Apres nous, le deluge

Seitse sulada võib üheks

Vikerkaar on igaühes meist (

T. Mägi “Vikerkaar”)

Meir Z. Ribalow “Vihmatants” Eesti Draamateatri väikesel laval 12. november 2009.

Lavastaja Merle Karusoo, kunstnik Peeter Loit, kostüümikunstnik Ursula Vanamölder. Osades: M. Palmiste, A. Lutsepp, T. Sukk, R. Oja, M. Kabel, T. Mägi.

Legendaarse 19. sajandi teisel poolel kohtuvad müütilises Edela-Ameerika saluunis märgilised tegelased: neeger Jim Crow, indiaanipealik Istuv Sõnn, püstolikangelane John Wesley Hardin, ei puudu ka ärimagnaat ja lõbutüdruk. Mis nende tegelaste nimed on, polegi tegelikult oluline – esindavad nad laiemalt ja üldisemalt teatavaid inimtüüpe ja mentaliteete. Ameerika asemel võiksid samalaadsed arutelud rahast ja võimust, saatusest ja kirest aset leida ka teistsuguste tegelaste vahel teises ajas ja ruumis. Võib öelda – metafüüsiline teater. Võib öelda – unenäoline realism. Näitlejate kiituseks tuleb öelda, et trupp suudab tervikuna nõutavat üldistavat, mitte päris realistlikku mängulaadi hoida ning sellest mitte välja langeda. Näitlejatööde kohta ühekaupa on aga paraku üsna vähe lisada – kõigil osatäitjatel on ette näidata säravamaid rollisooritusi kui “Vihmatantsu” omad. Samas, kui juba tegelaskujud on koondportreed stereotüüpsetest tegelastest argimütoloogias, siis muutub isegi üksjagu õigustatuks, et näitlejate mäng on samuti pigem üldistav kui silmatorkavalt omanäoline, karakterikeskne.

Kui küsida, millest “Vihmatants” räägib, siis vastuseks tsiteerin oma teatriseltsilise sõnu: “Igaüks võib sellest etendusest välja lugeda just selle sõnumi, mida temal parasjagu vaja on, milleks tema valmis on.”. See võib olla sõnum patust ja lunastusest, võimust ja vabadusest, silmakirjalikkusest ja saatusest. Äratuntav on teatav ühiskondlik-sotsiaalne kriitika poliitiliste teemade ja uuskapitalismi suhtes, aga teksti, tegelaskujude ja sümbolite tõlgendamisvõimaluste paljusus ei lase iseenesest üsna lihtsakoelisel teksuaalsel materjalil manifesteerivaks muutuda.

Lavastuslikult ja näitlejatöö poolest huvipakkuvad on tegelaskujude monoloogid – tänase päevagagi haakuv segu CV-st ja motivatsioonikirjast, parajalt paroodilises võtmes. Karakteri koondportreed humoorikas eneseiroonilises võtmes näitavat mängulaadi ei suuda kõik näitlejad siiski päriselt välja kanda ja nii jääb mõnest monoloogist mulje, et pigem on seda vaja karakterile autosugestiooniks, kui presentatsiooniks publikule.

Paduvihm välja arvata, on kujunduslikust aspektist tegu igavalt traditsioonilise lähenemisega. Aja ja koha müütilisus ja legendaarsus lubanuks dekoratsioonidele läheneda oluliselt mängulisemalt, unenäolisemalt, aga miks ka mitte tegevuspaika vaid napilt markeerida. Sama kehtib kostüümide kohta – stiilipuhtad, karaktereid toetavad, aga etteaimatavad ja tegelaste kuvandiga liiga stereotüüpselt haakuvad. Kujunduslikult visuaalselt mõjuvaim on etenduse kavaleht, mille kaanelt vaatavad vastu tegelased ambivalentses kurjakuulutavalt kuhjuvate pilvedega miljöös. Samalaadset reaalsega võrreldes aja- ja kohavälist tunnetust võinuks vahendada kogu etenduse kujundus.

/—/ ma panen pilvedesse oma

vikerkaare

ja see on lepingu tähiseks

minu ja maa vahel.

Kui Harry kohtas Sallyt. Ja muudkui kohtas. 12 aastat.

Nora Ephron/ Marcy Kathan “Kui Harry kohtas Sallyt”

Rakvere teatri külalisetendus 23. novembril 2009 Vene Draamateatri saalis.

Lavastaja Jaanika Juhanson, kunstnik Erki Kasemets, muusikaline kujundus Elmar Sats, videorežissöör Kati Kivitar. Peaosades Ülle Lichtfeldt ja Tarvo Sõmer.

