laulumäng muusika ja süldiga

Tiit Palu “Raimonds”. Lava seadnud Silver Vahtre, kostüümid Silver Vahtre ja Ester Kasenurm, laulma õpetanud Toomas Voll, kontsertmeister Evald Raidma. Osades: Liisi Laigna, Karin Tammaru, Lii Tedre, Kaili Närep, Ireen Kennik, Triin Lepik, Tambet Seling, Lauri Kink, Ahti Puudersell, Enn Keerd, Jüri Vlassov, Veljo Reinik, Indrek Taalmaa.

Endla teatri külalisetendus 21. detsembril 2009.

Olen võtnud põhimõtteks minna etendusi vaatama positiivse või vähemasti neutraalse eelhäälestusega. “Raimondsi” puhul oli väike ebalusvärin sees: kommentaarid on rääkinud peamiselt väga lihsast loost ja süldist (ja nagu näha ei saa viimast mainimata seda kirjatükki koostatud minagi). Et tegu on minu selle kalendriaasta viimase teatrikülastusega, siis tahaks ju ikka, et see finale oleks meeleolukas ja jätaks hea tunde. Teab mis imesid laval ei toimu, aga otseselt pettumiseks kokkuvõttes ka põhjust polnud.

Mulle väga meeldib ootesaali/vaguni kujundi kasutamine lavakujunduses(“Voldemar”, “T ja Õ IV”). Vastavas meeleolus ja esemetega on lahendatud “Raimondsi” lava. Lavastuse käigus ilmneb, et neid pinke annab liigutada ja sellega mõnegi huvitava kompositsiooni luua (küüditatu küsitlemise stseen). Vajalikku vaheldust ja tegevuskohtade markeerimist teenivad lauad toolidega – pitslinaga kaetud märkimaks Eesti-aega ja selleaegseid väärtusi, tehaselinaga kaetuna uue aja märgina. Ja muidugi annab selle lauaga mööda lava ringi kimada 😉 Ainult sellest imelisest naivistlikust seinakesest, mis Sirje lapsepõlvekodu märkis, võinuks loobuda – stseeni mõte kogu oma lihtsameelsuse ja absurdsusega oli arusaadav ka ilma visuaalsete võimendajateta. See-eest värviliste tulukestega estraaditrepp oli nii oma ajastu märk kui üldse võimalik ning lisas kogu vaatemängule teatavat absurdihuumorit.

Rõõm tõdeda, et kõik näitlejad laval said laulmisega igati ausalt hakkama. Teistest enam jäi kõrva Ireen Kennik, kes kannataks vabalt võrdluse välja mõnegi tunnustatud laulva näitlejannaga. Omapärane tämber on ka Liis Laignal, eriti madalamates registrites. Meespoolelt on Tambet Seling ja Laru Kink need, kes rohkem meelde jäid – esimene oma väga puhta ja siira esitusega, teine elumehelikkusega – tema “Merevaigu” loo esituses oli midagi donjuanlikku, mis ilmselt oli omane ka hiljem mööda suurt kodumaad tiirutanud estraadi ja muudele tähtedele.

Lavastuslikult täiesti vastuvõetamatu oli minu jaoks Taalmaa sissejuhatav monoloog. Samas jälle “Ballettmeistri” puhul mulle selline jutustaja kasutamine meeldis, aga eks see olegi kinni lavastuse formaadis ja esituses. Taalmaa puhul oli tunne, et saali kogunenud lihtsameelsetele on vaja ära seletada, kus ja milleks nad on ja mida neile näitama hakatakse, lisaks veel paar nalja visata, et ikka kohe oleks tsirkust ka. Õnneks sai see jubedus otsa ja kohe otsa tulid Paulsi levimuusikameloodiad ja mõnusa nihestatusega esitatud peategelase Sirje elulugu. Just nihestatus, distantseerumine loost ja oma tegevusest on see, mis näitlejate mängus (ilmselt sihilikult ja lavastuslikult) paiguti läbi lööb ja lubab “Raimondsist” rääkida kui muusikalisest teatrietendusest, mitte kui estraadirevüüst. Minu isiklikeks lemmikuteks olid lavapildikesed Undi ja Pansoga 😀 Etenduses viidatakse “Hamleti” lavastusele, aga millisele ja kellega peaosas? Mul läks kõrvust mööda, mis aastat nad sellega seoses mainivad. Kui keegi teab, palun valgustage mindki. (1966 etendus Riiklikus Noorsooteatris “Hamlet” Eskola kehastatuna, aga mulle nagu tundus, et “Raimondsis” muiatakse mingi teise instseneeringu üle). Vaimukas vinjett on ka soome reklaami etendamine – just selliste detailide kaudu joonistab “Raimonds” pildi mitte ainult ühest inimelust vaid ühiskonna ja ajastu mentaliteetidest laiemalt. Või peaaegu tähelepandamatu märkus selle kohta, et kohv on hea – ubadest, või külmkapi ostmisest – kui palju need tegelikult räägivad ajastu kohta kõige laiemalt.

