Kes kardab pärdikut?

Eesti Nukuteatri väikeses saalis võtavad vastu pehmed mugavad diivanid. Ja hea ongi, sest etenduv „Ajuloputus“ on kõike muud kui mugav vaatamine.

Meie ees on Celebrity Detox Retreat´i argipäev, mis lõikab juba oma atmosfääriga iroonia vaheda noaga: külm ja kõle, peetud ja räpane. Glamuurse nimetuse taga valitseb absoluutne glamuuritus ja jõhkralt praktiline olmelisus. Terava joonega metallvoodi, tuhmunud peegel ja paremaid päevi näinud kraanikauss, meditsiinipersonali siit-lotendavad-teisalt-kiskuvad paigatud riided – iga kujunduse sentimeeter on sihipäraselt näotu, ahistav, ängistav.

Säravad silmad. Peategelase Andrew kaela ümber klammerdunud pärdiku säravad silmad. Uurimas publikut natuke ebalevalt ja samas koketselt. Celebrity Detox Retreat´is on igaühel oma sõltuvus või paine – olgu droogide, alkoholi, enesekuvandi või millegi muu näol – ja ahvid on nende sõltuvuste sümbolid. Hiilgavate silmadega, pealtnäha sümpaatsed – poevad ligidale, põimivad pikad jäsemad hellalt ümber kaela või keha, vaatavad uurivalt-uudistavalt suurte silmadega otsa ja…tõukavad vastupandamatu kindlusega kanepipläru, veinipokaali või terariistade suunas. On paindlikud, liikuvad, haprad, aga tugevad kui terasest ja mesimagusa jutuga kui on vaja oma kandjat-toitjat sõltuvuse ohjes hoida. Inimene omakorda võib mõnel hetkel meeleheitlikult püüda pärdikut enda küljest lahti rebida, puuri panna, eemale tõrjuda, teisel momendil aga tal pead silitada ja teda taga nutta. Eks sõltuvused, pahed ja painajad on ju veidi armsad ka: kutsuvad üles kaasa tundma ja kaasa elama, teevad meid nii erilisteks, isegi nagu natuke huvitavamateks ja ekstravagantsemateks kui kõik teised inimesed. Võõrutuskliiniku illusioonivabas, võikalt asises miljöös on oma enda sõltuvus ainus tuttav ja kodune element, millest kinni hoida; isiksuse tuttavaks saanud tahk, mis kõikuma löönud vaimses ja füüsilises eksistentsis tugisambaks võtta.

Ahvid on pattude ja pahede sümboliks olnud kristlikus kultuuriruumis aastasadu. Et nendega on võimalik mingil tasandil suhelda ja suhestuda, et nad on väliselt ja mõneti käitumiselt inimsarnased, on nad kehastanud inimloomuse madalamaid tahke – ürgseid, kultuuri poolt korrigeerimata käitumis- ja iseloomuomadusi. Loomusunnilise käitumise ja seda ohjeldava tsiviliseeriva filtri puudumise tõttu said neist iharuse ja saamahimu, aga ka pahatahtlikkuse-õeluse sümbolid. Saatan isiklikultki võis vahel ahvi kujul ilmuda. Surmapattude asemel hakkab ahv 18. sajandiks kehastama mõnevõrra süütumaid (ja mängulise rokokooajastu meelelaadiga paremini harmoneeruvaid) inimlikke nõrkusi ja pahesid nagu edevus, narrus, kergemeelne rumalus. Inimesteks riietatud, erinevates elulistes olukordades tegutsevate-toimetavate ahvide kujutised olid kriitilis-irooniliseks kommentaariks mõne nähtuse või isiku aadressil.