Kui filmiteosena nii tuttav, pähekulumiseni nähtud ning romantilise komöödiana märgilise tähenduse omandanud lugu tõlgitakse filmikeelest teatrikeelde, siis arusaadavalt tekib küsimusi, kas see on õigustatud, kas teatrilaval sünnib midagi uut ja teatrisündmusena terviklikku või jääb instseneering pelgalt filmi kohmakaks kodukootud versiooniks. Aga kuigi Rakvere teater ei tee materjaliga mingeid imesid ega töötlusi-tõlgendusi, siis kokkuvõttes võib Harry ja Sally lavaletoomist õigustatuks pidada, sest tegu on ühe ütlemata siiralt ja südamlikult esitatud looga. Kerge ja mugav oleks distantseerida end rollist ja karakterit ning sündmusi (enese)iroonilise kõrvalpilguga jälgida – õnneks pole seda teed läinud lavastaja ega lange rollidest välja näitlejad. Tegelaskujud ja olukorrad on romantilisele komöödiale stereotüüpsed, tekst klišeedest kubisev (õigemini – see tekst ise klišeesid sünnitaski), aga eluline-vahetu mängulaad ja oma tegelaskujudele kaasa elamine muudab nauditavaks näitlejatöö ja meelelahutusena õnnestunuks tervikuna kogu lavastuse.

Kõik rollid on täpselt ja isikupäraselt sooritatud. Väga sümpaatse mulje jättis Sally Ja Harry sõprade kehastamine – näitlejad mängisid osavalt välja mõlemas tegelaskujus oleva paraja annuse suurlinnalikku neurootilisust, aga lähemal vaatlusel ka inimlikku soojust ja varjus hoitud rõõmsameelsust. Täiesti tähelepanuta oli kahjuks jäänud veel üks oluline peategelane Sally ja Harry kõrval – NYC – suurlinn oma konkreetse ja komplitseeritud karakteriga ja meeleoludega. Kui lavastaja oli tegelased pannud tegutsema abstraheeritud-üldistatud linnaruumis kartuses, et New Yorki atmosfäär publikule liiga võõraks jääks, siis tegelikult sellest ebamäärasusest etendus pigem kaotas. Rohkem oleks võinud olla markeeritud lisaks ajale ka (linna)ruumi tegelaste ümber, sest mis seal salata – teatud paikade aura jätab jälje elanike olemustele. Kui eesmärk oli hoida lavakujundus lakoonilisena, siis suurlinna  miljööd saanuks visandada ju neoontulede kuma, liiklusemüra või nõude klirina ja jutusuminaga kohvikus – kui lugu ise juba on heas mõttes romantilise komöödia stereotüüp, siis paar kulunud, aga mõjuvat kujunduslikku võtet ei oleks ka asja hullemaks teinud.

Peenetundeliselt koostatud oli videomontaaž reaalsete paaride kohtumislugudest. Ja kui need klipid näisidki filmilinal natuke kohmakad ja kohmetud, siis ometi seda tuttavamad, inimlikumad. Ehk just see äratundmisne, kerget piinlikkust tekitav samastumistunne oli põhjus, miks videolood kõige tugevamaid naerupahvakuid esile kutsusid. Aga eks see lõpuks läks jah juba naljakaks, kui näha sai üha järgmisi klippe ja rääkisid ikka ja alati põhiliselt naised 😀 Ning ometi tõstatub ja jääb küsimus, mis on see, mis inimesi aastakümneid koos hoiab – partneritena? sõpradena?

“Kui Harry kohtas Sallyt” on eelkõige meelelahutus ja selles võtmes tuleb etendusele ka läheneda. Aga seejuures kindlasti äravaatamist väärt just oma siira ja südamliku lähenemise poolest materjalile, teemadele ja tegelaskujudele – nauditav vaheldus vahedale eneseirooniale ja sarkasmi igapäevasusele.

 

Ainult silmakirjalikkus puudus teil veel, et olla igas suhtes täiuslik

Vene Draamateater. Moliere “Don Juan”. 22. november 2009.

Lavastanud Mihhail Bõtškov, kunstnik Juri Galperin. Osades: Aleksandr Ivaškevitš, Eduard Toman, Ksenia Agarkova, Juri Žilin jt.

Oma “Don Juan” on olemas igal luuletajal, dramaturgil, heliloojal, kunstnikul. Ja oma – igal lavastajal. (Tsitaat etenduse kavalehelt).

M. Bõtškov on autoritruu lavastaja. Moliere’i tekst iseenesest on napp – ei leidu siin sissejuhatavaid kirjeldusi, remarkegi üsna vähe, lugeja/vaataja ette maalitakse pilt seiklejast ja naistemehest, kes saabub meie ette valmis tegelaskujuna ja samasugusena,  tegelasena arenemata ja muutumata näidendi lõpus oma otsa leiab. Selles osas ei paku 2009. aasta Vene teatri lavastus midagi uut ega  värske pilguga vaadatut. Ei paku lavastaja omapoolseid spekulatsioone ega interpretatsioone Don Juani kujunemisest ega motiividest, karakteri võimalikest arengutest. Tegelaskujud on ühemõttelised ja üheplaanilised. Vaataja ette on toodud maailmakirjanduse ja -teatri klassika, mis peaks ju olema mõjus ka iseenesest, ilma karjuvalt kaasaegsete seoste ja tähendusväljade külge pookimiseta. Ja ometi jääb tunne, et tajumata lavastaja (või osatäitjate) suhestumist materjaliga jääb liiga nõrgaks lavastuse dialoog tänase päevaga. Moliere’i Don Juani on peetud ambivalentseks, ühtaegu põlgust ja imetlust äratavaks tegelaskujuks (refereerin siinkohal näidendikogumiku saatesõna ise  nimetatud hinnangutega nõustumata), lavalaudadel on aga lihtlabane seelikukütt. Intrigeerima jääb siiski asjaolu, et näiteks Don Juani suhteid taevaga vaatluse alla võttes võinuks kujundada ka libertiin-filosoofist seelikuküti – komplitseerituma ja mitmeplaanilisema, põnevama ja dünaamilisema tegelaskuju (Don Juani on tõlgendatud nii hädavarese kui kehastunud pahelisusena). Käesoleva lavastuse lahendused ei loo lisaväärtust, ketserluse õigustused ei küüni filosoofia kõrgusteni ning kogumulje on lihtsustatud.

