tremendum et fascinosum*

Näitus lubab surma, ilu ja gootikat kaasaegses kunstis ja visuaalkultuuris ning jääb natuke hätta kõigi kolme lubatud märksõna esitamisel.

On igati teretulnud, kui näitus esitab küsimusi. On sama teretulnud seegi, kui näitus neile küsimustele vastuseid ei anna, vaid suunab külastajat uusi vaatenurki otsima ja oma interpretatsioone looma. Näitusel on mitmeid sarnaseid karakteristikuid teatriga ja struktuur/režii on üks neist. Mingi raamistik, pidepunktid, teatud läbiv ideeline telg peaks olema nii laval kui näitusesaalis vaatajale ette antud. Võti. Või kood. Kumu näituse “Surm & ilu” puhul jääb kood ähmaseks ega aita vaatajat kuigivõrd. Üheks suurimaks küsimuseks-küsitavuseks pärast näituse külastamist jääb, et mis ikkagi oli lõppeks see gootika, millega väljapanek tegeleda soovis ja/või mis reaalselt vaatajate ette jõudis: kas oli eesmärgiks otsida vihjeid autentsele subkultuurile või tegeleda popkultuuri-gootikaga? Nii nagu sotsioloogias on kriteeriumiks see, et kirjeldatud inimgrupp peab ennast kirjelduses ära tundma, on ka käesoleva väljapaneku üheks küsimuseks, kas ja kuivõrd gootika esindajad, viljelejad ja austajad ennast selle valgel defineeriksid. Kergelt skisoidne ambivalentsus läbib nii ekspositsiooni, näituse saatetrükist kui retseptsiooni: ühelt poolt on kuraator rõhutanud massikultuuris vohava gooti diskuruse vältimist selle kommertsiaalsuse ja muinasjutulisuse tõttu, teisalt samal ajal tunnistades näituse sõnastiku popkultuurilist olemust, kolmandaks saadab vastakaid sõnumeid väljapanek ise. Kontseptuaalne kese on omakorda seotud küsimusega, kellele on näitus suunatud, kellele ja millist sõnumit-elamust-kogemust on see disainitud pakkuma. Loomulikult ei saa ükski Eesti muuseum endale lubada sihtgrupi ranget määratlemist, aga mingid ootushorisondid oma külastajatele ja iseenda tegevusele neile külastajatele näitusekogemuse pakkumisel ometi sõnastatakse. Antud näituse puhul jääb muu hulgas ka suhteliselt ähmaseks, kellele väljapanek suunatud on: pop-gootikaga harjunud inimest ajab väljapanek segadusse; natuke rohkem gootikaga kokku puutunud inimesele jääb väljapanek kallutatuks; gootikast mitte midagi teadvale vaatajale jääb nähtuse olemus ikka segaseks ja pigem võib sünnitada antipaatiat.

Näitusel esindatud autoreid vaadates ei ole põhjust rääkida niši-või subkultuuri kesksest näitusest – eksponeeritud on ikka peavoolu, pigem massi- ja popkultuuri maastikule paigutatavad autorid (Laurentsius, Laurits, Volkmann jpt). Just see näituse peavoolule suunatus tekitab aga konflikti peavoolu-gootikaga – viimase oluline märksõna on dekadentlik estetiseeritus, sünge glamuur. Kultuurihuviline, kes on natuke kokku puutunud gootika popilike ilmingutega, olgu Tim Burtoni filmide või Evanescence ja Within Temptation muusika ja pop-gootika visuaalkultuuri kaudu ei leia näituselt peaaegu ühtegi teost ega elementi, mis haakuks tema varasema gootika-kogemusega. Ei saa ju öelda, et tema varasem kogemus oleks vale – see on samasugune peavoolu-gootika kogemus, mida väidetavalt soovib pakkuda ka näitus. Vahest Laurentsiuse maal „Kuradi Hitchcock” esindab seda glamuursemat, samas iseennast mitte surmtõsiselt võtvat ja maailma kerge sünge iroonilise muigega jälgivat meelelaadi; DeStudio ja eriti Volkmanni töödes leidub aga keerulisemat ja karmimat seksuaalsuse, keha ja fetiši käsitlust, mis on esitatud moefotolikult üleestetiseeritud võtmes.

Rõveduse ja ilu, groteski ja glamuuri vastastikune flirtiv, pop-gootikas domineeriv suund jääb näitusel liiga napilt esindatuks. Pisut korvab seda Helnweini fotoseeria Marilyn Mansonist. Mansoni The Golden Age of Grotesque (videod mOBSCENE, Para-noir, Theater) on surma, erootika ja gootika kolmnurga apoteoos ja ilmselt kõige levinum, popilikum ja samas meisterlikult produtseeritud kuvand groteski lummusest. Näituse kokkuvõttena, ühtaegu gooti stiili, selle 19. sajandi käsitlusi ja kaasaegseid tõlgendusi lõimiva teosena toimib Tobias Bernstrupi video “Allpool Taevast” – väljapaneku vaieldamatult kõige gootilikum teos nii süblolilisel kui atmosfääri ja meeleolu tasandil.