„Ajuloputuse“ suurim maagia peitub inimese ja ahvi dünaamikas: momendis, kus asjaolu, et pärdiku pead liigutab näitleja käsi ei ole üldse oluline (või läheb hetkeks suisa meelest) ja tekkib väga õõvastav tunne, et laval on võrdväärsed partnerid. Kui mitte just kaks elusolendit, siis näitleja kõrval nuku näol mingi omal seletamatul (ja häirival) kombel iseseisev teadvus- ja eksisteerimisvorm. Et inimese ja tema sõltuvus-olendi võitlus on näidendisse graafiliselt sisse kirjutatud, siis mitte ei lõhu illusiooni, vaid tugevdavad kontseptsiooni kõik momendid, kus on selgelt näha, kuidas näitleja nukku liigutab. Aga ega see olegi ju mingi imaginaarse sõltuvus-pärdiku käsi, mis veinipokaali huultele tõstab, vaid ikka inimese enda oma – mõlema nägemine ja teadvustamine saab seega osaks tõlgendusest. Näitlejad teevad eranditult vaimustavat tööd: energia vool näitlejalt nukule ja nukult publikule ning vastassuunas on sujuv, kiire, täpne. Paindlikud on poroloonist nukud ja kehaliselt intensiivsed ja ekspressiivsed näitlejad. Tantsitakse nukkudega ja tantsitakse ilma – sõnadraama, nukukunst ja koreograafia moodustavad läbipõimunud, põhjendatud seoste ja proportsioonidega lüürilis-groteskse terviku. Video kasutamine jääb natuke irrelevantseks ja küsitavaks: videos nähtavad visuaalid ei aita märkimisväärselt kaasa atmosfääri loomisele ja hoidmisele; live´s tehtavad intervjuud oma pärdikuga  on vaimukas kommentaar sõltuvusprobleemidega staaride ja reality-sarjade teemal, aga jäävad (vähemasti külastatud etendusel) tehniliselt pisut puudulikuks; näitlejate ja nukkude vahetu dünaamika väärinuks video arvelt rohkem lavaaega.

Puudust ei ole ka väikestest kõnekatest nüanssidest: meditsiinitöötajate suured kõrvad ja kitlite alt piiluvad ahvisabad – eks meil kõigil on oma pärdikud, ka neil, kes teisi pärdikutest lahti saamisel toetama ja aitama peaks. Küsimus on pärdik-peremees suhte jõujoontes. Või maailma pea peale pöördumine (või õiget pidi pöördumine), mida markeeritakse kujunduselementide külili tõstmisega.

Ja lõpetuseks: kunstitõde ei ole elutõde – reaalselt ei panda tänastes raviasutustes kokku psühhoosis ja normolekus patsiente; depressiooni ja kehakuvandi probleeme äkkilise kuluga häiretega.

 

„Ajuloputus“ (Detox the Dummy)

Lavastaja ja koreograaf Duda Paiva. Stsenaariumi autor ja helilooja Allan Segall. Nukukunstnuk Jim Barnard. Lava- ja kostüümikunstnik Kaspar Jancis. Dramaturg Vahur Keller. Lauluõpetaja Kaire Vilgats. Tõlkija Johannes Kangur. Lavastaja assistendid Manuela Sarkissyan (Bulgaaria), Alice Kirsipuu

Mängivad Taavi Tõnisson, Andres Roosileht, Kaisa Selde, Sandra Lange, Jevgeni Moiseenko

Esietendus 7. novembril 2011 NUKUs. Nähtud etendus 18. märtsil 2015.

Võlutud!!!

Piisas mul vaid kurta lavaka tudengite “Tormi” asjalikkuse ja vähese muinasjutulisuse üle, kui maagiat ja muinasjuttu anti kulbi ja kapaga – Tallinna Linnateatris etendus “Krabat”.

Otfried Preussleri jutustus põhineb vanal legendil võlukunsti valdavast Krabatist. Legendi ümberkirjutustes, millest enamik pärineb 18. ja 19. sajandist, on kurjast mustast maagist saanud pigem abistav, ehk kelmikaski võlur. Maagia ja hinge müümise teema seob Krabatit Fausti tüüpi tegelaskujude ja lugudega ja lubab jutustust tõlgendada mitmeplaanilisemana kui pelgalt noorte meeste katsetused illusionismi vallas, tuues sisse lepingu, võimu ja allumise ning au ja ustavuse temaatika. Kui Preussleri “Väike nõid” on minu jaoks hästi tuntud lektüür ja “Röövel Hotzenplotz” pole ka päris võõras, siis  “Krabatil” oli mingil müstilisel kombel õnnestunud minu lapsepõlve lugemislaualt puududa. Aga nüüd oli avastamisrõõm seda suurem!

“Krabat” on tõeline “poistekas” ja sellisena väga lahe väljakutse teatris, mille puhul kõneldakse ju sageli pigem feminiinsest publikust ja kuhu poisid-mehed jõuavad õpetajate või kallimate pealekäimisel. Esiteks on see selgelt lugu meeste kogukonnast, seejuures rangete nõudmiste ja piirangutega suletud kogukonnast oma kindlate jõujoonte ja hierarhiatega – Koselbruchi võluveskist, kus noormehed koos Meistriga elavad võib leida paralleele nii sõjaväe kui kloostriga. Teiseks on laval 14 Linnateatri parimas eas meesnäitlejat, kelle mängus on maskuliinset jõudu, poisikeselikkust kelmikust, tõsist ja tundlikku mehisust. Ehkki lahendatud draamalavastuse võtmes, on laval toimuvas psühholoogilise sügavuse kõrval palju põnevaid, efektseid visuaalseid lahendusi ja sündmustiku tempo on sedavõrd tihe, et igav ei hakka silmapilgukski ja 3 tundi 15 minutit mööduvad võluväel lennates.

Jaagup Roometi tegevuse kohta lavastuse juures kasutaks hea meelega veel mingeid kaalukamaid sõnu kui “kunstnik”. Sest see on kokkuvõte ja allegooria tervest maailmast, mis Põrgulavale loodud on! Ühelt poolt (multi)funktsionaalne ja tagasihoidlikult toetav karkass, teisalt unenäoline, dünaamiline, kummitava jääv efemeeria. Projektstiooni ja valgusega annab tõepoolest teha imetabaseid asju ja avardada lavaruumi ja –maailma tähtede vahele ja teisele poole unenägusid. Krabati must-valged, käärilõikest ja siluetikunstist inspireeritud unenöod toovad meelde möödunud kevadel visuaalteatrifestivali raames nähtud “Hämara ooperi”, võluvalt vanamoodsa varjuteatri asemel on sedapuhku unenäod lahendatud kaasaegsemas ja dünaamilisemas filmikeeles. Must-valge visuaalia võimendab must-valget maailmapilti, mis lööb õige pisut kõikuma alles etenduse lõpuosas, kus mõnigi karakter oma tõelise palge paljastab ja headeks-halbadeks tembeldamine ambivalentsemaks muutub. Et valgusel ja videoprojektsioonil on võim ühendada atmosfäärilisse tervikusse kogu teatrisaal ja kui veski igapäevatoimetuste tunnistajaks on publik justkui eemalt, siis Krabati unenägudes ja vaimurännakutes, teeristil risti all ja lihavõtteööl külatänaval ollakse täieõiguslik osaline just tänu sellele, et meie üle ja ümber on sama, valgusega loodud maailm. Alahindamata sõna, läbielamise ja sellest sündiva psühholoogilise sügavuse kaalu, tuleb esile tõsta visuaalsust, mis ei efektitse efekti pärast, vaid moodustab ideaalsel moel orgaanilise ja asendamatu terviku lavastuskontseptsioniga. Tervikliku lavamaailma sündi toetab Ardo Ran Varrese originaallooming ja helikujundus, mille korduvad meloodiakatked jäävad palvete või loitsudena peas keerlema ja jälitama. Et sündmused on kantud ajas tagasi 17. sajandisse, toovad eriti etenduse alguses ajastuloolistes räbalates noorukid meelde “Jumala Narride Vennaskonna” . Seos ei ole mitte ainult meeleoluline, vaid toona (aastal 2010) bakalaureuseüliõpilastena laval olnud Henrik ja Karl-Andreas Kalmetist, Kaspar Velbergist, Märt ja Priit Piusist jt on tänaseks saanud Linnateatri näitlejad ja “Krabatis” nad taaskord üheskoos lavale astuvad. Inimkooslus, mis oli võimas juba tookord, on täpsem ja kogenum, aga vähemasti sama võimas ka täna.