Osatäitmise poolest üllatas nimirolli täitja Aleksandr Ivaškevitš ja seekord kahjuks mitte positiivselt. Oodanuks palju võimsamat ja tuntavamat kohalolu laval, intensiivse negatiivse auraga lava valitsemist ja kaastegelaste lummamist. Enesekindla ja-keskse ülbe vallutaja asemel oli vaataja ees esimeses vaatuses pigem närviline ja rabe tegelaskuju kui jõuline antikangelane. Teisest küljest  jällegi – ega Moliere ei kujuta ka Don Juani millegi poolest erilise või silmatorkava mehena (vaid korra või paar leiavad mainimist erakordselt rikkalikud rõivad, mis lihtrahvale silma jäävad) – nii et selles suhtes argihall peategelane sobitub materjaliga.

Moliere’i Sganarelle on oma publikule suunatud vahemärkustega nii naerutaja, olukordade ja tegelaste tragikoomilisuse ja kahepalgelisuse esiletooja, narrist tõekuulutaja kui väikese, silmakirjaliku ja materialistliku inimese koondportree. Eduard Toman Sganarelle’na väljus parematel hetkedel talle määratud jutustaja rollist ja mängis välja ühed etenduse mõjuvamad emotsioonipursked. (Kogu trupi kohta tuleb öelda, et temperamentide poolest vene näitlejad kohe sobivad Lõuna-Euroopa tüpaaže mängima). Hingetuks võtvalt mõjusad olid Ksenia Agarkova monoloogid Elvirana – esimeses vaatuses hullumiseni kirglik, teises peaaegu eeterlikult puhas ja harras. Napp, aga sügavuses ja läbitunnetatuses väga liigutav oli Juri Žilin Don Juani isa Don Luis rollis – hääles ja olekus võis aimata sügavat valu ja muret poja suhtes, lisaks veel allumist ja leppimist elu ja iseloomude paratamatusega. Suureks mängitud väike roll.

Lavakujunduses ja kostüümides on hüljatud sitsid-satsid ja šabood ning liigutud pigem väga üldistava ajaloolise kostüümi ja dekoratsiooni poole. Kui kavalehelt võib lugeda, et kunstnikule on inspiratsiooni pakkunud itaalia neorealistlikud mustvalged filmid, siis mind kummitas taaskord Madalmaade meistrite maalidelt tuttav kulddne valgus – eriti kohe etenduse alguses ja Don Juani hukkumise stseenis.Diskreetne, aga põnev detail oli, kuidas oliivipressi ratas heitis etenduse alguses katusepalakatele kellakujutise, millel seierid pidetult tiirlemas – samal ajal võtsid kaasteelised igaüks oma vaatepunktist kokku Don Juani elulugu. Kõnekas on ka, kuidas põgenevad Don Juan ja Sganarelle otsivad vaikset peidupaika (mis saaks olla vaiksem ja kindlam varjupaik kui kalmistu), lauad jagavad põranda kujuteldavateks hauaplatsideks, millest Don Juan ükskõikselt üle kõnnib.

Sümpaatne oli, et näitlejate mäng sobitus tegelaskujude kuumaverelise temperemendiga ja emotsioonid näisid tõesti loomulikult ning pingutuseta tulevat. Mõned erakordselt kaunid stseenid ei päästa siiski üldisest rõhuasetuste puudumisest. Nii ei ole Vene teatri “Don Juani” lavastusel päriselt oma nägu. Sellevõrra on muidugi raskem lavastust ja rolli “sildistada”. Aga raskem on ka midagi konkreetset ja intrigeerivat etendusest kaasa võtta.

 

sümfoonia vaimule ja võimule

Ugala teatri külalisetendus “Keisri hull” draamateatri suures saalis 16. novembril 2009.

Lavastanud Peeter Tammearu ja Jaak Allik, kunstnik Jaanus Laagriküll. Osades: P. Tammearu, T. Meriste, A. Soro, A. Tabun, M. Rämmeld jt.

Esimestest pilguheidust peale võlub “Keisri hull” kujundusega: üsnagi nappide vahenditega – laud ja paar tooli, avanevate niššidega tagasein – luuakse täpselt ja elegantselt nii mõisahäärberi kui kongi atmosfäär. Täiesti geniaalsed on aastaarve kandvad kiviplokid lava servas, mille väljavalgustamisega hoitake kätte instseneeringu pisut hüpliku narratiivi pulsil. Must tiibklaver kui idüllilise elu sümbol, mida mängivad vana maailma aukoodeksi esindajad (von Bock ise ja La Trobe, aga Mannteuffeli mänguoskus ei leia poolehoidu), korraga nii altkäemaks (keisri poolt Timo kongi saadetuna) kui vahend altkäemaksule ja allutamisele vastu hakata – La Marseillaise’i mängides. Seinanišid, uksed, mis võiksid pakkuda pääsemisvõimalust, aga millest iga tagant tuleb nähtavale vaid veel üks äraandja. Ülejäänud hillitsetud gamma keskel tõuseb esile von Bocki punane munder otsekui rõhutamaks, et see mees eristub hallist massist, mida ta ju ka tegi nii oma vapruse kui seltskondlike tavade eiramisega. Valguskujundus on dramaatiline: valgussõõri jäetakse tihti vaid karakter oma vaimsete ja hingeliste kõhklustega, kogu muu maailm uputatakse pimedusse otsekui jääks see kuhugi kaugele, abstraheeruks inimese siseheitluste ajaks. Jääb ainult karakter. Ja jumal. Jumal, kelle teed on imelikud ja kes inimesi nende tegude järgi mõõtes käitub sama armutult kui oma pojaga.

Timo karakteri puhul jääb ja peabki jääma küsimus normaalsusest, hullumeelsusest ja hullu mängimisest. Tammearu mängib von Bocki üheseltmõistetavalt normaalseks meheks, kes südametunnistuse ja isikliku aukoodeksi järgi toimides võttis vastutuse rääkida tõtt. Meeltesegadusstseenides toimub laval suisa mitmekülgne mäng: näitleja mängib von Bocki, kes mängib hullu – vähemasti lavastus ja Tammearu mäng ei luba kahelda Timo selges mõistuses ja selles, et hullusehood olid pigem vastaste kiusamiseks ja narritamiseks kui tema enda meeleseisundist tulenevad. Ehk tahtnuksin natuke rohkem von Bocki karakteri avamist, tema veendumuste ja loo traagika väljajoonistamist, näiteks memorandumit pikemalt tsiteerides. Praegu jäi peategelase karakter, tema motiivid valikud veidi skitseerituks ja karakteri terviklikumaks hoomamiseks peab kindlasti olema tuttav Krossi teosega (millega tasub muidugi tuttav olla teatrietendusest eraldiseisvaltki). Tammearu Bockis on väärikust, meelekindlust ja suurt sisemist selgust. Ei ole vaimust vaevatud, vaid vankumatu ja vaimurikas.

Kaunilt assisteerib peaosatäitjale von Bocki naise Ewa rollis Triinu Meriste. Tema tegelaskujus on kõrvuti tugevus ja tundlikkus, viimane avaldub juba etenduse esimestes Timo vangistamisstseenides silmade veekalkvale läikes ja kulmineerub alla neelatud valus pärast luhtunud pääsemiskatset ning pihtimuses vennale Jürile. Viimane stseen oli kahtlemata liigutav oma siiruses ja eneseohverduses, aga mind liigutas veelgi enam, kuidas Ewa sunnib end hakkama saama olukorraga, kus Timo viimasel hetkel otsustab kodumaale jääda ja purustab sellega aastatepikkused lootused normaalsele elule. Meriste mängus pole liialdusi – väljapeetult daamilik, mängulaadilt siiras ja diskreetne isegi stseenides, kus oleks kerge kalduda üliemotsionaalsusesse (lõpu monoloog, stseen Timotheuse õega).

Sümpaatse rolli teeb Aarne Soro. Mõtlesin, kuivõrd see on erinev tema “Linnapea” rollist – seal röökiv, demagoogiasse laskuvat retoorikat pilduv kommunist, “Keisri hullus” korraliku kasvatuse saanud viks ja viisakas noormees – kõigi sündmuste omalaadne peegeldaja ja talletaja. Nooruslikult uljas ja idealistlik. Muljet avaldasid nii tema väga meeldiv hääl ja diktsioon kui siirus ja poisikeselik hoogne ringitiuskamine, samas ka noorukilik ujedus, millega ta Jakobit kehastas. Naeruturtsatuse teenis oma mänguga välja Andres Tabun, kelle Zoege von Mannteuffel oli korraga libe, salakaval ja ülbe, aga ka naeruväärsuseni arg mehike. Meelis Rämmeld suutis Aleksander I mängida oodatust mitmeplaanilisemaks – üheaegselt kapriisseks ja autuks (nõuda tõe rääkimist ja siis sellest šokeeruda), samas oma seisundi ohvriks – Dei gratia Rossiae imperator oli kohustatud (!) olema eksimatu, see oli tema kui valitseja, isakese keisri ülesanne ja roll.