Liis Laigna energilisus ja suured ümmargused silmad sobivad Sirje rolli täitmiseks väga hästi. Ühe naise eluloosse mahuvad siiras kiri Stalinile, küüditamine, tagasipöördumine, töö tehases, armastus ja laste kasvatamine ühiskorteris. Mu teatrikaaslane ütles vaheajale siirdudes, et küüditamisest on tehtud farss. Mina seda arvamust ei jagaks – küüditamise kajastamisel on tooniandvaks suhtumiseks hämming ja absurditaju. Ja samamoodi nagu on vaieldamatult kindel, et tegu oli ääretult traagilise seigaga ajaloos ja paljude inimeste elus, on tõsiasi ka see, et ka Siberis jäädi ellu, saadi eluga hakkama, elati edasi, saadi lapsi, tuldi tagasi. See oli kurb paratamatus, aga see oli ka inimeste üks ja ainuke elu, mida elada. Eluloo vahele põimitud Paulsi laulud kinnitavad, et igasugustel aegadel on elatud ja inimlikud tundmused jäävad samaks mistahes režiimide tingimustes – ikka ollakse noored, ikka armastatakse muusikat, ikka püütakse elu elada nii hästi ja õnnelikuna kui võimalik.

Mis siis veel, kui et kui sült on laval olnud, siis peab see ka ära söödama. Seda näitlejad lõpuks teevadki. Kõik kokku ei jäta küll kustumatut mälestust, aga tänu lustlikule mängulaadile on muigamapanev meelelahutus – sellisena tulebki seda võtta ja sellisena on tegu õnnestunud ettevõtmisega.

Teine lahutus. Ikka oivaline.

17. detsembril kaesin teist korda Draamateatri lavastust “Minu oivaline lahutus” ning sain taaskord kinnitust, kuivõrd “elus asi” on teatrietendus.

Endiselt kirjutan kahel käel alla kõigele sellele, mida lavastusest arvasin pärast esimest vaatamist (“Üks oivaline lahutus” on vastava sissekande pealkiri). Isegi hoolimata sellest, et ma loo arengut ja humoorikaid stseene juba tean, muutis näitlejate (eriti muidugi Kaljuste) energiast pakatav mäng etenduse haaravaks ja lõbustavaks nii et mingist igavusest ei saanud juttugi olla. Tõdemus, et Ülle Kaljuste on ikka üks pagana hea näitleja, ei üllata ilmselt kedagi, aga olgu see ikkagi veelkord kirja pandud. Kui lavastuse esimesel vaatamisel võlus näitlejanna mängust isegi tugevamalt just Kaljuste-Teplenkovi teineteist toetav duett, siis seekord köitis ja hoidis kogu tähelepanu endal Kaljuste ainuisikuliselt. Etendus kulges minu arvates rohkem soolo võtmes. Viimasest asjaolust on isegi õige natuke kahju, sest näitlejate partneritunnetust jälgida oli ääretult põnev. Aga see-eest –  milline kuratlik sädemeke Kaljuste pilgus seekord välkus! 17. detsembri etendust näisid domineerivat rõhud koomilistele momentidele, varem alatoonina toiminud üksioleku hämmingut ja ahastust ei täheldanud.  

Eks paljugi sellest, millisena etendust vastu võtad, sõltub istekohast. Minul on võimalus olnud “Lahutust” jälgida 4 rea keskpaigast ja nüüd paremalt servalt. Lähedalt vaadates on muidugi see võlu, et saab paremini jälgida miimikat ja näha, kellele näitleja oma pilgu fikseerib, samas on suurt plaani raskem haarata ega tekki ka seda meeldivat illusiooni,mis kaugemal istudes vahel ikka tuleb, et ta mängib just sulle 🙂 Isegi väikestel apsudel (eriti kui neist muhedalt ja segamatult üle mängitakse) on oma teatav võlu meenutamaks, et see konkreetne etendus sünnib siin ja praegu ja täpselt sellisena enam ei kunagi.

Hetkel julgen küll öelda, et “Minu oivaline lahutus” ja selle osatäitjad ei ilmuta märke väsimisest, etenduses on särtsu ja näitlejates vitaalsust. Jõudu ja jaksu neile selleks! 🙂

das Prinzip Hoffnung

Jay D. Hanagani näidendi “Esimesed suudlused” on lavastanud Madis Kalmet. Osades Piret Laurimaa ja Sepo Seeman. Kunstnik Liina Tepand, muusika Feliks Kütt.

Kastrolletendus Eesti Draamateatri suures saalis 14. detsembril 2009.