Näituse üldmuljet jääb domineerima radikaalsem kehakunsti suund. Gootika oma sünguse, tumedate meeleolude, melanhoolia ja surmasümboolikaga on peavoolu kunsti inspireerinud tegelema S&M temaatika, enesevigastamise ja kehamanipulatsioonidega. Olles ühelt poolt kunstnikele sisendiks nimetatud teemadeni jõudmisel, on gooti subkultuur ise pigem passiivne ja vägivalla vastane. Samuti on Euroopas läbi viidud uuringud kummutanud väiteid gootika enesevigastamise-lembusest – pigem on täheldatav enese konkreetse subkultuuriga samastamise ja defineerimise positiivne mõju noortele, kellel varem destruktiivseid kalduvusi esines. Gootika surmale orienteeritus (olgu verbaalne või visuaalne) on pigem sümbolitepõhine – neid kasutatakse ja käsitletakse teatud atmosfäärilis-esteetilises võtmes. Viimati öeldu kehtib ka kristliku/katoliikliku sümboolika kohta – see täidab peamiselt dekoratiivset, meeleolu ja atmosfääri loovat funktsiooni ega ole seotud kujundite algupärase tähendusväljaga.

Keha-kesksusele vaatamata on tegu kliinilise atmosfääriga väljapanekuga – suhteliselt vähe on erootilisena mõjuvaid teoseid, samuti ei peegeldu gootilik meeleoludele, atmosfäärile ja teatraalsusele suunatus näitusedisainis. Aga just kõike seda – kriipiv, võrgutav, groteskne, elegantne, lummav, õõvastav, erootiline, historitsistlik, teatraalne, irooniline – gootika on. Näituse pealkirjast lähtudes võib öelda, et surma nagu natuke on, groteski ka leiab, aga ilu, sünguse võlu ja hämarat veetlust jääb väheks.

* Pealkiri laenatud Rudolf Ottolt ja postmodernistlikult algupärasest Sitz im Leben´ist välja rebitud

Mt 7:1j

Sünkmustast lavaruumist, tumedate kostüümikihtide vahelt tõusevad ilmekalt kõnekatena esile näitlejate näod ja käed. Mitte ainult silmad, vaid ka käed võivad olla hinge peegliks…eeldusel muidugi, et on hinge, mida peegeldada. Kirgi on siin küllaga – need ulatuvad maast taevani –, seejuures kirglik soov pälvida hinge lunastust. Hinge olemasolu osas võib lavastuse lõpuni jääda eriarvamustele. Saage tuttavaks – hingekarjane Brand.

Karjase mõiste on Brandi kohta erakordselt pädev. Testamentide ajastute karjane ei saanud olla lapsuke, kes karja natuke vitsaga udjab ja päev läbi puu all vilespilli mängib. Nondes geograafilistes ja ajaloolistes oludes pidi karjane olema tugev ja julge täisjõus mees, valmis kuristikku eksinud looma tagasi tooma, valmis röövloomadele vastu astuma. Hea karjane tegutses otsustavalt ja kindlameelselt, enesele osaks saada võivaid ohte trotsides, kindlal käel karja juhtides ja kadunud või eksinud liikmeid tagasi tuues. Olla valvas, tähelepanelik ja hoolitsev põimus omadusega olla vajadusel range, vali ja vankumatu. Kuulutades surnuks kaaskodanike Jumala – halli habemega trooniva vanakese, kes on nii koduseks mõeldud, et ilmselt kujutatakse talle ka mugavad toatuhvlid jalga – tõstab Brand ausse jõulise mehe-eas Jumala, kellesuguse esikarjaseks ja –sõduriks Brandil endal olla passiks. Kogukonnaliikmete hinged on Brandi jaoks loomad mis loomad: madalad, piiratud, tuimad, rumalad, primitiivsed; vajadustele, rahulolule ja omakasule orienteeritud. Nende õpetamine, kasvatamine ja tiivustamine tundub algusest peale mõtte ja tulemuseta tegevusena, millesse Brand talle omase kirglikkusega siiski sukeldub, sest see võimaldab taas üht ohvrit – enese pärapõrgusse kaljude ja lõikavate tuulte keskele teenima mõistes saab Brand ohverdada kõik suuremad sihid ja kõrgema lennu. Iga ohver, enesest kõige äraandmine, on aga mehe silmis kindlaim tee lunastusse.