Tegu on kujunduslikelt efektidelt ja näitlejate mängult vaatamist vääriva lavastusega, mis oma probleemivõrgustikuga siiruse ja südametunnistuse, unistuste ja uhkuse, truualamlikkuse ja isikuvabaduse teemadel mõjutas emotsionaalselt väga tugevasti.

eesti mees on tantsulõvi

Urmas Vadi pseudoajalooline põnevuslugu “Ballettmeister”.

Lavastaja-kujundaja Andres Noormets, tantsuõpetaja Kati Põldots. Osades Ago Anderson, Indrek Taalmaa, Sten Karpov, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Triin Lapik, Tambet Seling, Liis Laigna, Kaili Viidas.

Draamateatri lavalaudadel külas 9. novembril 2009.

A. Noormetsa lavastuses on humoorikaks terviklikult läbi komponeeritud kompotiks segatud teatri erinevad väljendusvõimalused: jutustaja kasutamine, nukuteater, varjuteater, tantsunumbrid. Sümboleid ja sümboolseid seoseid Piiblist Bulgakovini. Tekst ja lahendus, mida võib tõlgendada eneseiroonilisena, aga võib ka rahvuslisena. Üheselt selged on aga mängujõud ja -lust.

Mitmeid mänguvõimalusi annavad nii klapiga laud (saab “põranda alla” minna, aga ka “koputada”) kui ka valge kardin, mis võib vajadusel olla nii ekraan kui (haigla)sein. Maksimaalselt on ära kasutatud varjuteatri elemente nii Jelisaveta Filippovna ilmumises kui Ballettmeistri ja Kindrali lüürilises valsis, millega pannakse väga selgelt paika Ballettmeistri ja laiemalt eestluse eksisteerimise mastaabid ja kestmise viis – suuremate armust ja ikka kultuuri kaudu. Ja ilmselt võibki jääda diskuteerima, mis oleks saanud, kui laval ja elus oleksid kõlanud tõelised püssipaugud, aga hoolimata Vadi tekstist ja Noormetsa lavastuset õhkuvast  elutervest eneseirooniast kogu rahvusluse teemal, tuleb siiski möönda, et mis see muu oli kui kultuur, mis eestlust läbi okupatsiooniaastate kanda aitas. Lavaseina ülaosas jookseb Girlin Bassovskaja animatsioon, mille jälgimiseks minul ausalt öeldes ei aega ega ka tahmist jätkunud: laval ju toimub kogu aeg midagi ja lihtsalt ei raatsinud pilku näitlejatelt eemale kiskuda. Ehk avaldanuks tugevamat mõju, kui animatsiooniklipid täitnuks ainult erinevate lavapiltide vahetumismomente – oma selgelt eristuva visuaalse keele ning lühiduse ja löövusega täiendanuks ehk sel moel etendust rohkem. Visuaalide poolest on vahvateks leidudeks “õige” nõukaaegse mustriga kitlid ja erinevatest sobimatutest juppidest haiglapidžaama, plastikust Poisike. Lavale konstrueeritud esinemisplatvorm otsustas külalisetenduse ajal ära väsida ja laiali laguneda ning omaette sürreaalseid hetki tekitas selle näitlejate dialoogide ajal vaikse trellisurinaga remontimine (meenutas kah nõuka aega, kui paneelmajas mingi naaber kogu aeg midagi remontis või parandas ja see kõik ülejäänud sissekäigule ära kostis).

Kestvad kiiduavaldused tantsuõpetaja Kati Põldotsa rahvatantsuseadetele ja sügav lugupidamine näitelajtele, kes selle kõik uskumati poweriga maha tantsivad. “Ballettmeistris” on rahvatants ürgmehelik ja jõuline, natuke absurdne, aga seda intensiivsem, ekstaatilisem. Etenduse finaalis heidab Priit Loog publiku poole pilgu “ei mina enam jõua”, aga jätkab endise kirega vehkimist. Ja kui eesti mees juba korra on töö ja vaevaga tantsimise selgeks saanud, siis edasi läheb juba sellise hoo ja enesekindlusega, et sellele enam kätt ette ei pane.

Ago Andersoni Erik/ Harald on kinnine ja natuke kohmakas tõeline (?) eesti mees, teisalt igasuguse “väikese inimese” koondportree. Ja seda ta ju ongi – väike inimene, kes tõmmatakse eneselegi ootamatult suurte sündmuste keerisesse, milles ta, ilmselt endalegi ootamatult, uskumatut vaprust ja vastutusvõimet üles näitab. Surmtõsiselt laval asjatav Anderson võtab osatäitmisega tahes-tahtmatult muigama. Ja kaasa elama. Dünaamilise seltskonna moodustavad Karpov-Loog-Mehikas, igaühel omad väikesed iseloomulikud maneerid ja paroolid.