Esimene tegelane on laval veel enne etenduse ametlikku algust – vana, natuke hõre kuur – esimese kohtumise paik, Mary ja Johni ühine salapaik läbi lapsepõlve ja täiskasvanuea, rõõmude ja kurbuste, vallatuste ja leinade vaikne tunnistaja. Koht, mis kannab mälestusi samavõrra kui tegelased ise. See on olemas enne neid ja jääb ilmselt veel natukeseks pärast neid, nagu armastus, mis oli olemas juba ammu ja ootas, et need 2 inimest kokku saaksid ja ta leiaksid; märk üheaegselt kaduvusest ja püsivusest – haprast ja aeg-ajalt kõpitsemist vajavast, aga siiski võimalikust.

“Esimesed suudlused” on ajaliselt ja ruumiliselt ebakonkreetne, omas suletud süsteemis toimiv armastuse lugu; vaatajale ei pakuta midagi selle kõrval ega väljaspool seda süsteemi. Mis omakorda tähendab, et laval on siiras ja südamlik, aga lihtsakoeline lugu, mille tegelaskujudki jäävad veidi liiga üldistatuks; nimed Mary ja John mõjuvad kui Naise ja Mehe koondnimetajad ja kohati tunduvad tegelased pigem ideaalilähedaste koondportreede kui reaalsete inimestena. Ja just see muudab Mary ja Johni loo muinasjutuliseks, aga mitte suurlinna moodsaks muinasjutuks, vaid selliseks vana kooli ja traditsiooniliste väärtushinnangute peegelduseks. Ja just selle pärast, et muinasjutte (ja muid ilusaid valesid) on vahel kosutuseks vaja meil kõigil, jääb etendusest kokkuvõttes puhas ja helge emotsioon.

Laurimaa ja Seeman on saavutanud paindliku koosmängu. Seemani mäng suisa hämmastas oma lihtsuse ja samas varjundirohkusega – ei midagi ülearu teatraalset, tema nagu olekski olnud kogu ihu ja hingega see mees John, kes armastab Maryt. Laurimaa mäng ja karakter mõjuvad kuidagi vähem dünaamiliselt: ta on tugev, elujõuline ja särav naine algusest lõpuni, 11-72 eluaastani, aga arengut ja varjundeid on seejuures vähem. Lavastuslikult ja mänguliselt üks huvitavamaid oli pilt tegelaste 32st eluaastast ja abielukriisist, mida illustreeriti paralleelselt (ja kohati lõikuvalt) peetavate monoloogidega. Kõnekas tundub siinkohal näitlejate laval lahus seismine ja saali suunas vaatamine – on ju ütleminegi, et armastus pole mitte üksteisele otsa vaatamises, vaid samas suunas vaatamises. Selja taha jääb vana kuur: kindel seljatagune meenutamas minevikku, samas kujutatud hetkel nagu elust välja lülitatud ja (oma tähendustega) kõrvale tõrjutud.

Sümpaatselt mõjub, et erinevaid eluperioode kehastades ei kalduta liialdustesse, ülemängimisse, vaid jäädakse üsna lihtsaks ja loomulikuks vanuseid vahel üsna napi, aga kõneka detailiga markeerides. Kostüümid mängivad selles eluperioodide märkimises olulist rolli ja need on hea maitsega valitud.

Natuke häiris antud lavastuse puhul, et seda idülli ei pingesta õieti mitte miski, isegi mitte 32. eluaasta pilt abielukriisist, kus armastusloo süsteem hetkeks ülejäänud maailmaga põrkub. Aga seegi peaaegu midagi intriigi laadset jääb vaid virvenduseks muinasloo pealispinnal, ei jõua välja ega raputa karakterite ega loo arengu süvakihte.

Tõsi on, et vahel on selliseid pretensioonituid, oma siiruse ja naiivsusega võluvaid lugusid väga vaja. Kui need on veel esituselt ja näitlejatöölt köitvad (avastasin selle lavastusega Seemani ande ja jään ootama järgmisi võimalusi teda laval jälgida), siis on tegu igati õigustatud moodusega külma talveõhtu veetmiseks.

Mis ühendab jumalat ja kontorit? Metafoor.

Kafkat on eesti teatris varasemalt lavastatud kolmel korral: 1995 “Protsessi”, 1998 ja 2004 “Metamorfoosi”. Põhjuseks ilmselt Kafka mastaapse ja kompleksse kirjandusliku keele, ainuomase tiheda, aga kuiva stiili raskesti tõlgitavus teatrikeelde.

Hendrik Toompere on neljanda istseneeringu looja, “Lossi” lavale seadja. Kunstnikuks Ervin Õunapuu, helikujundus Andreas W. Mängivad: Hannes Kaljujärv, Ragne Pekarev, Markus Luik, Martin Kõiv, Riho Kütsar, Külliki Saldre, Margus Jaanovits, Tanel Joonas, Maria Soomets, Maarja Mitt, Marika Barabanštšikova, Raivo Adlas, Kais Adlas, Jüri Lumiste.

