Popi ja Huhuu

Fr. Tuglase samanimelise novelli järgi. Lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes. Osades: Ain Lutsepp, Tiit Sukk, Taavi Teplenkov. Esietendus aastal 2000, salvestatud 2003. Etv varasalvest vaadatud 27.09.2009.

“Popi ja Huhuu”

Nimetatud novelliga seostuvad minul täiesti negatiivsed emotsioonid. Esiteks, sest respekteerin Tuglast küll kriitiku ja esseistina, aga tema ilukirjanduslik stiil on mulle ebasümpaatne. Teiseks, sest keskkoolis seda novelli lugedes olid tajud teravad ja kaastunne Popi vastu nii suur, et mul oli seda lugedes suisa füüsiliselt halb olla. Eelnevast tulenevalt – ehkki materjal tõotas põnevaid osatäitmisi –  mõtlesin väga hoolega järele, kas mul ikka on vaja seda etendust vaadata. Uudishimu sai võitu. Õnneks.

Tegu on suurepärase salvestusega. Draamateatri väike saal on juba iseenesest intiimne, meisterlik kaameratöö loob illusiooni stuudiost ja seega telelavastusest. Üldplaanid vahetuvad lähikaadritega sujuvalt ja täpselt õigetel hetkedel, et näitlejate miimika peensusedki jäädvustada ja vaatajani tuua. Kaadris on ainult ja eranditult lavaruum, distants on kadunud ja tekib tunne, et teleri/arvutiekraani vahendusel vaatamegi otse sellesse ruumi, kus Popi ja Huhuu tegutsevad.

Ja veel millisesse ruumi! Lavastuskunstnik Pille Jänes on lähtunud Tuglase enese märkusest, et novelli idee sündis Louvre’is Madalmaade kunsti imetledes. Seinal ripub detail – ja äärmiselt kõnekas detail –  nimetatud piirkonna barokkkunsti meistri Jan Vermeer van Delfti teosest “Kunstnik oma ateljees”. Kuldne valgus, mis helgib ja võimendub vasksetel kateldel ja kopsikutel, oleks kui laenatud Rembrandti töödest või üldisemalt vanadelt, kollakaks-piimjaks tõmbunud lakikihiga maalidelt. Barokile vihjavatele detailidele vaatamata mõjus interjöör tervikuna pigem (stereotüüpse?) renessansiharitlase eluruumina – pigem lakooniline, viidetega omaniku haritusele (raamatud, gloobus). Miskipärast meenusid Düreri “Melanoolia” ja “Püha Hieronymus”.

Võrreldes novelliga, kus sündmusi antakse edasi läbi Popi mõtete ja emotsioonide, on Pedajase lavastuse lähenemine neutraalsem ja tegelased võrdsemad. Üks kandvamaid ja traagilisemaid momente Tuglase novellis – Popi hakkab Huhuud tunnistama uue Isandana – ei ole lavastamises rõhutamist leidnud – ehk just selle pärast oli lavastuse jälgimine vähem valulik. Kui novellist ei suuda ma meenutada midagi koomikale, olgu või tragikoomikale, ligilähedastki, siis Pedajase lavastust vaadates sai mõneski kohas mõnusalt muiata. Küsimus ja rõhuasetus ei ole siin niivõrd allumises kui kommunikatsiooniprobleemides ja erinevate (temperamentide/kommetega) indiviidide kooseksisteerimise raskustes. Vastuse leiab ka küsimus, miks teatud seltskondades idealiseeritud ja romantiseeritud (pole sellest patust isegi päris puhas) anarhism reaalselt ei toimiks – (inimkonnas) ei olda valmis nii suureks vabaduseks, vastutusvõime ei jõua järgi ja lõpp oleks sisuliselt samasugune kui Popi ja Huhuu oma.

Sukk ja Teplenkov teevad täiesti sõnatud (mis on alguses natuke harjumatu), kuid absoluutselt võrratud osatäitmised.

Huhuu on uudishimulik, samas kiiresti tüdinev, füüsiliselt aktiivne aga vaimult laisk, edev, hea jäljendaja. Tema Isanda riiete proovimine ja köhimine on pigem kergemeelne lõbustus, kui püüe samastuda ja koera endale allutada (erinevalt novellist meelde jäänule). Mõned mõnusad karakteersed žestid nagu kukla sügamine ja suurepärane miimika (lõug uhkelt ees). Isegi Suka füüsis näib selleks tormamiseks ja turnimiseks sobivat, himu ja tüdimus peegelduvad silmavaates ja vahelduvad sekundi murdosa jooksul.

