sümfoonia vaimule ja võimule

Ugala teatri külalisetendus “Keisri hull” draamateatri suures saalis 16. novembril 2009.

Lavastanud Peeter Tammearu ja Jaak Allik, kunstnik Jaanus Laagriküll. Osades: P. Tammearu, T. Meriste, A. Soro, A. Tabun, M. Rämmeld jt.

Esimestest pilguheidust peale võlub “Keisri hull” kujundusega: üsnagi nappide vahenditega – laud ja paar tooli, avanevate niššidega tagasein – luuakse täpselt ja elegantselt nii mõisahäärberi kui kongi atmosfäär. Täiesti geniaalsed on aastaarve kandvad kiviplokid lava servas, mille väljavalgustamisega hoitake kätte instseneeringu pisut hüpliku narratiivi pulsil. Must tiibklaver kui idüllilise elu sümbol, mida mängivad vana maailma aukoodeksi esindajad (von Bock ise ja La Trobe, aga Mannteuffeli mänguoskus ei leia poolehoidu), korraga nii altkäemaks (keisri poolt Timo kongi saadetuna) kui vahend altkäemaksule ja allutamisele vastu hakata – La Marseillaise’i mängides. Seinanišid, uksed, mis võiksid pakkuda pääsemisvõimalust, aga millest iga tagant tuleb nähtavale vaid veel üks äraandja. Ülejäänud hillitsetud gamma keskel tõuseb esile von Bocki punane munder otsekui rõhutamaks, et see mees eristub hallist massist, mida ta ju ka tegi nii oma vapruse kui seltskondlike tavade eiramisega. Valguskujundus on dramaatiline: valgussõõri jäetakse tihti vaid karakter oma vaimsete ja hingeliste kõhklustega, kogu muu maailm uputatakse pimedusse otsekui jääks see kuhugi kaugele, abstraheeruks inimese siseheitluste ajaks. Jääb ainult karakter. Ja jumal. Jumal, kelle teed on imelikud ja kes inimesi nende tegude järgi mõõtes käitub sama armutult kui oma pojaga.

Timo karakteri puhul jääb ja peabki jääma küsimus normaalsusest, hullumeelsusest ja hullu mängimisest. Tammearu mängib von Bocki üheseltmõistetavalt normaalseks meheks, kes südametunnistuse ja isikliku aukoodeksi järgi toimides võttis vastutuse rääkida tõtt. Meeltesegadusstseenides toimub laval suisa mitmekülgne mäng: näitleja mängib von Bocki, kes mängib hullu – vähemasti lavastus ja Tammearu mäng ei luba kahelda Timo selges mõistuses ja selles, et hullusehood olid pigem vastaste kiusamiseks ja narritamiseks kui tema enda meeleseisundist tulenevad. Ehk tahtnuksin natuke rohkem von Bocki karakteri avamist, tema veendumuste ja loo traagika väljajoonistamist, näiteks memorandumit pikemalt tsiteerides. Praegu jäi peategelase karakter, tema motiivid valikud veidi skitseerituks ja karakteri terviklikumaks hoomamiseks peab kindlasti olema tuttav Krossi teosega (millega tasub muidugi tuttav olla teatrietendusest eraldiseisvaltki). Tammearu Bockis on väärikust, meelekindlust ja suurt sisemist selgust. Ei ole vaimust vaevatud, vaid vankumatu ja vaimurikas.

Kaunilt assisteerib peaosatäitjale von Bocki naise Ewa rollis Triinu Meriste. Tema tegelaskujus on kõrvuti tugevus ja tundlikkus, viimane avaldub juba etenduse esimestes Timo vangistamisstseenides silmade veekalkvale läikes ja kulmineerub alla neelatud valus pärast luhtunud pääsemiskatset ning pihtimuses vennale Jürile. Viimane stseen oli kahtlemata liigutav oma siiruses ja eneseohverduses, aga mind liigutas veelgi enam, kuidas Ewa sunnib end hakkama saama olukorraga, kus Timo viimasel hetkel otsustab kodumaale jääda ja purustab sellega aastatepikkused lootused normaalsele elule. Meriste mängus pole liialdusi – väljapeetult daamilik, mängulaadilt siiras ja diskreetne isegi stseenides, kus oleks kerge kalduda üliemotsionaalsusesse (lõpu monoloog, stseen Timotheuse õega).

Sümpaatse rolli teeb Aarne Soro. Mõtlesin, kuivõrd see on erinev tema “Linnapea” rollist – seal röökiv, demagoogiasse laskuvat retoorikat pilduv kommunist, “Keisri hullus” korraliku kasvatuse saanud viks ja viisakas noormees – kõigi sündmuste omalaadne peegeldaja ja talletaja. Nooruslikult uljas ja idealistlik. Muljet avaldasid nii tema väga meeldiv hääl ja diktsioon kui siirus ja poisikeselik hoogne ringitiuskamine, samas ka noorukilik ujedus, millega ta Jakobit kehastas. Naeruturtsatuse teenis oma mänguga välja Andres Tabun, kelle Zoege von Mannteuffel oli korraga libe, salakaval ja ülbe, aga ka naeruväärsuseni arg mehike. Meelis Rämmeld suutis Aleksander I mängida oodatust mitmeplaanilisemaks – üheaegselt kapriisseks ja autuks (nõuda tõe rääkimist ja siis sellest šokeeruda), samas oma seisundi ohvriks – Dei gratia Rossiae imperator oli kohustatud (!) olema eksimatu, see oli tema kui valitseja, isakese keisri ülesanne ja roll.

Tegu on kujunduslikelt efektidelt ja näitlejate mängult vaatamist vääriva lavastusega, mis oma probleemivõrgustikuga siiruse ja südametunnistuse, unistuste ja uhkuse, truualamlikkuse ja isikuvabaduse teemadel mõjutas emotsionaalselt väga tugevasti.

Published in: on 17. nov. 2009 at 21:19  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2009/11/17/sumfoonia-vaimule-ja-voimule/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: