lavastus kui lummutis

Õhtul teatrist koju tulles näis mulle, et ma tean täpselt mida ja kuidas kirjutada Draamateatri etenduse “Boulgakoff” kohta (ja seda kõike, mida öelda, oli päris palju). Hommikul läbi uduhalli Kadrioru pargi tööle jalutades, Poska tänava nurgal trammi kriginat kuuldes (milline assotsiatsioon!), alleed palistavaid pargipinke kaedes ei olnud ma enam üldse nii kindel, kuidas kirjutada sellest, mis eelmisel õhtul laval toimus ja mis saalis hõljus. Sest “Boulgakoff” ei ole pelgalt etendus – see on sündmus!

Kuidas kirjeldada ja seletada tunnet, mis valdab, kui esireast Toompere jr silmadesse vaadata ja näha seal peegeldumas ängi, hirmu, kirge, hullumeelsust, geniaalsust? Tunnet, mis valdab,vaadates Palmiste ja Malmsteni tegelaskujude uskumatult õrna ja intiimset armastusstseeni (ilmselt parim armastusstseen, mida laval näinud olen), tundes maha visatud alkoholi lõhna (oli see tõesti päris vahuvein?) ja soovides samuti haarata valge veini pudeli järele, tahta koos etenduse tegelastega keerelda Pariisi ööelus (või Wolandi ballil), kadedust, mis torkab, kui Meister ja tema armastatu hingetuks tegeva hooga kristalllühtril kiiguvad? Kuidas seletada, et ma tundsin selles ruumis ajastu hõngu, Bulgakovi vaimu ja Wolandi lähedalolu – üks lummavam kui teine.

Etenduseks annab hea häälestuse väikese saali esine hämar punase sametiga ootesaal – ruum nagu glamuurne põrgu eeskoda. Mingil hetkel tuleb lavale Toompere Jr ja süütab sigareti. Aga lavastus ei alga veel. Ja tekib omamoodi tunne, et see seal laval ongi nüüd elu ja see mees tuleks, istuks tooli ja teeks suitsu ka siis, kui ühtki vaatajat poleks. See tunne jääb kestma, tunne, et seda kõike ei tehta meie (vaataja) pärast, meid õigupoolest polegi või kui oleme, siis selles (elu)loos sees tänaval mööduja, kärbse, aknal kõõluva tundmatu, spiooni, tänavatüdruku, autojuhi, kohvikukülastaja, ajastu vaimuna. Vaataja oleks ühest küljest tähtsusetu ja teisalt loosse nii haaratud ja lahustatud, et muutub juba süsteemi osaks.

Minus tekitas veidi skeptilist eelhäälestust Palmiste osatäitmine: tema kehastatud tegelased kipuvad pahatihti pisut labasteks muutuma. “Boulgakoffi” puhul on tegu õnneliku erandiga – stiili, kirge, elegantsi jätkub kuni lõpuni. Toompere jr mängib…koonportreed. Juba aastaid näeme teda erinevates, aga siiski nii sarnastes natuke hullude loojate rollides (roll, mis talle vaieldamatult sobib) ja kõiki neid rolle näikse minu jaoks läbivat peenikese punase niidina Toompere enda geniaalsuse ja hulluse piir (sest temas on see vaieldamatult olemas). Tema kunstnikurollid muutuvad üldistatuks ja kohati tundub nagu mängiks ta iseennast (natuke hullu geeniust). Või ei mängi. Lihtsalt on.

Eraldi sooviks näitlejateansamblist välja tuua Kanguri: tema mängitud Tolstoi lööb esimese hooga oma hedonistliku elegantsusega pahviks. Alles siis hakkad kuulama, mida ta räägib. Ja kogumulje on seda võimsam.

Ruumimõjust etenduse häälestusele sai juba veidi räägitud. Draamateatri väike saal sobib selle lavastuse jaoks suurepäraselt: on piisavalt sügav lavaruum, on piisavalt intiimne publikuruum. Lavakujundusest rääkides ei saa loomulikult kuidagi mööda hiigelsuurest kristalllühtrist, mis suudab endas kanda ja kehastada korraga Vana Maailma hedonismi, uue režiimi pompoossust, olla korraga särav, hubane ja muinasjutuline.

Las see viimane jääda kokkuvõtteks kogu etendusele, sest hoolimata sellest, et teemadeks on reaalse kirjaniku elu reaalselt eksisteerinud poliitilises režiimis, ei ole kunstitõde siiski elutõde ja “Boulgakoffist” jääb meelde loo võlu ja lumm. Just nagu Bulgakovi maagiliselt realistlikest raamatutest.

ärge olge lepatriinu!