Rääkides Brandist, hakkab hingekarjase nimetusest läbi kajama „kari“ karistuse tähenduses – nagu kodukari/Hauszuchtrecht õigus mõisnikel. Hingi kasvatada tähendab hingedes kasvatada külma, kindlameelset kompromissitust ning parim viis selleks on Brandi lähenemise kohaselt manitseda, ähvardada, hurjutada, noomida. Brand kasvatab hingi hirmus – hirmus, et iga vääratus viib Jumalast kaugemale, et isegi, kui endast on antud kõik, ei pruugi sellest ikkagi lunastuseks piisata. Ennast kaotada on ainus viis lunastust leida ja selleks tuleb lahti öelda kõigest, mis inimest mingilgi kombel seob: lahti öelda oma minevikust, iseloomust, esemetest, meelelahutustest, mälestustest; öelda lahti lähedastest ja perekonnastki, öelda lahti kurbusest ja igatsusest, aga ka rõõmust. Inimesel pole õigust millelegi peale tahte, tahtekindluse rühkida lunastuse suunas läbi lume ja üle laipade…vähemasti nii teeb Brand.

Brand mõsitab kohut kindlas veendumuses, et kui kord tema üle kohut mõistma hakatakse, leitakse ta õige olevat. Mis talle selleks õiguse ja veendumuse annab, jääb lõpuni üheselt selgitamata. Kust võtab hingekarjane õiguse otsustada tegude, tõekspidamiste ja käitumiste üle, mille üle ainult Jumalal enesel otsuseõigus on? Ja kust võtab ta õiguse mõista püüdmise asemel lõplikult hukka mõista? Kust jookseb piir tahtekindluse, kompromissituse ja sotsiopaatilise halastamatuse vahel? Kas endalt absoluuti nõudes on automaatselt õigus seda mööndusteta nõuda ka teistelt? Ligi kolm tundi kestva etenduse kohta leiab ühe, heal juhul paar stseeni, milles Brandi sõnades hurjutuste ja ähvarduste, kõige olemasoleva eitamise ja mahalammutamise kõrval positiivse programmi, paar toetavat või lohutavat sõna leiab. Nõrkusel, ebatäiuslikkusel – kokkuvõttes inimlikkusel („humanismil“ nagu hingekarjane ise põlglikult sõnab) – ei ole Brandi maailmas kohta. Pole tas kannatlikku meelt ega leebust, küll aga reavu (ira) ning tema vankumatu veendumus enese kuulutatavate tõdede ülimuslikkusest pole liiga kaugel uhkusest (superbia).
Armastuse read Brandi hinge arveraamatus on aga kaunis tühjad. Kolmest suurest kingitusest – usk, lootus, armastus – on oma elus rakendamata jätnud, tagasi lükanud kaks. Üksnes usk on Brandi hinges koha leidnud…aga mis on see väärt ilma armastuse ja lootuseta. Loomulikult armastab Brand oma naist ja poega, aga ta armastab iseenese eesmärki, lunastust veel palju rohkem. Inimliku armastuse asemel, mis selle tundjaid vastu maad surub, neid Brandi pahameeleks leivapalukese ja lähikondsete küljes kinni hoiab, selle armastuse asemel on Brandil küll kõrge ja üllas ideaal, aga selle poole liikudes ei käitu ta vähem sõgedalt ja enesekeskselt kui tema maisest eluproosast kammitsetud kaaskondsed. Ja mis puudutab lootust, siis selle jaoks ei ole kohta hinges, kus puuduvad kahtlused, kus puuduvad ootused ja ebakindlused. Lootus käib käsikäes halastusega – aga halastusel pole külmade tuulte, teravate kivide ja raudse tahtega hingekarjase juures asja. Brandil on usk ja tahe – ta mitte ei palu, ei looda, vaid TAHAB lunastust. Nii saabki ainsaks vastuseks Brandi karjele: „Näita mulle valgust, Jeesus Kristus“ olla ainult pilkane pimedus.

Nagu „Hamleti“ puhul peab trupis olema võtta Hamlet, nii vajab ka Ibseni „Brand“ väärikat Brandi. Ivo Uukkivi toob hingekarjase karakterisse tänuväärseid värvivarjundeid: siin on sirgjooneliselt marssiv jumalasulane; siin on korraks, ainult silmapilguks kogu oma senises elus ja otsustes kõhklev mees; siin on murdumise äärel balanseeriv isa ja abikaasa. Kaugusesse suunatud, siinsele maailmale pimeda pilgu vahele vilksab hetkeks midagi sooja ja elusat, kui Brand räägib oma naisega või valmistub perega tuulisest maanurgast lahkuma. Pärast saabub jälle külm konkreetsus ja tahtekindlus – sama kõle ja halastamatu kui maastik mehe ümber. Brandi kitsas, raske ja üksildane tee on teisest küljest lihtsam tee: ta ei lase ühtegi emotsiooni ega kahtlust endale ligi, ta blokeerib eos iga võimaliku kõhklusmomendi oma ultimatiivset tõde „Kõik või mitte midagi“ korrates. Empaatia on nõrkadele. Maailm on paika pandud ja Brandi omaks võetud veendumused ei kuulu ümbervaatamisele. Mõnes mõttes ju kergem viis elada, kui kõik teod ja nähtused on ära sildistatud ega lasta kunagi ühelgi argumendil oma maailmavaate pealispindi isegi mitte natuke kriipida.