Popi kiire-kiire klõbistamine põrandakividel, oma asjade valvamine ja nende eest hoolitsemine, tormamine nii et kurvis vibama võtab, unes jooksmine ja parfüümi peale aevastamine on kõik väga tabavad võtted ühe taksikoera kujutamisel. Popi karakterisse kuuluvad korraarmastus ja korralikkus tulevad väga armsalt esile vesti sirgu tõmbamises ja juuste silumises – väga muhedalt ja sidusalt ühinevad siin ja mujalgi koera ja inimese iseloomuomadused ja maneerid. Ja millised suured ümmargused tumedad avalad silmad!

Lavastuse kõige nukram, samas kõige imelisem stseen näitab Popit mahedas, otsekui läbi vitraažide langevas õhtuvalguses põlvitamas  ja maali vaatamas. Vaatamas Vermeeri maali, mis kujutab vaataja poole selja keeranud kunstnikku – ilmne assotsiatsioon Peremehega, kes on tahtlikult või tahtmatult oma hoolealustele selja pööranud ehk lahkunud. Kiriklikuna mõjuv muusika rõhutab stseeni pühalikkust, Popi pühendumuse sügavust. Napp, kuid uskumatult kaunis ja liigutav stseen.

Sümboolsemaid on stseen purjus Popi ja Huhuuga, kes üritavad maailma mitte küll parandada, aga kõike kuardile saata (nagu paljud köögilaua ja viinapitsi taga) gloobust aknast välja visates. Gloobus jääb viskamata ja mõne hetke kannab kogu maailma raskust õbluke Popi. Maakera toetatakse lõpuks supipajasse, kus see omapäi keerlema jääb, kui Huhuu ja Popi juba uimaunne vajunud on. Järgmisel hommikul on maakera muidugi risti tee peal ees ja jalus 😛 – milline irooniline allegooria!

Omaette imetlust väärib kummagi näitleja rollisoorituse kõrval nende koosmäng, milles on täpsust ja lusti, aga samavõrra ka materjali ühist läbitunnetatust ja teineteisemõistmist.

Kohati valus, vahepeal lõbus, aga läbivalt ilusat näitlejatööd pakkuv etendus.

kas te saaksite, palun, oodata…

26. september. Eesti Draamateater. Väike saal. Becky Mode, Priit Pedajas, Riina Degtjarenko.

Ja loomulikult Taavi Teplenkov.

Mis muud, kui “Kõik on täis”.

Läksin etendust vaatama vastuoluliste kommentaaride pagasiga ning kõrgete ootustega – Teplenkov on rollidega “Voldemaris”, “Lõputus kohvijoomises” ja, üllatus-üllatus, “Õnne 13-s” jätnud väga sümpaatse ja anderikka mulje. Ei pidanud nähtus pettuma seegi kord.

Lugu viib eksklusiivse restorani telgitagustesse, kus näitlejaks õppinud Sam teenib leiba reserveeringuid vastu võttes ja ülemuse kapriise täites. Lakkamatult helisev telefon, pidurdamatu nõudmiste ja pretensioonide tulv. Mure prooviesinemise ja jõulunädala graafiku pärast. Kollased post-it kleepsud ja kaos.

Ligi 40 rolli restorani töötajatest Barbara Streisandini x üks näitleja laval x peaaegu poolteist tundi = karakterite tulevärk.

Ühelt karakterilt teisele vahetumise kiirus ja täpsus on imetlusväärsed! Sellise teen-ise-kõiki-hääli-ja-nägusid-one-man-show puhul on oht muutuda võtetes üheplaaniliseks ja halvemal juhul  labasekski. Teplenkov suudab kõik eripalgelised karakterid luua pigem nappide vahenditega ja liialdustesse kaldumata. Võrdselt teravmeelselt on parodeeritud nii 85-aastane prouake kui näitleja omaealised mehed (viimaseid olevat näitleja sõnutsi kõige raskem huumorivõtmes kujutada).Eredamalt jäid karakteritest meelde prantslasest maitre d’ (võrratu arrogantsusnoot) ja Naomi assistent( kiisuke!:P).

Lugu pole muidugi teab mis keeruline ega intellektuaalne. Ka karakterid on küllalt stereotüüpsed. Kui lavastusele on ette heidetud tegelaste võõrapärasust ja tundmatust, siis mind see ei häirinud – pole ju erilist vahet, mis nime vip kannab, kui on igast silbist ja intonatsioonist aru saada kuivõrd tähtsaks ta ennast peab. Nii et ses osas on “Kõik on täis” suhteliselt universaalne. Haaravaks muudabki selle loo ehk just igapäevasus ja tuttavlikkus, elulisus. Minule tulid igatahes meelde kõik need korrad, kui telefon heliseb vahet pidamata, kohvi joomiseks leidub hetk alles siis, kui kohv ammugi külmaks läinud ja ülemusel on vaja oma küsimusele vastust nüüd ja kohe (toast to jobs that pay the rent). Võimalik, et minu jaoks töötaski lavastus just läbi nende nii tuttavate olukordade ja emotsioonide. Muidugi oli naljakas, aga halenukralt naljakas – nagu elus sageli. Rohkem kui korra avastasin end saalis mitte publikuga kaasa naermas, vaid kaastundest ohkamas. Ja olen rahul (natuke naiivse ja liiga ilusa) lõpplahendusega, mis lubab Samil jõuludeks isa juurde minna ja kauaoodatud näitlejatöö saamist eeldada.