Vanemuise külalisetendust Vene draamateatri laval 7. detsembril 2009.

Algus on paljutõotav: rustikaalne kivimüür tagalaval, mõned lihtsad puidust toolid selle ees. Efektne ja imekaunis kunstiline kujund on toolil istuv lavasuitsu mähkunud tütarlaps – lavapildis on korraga nii malbust kui õõvastavat lummust. Ühtlasi seatakse paika lavastuse võtmena toimiv (hirmu)unenäoline meeleolu – leebelt endasse haarav, samas ahistav-ängistav. Ühtlasi saab sellega ilu otsa, lavale tekivad kuhi pappkaste ja roostevabalt särav baarilett, edaspidi terve võimlatäis võimlemisriistu ja muid vidinaid – napp ja elegantne kujundus kuhjatakse üle erinevate objektidega (eriti teises vaatuses), kohati tundub, et laval valitsev segadus ei ole mitte enam taotluslik, vaid esemetekülluses juba isetekkeline. Kõige taga ja üle valitsemas endiselt lossi kivimüür. Müüri lähedus ja samal ajal ligipääsmatus mõjunuks palju sisendusjõulisemalt lakoonilisemalt lahendatud lava puhul – antud lahenduse puhul jääb sein paiguti varju ja unub ära, läheb meelest, mille pärast kogu see rabelemine. Visuaalselt läheb meelest, lavastuse ja materjali alltekstina on samas kogu aeg olemas, seega olnuks ilus, kui müüri visuaalil sama kindlalt ja eksitamatult vaatajasse mõjuda oleks lastud.

Mõjule pääseda, mõtlema panna ja mõjuma jääda ei lasta tegelikult ei fraasidel, visuaalidel ega näitlejate mängul – kõigeks selleks ei jäeta piisavalt aega ja õhku. Laval on peaaegu kogu aeg arvukalt tegelasi, ka selliseid, keda stseenis otseselt vaja poleks. Lava on sellega “müra” täis, unenäoline kulgemine ja sürrealistlik tõmblemine ei lase hinge tõmmata ja järele mõelda, et mida mulle nüüd selle või teise fraasi või stseeniga öelda taheti. Tempo on peal, narratiiv mees-tahab-tööd-leiab-naise-võitleb-süsteemiga edeneb, aga loo metafoorsemate kihistusteni jõudmiseks on möllu ja tegevust kogu aeg natuke liiga palju.

Päris hästi ei suuda nõustuda lavastaja seisukohaga, et Kafka “Loss” ei ole üldse nii väga rõhuv ja raskepärane teos, et see on kirjutatud pigem väga hea huumoritajuga. Absurdihuumorit ju tõesti leidub, see on lavastuses veelgi võimendatud dünaamilise ja lustliku Luik-Kõiv duoga ja Jüri Lumiste suurepäraste Eestseisja ja Sekretäri rolliga – viimastes tuleb süsteemi ja indiviidi konflikt küll kogu absurdsuses välja ja ajab tõesti naermagi, aga see naer on kaitsereaktsioon, mille eesmärk on ahistus- ja abitustunnet natukenegi leevendada. Saab ju vaataja aru, et Maamõõtja, kogu hingest Süsteemi vastu mässates, muutub üha rohkem Süsteemi osaks. Kafka jutustus on tekstina originaalis lõpetamata, ta tsiteeris lõpparenguid sõpradele. Toompere lõpetab lavastuse Maamõõtja surmaga, Süsteemiga võitlemine ja püüd selle poolt aktsepteeritud saada on mehe lõplikult kurnanud.

Lavastuses eneses ja kavalehel on palju viiteid Süsteemile kui bürokraatiale, kontor ja ametkond kujutavad endast maailma sügavamat olemust. Samahästi võiks “Lossi” näha kui jumalani jõudmise püüdluste allegooriat – jõuaks kuidagi selleni, kes kõike teab, otsustab, aga keda peaaegu mitte keegi näinud pole ja ligi ei pääse. Samas usutakse kindlasti, et kusagil nende vahemeeste seljataga see üks ja ainus juht ja otsustaja olemas on. Aga mis siis, kui ei ole? Kui süsteem on ennast nii hästi ja sidusalt üles ehitanud, et kui otsustajat enam ühel hetkel ei ole, siis mehhanism käib omasoodu edasi seda märkamata. Millele oleks sel juhul veel loota?