Rakvere teatri “12 tooli” on hoo ja mängulustiga esitatud etendus. Kahju ainult, et nõukogude absurdiklassikasse kuuluva teose lavaversioon Tallinna publikut nii vähesel määral võluda on suutnud.

Veendun taaskord, kui oluline on ruum etenduse jaoks. Nii lavaline ruum kui publikuruum. Ja kui palju õige koha valik juurde võib anda ning vale valik samas häirida. Publikuarvu poolest võinuks esmaspäevaõhtuse “12 tooli” etenduse maha pidada ka Draamateatri väikeses saalis või mõnel muul väiksemal pinnal. Kuidagi nukralt mõjub, kui suurest saalist on täitunud vaid pool (sõna otseses mõttes – saali keskelt jookseb piir ja tagapool pole ühtki välja müüdud kohta). Küllalt väikeses koosseisus esitatav etendus mõjunuks sama hästi ka intiimsemas ruumis. Eluline absurdsus pääsenuks väiksemas ruumis paremini mõjule ja haaranuks publikut rohkem endasse. Samas võis pooltühjas (pooltäis) saalis ikoonilist teost vaadates end mingil moel natuke elitaarseks pidada  stiilis “vaadake kui vähesed oskavad seda hinnata ja mina olen üks neist”. Aga ikkagi sooviks, et näitlejad saaksid mängida täis saalidele.

Lugu ise keerleb inglise stiilis tooli sisse peidetud ehete ümber ja selle ümber, mida kõike võib ette võtta ja korda saata, et seda varandust kätte saada. Vürtsiks, värviks ja taustsüsteemi loomiseks palju humoorikaid seiku ja karaktereid nõukogude elu argipäevast. Kõige selle keskel energiline põlevate silmadega Ostap Bender (Margus Grosnõi). Väga huvitav oli teda jälgida selles rollis, võrdluseks “Cyrano de Bergeraci” Christian. Mitte et viimatimainitu halb oleks olnud, aga Benderi rollis tundus Grosnõi vabam ja julgem, silmad särasid, energiat jäi ülegi. Sobitus osasse väga hästi.

Kogu näiteseltskond väärib kiidusõnu lavalise liikumise eest, mis pole kaugeltki lihtsalt seatud – tõsteid ja akrobaatikat on rohkelt ja seda kõike esitatakse enestmõistetavuse ja sujuvusega.

Etenduse jooksul tekkis küsimus, miks on saalis näha nii vähe (kooli)noori, kui etendus ometi sobiks suurepärasks täienduseks keskkooli kirjandustunni programmile. Omast kooliajast mäletan, et sellisest kultusliku kuulsusega teosest nagu “12 tooli” sai räägitud klassivennaga vahetunnis, mitte tunnis õppeprogrammi raames. Ometi on just see teos, millest on valminud mitu filmi (neist üks USA-s) ja millest kõneldaks kui ühe ajastu ja teatud kirjandussuuna kvintessentsist. Miks mitte seda kõike siis laval näha?

kõiges on süüdi Hecuba

Tallinna Linnateatri laudadel on praegu võimalik vaadata 2 etendust, mida kannavad noored meesnäitlejad, lavastajaks mõlemal Priit Võigemast. Nalja saab mõlemas, mõtteid mõlgutada saab mõlema üle. Ja ometi on tuntud autori “Nõks” pigem õhtune ajatäide ja noorte improvisatsioonidest sündinud “Hecuba pärast” kibenaljakas säravsünge tulevärk.

Suur osa “Nõksust” möödub ühe dominandi all ja selleks on Tõnn Lamp: ta on laval nii intensiivselt, et kogu lava ja publikuruum on tema kohalolu täis. Tegelaskuju labiilsust ja energilistust arvestades on nii jõuline kohalolu veidi hirmutav. Samas ei ületa ta kunagi hea maitse piiri, ei mängi üle. Esmapilgul meestegelaskujude kolmikust kummalisim, avalduvad just tema kaudu mõned väga elulised ja realistlikud mõtteavaldused. Tema tegelaskuju on ka ainuke, kes ei püüa mingisse rolli sulanduda – ta ei ürita olla boheemlane, ta ongi seda, ta ei püüa teha nägu, et teiste arvamus teda ei huvita, see ei lähegi talle korda (ja mõnikord jälle läheb…nagu kõigile inimestele).