Kuigi “Kõik on täis” puhul on tegu igati korraliku, kõrgel tasemel tehtud meelelahutusega, mis kahtlemata esitab näitleja meisterlikkusele teatud aspektides kõrged nõudmised, tundub mulle see tükk ressursside raiskamisena. Teplenkov vääriks ammugi kandvat osa mõnes psühholoogiliselt mitmeplaanilises (klassikalises) draamas – ta on selleks suurepärases vormis. Loodan väga, et teda õnnestub mõnes sellises rollis peagi näha.

mõõga ja mantliga

18. september. Rahvusooper Estonia. David Nixoni ballett Malcolm Arnoldi muusikale “Kolm musketäri”.

Dirigent: Mihhail Gerts. Osades: Sergei Upkin (d’Artagnan), Jegor Zdor (Athos), Aleksandr Prigorovski (Porthos), Andrei Mihnevitš (Aramis), Eve Andre (Constance), Marika Muiste (Mileedi), Nanae Maruyama (kuninganna Anna) jt.

Kuuldes, et Dumas vanema ajalooline romaan on balletivormi valatud oli esimene mõte, et seda etendust on ilmselt kolm vaatust ja vähemalt kolm tundi (mõtlemata sellega midagi negatiivset, lihtsalt seda, et seda kõike on palju). Tegelikult kestab “Kolm musketäri” veidi üle 2 tunni ja saab läbi just siis, kui tahaks seda suurejoonelisust ja põnevust veel tükk aega nautida.

Etenduse kavas olevas intervjuus D. Nixoniga tunnistab koreograaf, et raamatutruudus pole selle lavastuse puhul olnudki eesmärk. Dumas’lt on David Drew stsenaariumisse laenatud tegelased ja tegevusliinid, loo üldised arengujooned ja kulminatsioonihetked; rõhk on tegelaste isikupäral ja säravusel ning romantiliste-võitluslike-humoorikate stseenide kontrastil ja vaheldumisel. Andunud musketäride fännina lootsin ja ootasin romaanist täpsemat kinnipidamist. Arusaadav, et 2 tunni jooksul 600+ lehekülge seiklusi laval ei kujuta, sestap ka pisike pettumus, et võinuks siis ju pikema ja faabula osas tihedama lavastuse luua. Kõik see, mida autorid oma sõnutsi lavale tahtsid tuua – värvikad tegelased, romantika, põnevus – on ometi olemas ja mõnusa huumoriga meelelahutusena täidab lavastus oma koha igati.

Lavakujundus võlub, üllatab ja hämmastab. Lihtne kassettidega tahveldis muutub ekraanide ja liigutatavate kulisside abil linnaväljakuks ja Tema Majesteedi kuninganna  luksuslikuks salongiks. Ei mingit markeerimist ega tinglikkust – kui stseen näeb ette ratsutamist, siis on tagalavale ehitatud üleelusuurused liikuvate peadega mänguhobused, kui lugu näeb ette laevaga põgenemist, siis on laval suure purjelaeva ahter, mis paremale kulisside varju liigub. Interjöörid on rikkalikud ja maaililised; kui draamaetenduse puhul hindan pigem lakoonilisust, siis ooperis ja balletis hindan kõrgelt dekoratsiooni külluslikkust, detailirikkust. Fantaasiarikas kujundus rõhutab loo muinasjutulisust, viib tagasi lapsepõlve, mil musketäre lugedes kõiki neid losse ja seiklusi ette kujutatud sai. Vaheldusrikas ja muutuv lavakujundus lisab sündmustele veelgi hoogu, paiskab tegelased seikluste virrvarri ja paneb tahes tahmatult kogu hingest kaasa elama.

Arnoldi muusika kõlab kohati harjumatult – mõnikord pigem filmilikult, vahel balletivormile sobimatult. Hetketi tekib konflikt muusika ja tantsu vahel – liigutused ja koreograafia ning muusika ei haaku omavahel, tekib tunne nagu oleksid tantsunumbrid välja töötatud muusikast eraldi ning nüüd neid esitades näivad tantsijad nagu vaakumisse jäänud. Samas on stseene, kus muusika ja liikumine väga orgaanilise terviku moodustavad – näiteks rahvalikumad-robustsemad rütmid ja meloodiad pesunaiste stseenides. Humoorikas-jaburalt mõjus kleiti riietetud kuninga tantsunumber, kõige jõulisem ja karakterite tasandil läbitunnetatum oli Mileedi ja Buckinghami duett teises vaatuses.