Püüdes kõrvale jätte Kafkalikku süngust ja ahistavust ning keskenduses narratiivile ja (absurdi)huumorile on lavastajal õnnestunud vaatajateni tuua midagi sürrealismi ja ekspressionismi piiril kõikuvat, aga natuke rabedat ja liigselt sebivat. Just selle pärast jääb “Loss” “Sajale aastale…” alla, et kui juba võtta metafooridest kubisev (või suisa koosnev) tekst, siis minna sellega ka maksimumi peale, minna kindlalt üle realistliku teatri piiride. Võib-olla saab veel vähem inimesi aru, aga vähemalt pole asjal poolikut mekki man’.

laenasin lapse ja käisin teatris

David Wood “Piparkoogimehike” Ivo Eensalu lavastamisel. Kunstnik Liina Pihlak, koreograaf Elo Unt, muusikaline kujundus Ardo Ran Varres. Mängivad Tõnu Oja, Tõnu Kark, Viire Valdma, Maria Klenskaja, Jaan Rekkor, Tõnu Aav.

Eesti Draamateatris nähtud 6. detsembril 2009.

Lapsepõlv tuli meelde – “Piparkoogimehike” oli nimelt tükk, mida minuga suisa mitu korda teatris vaatamas käidi. Nukuteatris mulle ei meeldinud – kõik seletasid ümberringi, keegi kusagil nuttis, üldse ei saanud rahus laval toimuvat jälgida 😛 Nii minuga siis käidigi Draamateatris. Kes toona lavastuses mängisid kahjuks ei mäleta ja pole sattunud vanematekoju, et vanades kavalehtedes sobrada.

Lavakujundus tuli igatahes väga tuttav ette. Valge pitsiserv lava ääres riiuliserva markeerimas, koobaltsinise mustriga teekann. Võimalik, et varasem lavakujundus on väikese värskenduskuuri läbi teinud, aga üldjoontes tundus lava samasugune, kui lapsepõlvest mäletan (vabandan, kui siinkohal kunstnikule ülekohut teen). Lapsed seda ilmselt tähele ei pannud, aga mind vaataja-kuulajana häiris, et ma eristasin ära need hetked, kus hääled tulid salvestiselt. Mõnusalt tuttav oli ka etenduse “theme-song” ehk Piparkoogimehikese laul.

Mis vahvatesse tegelastesse puutub, siis preili Pipar on minu mälus palju pirtsakam ja piprasem kui Viire Valmda teda seekord mängis. Piparkoogimehike jälle Tõnu Oja kehastuses AD 2009 vähem äpu, kohaneb oma eksistentsi ja olukorraga kiiremini, ei veiderda nii palju. Tegelikult kummaline mõelda – tundub ju loogiline, et lapsele peaks selline muhe veiderdamine ja lollitamine rohkem meeldima, aga toona tundus see äsja elule ärganud ja natuke jampsiv mehike mulle hoopis igavam ja ennast kordavam, kui nüüd etendust vaadates; seekord jälgisin tema segadust ja naiivsust mõnusa muigega. Ja kui hiir Ülbe Kutt ähvardas laste kommid ära süüa ja neid endid näkitsema hakata, siis seekord ei olnud seesmist tarvidust jalgu põrandast kõrgemale tõsta – mäletan, et see ähvardus pani mind omal ajal natuke muretsema 😀

Kokkuvõttes lõbus ja helge jõululugu, mille sügavam sisu ei mõju moraliseerivalt, vaid esitatakse ennustuse vormis ja etenduse lõpuks kenasti täide läheb – ühisel nõul, jõul ja (natuke okkalisel) koostööl saavad võimaluse edasi elada Piparkoogimehike, Herr Kellakägu, keda ei visata prükki ja Teepakk, kes ei ole enam morni ja tõreda erakuna oma kannu sulgunud. Happy end!

sel õhtul loodi maailmad

9. detsembril 2009 Nukuteatri suures saalis.

In Spe kontserdil.

Aastatel 1979 – 1984 tegutsenud ja eesti progeroki lipulaevaks tituleeritud ansambel andis 30nda sünnipäeva tähistamiseks kontserdi Viljandis, Tartus ja Tallinnas. Loota on helikandjat senini salvestamata paladega.

Kontsert täis mastaapi ja helimaastikke, hävitamist ja loomist. Laengut. Erinevalt näiteks ansamblist Yes ei muutu In Spe muusika paatoslikuks hümnide üksteise otsa lükkimiseks. See on maisem, lähedasem. Oma osa selles läheduses on ilmselt asjaolul, et laval on sõpruskond ja publik saab oma osa nende omavahelisest hoolivusest. Publik kuulab andumusega, kohati tundub otsekui vaatajaskond hoiaks Sibula soolode lummuses hinge kinni. Tüüri lauluhääl  näib tulevat kusagilt palju sügavamalt kui ainult tema enese seest, mingist ürgsest lättest. Loitsulikkus iseloomustab mõndagi ansambli pala.

