eesti mees on tantsulõvi

Urmas Vadi pseudoajalooline põnevuslugu “Ballettmeister”.

Lavastaja-kujundaja Andres Noormets, tantsuõpetaja Kati Põldots. Osades Ago Anderson, Indrek Taalmaa, Sten Karpov, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Triin Lapik, Tambet Seling, Liis Laigna, Kaili Viidas.

Draamateatri lavalaudadel külas 9. novembril 2009.

A. Noormetsa lavastuses on humoorikaks terviklikult läbi komponeeritud kompotiks segatud teatri erinevad väljendusvõimalused: jutustaja kasutamine, nukuteater, varjuteater, tantsunumbrid. Sümboleid ja sümboolseid seoseid Piiblist Bulgakovini. Tekst ja lahendus, mida võib tõlgendada eneseiroonilisena, aga võib ka rahvuslisena. Üheselt selged on aga mängujõud ja -lust.

Mitmeid mänguvõimalusi annavad nii klapiga laud (saab “põranda alla” minna, aga ka “koputada”) kui ka valge kardin, mis võib vajadusel olla nii ekraan kui (haigla)sein. Maksimaalselt on ära kasutatud varjuteatri elemente nii Jelisaveta Filippovna ilmumises kui Ballettmeistri ja Kindrali lüürilises valsis, millega pannakse väga selgelt paika Ballettmeistri ja laiemalt eestluse eksisteerimise mastaabid ja kestmise viis – suuremate armust ja ikka kultuuri kaudu. Ja ilmselt võibki jääda diskuteerima, mis oleks saanud, kui laval ja elus oleksid kõlanud tõelised püssipaugud, aga hoolimata Vadi tekstist ja Noormetsa lavastuset õhkuvast  elutervest eneseirooniast kogu rahvusluse teemal, tuleb siiski möönda, et mis see muu oli kui kultuur, mis eestlust läbi okupatsiooniaastate kanda aitas. Lavaseina ülaosas jookseb Girlin Bassovskaja animatsioon, mille jälgimiseks minul ausalt öeldes ei aega ega ka tahmist jätkunud: laval ju toimub kogu aeg midagi ja lihtsalt ei raatsinud pilku näitlejatelt eemale kiskuda. Ehk avaldanuks tugevamat mõju, kui animatsiooniklipid täitnuks ainult erinevate lavapiltide vahetumismomente – oma selgelt eristuva visuaalse keele ning lühiduse ja löövusega täiendanuks ehk sel moel etendust rohkem. Visuaalide poolest on vahvateks leidudeks “õige” nõukaaegse mustriga kitlid ja erinevatest sobimatutest juppidest haiglapidžaama, plastikust Poisike. Lavale konstrueeritud esinemisplatvorm otsustas külalisetenduse ajal ära väsida ja laiali laguneda ning omaette sürreaalseid hetki tekitas selle näitlejate dialoogide ajal vaikse trellisurinaga remontimine (meenutas kah nõuka aega, kui paneelmajas mingi naaber kogu aeg midagi remontis või parandas ja see kõik ülejäänud sissekäigule ära kostis).

Kestvad kiiduavaldused tantsuõpetaja Kati Põldotsa rahvatantsuseadetele ja sügav lugupidamine näitelajtele, kes selle kõik uskumati poweriga maha tantsivad. “Ballettmeistris” on rahvatants ürgmehelik ja jõuline, natuke absurdne, aga seda intensiivsem, ekstaatilisem. Etenduse finaalis heidab Priit Loog publiku poole pilgu “ei mina enam jõua”, aga jätkab endise kirega vehkimist. Ja kui eesti mees juba korra on töö ja vaevaga tantsimise selgeks saanud, siis edasi läheb juba sellise hoo ja enesekindlusega, et sellele enam kätt ette ei pane.

Ago Andersoni Erik/ Harald on kinnine ja natuke kohmakas tõeline (?) eesti mees, teisalt igasuguse “väikese inimese” koondportree. Ja seda ta ju ongi – väike inimene, kes tõmmatakse eneselegi ootamatult suurte sündmuste keerisesse, milles ta, ilmselt endalegi ootamatult, uskumatut vaprust ja vastutusvõimet üles näitab. Surmtõsiselt laval asjatav Anderson võtab osatäitmisega tahes-tahtmatult muigama. Ja kaasa elama. Dünaamilise seltskonna moodustavad Karpov-Loog-Mehikas, igaühel omad väikesed iseloomulikud maneerid ja paroolid.

Väga hea mulje jätsid Liis Laigna ja Kaili Viidas – täpse sõna, intonatsiooni ja miimikaga noored näitlejannad. Kõik nende esitatud karakterid Kontrolöridest Baleriinideni olid väga puhtalt välja mängitud, aga mitmekesisuse ja materjalist maksimumi võtmise huvides oleks ehk olnud paar Laigna-Viidase tegelaskuju mõne teise näitleja kehastada anda. Midagi väga konkreetset, täpset ja selget oli nende mängulaadis – omadus, mis minu jaoks seostub pigem mu lemmikumate meesnäitlejatega ja mida näitlejannade mängus liiga harva leida suudan. Jään kohe põnevusega ootama, et neid näitlejannasid peagi taas laval jälgida saaks.

Ülejäänud etendusega mitte haakuvat kummalist ängi tõid minusse hullumajastseenid, Pätsi ja Nikolai vestlused, milles tuleb lavastusse juurde maagilis-realistlik dimensioon (ilmne viide Bulgakovi loomingule) ja teatav ettemääratuse tunne. Indrek Taalmaa on Pätsina muidugi ülegi ekspluateeritud, aga mis parata – ta tõesti sobib sellesse rolli ülihästi mängides Pätsi ambivalentsete väärtustega kalkuleerivaks ärimees-riigipeaks.

“Ballettmeistrist” õhkuv energilisus ja värskus teevad sellest tüki, mis väärib äravaatamist. Ajaloo uuesti, üle ja ümber kirjutamisega tuttavatele inimestele ei paku temaatika – Eesti ajaloo ja riigipea käitumise kajastamine –  ilmselt mingit raputavat uudist. Aga rollid on vahvad ja esitatud saaligi nakatava hooga.

 

Published in: on 10. nov. 2009 at 23:56  Lisa kommentaar