Alo Kõrve Toleni osas on täpselt nii libe ja elumehelik nagu vaja, aga miskipärast on teda sellises laia lehe rollis pisut piinlik vaadata. Väliselt ju sobib rolliga ja mängib ka hästi, aga miski jääb puudu või ei ole paigas, karisma jääb nõrgaks. Samas, tont sedagi teab, kui suur elumees see Tolen üldse oli…

Provintsist saabunud näitsik Külli Teetamme kehastuses…nagu on ja nagu ei ole ka. Ei tahaks nõustuda kriitikuga, kes väidab, et kohmetust neiust saab etenduse jooksul kaalutlev vamp. Ega ikka ei saa küll. Jah, ilmselt on teksti kirjutatud, et peaks saama, aga Teetamm seda välja ei mängi või läheb karakteri pööre näitlejate koosmängus kaduma. Manipuleerib see neiu ju noormeestega jah, aga ei tundu usutav, et see oleks kuigi kalkuleeritud tegevus või et ta endale lõpuni aru annaks, kuhu sellised mängud teda viia võivad. Vambina peaks ta nautima ohtlike mängude võlu, Teetamme mängus kumas minu jaoks kohati läbi hillitsetud paanikat.

Ei saa öelda, et “Nõks” oleks maha visatud raha ja aeg – seda kaugeltki mitte. Tegu on korralikult valitud ja maha mängitud meelelahutusega. Kõik on iseenesest paigas. Suuri elamusi aga sellelt etenduselt otsida ei tasu.

***

Hoopis teine on lugu etendusega “Hecuba pärast” – kõike on ja sedavõrd külluses, et päris külmaks ei tohiks kedagi jätta. Väga piiratud oleks öelda, et etendus tegeleb ainult näitleja-teemaga ja on “oma naba uurimine” nagu seda kirjutavas meedias nii kunstipäraselt väljendatud on. Mitmel rindel rabelevat näitlejat võib näha karjäärihimuliste või ka lihtsalt oma eksistentsi nimel pingutavate inimeste koondportreena. Tegelikult iga eesti mehe portreena, kes hiljemalt 45ks eluaastaks ennast killustanud ja koomasse töötanud on ja paar aastat hiljem südamehaigusesse sureb. Näitleja on lihtsalt üks neist meestest. Aga see võib olla ka naabrimehe lugu. See võib olla iga mehe (ja naise) lugu.

Mis puutub virinasse, et loetakse Hamleti monoloogi, aga hamletlikku süüvimist ja süvenemist ei ole, siis leidub ka neid. Lihtsalt probleemi süvenedes tabatakse ka tänaste probleemide halenukraid toone ning  ei laskutapelgalt viljatusse melanhoolsesse mõtiskellu. Pigem siis juba kõige selle kulul, mis haiget teeb ja vihastab natuke nalja saada, vähemasti mingi kasutegur on siis olemas.

Trupi kokkusobivus, mängulust ja energia on võimsad ja võrratud jõudes saali kaugematessegi nurkadesse. Powerit on laval kõvasti, on näha, et vähemasti “Hecubat” mängides ei tehta seda ainult üüri ja leiva pärast, vaid need noored inimesed laval tõesti tahavad seda lugu mängida, nad tahavad õhtust õhtusse koos laval olla ja iroonilist nalja visata, et see, mida publikule pakutakse pakub midagi ka näitlejatele endile. Seda viimast on uskumatult hea täheldada. Ehk just selle pärast, et tore oli nii publikul saalis kui näitlejatel laudadel jääb “Hecubast” kokkuvõttes väga positiivne mulje – tema nimel ja tema pärast võiks rohkem säärase energiaga tükke lavale tuua.

seitse surmapattu ja portfelli peidetud sirelid

Kui tuleks anda soovitus, milline viimasel ajal nähtud etendus peaks kindlasti kuuluma iga teatrisõbra menüüsse, siis oleks selleks kõhklematult “Ingel, ingel, vii mind taeva…” – midagi nii lihtsat, aga mõjuvat pole juba ammu näinud.

Kivirähult võib kõike oodata. Aga ei ole seekord haldjaid, rehepappe ega syrrealiste, pealkirjale vaatamata pole isegi inglit. Küll on kaks tavalist inimest reaalses maailmas. Valvur ja vang, mees ja naine. Sõprus ja armastus, põlgus ja vihkamine läbi 14 aasta. Vanglamüürid inimeste ümber ja sees. Iha vabaduse ja armastuse, tõe ja õiguse, sirelite lõhna ja singivõileiva järele. On suhted ja suhtumised, mis süvenevad. On miski, mis nagu oleks teineteisemõistmine, võib-olla isegi armastus. Samas on põlgus ja kõrkus, mis aastate jooksul kuhugi ei kao. Või kui hetkeks kaobki, siis taastärkab vabanemise päeval pisut nagu vabandades oma vahepealset nõrkusperioodi. Seitse surmapattu, sama igapäevased kui söömine ja hingamine. Lähedus. Unistused elamata elust ja kogemata kevadetest. Poliitilised vaated, mida toidab kummagi isiklik elukogemus/kogenematus. Ideaalid, mis ei luba päriselt läheneda. Helgus ja kibedus.