“Kolm musketäri” esitab tantsijate näitlejameisterlikkusele oluliselt kõrgemad nõudmised kui balleti puhul tavaline. Karakteri iseloomulikke jooni tuleb edasi anda mitte ainult tantsulises liikumises, vaid ka iga pisema žesti ja miimikaga. Et tegevusmöllus mitte “oma nägu” kaotada, peab sisseelamine tegelaskujusse olema oluliselt suurem, kui klassikalise balletietenduse puhul. Rõõm tõdeda, et valdavalt said tegelased sellega väga hästi hakkama – särava rollisoorituse tegi Maigret Peetson proua Bonacieuxna ja Jegor Zdor, kes veel etenduse lõppedes kummardama tulles heitis juuksetuka tagasi musketärliku galantse liigutusega.

Kui mõõgaterade metalli ehtsad kõlksud ja kohati veidi kummalised, mitte kõige harjumuspärased meloodiakäigud kõrvale jätta, siis sobiks “Kolm musketäri” ka väikestele inimestele teatri tutvustamiseks (kui tervet ei jaksa siis kas või pool) – tegevus on tempokas, laval loodud maailm värviline ja lummav. Tekitas vastupandamatu soovi kohustused ja erialane kirjandus kõrvale heita ja jällekord musketäride maailma sukelduda.

lihtsuse võlu ja valu

14. september. Eesti Draamateatri suur saal. Viljandi Ugala külalisetendus “Börs ja börsitar”.

Lavastaja: Ott Aardam. Kunstnik: Jaanus Laagriküll. Osades: Hilje Murel, Andres Tabun, Tanel Ingi, Juss Haasma, Kadri Lepp, Jaanus Kask, Vilma Luik, Arvo Raimo, Kata-Riina luide, Luule Komissarov.

Ott Aardam on vastu võtnud (õigemini küll ise endale seadnud) tõsise väljakutse – tuua lavastajadebüüdina püünele esimene endakirjutatud näidend! Eks helgeid õnnestumishetki, aga ka kitsaskohti ole nii näitekirjaniku kui lavastajatöös. Kokkuvõttes on siiski sündinud (salongi)komöödia, kus salonglikkust on väha, komöödiat see-eest parasjagu.

Jaanus Laagrikülli lavakujundus on traditsiooniline – värviliste ustega dekoratsioon moodustab lava tagumise seina andes näitlejatele palju võimalusi tulekuks-minekuks. Ajalehtedega kaetud sein ja isevärvi uksed meeldisid seejuures väga. Lava keskele paigutatud kuulutustebüroo kiosk on loo sidususe kohalt küll oluline (saavad ju sealtkaudu alguse värvikad tragikoomilised kohtingud ning Sille ja Jasperi kohtumine), aga minu jaoks katkestas see lavaruumi ja jagas lava liiga konkreetselt ja ühemõtteliselt. Natuke liiga palju ja liiga kirevaid asju ja vidinaid oli kahel pool kulissidena kujutatud ühikatoas ja Sille elamises. Kui isiklikus elus pooldan kahel käel tõdemust “mida rohkem, seda uhkem”, siis lavakujunduse puhul loob esemete vähesus tihti šikima mulje. Praegu tunduski asju laval natuke liiast ja mulje oli pisut odavavõitu.

Lavastaja Aardam on intervjuus tunnistanud, et lavastuse sketšidest koosnemine oli algusest peale teada. Üksikute pildikeste lavale toomine annab võimaluse kujutada mitmeid värvikaid, natuke utreeritud, aga muidu otse elust maha kirjutatud inimtüüpe. Näitlejad teevad siin võluvaid väikesi humoorikaid rolle. Selgest mängulustist ja -hoost hoolimata hakkab etendus esimese vaatus lõpu poole minu jaoks natuke venima. Teises vaatuses püsib tempo stabiilsemana.

Teema on eluline ja igapäevane – üksiolek ja partneri otsimine, raha võim ja tähtsus, oma tee leidmine. Igapäevasus ei muuda neid teemasid lihtsaks, aga “Börsis ja börsitaris” mõjub teemade käsitlus liiga lihtsustatult. Aga kui üks asi on väga lihtne, siis see peab olema väga täpne, et head muljet jätta. Lihtne võib olla geniaalne, aga selleni jõudmiseks peab olema materjal väga hästi läbi töötatud. “Börsis ja börsitaris” jäi mulje, et lihtsuse tingis mitte niivõrd läbi töötamine, kui teemade pealmise kihistuse kasutamine. Lavastuse koduleht ütleb, et tegu on “lõbusa looga tõsistest asjadest”, minule jäi kõlama pigem iseloomustuse esimene pool. Ja tõesti, rõkkavalt naerma ei aja, aga muie on suul peaaegu lakkamatult. Kirjanik Aardamil on täpset silma ja elutervet vahedat sulge, et värvikaid karaktereid esile manada. Faabula – Sille ja Jasperi teineteiseni jõudmine – , millele sketšid laiema taustsüsteemi looma peaksid, jääb nõrgaks ja ebausutavaks. Võimalik, et seda muljet võimandavad just väga tugevalt esitatud sketšid.

Kui tekst ja lavastus ei ole ka päris täistabamused, on alati võimalus, et ära võluvad näitlejad oma mänguga. Nii seegi kord. Andres Tabun näitab end suurepärase koomikanärviga näitlejana. Tema professor Vare ja karaookemees Rauns on mõlemad karakteersed ja elutruud. Ka seal, kus oht labaseks muutuda on kõige suurem, suudab Tabun karaookemeest kehastada nii, et olukorda ja karakteritesse seguneb kibemagusaid tragikoomilisi noote (Ruts Baumani sõnade kohaselt “nali naljaks, tegelikult on asi kuradi tõsine”). Otse loomulikult valdab koomilist traagikat ja traagilist koomikat Luule Komissarov. Ikka ja jälle hämmastab, milline vägi tema mängus on – Luul nagu ei teegi laval midagi, aga paneb vaatama, jälgima  ja kaasa elama. Kata-Riina Luide noore ema rollis oli groteski kalduvalt “peast rase” ja minu jaoks nii laval kui elus kõige raskemini talutav karakter – lastega töötanud inimesena mõtlen mõningase hirmuga, kuidas ja milliseks sellised emad oma last kasvatavad, kui see kerge emainfantiilsus lapse kasvades üle ei peakski minema!

Etenduse tõeline päiksekiir oli aga Hilje Murel 30-aastase kuulutustebörsi haldaja rollis. Mäletan Murelit luulekavast “Arbujad”, kus tema ja kogu ülejäänud naisosatäitjad paraja pettumuse valmistasid. “Börsis ja börsitaris” Hilje särab, ta on just selline tüdruk, kes on kogu aeg tubli ja hea olnud ja traditsioonilisi väärtusi otsinud, kes üksi olla ei oska ega taha. Hilje Mureli mängus on kõike parasjagu – kui Sille valab laval pisaraid, siis ei hakka publikuna piinlik, sest stseen toimib loomulikuna ega mõju võltsilt. Väga ilus ja südamlik, ühtlasi Sillet vast kõige rohkem iseloomustav, on esimene kohtumine maamees Juhaniga, kui Sille ütleb, et mees on veel oma lahkunud naisesse kiindunud ja Sille ei saa seda kohta üle võtta. Juss Haasma teise peaosalise Jasperi rollis mõjus Mureli kõrval halli ja tavalisena. Eks see tegelaskuju oli ka selline natuke äpu noor mees oma rahaliste ja eksistentsiaalsete heitlustega.

“Börsi ja börsitari” vaatamine ei ole kindlasti maha visatud raha ega aeg. Meelde jääb ja meeldiv oli ennekõike näitlejatööde tõttu. Korralik keskmine algus, nüüd jääb oodata arengut ja avastusi.

inimesed ja iguaanid Mehhiko öös

10. september 2009. Lavastus “Iguaani öö” (Tennessee Williams) Linnateatri Taevalaval.

Lavastaja: Ingo Normet. Kunstnik: Iir Hermeliin. Osades: Anne Reemann, Rain Simmul, Piret Kalda, Ago Roo, Priit Võigemast, Alo Kõrve, Mart Toome, Ene Järvis, Liis Proode, Andres Ots.

Roninud mööda treppi Taevalavale on tunne nagu oleks jõudnud Mehhiko kuuma ja niiskesse öösse. Rammestavat kuumust ja sensuaalsust võib suisa füüsiliselt tajuda. Vastuolulisi kommentaare teeninud lavakujundus plastikust džungli, võrkkiige ja helmeskardinatega võib ju mõne kriitiku arvates olla võltsilt illusionistlik ja vanamoodne, minule meenus aga kohe tolliametnik Rousseau “Unenägu”. Õlgkübarate ja kirjude särkidega kerge- ja rõõmsameelsed hotellipoisid (Võigemast ja Kõrve) süvendavad tunnet maailmast, kus aeg on veniv ja läila nagu rummikookos ning lopsaka looduse rüpes on õht tiine raugest kirest. Hingematva vaatega võõrastemaja Costa Verde kui viimane kants, kus hedonistlikult tiksudes maailma lõppu oodata.

Rain Simmul teeb nauditava osatäitmise kirikust ära aetud preester Shannonina, kes püüab iseenda ja oma kollide eest põgeneda giidina turismigruppe mööda maailma saates, kuid langeb ikka ja jälle noorte naiste, alkoholi ja omaenese hirmude kütkeisse. Rõõmsameelne ja heas mõttes lihalik võõrastemajapidajanna Maxine (Reemann) võtaks Shannoni hea meelega enda ellu ja voodisse. Uusi perspektiive ja ehk ka mõningat kergendust toob Shannonile võõrastemajja sattuv kunstnik Hannah (Piret Kalda). See on lugu üksindusest ja üksildusest, millest viimane võib olla meie pärisosa ka kellegagi voodit jagades, aga esimene ei pruugi meisse puutuda ka mitte üksi läbi elu kõndides.

Simmuli usutavus, jõulisus ja läbitunnetatus karakterites, mille oluliseks märksõnadeks on usk, usklikkus, lootus ja lunastus, peitub ilmselt tema enda religioosses minevikus. Närvivapustuse äärel oleva Shannoni kuju on meisterlikult esitatud kogu ulatuses jõhkrusest ja joobumusest abituse ja alandlikkuseni. Teistsugune pinge tekib stseenides kunstnik Hannah’iga, nagu kerkiks esile mälestus mingist kaugest teistmoodi inimlikkusest ja olemas olemise võimalikkusest.

Isiklikult pean Piret Kalda rollisooritust selle lavastuse meeldejäävaimaks. Terava ja peene koomilise närviga Kalda loob siin hoopis eeterliku, renessanssmadonnaliku kuju, kelles ühinevad pehmus ja iseseisvus, traagika ja maailmaga leppimine ning suur rahu. Kalda ei lange kordagi rollist välja, iga viimane kui sõna ja liigutus on esitatud läbi mõeldud ja tunnetatud peenuse, samas loomulikkusega. Näitlejanna on ilmselgelt tippvormis, mis paneb lootma, et seda märkavad ka lavastajad ja annavad Kaldale rohkem tõsiseid kandvaid osi.

Laval viibimist ja “sutsakate” tegemist paistavad kogu ihu ja hingega nautivat Võigemast ja Kõrve – neist õhkub sellist mängulusti, et rõõm vaadata. Anne Reemanni Maxine mõjub natuke lihtsustatuna. Ka ei suutnud ma märgata mingeid erilisi näitlejameisterlikkuse ilminguid Reemanni mängus.

Linnateatri etenduste üldine väga kõrge tase ei luba “Iguaani ööst” rääkida kui millestki erakordsest. tegu on siiski väga hea lavastuse ja võrratute rollisooritustega, mis kindlasti väärivad vaatamist. Ja nii nagu näitlejate puhul on vähe väga säravaid, aga oluline on arendada tugevat keskmist, on ka selle etendusega – väga tugev keskmine Linnateatri lavastus.

kvantiteet versus kvaliteet?

11. september 2009. ETV. NO teatri lavastuse “GEP” salvestus.

Lavastaja on Tiit Ojasoo, kunstnik Ene-Liis Semper. Osades Rasmus Kaljujärv, Sergo Vares, Gert Raudsep, Inga Salurand, Jaak Prints, Mirtel Pohla, Elina Reinold (külalisena), Tiit Ojasoo, Andres Mähar, Risto Kübar ja Tambet Tuisk.

Lugenud mitmeid kiitvaid – et mitte öelda ülistavaid – kommentaare NO teatri noore kollektiivi, jõulise lähenemise ja värskete lavastuslike võtete kohta, ootasin midagi tõeliselt rabavat ja raputavat. Näha sain häid osatäitmisi korralikult (klassikaliselt?) läbikomponeeritud lavastuses, mis suutis hämmastada ja üllatada ainult oma nõrga, pealiskaudelt käsitletud sisuga.

Lavastuslikult on etendus väga hästi komponeeritud. Tekst ja laulud, millest viimased kannavad väga tugevat emotsionaalset laengut,  moodustavad sidusa terviku. Hästi on seatud liikumine nii tantsunumbrites kui meeste “kuiva trenni” stseenis. Väga armas oli stseen, kus arutatakse, kes saab kelle lastele kuhu järele minna ja kontserdi linti võtta 🙂 Loo kulgemiseks on valitud õige tempo, mis pisut ehk hakkab venima vaid ärimeeste stseenis. Napp rahvalikus materjalis lahendatud lavakujundus, millega haakuvad hästi näitlejate kantavad erinevate Eesti piirkondade rahvariided, mis on küll väga efektsed nii loo idee kui tasakaaluka puitdekoratsiooni taustal (kanti ju värvilisi kostüüme silma torkamise eesmärgil juba keskaegses teatris), aga rõhutamaks veelgi, et rahvuse jätkusuutlikuse pärast muretsevad siin loos noored moodsad inimesed, mõjunuks ehk hästi ka ainult rahvariidedetailide või ümbertöötluste kasutamine – vähenenuks küll teatraalne efekt, aga tugevnenuks reaalsuse ja samastumise aspekt.