Et minu ettevalmistus jääb kaugelt liiga napiks kirjeldamaks meloodiaid, mis lavalt kõlasid, olgu ära toodud üks teistlaadne, visuaalne tähelepanek. Kunstiajalugu tunneb mõistet keldriluugivalgus – poolviltu ülalt langev ere valgusvihk, mis tegelase/tegevuse ülejäänud pimedusse uppuvast pildiruumist välja valgustab. Teatrikunstis kasutatakse sama võtet dramaatiliste stseenide rõhutamiseks. Ühes sellises prožektori valgusvihus seisis Riho Sibul. Nagu Caravaggio maalil. Nagu Hamleti monoloogi stseenis.

Muusikaliselt, intellektuaalselt ja emotsionaalselt mõjuvamaid kontserte sel aastal.

Ei ole kerge olla noor

Draamateatri suurel laval möllavad ja mürgeldavad Märt Avandi, Juss Haasma, Margus Prangel, Ivo Uukkivi, Kristo Viiding, Kersti Heinloo, Mari-Liis Lill, Kaie Mihkelson, Hilje Murel, Tauno Makke, Anti Reinthal, Mihkel Roolaid Maria Lee Liivaku ja Lauri Lagle loos “Sinul on meretäis hirmu”. Vormid ja värvis on lavale kujundanud Laura Kõiv, valguse seadnud Airi Eras.

Muljed pärinevad 3. detsembrist 2009.

Kusagil esimese vaatuse keskel tabab mind mõte, et ma ei saa mitte millestki aru. Minu silme ees laval on juba röögitud, mööbeldatud, narritud, edvistatud, märatsetud, tantsitud, autot remonditud ja kardinaid vahetatud. Ja ma ei saa aru, milleks. Ja mis veelgi hullem – ma ei suuda suhestuda. Mõtlen enne etendust jalutuskoridoris nähtud 16-aastaste seltskondade peale. Jah, ma tunnen ära mingid ammused emotsioonid ja meeleolud, ma mäletan, et midagi samalaadset on läbi elatud (vabandust, kui ma siinkohal kõlan nagu vinguv vanur), aga see ei kõneta mind enam – identiteediotsingute rõhuasetus on tänaseks mujale nihkunud.

Ma ei ole tuttav Mikael Niemi üllitisega “Popmuusika a la Vittula”, mida lavastuse alusmaterjaliks nimetatud on, seega lähenen loole sellisena, nagu see minu ees laval avaneb. Või noh, niivõrd kui “Meretäis hirmu” Lugu pakub – üsna hõre ja ebajärjepidev on see materjal. Selleks, et tegevuselt või teksiliselt hõredad stseenid laval kannaksid, peab lugu nende taga olema väga tugev ja näitlejatööd filigraansuseni läbi mõeldud ja esitatud. Lava nõuab tihendatud elu – reaalses elus ette tulev pooltühjade fraaside pildumine, otseselt mitte edasi viiv kulgemine/passimine ei kanna siin välja. Faabula markeeriv olemus ei võimalda rääkida järjepidevast näitlejatööst rolli kallal. Rohkemal määral helgeid hetki jagus Märt Avandile, Juss Haasmaale, Kristo Viidingule ja Ivo Uukkivile – nende puhul saab rääkida karakteri ja rollilahenduse arengutest ja/või lihvitud näitlejatööst. Mis salata, kogu selle kära, müra, lammutamise ja objektide ümber tõstmise vahale jätkus väga vähe selgeid, kristalliseerunud hetki. Seda intensiivsemalt mõjus stseen teises vaatuses, kus noored omaette midagi askeldavad, Margus Prangeli tegelaskuju Ambo teispoolsusega kõneleb ja Ivo Uukkivi oma “majakeses” istub…ja vaatab. Lihtsalt vaatab. Kord enda ette, kord eikuskile, kord publikut. Vot sellel hetkel hakkas minul huvitav – vaadata-jälgida vaatavat näitlejat. Ülejäänud tegevus jäi kaugele ja võinuks ka olemata olla. Ühest küljest peituks siin nagu kompliment Uukkivi näitlejameisterlikkusele, teisalt – kas on vaja luua 3 tundi 20 minutit möllu selleks, et vaataja naudiks ühte-paari-kolme vaikset selget rahuhetke?

“Meretäis hirmu” suurim võlu peitub ilmselt tegemisrõõmus ja publikuna samastamisvõimaluses. Kaasmõtlejate, sarnaselt tundjate seltskonnas. Seda tegemisrõõmu, siirast mänguindu ja powerit ilmnes eelkõige Uukkivi mängust – ta oli nii omas rollis ja elemendis kui üldse olla sai. Noorte “vihaste” (?) meeste puhul jäi pigem mulje, et jõud on mängul taga, aga vägisi, vähe veenvalt tuleb see kõik. Kui lavastuse reklaam kuulutab, et see on lugu lapsepõlvemälestustest ja sellest, kuhu me jõudnud oleme, siis minu jaoks jäi küll õhku, et kuhu me siis nii väga jõudnud oleme. Laval näidatakse põlvkondade vahelisi probleeme, ohjeldamatut pidutsemist ja bändi tegemist, esimese armastuse leidmist. Seda, mis kogu seltskonnast elus sai, kuhu nende noorukipõlv nad edasi juhatas, öeldakse teise vaatuse lõpus pealiskaudselt mõne lausega.

