges uhkuse ja kahtluse, nii seegi põnn tõukab, sakutab, julgustab, raputab elule ja armastusele kõiki nelja armastajat. Ja milline on see elu ja armastuse kutse ja jõud, see paistab Noorte säravatest silmadest – nende sära ulatus läbi pimeda teatrisaali tagumise toolireani välja!

“Päikesetõusutunniga” teeb lavastusmeeskond sammu näitleja- ja sõnateatrist natuke kõrvale. Ehkki sõnal, tekstil ja näitlejatöö hingestatud ehedusel on siingi kanda põhiroll, on sellele delikaatselt lisandunud nukukunsti ja visuaalteatri tehnikaid, mis lubavad tervikut tunnetada ja haarata rohkem atmosfääri , meeleolude ja kujundite kaudu. Theatrumi kui minimalistliku ja eheda, inimese keskse teatri kontekstis mõjub väike flirt visuaal-etenduskunstidega väga värskendavalt.

“Päikesetõusutund”

Autor ja lavastaja: Mirko Rajas. Kunstnik: Ann Mirjam Vaikla. Helilooja: Ekke Västrik. Koreograaf: Tiina Mölder. Valguskunstnik: Oskar Punga. Kostüümid: Kristel Maamägi. Grimmikunstnik: Karoliina Saatpalu. Nukud: Ene Mellow, Olga Bulgakova, Toivo Müürsepp.

Näitlejad: Johanna Aus, Jonathan Peterson, Anneli Tuulik, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Anna Kristin Peterson või Katri Pekri, Jakob Tulve.

Nähtud esietendus 9. jaanuaril 2015 Theatrumi saalis.

Published in: on 15. jaan. 2015 at 22:32  Lisa kommentaar