Nähtu põhjal märkasin ja hakkasin väga hindama Sergo Varese puhast ja selget diktsiooni ning jõulist hääletämbrit. Oleks põnev teda näha mõnes tekstiliselt ja täpsuselt nõudlikus klassikalavastuses. Emotsionaalsete finesside poolest oli tähelepanuväärne Jaak Prints. Temast õhkuv teatav pehmus ja empaatilisus viisid mõttele, et Prints võiks huvitavalt ja geniaalselt kehastada vürst Mõškinit. Tambet Tuisku tahaks näha mahukamates ja kandvamates rollides. Naisosatäitjad mõjusid kõik sümpaatselt, eredamalt jääb meelde ehk Elina Reinold emadust puudutava jõulise monoloogiga.

Lugu: seltskond mehi otsustab eesti rahvust väljasuremisest päästa võimalikult palju lapsi tehes. Idee: mis on viinud Eesti ühiskonna tasemele, kus lapsi sünnib vähe – majanduslikud olud, sotsiaalsed tingimused, kindlustunde puudumine? Need on 2 tasandit, mille mina olen võimeline lavastusest välja lugema – tegu on sotsiaal-kriitilise, kergelt eneseiroonilise  teatriga, mis lahkab iibe küsimust ning puudutab rahvuse ideed ja selle 19. sajandil sündinud mõiste võimalikkust ja vajalikkust 21. sajandil. Aga peamiselt käib jutt ikka selle üle, et on vaja rohkem lapsi TEHA. Aga kasvatada? Laps valmis teha on suhteliselt lihtne – sellest lapsest EESTLASE kasvatamine on palju pikemaajalisem ja nõudlikum protsess. Me võime rääkida vere kutsest või geneetilisest mälust, aga imikul ei ole rahvustunnet – see kujuneb ikka kasvatusega, nii perekondliku kui ühiskondlikuga. Teatav kriitiline arvukus on muidugi oluline, aga peamine probleem pole mitte selles, et eestlased ei saa lapsi, vaid et Eestis elab liiga palju neid, kes oma lastest eestlasi EI KASVATA (neid leidub kahjuks üha rohkem ka eestlaste endi seas). Just seda, kogu eestluse püsimise sügavamat probleemi, etendus ei kajasta. Rasmus Kaljujärve suuts kõlavad küll sõnad “miks te siis ära ei lähe”, aga noored mehed jätkavad rõõmsameelselt vestlust umbkeelsete pr-inimestega kobavas vene keeles – ma südamest loodan, et autorid mõtlesid seda stseeni kriitikava eestlaste endi käitumise aadressil ja sama südamest loodan, et “GEP”i näinud publik mõistis, kui taunimisväärne säärane käitumine on.

On loomulik, et kunstis võimendatakse probleemi. On sama loomulik, et keerukate ja komplekssete valupunktide kõik aspektid ja käsitlused ei mahu lavastuse formaati ära. Ma lepiksin selle kõigega, kui ma näeksin või vähemasti aimaksin, et tegijad ise on teema sügavamalt läbi mõelnud, kui see lavale seatud on. “GEP”i puhul ma seda paraku ei tunne, ei taju, et loojatel-tegijatel oleks veel sügavamaid välja ütlemata ja mängimata ideid. Ma väga loodan, et see mulje on petlik, et ma eksin.

arbuusimekiga naivism

8. september 2009. Linnateater. “Arbuusisuhkrus”. Lavastaja:Jaanus Rohumaa. Kunstnik: Aime Unt. Osades: I. Ojari, M. Schmidt, K. Teetamm, A. Aadli, M. Tabor, A. Ermel, V. Tubin, T. Lamp, M.M. Rohumaa.

A nagu arbuusisuhkur. Nagu armastus. Nagu anarhia.

Muinasjutt täiskasvanutele.

Dramaturg (Maria Lee Liivak) ja lavastaja on jäänud väga truuks Richard Brautigani tekstile ning vältinud omapoolsete tõlgenduste ja tähenduste lavastusse kodeerimist. Millest on natuke kahju, sest mida raamatu autor oma tekstiga täpselt öelda tahtis, ei tea ilmselt keegi ja küsida pole ka enam kellegi käest. Mida mina seda lugu lugedes mõelnud olen, tean ise ka. Nii olekski ju lavastust vaadates põnev aimu saada, kuidas ja mida Brautigani tekstist enda jaoks on leidnud ja väärtustanud lavastuse loojad.