Kui suureks kasvamises pole midagi häbiväärset, kas siis see, et ma mõstmatu näoga laval toimuvat vaatan tähendab, et ma pole etenduse sihtgrupp, olen suureks saanud, ei peagi aru saama ja selles pole midagi häbivääsret? Ja kuidas sel juhul suhestuvad materjaliga küll veel noored, aga siiski mitte enam verinoored näitlejad? Identiteediotsingute, oma lapsepõlvest tulemise temaatika, unistuste ja reaalse suureks saamise vaheline konflikt on igati kiiduväärne materjal ja peaks kõnetama igat vaatajat, mistõttu loodan, et algmaterjalis on veel mingi sügavam, läbi mõeldum tasand, mis lihtsalt paraku lavale kandunud ei ole.

Oma pisikesest professionaalsest kretinismist lähtuvalt ei saa mööda minna lavakujundusest. Tehniliselt on siin ilmselt lähenetud suure saali maksimumile – vagunmajad liiguvad, lava vajub ja tõuseb, aktiivset kasutamist leiab valguspark. Aga mulle ei meeldinud – konkreetselt ja subjektiivselt. Esiteks ei meeldi mulle, kui kaotatakse ära perspektiiv ja sügavustunne. Need on olemas sileda kinnise lavaseina puhul – ruum eeslavast tagalavani, on olemas lavaruumi konstrueeritud ruumi/toa puhul. “Meretäis hirmu” paigutab lava eesserva vagunelamud ja sulgeb sellega vaate sügavusse. Tekkib mõnes mõttes filmikaadrilik efekt, kus vaatajana on mul võimalik jälgida peaasjalikult seda, mida mulle näidata tahetakse, sest pilgul pole ruumi kusagile liikuda. Igasuguseid erinevaid asju-esemeid, seega visuaalset müra, on samuti laval liiga palju. Õhkkonda muudab närviliseks objektide koha pidev vahetamine – pilt lüüakse segi, visuaalne info muutub, seda tuleb uuesti töötlema hakata. Koos valgusefektide ja helitaustaga (mis pole kah leebete killast) tekkib väsitav ja etenduse jälgimist koormav kujundus.

Iseenesest kiiduväärne, et suure repertuaariteatri suurel laval lastakse teha katsetusi teemade, lahenduste, muusika ja sihtgrupiga. Loodame, et meretäiest hirmust üle saamine tasub end ära teatrile, lavastajale, näiteseltskonnale kui publikule.

PS. Veel kaks tillukest, aga võluvat momenti lavastuses: Uukkivi ja Mihkelsoni tango-kähmlus autovõtmete pärast (kirg ja vägivald, allusioonid argentiina tangole) ning Uukkivi kiikumas – kui see polnud puhas lust, siis mis veel on 🙂

hea inimene, kes mängib kaabakat või kaabakas, kes mängib head inimest? – tee test ja saa teada, kumb oled sina!

2. detsember 2009. Eesti Draamateater. Jordi Galceran “Grönholmi meetod”

Lavastanud Hendrik Toompere jr, kunstnik Riina Degtjarenko, valgus Hendrik Toompere jr. Osades: Margus Prangel, Raimo Pass, Harriet Toompere, Jan Uuspõld.

Sünopsis: Üks vakantne väga hästi tasustatud ametikoht suurkorporatsioonis. 4 inimest. 1 ruum. Tööintervjuu…mille käigus peagi selgub ja muutub samas üha segasemaks, et kõik ei ole need, kellena näivad, et kõiki võib ja kedagi ei tohi uskuda, et mängud pühholoogiaga on peened ja pinevad. Mäng, milles mängitakse elu, kus käib mäng.

Peegeldused: Teema iseenesest on eluline ja samalaadsed olukorrad õnneks või kahjuks reaalselt olemas. Tuttavad, kes stressitaluvuse nõudega töökohtadele kandideerinud, on rääkinud grupiintervjuudest, milles ümber laua kujunes lõpuks õhkkond, kus kõik karjusid kõigist üle ja peaeesmärk oli ennast värbajate silmis upitada vahendeid valimata. Isegi pärast töökoha saamist olevat halb maitse suus olnud säärasest testimisest.