Osatäitjatest üks on mulle alati meeldinud ja teine mitte kunagi. Esimeses osas, äsja vanglase sattunud noort naist kehastades näib Lauk mitte enam mängivat, vaid mingisse afekti langevat. Midagi loomalikku on selles olemises, mulje, et tegu ei ole rolli minekuga ja lihtsalt veenva osatäitmisega, et ei mängita rolli, vaid saadakse selleks…ja ei julge öelda, et seda antud juhul päriselt heaks kiidaks või et see mulle isiklikult sümpaatne oleks. Aga kui esimene pilt välja arvata, siis kogu ülejäänud lavastus ja rollisooritused on imelised: emotsionaalne side sõprade vahel, erootiline pinge mehe ja naise vahel – suhete ampluaa on võrratult välja mängitud. Matvere liigud sujuvalt, lihtsalt ja loomulikult registrite isa-sõber-armastaja vahel.

Nõustun pressis kõlanud arvamusega, et hoolimata vanglaõhustikus hargnevast loost, kus mõlemad tegelased on mitmeski mõttes vangistatud, ei jää meelde süngust ja rõhuvust. Vastupidi: etendusest jääb kerge ja helge tunne ja mälestus.

laadalaulik? või midagi veel?

Laupäevaõhtune Ugala ei erine kuigivõrd teistest teatrisaalidest mistahes muul ajal. Jah, saal on täis. Aga seda on teatrisaalid enamasti. Ka praegusel ajal. Jah, on paar kõrgematesse kultuuriringidesse kuuluvat persooni. Siiski on valdav tavapublik ja peaaegu miski peale suure lillelaua fuajees ei viita sellele, et kohe algaks esietendus. Muidugi on see provintsilinna teater ja muidugi ei ole tegu Shakespeare’ga, aga ootasin siiski rohkem esikaga kaasnevat põnevust-ärevust, natuke rohkem pidulikkust.

“Arturi laulud ja aastad” ei ole epohhiloov šedööver. Et etendusse on haaratud kogu Arturi teadlik elu, siis paratamatult on kogu seda elu üsna pealiskaudselt ja fragmentaarselt kajastatud (ehkki kõik laval olev on kindlasti faktitäpne). Arvukad kõrvalrollid peaksid laval looma ja edasi andma Rinne maailma, erinevaid ajastuid ning esile tooma säravamaid persoone laulja kaaslaste seast. Kahjuks jäävad need rollid liiga nappideks ja nii pole olulist vahet, kas näitleja peaosalise kõrval kehastab Sällikut või Eskolat või kedagi teist: personaalsused ei avane, isiklikud ja ajaloolisedki konfliktid jäävad liiga markeeritiuks. Kõige ilmekamalt märgivad erinevate aegade vahetumist kord saksa keelt kõnelevad, kord venet purssivad prouakesed. Kõige selgemini eristub etenduses vangilaagri periood, sellele eelnev wabariigi aeg (mis ju rikas glamuurist ja intriigidest) ja järgnenud nõukogude periood on täis sebimist, aga ikkagi laialivalguvalt esitatud.

Peaosalised saavad oma rollidega kenasti hakkama (ka laulmisega). Nagu Aarma sõnastanud on: laval ei mängita Artur Rinnet vaid tema elu. Seega patja pintsaku alla ei topita ja läbi nina ei räägita. Mittekokkulangevus Rinne välimuse ja tämbriga on ehk samuti põhjusteks, mis distantseerivad peategelasi ajastust ja kaaslastest ja võimendavad üldistavat muljet. Kohati on üldistus sedavõrd tugev, et Rinne elust ja karakterist ei jää suurt midagi järele ja see elu, mida laval lahti rullumas näeme võiks kuuluda kellele iganes. Seega ei saa “Arturi” etendust paigutada samasse ritta eesti kunstnikest ja kirjanikest varem lavastatud lugudega – personalsust ja isikupära on vähem.

Kogu selles natuke lahjas leemes särab Aarma esitus: meisterlik nii näitlemises kui laulmises. Esimese vaatuse lõpulaul viib Rinne juurest hoopis eemale, nimelt mõttele, et Aarma sobiks suurepäraselt laulma Võssotski laule – tämber ja dramaatilisus on selleks nagu loodud.

Kestev aplaus ja seisev publik etenduse lõpul kinnitavad, et isegi kui see pole säravaim lavastus, mis viimasel ajal Ugala laudadel mängitud, isegi kui see on noorematele võõras ja vanematele pisut liiga üldine, on rahvas siiski Rinne elu ja laulud taas omaks võtnud ja küllap täitub saal ka järgmistel etendustel.