Väga hea mulje jätsid Liis Laigna ja Kaili Viidas – täpse sõna, intonatsiooni ja miimikaga noored näitlejannad. Kõik nende esitatud karakterid Kontrolöridest Baleriinideni olid väga puhtalt välja mängitud, aga mitmekesisuse ja materjalist maksimumi võtmise huvides oleks ehk olnud paar Laigna-Viidase tegelaskuju mõne teise näitleja kehastada anda. Midagi väga konkreetset, täpset ja selget oli nende mängulaadis – omadus, mis minu jaoks seostub pigem mu lemmikumate meesnäitlejatega ja mida näitlejannade mängus liiga harva leida suudan. Jään kohe põnevusega ootama, et neid näitlejannasid peagi taas laval jälgida saaks.

Ülejäänud etendusega mitte haakuvat kummalist ängi tõid minusse hullumajastseenid, Pätsi ja Nikolai vestlused, milles tuleb lavastusse juurde maagilis-realistlik dimensioon (ilmne viide Bulgakovi loomingule) ja teatav ettemääratuse tunne. Indrek Taalmaa on Pätsina muidugi ülegi ekspluateeritud, aga mis parata – ta tõesti sobib sellesse rolli ülihästi mängides Pätsi ambivalentsete väärtustega kalkuleerivaks ärimees-riigipeaks.

“Ballettmeistrist” õhkuv energilisus ja värskus teevad sellest tüki, mis väärib äravaatamist. Ajaloo uuesti, üle ja ümber kirjutamisega tuttavatele inimestele ei paku temaatika – Eesti ajaloo ja riigipea käitumise kajastamine –  ilmselt mingit raputavat uudist. Aga rollid on vahvad ja esitatud saaligi nakatava hooga.

 

sõita mitusada miili, ootab uus lava ees

olen rännanud ju aastaid

see on mu elu millest pean

oled hulkur

mõni ütleb

mida sa mu elust tead

vahel väsinud ja läbi

siiski uueks rännuks

valmis taas

Hämar jahe koridor. Tuleb kiirustada – krapis juba ragises märgusõna. Rohelises puhkenurgas peatuda pole mahti, veel möödaminnes viimane pilk grimmilaua peeglisse ja… lavale. Manööverdan oma kohale lavatööliste vahelt, kes tülpinud kõrtsmikena pikki kõrtsilaudu koristavad. Ei tee märkama laua taga tukkuvat väsinud külastajat, ei lase end häirida groteskselt lummavatest inimnukkudest piilarite küljes. Võtan sisse oma koha ja rolli. On 5. novembri õhtu Linnateatri Põrgulaval. Etendus algab.

Jean-Luc Lagarce, „Meie, kangelased”. Lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Vladimir Anšon, kostüümikunstnik Reet Aus. Mängivad Aleksander Eelmaa, Andres Raag, Andero Ermel, Tõnn Lamp, Helene Vannari, Anu Lamp, Epp Eespäev, Piret Kalda, Külli Teetamm, Andrus Vaarik, Peeter Jakobi.

“Meie, kangelaste” kohta on ilmunud arvukalt artikleid, mis keerlevad peamiselt Kafka, päevikute ja Lagarce’i ümber. 9. mail esietendunud lavastust on jõudnud näha ja kommenteerida mitmed blogijad. Seni kohatud kajastused on olnud positiivsed, et mitte öelda ülistavad ja seejuures peaaegu et aupaklikudki. Kõik see eelifo ja häälestus lõi valmisoleku teatriimeks. Oli hea teater, suisa väga hea teater, aga imet seekord ei juhtunud.

Vladimir Anšoni lavakujunduses aimdub 17. sajandi Madalmaade meistrite laadi: kuldsed ja verevad valguslaigud vastandiks pimedusse uppuvatele sügavustele, justkui Rembrandti maaildelt laenatud kõrtsitoa atmosfäär. Vürtsiks grotseksed, aga lummavad inimnukud otsekui välja astunud veidrike ja veiderdajate tsirkusest. Juba etenduse avapilt pakub arvukalt võimalusi tõlgendusteks: on ju näitlejad selles aheldatud ja sildistatud, liiguvad juhitavate marjonettide kangusega, samas asetatud vaatajate peade kohale piilaritele otsekui pühakute skulptuurid kirikuportaalide paletel – veiderdaja ja võllaroog versus kangelane ja kannataja. Ons näitleja pühak, kui kannatab vapralt loksumist ühest linnast teise, ühe pööbli pilkude alt järgmise laadaplatsi lavale? Või, kui oled selle ameti juba kord valinud, tuleb nurisemata teenida, olgu publiku kunstiline maitse (või maitsetus) artisti omast kuitahes erinev?