“Krabati” kavaleht on omaette põhjalikumat süvenemist vääriv lektüür. Aga üks asi torkab sellest raamatukesest silma, mis rahu ei anna. Nimelt peatükid, milles räägitakse suhtumisest maagiasse,  nõidadesse ja mustkunsti keskajal ja uusajal. Loomulikult ei ole teatri kavaleht teadusartikkel, aga on üks väärtõlgendus, mis üha kordub erinevates lühikäsitlustes. “Veidi vabamalt kui seni said hingata 16. sajandi illusionistid” ja “Kui renessansi algusega lõppes “nõidade, saatanate ja jumalate” ajajärk, algas tehnika võidukäik” (tsitaadid kavalehelt). Tehnika võidukäik võis ju alata, aga saatanate ja nõidade ajajärk, õigemini nende tagakiusamise epohh renessansiga ja veelgi enam reformatsiooniga alles tegelikult algas. Silmamoondamist ja trikke pole kunagi nii palju peljatud ega kõikvõimalikku maagilist-müstilist nii palju otseselt saatanaga seostatud, kui 16. sajandi teisel poolel ja järgnenud sajandi algusel. Renessanss võis ju tuua usu inimesse ja huvi teaduste ja tehnika vastu, aga reformatsioon tõi kindla veendumuse Selle Maailma Vürsti mõjuvõimu – see usk ja veendumus olid vähemalt sama tugevad, kui usk kõigeväelisesse jumalasse. Õigupoolest ehk kraadi võrra tugevamgi, sest kui keskaegse lihtinimese jaoks olid kuradid kahtlemata väga reaalsed olendid, oli Jumal kindlasti võimsam – kõik maises elus juhtuv, seal hulgas kuradite tembud ja ahvatlused, said toimuda Tema loal. Inimesel oli seejuures valikuvabadus hea ja halva vahel. Inimesele antud meeleparanduse ja armulaua sakramendid olid aga võimsad ravimid erinevate kuradite kiusamise vastu. Seejuures on just keskajas suure osa rahvapärimuse juured, milles kirjeldatakse juhmi ja edevat kuradit, keda inimesel hõlpsasti tüssata õnnestub. Uusaja algust iseloomustab seega paradoks: ajastul, mil üha rohkem hakati mõistuslikult tegelema inimese ja teadustega, säilis ometi keskaegne tundmisviis, mis oli maagiahirmust (aga ka võlust) läbi imbunud. Nii kujuneski, et renessanss ja reformatsioon, mis hakkasid kahtlema kiriklikult kujunenud tavade efektiivsuses ja õigsuses, toitsid samal ajal kõigutamatut usku pimeduseriiki ja sellega seotud maagiasse-müstikasse. Räägitakse ju Martin Lutheriga seoses legendi, et talle ilmunud kuradi pihta visanud usupuhastaja tindipoti. 12. sajandil Prantsusmaal tegevust alustanud inkvisitsioon, mille esmane ülesanne on võidelda kristlike hereesiate vastu, hakkab maagi ja nõidumise väljajuurimisega tegelema just uusaja künnisel 15. sajandi lõpus. Mis puutub Euroopa äärealadesse nagu Eesti- ja Liivimaa, siis tõeline nõidadejaht läks siin lahti alles 17. sajandil, siis, kui mujal Euroopas nii renessanss kui reformatsioon oma kuldaja (ja nö inimlikkuse tõusu) juba läbi olid elanud.

Maagia ja muinasjutud on aga olemas ja omal moel aktuaalsed igal ajastul ja kui “Krabatile” võimalus anda, siis ta tuleb ja teeb teid ära.

Otfried Preussler “Krabat”

Dramatiseeringu autor ja lavastaja Diana Leesalu. Kunstnik Jaagup Roomet. Valguskunstnik Emil Kallas. Helilooja ja muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. Mustkunstnik Meelis Kubo. Videokujundus Nullpiksel, Andres Tenusaar, Taavet Jansen, Aleks Tenusaar, Raivo Möllits. Koreograaf Maiken Schmidt. Lavavõitlus Indrek Sammul. Lauluõpetaja Riina Roose.

Osades: Andrus Vaarik, Märt Pius, Mikk Jürjens, Alo Kõrve, Tõnn Lamp, Indrek Ojari, Priit Pius, Mart Toome, Andero Ermel, Veiko Tubn, Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Kaspar Velberg, Argo Aadli, Maiken Schmidt, Kristiina Jalasto, Helen Männik.

Esietendus 31. jaanuaril 2015. Nähtud etendus 3. veebraril 2015.

Torm. Selline taltsas.

EMTA lavakunstikooli 27. lend on jõudnud teatrisõprade ette W. Shakespeare´i näidendi „Torm“ lavastusega. Võib-olla ma olen noorte näitlejate suhtes ülekohtune, aga mulle näib, et see lõpptulem, millest publikul on au osa saada, kannab väga tugevasti kursuse juhendajate ja taustsüsteemiks oleva VAT teatri pitserit, mis noorte oma häält ja eripära seekord mõnevõrra tasalülitanud on. Seejuures olgu öeldud, et ma olen VAT teatri suur austaja ja mõned mõjuvamad teatrikogemused pärinevad just nende kodusaalist Rahvusraamatukogus.

Üks ja ainuke, aga see-eest kogu lavastust läbiv puudus on minu jaoks maagilisuse puudumine. Shakespeare´i „Tormi“ on käsitletud muinasjutulise näidendina, erinevalt enamikust autori ülejäänud loomingust on maagial siin oluline roll mitte praktilise tegevuse, maagia harrastamise, vaid allegoorilisuse ja poeetilisuse võtmena. Kui Hamletit või kuningas Leari või isegi Macbethi võib teatud piirini käsitleda realistlike karakteritena (nad on motiveeritud, karakterite psühholoogias ja/või arengus on personaalsusest ja motivatsioonist tulenev arenguloogika jne) realistlikes lugudes (isa vaim ja sortsid kui kunstilised detailid), siis „Tormis“ on nii maagia rakendamisel kui maagilistel olenditel liiga keskne, sündmuste arengut ja keskkonda otseselt mõjutav roll, et eitada materjali poeetilist, mitmetähenduslikku ja kujundlikku kvaliteeti. Selle poolest sarnaneb „Torm“ muinasjuttudega – muinasjutu nautimiseks ei pea uskuma, et täpselt nii kõik sündmused just toimusidki, vastupidi, teatav annus ebausutavust, ebarealistlikke ja maagilisi momente kõditab ja ergutab fantaasiat ning võimendab sõnumit kompromissitust armastusest, vaprusest või õilsusest suuremaks ja haaravamaks kui asjalik-argine maailm lubaks. Lugu ei pea, ei tohigi olla realistlik, aga see kõneleb reaalsetest, üldinimlikult peljatud hämaraladest ja igatsetud väärtustest. Nii ka „Torm“. Noppida sellest mitmekihilisest tervikust noorte siira armastuse ja aastatepikkuse vihavaenu lepitamise liinid kõlab küll väga inimliku ja õilsa ettevõtmisena, aga kusagil selles valikus on kaduma läinud just seesama maagilisus-poeetilisus-muinasjutulisus, mis näidendile õigupoolest selle tõelise võlu annab. See ei tähenda, et laval peaks tegema mustkunstitrikke (ehkki miks mitte – kus siis veel kui mitte muinasjutus) või näitama mannavahuroosas kleidis hertsogitütart ja sädelevate tiibadega haldjaid. Aga kui tegelased lausuvad ohates, et me oleme tehtud samast ainest, millest unenäod, endal pilk asjalik ja kaks jalga kindlalt maas, siis lavastuse väärtushinnangud nihkunud muinasjutulisuselt kusagile mujale. Mitte et see nihkumine oleks otseselt väär või halb, aga natuke kuivaks, liiga asiseks ja lihtsustatuks on sädelev ja salapärane „Torm“ sellega muutunud.

Valitud lavastuskontseptsioonile assisteerib kujundus, mille toonide lakoonilisus, napp joon ja asisus toetavad no-nonsense meeleolu. Lustakate leidudena tõusevad esile täringutega jalavarjud ja põrkepall kuninga narri ja teenri kostüümides. Tähenduste ja tõlgendusvõimaluste mitmetasandilisus veereb aga lavale ratastel platvormi näol, millel erinevaid tegelasi kord tähelepanu keskmesse, kord sealt ära sõidutatakse. Kujutava kunsti esteetikast, tableaux vivants traditsioonist on inspireeritud kuninga õukondlaste ranged, nurgelised, nukulikud poosid ja liigutused. Kui nõuniku (Christopher Rajaveer) ja kuninga (Karl Koppelmaa) puhul markeerib liigutuste mehhaanilisus õukonnakommete rangust ja ebaloomulikkust, siis Sebastiani (Risto Vaidla) ja Antonio (Karmo Nigula) puhul võib rääkida inimestest, keda nende endi hirmud, ihad ja võimujanu marionettidena mängitavad.