Etenduse algus oli rabe ja seda mitte ainult võõristusest, mis sisse kirjutatud rollidesse ja olukorda – ikkagi võõrad inimesed tööintervjuu miljöös -, vaid ka mänguliselt. Näitlejate mäng ei kõlanud kokku. Osaliselt ilmselt sellest tulenevalt ei hakanud minu jaoks esialgu tööle olukorrad ja ülesanded, ei haaranud ega pannud kaasa nuputama, et “kes varjab ja valetab”. Alles kloun-poliitik-härjavõitleja-piiskop-põlevas-lennukis-stseenis läheb mäng käima, kusagilt peidust tuleb välja natuke mängulusti, viimast peamiselt Jan Uuspõllu kehastuses. Kui siis ühel hetkel on loole mingi hoog ja power sisse tulnud, Uuspõllu kehastatud Carlos Bueno hakkab just “ülestunnistust” andma, siis – saabub vaheaeg. Tekkinud tempo lõigatakse ootamatult läbi, samas ei tekki meeldivat to be continued tunnet. Sooviks hoopis, et kui lõpuks tekkisid mingi rütm ja hoog, siis mängitaks edasi ja saaks selle looga kiiremini õhtule. Õnneks läheb teine vaatus kohe käima sealt, kus tegelastel lause pooleli jäi ja kohe paraja tempoga. Üldse on mõjub teine vaatus paremini läbi tunnetatult, on rohkem paigas. Intriig näib saavutavat kulminatsiooni, et siis hetkelises ootuses lahustuda ja selgitustes uuesti pöörded üles võtta. Margus Prangeli kehastatud Ferran jääb lehte lugema ja ootama, mina publikus mõtlema, et kui mitmekordne ja -tasandiline Mäng see nüüd tegelaskujude vahel lõpuks käis. Või saab seda üldse mänguks nimetada, kui reeglid olid küll kusagil olemas, aga päriselt Ferranile siiski teadmata? – ehk oli just see kõige ausam ja vahetum inimloomuse avaldumisvorm.

Ma pole hellik, kui asi puudutab laval ropendamist, aga “Grönholmi meetod” ületas mõnevõrra minu taluvuse piiri. Ma saan aru, et kasutatud leksikat tingis tegelaskuju loomus, aga natuke liiale läks. Ja nagu eluski tekib soov inimesest, kes roppusi sidesõnadena kasutab, natuke eemale saada. Aga tervikuna oli Prangeli roll muidugi peenelt sooritatud – parajalt arrogantne, manipuleeriv, pragmaatiline. Sümpaatne oli juba mainitud Uuspõld Carlos Buenona – veiderdas ehk mõnel momendil liialt, aga see on juba lavastuse ja lavastuskontseptsiooni probleem. Üksjagu koomikat sellesse tegelaskujusse ja tema “saladusse” ju sisse kirjutatud oli, aga tegelikult oli tema “ülestunnistus” üks delikaatsemaid teemasid etenduses ja mul oli hea meel vaadata, et uuspõld sai selleks rolliks sobiliku käitumise mitmekihilisusega hästi hakkama. Karjääriredelil visalt ülespoole trügiva Merce rolli täitnud Harriet Toompere kohta nii soosivaid sõnu paraku ei jagu: ei olnud ta piisavalt arrogantne ega piisavalt beib, seksikust, mida ilmselt kostüümi ranguse ja dekoltee sügavuse kontrasti ning kontsadega markeerida püüti, polnud ollagi. Veenvalt ei mõjunud minu jaoks ka näitleja liikumine emotsionaalsetes registrites femme fatale – asjalik androgüün – nõrk naisterahvas.

Et väga virisemiseks ei läheks, siis veel sellest, mis meeldis – kujundus. Degtjarenko loodud lavakujundus soodustas vajaliku modern-asjaliku, samas närvilise/ärritava meeleolu tekkimist laval ehk tööintervjuuruumis (punane – soe, aga ärrivat üheaegselt). Rõõmsat äratundmist pakkusid Rothko laadis maalingud. Loo kulgemiseks vajalikku meeleolu aitas süvendada valguskujundus. Eriti meeldis etenduse finaalhetk, mil hämarduvad tuled järsult kustutatakse ja ühes sellega lakkab ka närviline prožektorite surin.

Pressiarvustustest kohati läbi jooksev liigitus “komöödia” ei ole minu meelest õigustatud (ma pole kahjuks kursis, kas ja millena autor ise teksti määratleb) – paaris kohas saab naerma turtsatada, aga ega lugu seepärast veel komöödia ole. Rohkem kui näitlejate mängust ja lavastusest, rohkem kui päevakajalisest tööotsinguteemast, oli seekord mõtlemisainet võtta laiemalt inimlikkuse ja inimloomuse teema üle.

suur aitäh kõigile,

kes meeles pidasid ja minuga koos minu vananemist tähistasid! 😉 😛