Iga liigutus ja liikumine on täpne ja mõõdetud nagu kellamehhanismis, iga detail paigas kuni selleni, kui kaugele publiku sekka võib pesukasusist vett lirtsatada. Tibatilluke riietusruum on otsekui puur, millest näitlejad igaüks omal moel välja pääseda püüavad. Tegu on kõheldamatult lavastajateatriga selle traditsioonilises ja suurejoonelises vormis. Ja lavastaja on autokraat, aga seeeest geenius. Väikesed võluvad lingid viitavad Nüganeni eelmistele lavastustele tuletades ühtlasi veelkord meelde, millise mastaabiga lavastajaga meil tegu on. Kui mõne etenduse puhul jääb lavastajatöö pigem diskreetseks ja seda võib kui üldse, siis vaid aimata laval säravate näitlejate rollilahenduse ja terviku tagaplaanil, siis “Kangelastes” taban end paiguti mõttelt, et (absoluutselt väga andekad) näitlejad täna õhtul siin laval on seekord kõigest marjonetid lavastaja käes. Mis ei tähenda, et poleks põhjust rääkida näiteljatöödest.

Aleksander Eelmaa mängu iseloomustavad sõnad jõuline, mässav, hoogne. Kahjuks on näitleja väljendusvahendite hulk intensiivsete, meeletuseni tugevate emotsioonide mängimisel üsna piiratud. Seetõttu tundubki, et Isa osatäitmises ei ole enam midagi uut, et neid tundeid oleme me Eelmaa rollides juba näinud. Pisut piinlikuks muutub kordamine ja kordumine ka konkreetse etenduse sees – efekti loomiseks piisanuks ka paarist korrast haigevoodist püstikargamisest. Antud juhul tundub Maxi peale vihastamise stseen põhjendamatult pikaks venitatuna, seda enam, et uusi nüansse korduste raames ei tekki. Tegelaste mure liigselt ägestunud ja südamest haarava isa pärast on ilmselt mõeldud näitama, kuivõrd kogu see seltskond siiski kriitilistel hetkedel ühte hoidis ja mehe pärast, kes neid toitis ja kattis, muret tundis. Isiklikult tajusin selles stseenis aga pigem kontrolli kaotava mehe püüdu endast sõltuvate indiviididega (tahtlikult? Alateadlikult?) manipuleerida. Samal ajal vaiksemates, intiimsemates tseenides on Eelmaa mäng nauditav oma lihtsuses ja vahetuses.

Loomulikult ei saa mööda Anu Lambist. Kui 5. novembri etenduse jooksul toimus teatriime, siis oli see proua Tšissiku monoloogi ajal. Ehk veel olulisem sõnadest, mis laval kõlasid, oli viis, kuidas need kõlasid – kuivõrd täpsed sõna- ja tunderõhud, väljendusrikkad napid žestid, meloodiline intonatsioon. Publiku sügavas vaikuses olnuks võimalik kuulda liblika lendu saalis. Eks mängib ju Lampki rolli, mis talle väga omane: peent, aristokraatlikku, kohati ehk veidi külma daami. Ometi ei muutu tema osatäitmine enesekordamiseks (veel?). Omaette väärtus on jälgida, kuidas Lamp jälgib kaasnäitlejaid ja kontrollib publiku reaktsioone. Sama intensiivset ja toetavat kohalolemist ja kaaslase tajumist olen varem täheldanud lavastuses “Minu oivaline lahutus”.

Positiivselt üllatas Tõnn Lamp. Päris sümpaatne oli ta juba lavastuses “Nii see on…”, aga “Kangelastes” oli ta minu jaoks esimest korda Päris Näitleja – emotsionaalsus oli välja mõõdetud ja mängitud, miimika vaoshoituma kui varem, komejandi asemel aimdus traagilisemaid noote, mille mängimist talle tasapisi rohkemgi lubada võiks. Rabani roll oma sirge, veidi dändiliku hoiaku ja maneeridega sobis Andero Ermelile suurepäraselt. Rabani karakter võinuks olla ehk mängitud veel kraad külmema ja ülbemana. Väikese, aga vajaliku rolli tegi Piret Kalda. Särav, kindlakäeline ja kodune on tema inspitsendi tegelaskuju. Ja siiski on mul natuke kahju, et teda rakendatakse ikka pigem karakterrollides kui ometi on ilmselge, milline potentsiaal selles näitlejannas on – “Iguaani öö” teeb selle ju vägagi selgeks.

Kõige sümpaatsem oli oma osatäitmises aga Andres Raag perepoeg Karli rollis. Emotsioonipursked on ehedad ja intensiivsed, aga mitte ülemängitud. Karli tegelaskujus on kõrvu olemas nii meeleheide kui meeleheitlik trots ja usk, et lahendused ja helgem tulevik on, peavad ju olema võimalikud. Jälgisin Raagi, kui tema tegelane seltskonnast minema tormab ja riietusruumi/aedikusse eraldub – tal oligi kogu stseeni aja selline vaikse ja maailma peale solvunud trotsi täis väikese poisi nägu peas 🙂 Samas üksjagu naiivset uljast usku, et suurtes ja säravates linnades on parem ja kõik ei saa ju piirneda ja piirduda selle palaganiga siin. Väga kompleksne osa, mille sügavat sisimat traagikat tahtnuks isegi pikemalt ja täpsemalt jälgida.