Üks suur trump, mida noorte näitlejate puhul vist küll eranditult ära kasutatakse, on hea liikuvus. Nii on Prospero valitsetava saare põliselanik Caliban (Markus Habakukk) ääretult dünaamiline ja plastiline, peaaegu tekib hirm, et näitleja mõne lihase ära tõmbab või endale muidu liiga teeb. Õige pisut mõjub seejuures häirivalt väga äratuntav väline joondumine „Sõrmuste isanda“ Gollumi järgi – miimika, kehalised väljendusvahendid ja kõnemaneer toovad meelde tolle teise fantaasiategelase. Ja nii, olles väliste võtete kaudu kinni Gollumi tegelaskujus, ei jaksa pealispinnast sügavamale vaadata, Calibani kogu tema karakteri mitmeplaanilisuses näha – ikka kipub ta jääma filmi-Gollumi lavaliseks teisenduseks. Arieli (Lauli Otsar) ja tema kaaslaste paindlik liikumine lisab etendusse muidu vajaka jäävat õhulisust ja ebamaisust.

Kui materjali jõukohasuse ja rollidega hakkamasaamise kohta pole ka tervikuna midagi paha öelda, siis Ott Raidmets Prospero keskses rollis lahendab ja vahendab osa väga nauditavalt. On tal ju ka mõjule pääsemiseks ja publiku kõnetamiseks kõige rikkamalt võimalusi – just temaga seoses võib mõtiskleda maagia olemuse ja inimese positsiooni üle teiste jõudude keskel; võib arutleda inimese iseseisvuse ja sõltuvuse üle; võib mõelda vaenu, vihkamise ja andestamise peale või armastuse ootamatu, seletamatu ja kangekaelse kompromissituse peale. Raidmets saab ootamatult hästi hakkama tütre üksinda üles kasvatanud isa ebakindluse esitamisega, kui on aeg oma lapsele iseseisvus ja vabadus anda. Tõreda ja karmi pealispinna alt kumab läbi haprust, kahtlusi, kindlusetust, kas ta on suutnud olla selline mees ja selline isa nagu soovinuks. Sama dünaamika töötab ka suhetes Arieliga – võimsa maagina Prospero küll käsutab ja kasutab haldjate teeneid ja ometi aimub Arieli käitumisest ja tema kõnelustest Prosperoga, et ehkki sunnitud teenistusse, ei ole ta allaheitlik ega alandunud, vaid omab isegi teenija positsioonis mingit raskesti määratletavat võimu hertsogi üle. Just see praktilise maagi ja tõelise, loomupärase maagilisuse, Prospero ja Arieli dünaamika toob lavastusse intriigi ja sädet.

Kokkuvõttes on lavakate „Torm“ tore, kenasti tehtud ja publiku ette toodud lavastus. Aga natuke liiga hillitsetud ja korralik – bakalaureusetöödes võiks kasutada veel eksisteerivat võimalust mitte kõike mitte päris õigesti ja perfektselt teha, võimalust natuke tormata ja tungelda ja unenägudes hõljuda.

W. Shakespeare „Torm“

Tõlkijad: Jaan Kross ja Peeter Volkonski

Lavastajad: Peeter Raudsepp, Katariina Unt, Laura Kalle. Kunstnikud: Maret Kukkur ja Katariina Unt. Koreograaf: Rauno Zubko. Muusikalised kujundajad: Laura Kalle ja Karl Koppelmaa. Valguskunstnik: Sander Põllu. Tehnilised lahendused: Raul Õispuu.

Osades: Ott Raidmets (Prospero), Ester Kuntu (Miranda), Markus Habakukk (Caliban), Lauli Otsar (Ariel), Karl Koppelmaa (Alonso), Mehis Pihla (Ferdinand), Risto Vaidla (Sebastian), Christopher Rajaveer (Gonzalo), Karmo Nigula (Antonio), Jürgen Gansen (Trinculo), Karl Laumets (Stephano)

Esietendus 6. novembril 2014. Nähtud etendus 27. veebruaril 2015 Hobuveskis.