„Brandi“ musta-halli gammas kandiline, konkreetne ja äärmuseni napp lavamaailm on vai-mus-tav! Ja seda ütlen mina, kes armastab värve, jälestab puhtaid pindu ja sirgeid jooni ja kellel kõik peab olema natuke larger than life 🙂 Vaese teari võtmes väga napp, samas ülimalt mitmekülgne ja funktsionaalne lavakujundus rõhutab peategelase ja tema maailma karakteristikuid. Ainus hele ja kerge asi laval on Agnese kleit esimeses vaatuses. Teised kostüümid mängivad toonides hallide-mustade nüanssidega ja erinevate tekstiilide ja materjalide tekstuuriga. Kübeke kollast (reeturi värv) vilksab foogti mantlisiilust ja Brandi ema varrukaääre alt pilluvad värvilist vääriskivihelki rasked sõrmused. Hull tüdruk Gerd lisab omalt poolt liustike heledama sini-halli värviannuse, aga tema oma hulluses oleks otsekui Brandi maailmast väljaspool ega allu seega üldistele normatiividele. Suhteliselt tühi lava, kus pole tuge ega varju pakkuvat pudi-padi; ei midagi hubaselt ja mugavalt ümarat, vaid ainult sirged jooned, mis silmale peaaaegu haiget teevad – Brandi sirgjoonelise tahtekindluse atmosfäärilisse kujundisse valatud sisu. Väga võimsaks kujuneb üldises visuaalinappuses Brandi ema suurte punnis taskutega mantel – kujund, mis võtab kokku maisuse, pragmaatilisuse (mida võib nimetada ka ahnuseks ja ihnsuseks) ja praktilisuse, heaolule suunatuse. Kui Brandi tegelaskuju joonib alla, mis võib inimesest saada, kui iseenesest õilsad omadused nagu meelekindlus, tahtejõud ja usk äärmuseni viiakse, siis samavõrra äärmusliku vastandina joonib emafiguur alla maiste asjadega tegelemise pahupoolt. Ja ehkki ta pojaga manipuleerib, teda enda omandiks peab, on ema kujus just selle maisuse ja majandusliku praktilise meele tõttu siiski sümpaatseid jooni.

„Jumal on halastus.“ Neid sõnu aga Brand enam ei kuule – looduse ime, Jääkirik, koos Brandi ja hullu Gerdiga on laviini alla mattunud. See annab siiski lootust, et lunastus võib vaatamata (!) kompromissitusele, rangusele, tahtekindlusele, kõigutamatusele, fanaatilisusele, valjusele olla võimalik siiski, olla võimalik isegi Brandi jaoks.

Henrik Ibsen „Brand“
Tõlkinud Sigrid Tooming ja Paul-Erik Rummo. Lavastus, heli- ja valguskujundus: Ingo Normet. Kunstnik: Pille Jänes.
Osades: Ivo Uukkivi (Brand), Tiia Kriisa (tema ema), Ago Soots (Einar, maalija), Katariina Unt (Agnes), Margo Teder (foogt), Meelis Põdersoo (esimene talumees), Tanel Saar (Arst, Praost, teine talumees), Liisa Pulk (Gerd, naine, mustlasnaine).
Esietendus 16. septembril 2014. Nähtud etendus 9. märtsil 2015.

nota bene!

Aleksander Paali nimi tuleb igal endast lugupidaval jazzisõbral meelde jätta – see noormees on eesti saksofoni tulevik!

Tegelikult juba olevik. Aleksander Paali quinteti kontsert TAFF Clubis oli üks viimase aja absoluutselt hingetuks võtvamaid kontserdielamusi. Tempolt intensiivne, emotsionaalselt kaasahaarav, tehniliselt nii meisterlik, et kohati tundus see kooslus noorte muusikute esituses lihtsalt uskumatu! Kui uskuda klubi presidenti, oli üliandekal noormehel saksofoni õppimise kõrval võimalik hakata juristiks või tudeerida reaalteaduseid. Õnneks valis (väikese suunava abiga) saksofoni. Ahven, Remmel, Marjamaa ja Hunter andsid samaväärselt võluva loomingulise panuse. Kõik kokku oli energeetiliselt väga võimas kogemus 🙂