Temaatika puhul tundub mulle, et kõik rõhutatud seosed sõja lähenemisega on üle pingutatud. Jah, tegelased räägivad sõjast. Aga palju rohke, kui sõja aimdust on õhus näitlejaks, ränduriks ja inimeseks olemise problemaatika, kompromisside, võitluse ja elule järele andmise teemad. Kas lavastuslikult rõhutatud või mitte, aga minule jäi kõrva paar fraasi, mis seostusid väga otseselt tänase päeva sotsiaalsete olude ebakindluse ja kultuuri rahastamisskeemidega.

“Meie, kangelased” on peenelt konstrueeritud ja välja peetud ja mängitud etendus. Aga hinge ja seesmist sära jäi natuke väheks.

siin ma läen

olen valind tee…

(Kasutatud T. Mägi lauluteksti)

pärast post scriptumit

E.-E. Schmitt “Oscar ja Roosamamma: Kirjad Jumalale”. Üllar Saaremäe ja Ines Aru. Kunstnik Kristi Leppik, muusikaliselt kujundanud Tarmo Linnas.

30. oktoober 2009 külalisetendus NO teatri kammersaalis.

On 10-aastane poiss Oscar, kes on vähki suremas. On “säilivusaja ületanud” haiglaõde Roosamamma, kes pakub välja mängu. On mäng, mis laseb viimase 12 päeva jooksul Oscaril elada elamata jäävat elu, ikka päev ja kümnend; laseb armuda ja abielluda, muretseda ja pettuda, rahu sõlmida ja leppida. On lapselikku trotsi ja vanuri vaikset rahu, on tõsimeelset traagikat ja leebet huumorit.

Schmitt pole esimene ega viimane, kes oma teoses on puudutanud laste haiguste ja suremise tabuteemat. Vähem huumorit, aga sellevõrra enam olemise-filosoofiast küllastunud teksti pakub Fynn’i raamat “Armas Jumal, siin Anna” – lastekirjandus, mis esimest-korda-vaatamise-trikiga võiks just täiskasvanute silmad mitmetele elu ja surma tõsiasjadele avada. Vaataja-lugeja ees avanevad kaks varakult katkenud, aga mitte poolikuks jäänud, vaid täielikult läbi elatud ja lõpuni viidud elu. Ütleb ju Anna ühes oma mõtiskluses, et jumala suurim kingitus inimestele on pühapäev ehk üldisemalt puhkus ehk oma lõplikus vormis surm.

Üllar Saaremäe Oscari osatäitmises vahelduvad ja segunevad eluetapid lapsest raugani. Teismelise või keskealise trots asendub järgmisel hetkel aegadeülese kõrvaltvaataja (näitleja? lavastaja?) pilgu ja väljenduslaadiga. Järske piire erinevate eluetappide vahele ei tõmmata (ega neid ole ju eluski) või puudusid need lihtsalt konkreetsel etendusel. Et osatäitja ise on ühe keskmise eluea poolepeal, siis näivad Oscari eluetapidki tembitud olevat mingist mõõdukast keskmisesse elutunnetusest. Kõik tõdemused, mida toob kuuldavale 70-aastane Oscar on tegelikult olemas alati, algusest peale, juba 10-aastases Oscaris.

Ines Aru Roosamamma on söakas oma ausameelsuses tunnistada endale ja Oscarile, et poiss hakkab surema, et me kõik kord surema peame. Ja ehkki humoorikaid kätšija-ameti lugusid jutustav, näib Roosamamma natuke liiga nutune – liiga sageli tupsutab ta silmanurki ja räägib väriseval häälel. Mitte, et kurbuse välja elamises midagi halba oleks, antud karakteri puhul ootasin aga ilmselt natuke vähem sentimentaalset rollilahendust. Aga tuge pakkuv, elulähedane ja kõigest võltsist prii oli Aru osatäitmine küll.

Lakooniliselt lahendatud lavakujutus steriilse beežiruudulise seina, haiglavoodi ja taburetiga annab tõetruult edasi haiglate ängistavat ja ahistavat õhkkonda. Maksimaalselt on ära kasutatud valguse ja varju mäng – Roosamamma Oscarist palju pikem vari (võrdle “Uinuva kaunitari kujundus, kus varjudest tekkivad võimalused olid kasutamata jäänud). Lumehelveste tants ja tähistaevas on väga maitsekad kujunduslikud lahendused. Suisa ehmatav tundub nende pieteeditundlike kujunditega võrreldes krutsifiksi projitseerimine – kas poleks siinkohal ühese kujundi pealesurumise asemel võinud usaldada rohkem vaatajate kujutlusvõimet? Asendada krutsifiksi näiteks roosaknast langeva värvilise valgusvihuga, mis ju samuti jumalat, jumalikkust ja jumala valgust sümboliseerib. Beežide haiglaseinte varjamine mustade kardinatega ei markeeri mitte musta masendust, vaid pigem kardinate ette tõmbamist kõigele välisele, väljaspoole jäävale ning oma fantaasielusse sukeldumist.

PS. Kirjutage kirju. Minevikku ja tulevikku, endale ja härra Jumalale. Aga ennekõike inimestele, kes on siin ja praegu ja kallid.