Lavastust jälgides leidsin enda meelest Brautigani stiilile kunstiajaloolise ekvivalendi – naivism. Kohatult selged ja segamata värvid, ühesed ja üheplaanilised inimesed, lapseliku käe ja loogikaga komponeeritud stseenid. Sarnase naiivsusega rullub tekst ja käituvad tegelased. Siinkohal märgin ära Külli Teetamme rollisoorituse – Pauline roll on esimene (loodetavasti mitte siiski viimane), kuhu Teetamm minu meelest sobib ja milles ta mulle meeldis. Tema hääletämber, intonatsioon, tema olekust õhkuv lapselikkus ja uskumatu naiivsus, mis mulle alati häirivalt on mõjunud,  olid lõpuks ometi ühes etenduses omal kohal. Väga armsalt mõjus kohmetu Fred (Andero Ermel), kes kuidagi ei suutnud lahkuda ja noori armunuid omapäi jätta.

Väga meeldis, kuidas lavastuses oli kasutatud Jutustajat (Veiko Tubin). Lisaks Mina-tegelasele lugesid mina-vormis tekstilõike veel Tubin ja Lamp (jutustajad), mis tõi iDEATHi mõistele ja Mina tegelaskujule ühe dimensiooni juurde – või õigemini võttis ja kaotas just ära, hägustas Mina (Ojari) piire. Mina tühisust ja iseloomutust rõhutasid veelgi teiste iDEATHi elanike kirjude kostüümidega vastanduvad hallis-pruunis gammas rõivad – täpselt nii hall mees Mina oligi, ülejäänud lillelastest veel tase edasi, täiuslikult lahustunud iDEATHi keskkonda. Kõige mitmeplaanilisemad on loos muidugi inBOIL(Aadli) ja Charley(Tabor). Esimene oma mässuga valitseva süsteemi vastu – mis viis ta nii kaugele?, mis pani ta iseseisvalt mõtlema ja iDEATHi mentaliteedist ära pöörduma? ja kas tema jaoks võinuks olla ka mõni muu lahendus kui enesetapp? Charley jällegi on kogu oma malbuses natuke kurja geeniuse tüüpi. Minu jaoks jäi lahtiseks, kas 1) tema elas ja tegutses samasuguses rõõmsameelses naiivsuses nagu teised tegelased või 2)sai ta iDEATHi maailma võimatusest siiski mingil määral aru, sai aru selle kogukonna ebarealistlikusest ja jaburusest ja kandis seda teadmist endas, aga mängis kaasa enda poolt koos hoitavas maailmas (oli ta ju üks vanemaid tegelasi ja juhtfiguure).

Partneri- ja grupitunnetus paistis sellel seltskonnal väga paigas olevat. Võrratud väikesed võluvad karakterrollid teeb Veiko Tubin – lihtsalt uskumatu, kui täpselt ja iseloomulikult on võimalik 4-5 lausega tegelane luua. Kõige säravamad olid ja täpsemalt joonistusid silme ette arbuusisuhkruvabriku direktori ja Mina endise õpetaja kujud. Super! Rõõm näha, et on näitlejaid, kes suudavad karakterrollides terve maailma luua ja oma osa 110% täita.

Ehkki siiralt veendunud, et lavastus ei kaotaks midagi, kui Mia Maria Rohumaad laval ei oleks, olen valmis virinast loobuma viimase stseeni eest – see, kuidas isegi maasika hammustamine Mina käsikirja lugedes pooleli jääb, mõjus ülejäänud lavastuse ja iDEATHi maailmaga suhestudes ja kontrasti luues väga reaalse ja realistlikuna. Uskumatult päris.

Olen nõus lavastaja sõnadega kavalehelt, et “me kõik oleme väsinud must-valgetest valikutest”. Musta ja valge, hea ja halva piirid on pahatihti ähmased ja üldiselt valitseb rikkalikult erinevaid halle toone. Samas olen veendunud, et olla jäägitult hea ja isetu ja rõõmus ei ole inimese loomuses, inimesel on enda (mina) kehtestamiseks vaja peegeldusi ja vastandusi, on vaja teisi. Ja on vaja neidki teisi, keda eemale tõrjuda, kellest erinemist rõhutada, sest seeläbi kinnitatakse endale rohkem iseenda olemust ja olemasolu. Võib-olla kurb ja küüniline tõdemus. Ma ei taha öelda, et see teine peaks olema (viha)vaenlane, lihtsalt inimesele on loomuomane end leida läbi vastanduste samavõrd kui läbi samastumise.  Kui pole vastandit, siis pole ka meid.

kui sa saaksid teha elus mida tahes, mida sa teeksid?

“Kaks armukest” (Two Lovers, R. James Gray. O: Gwyneth Paltrow, Vinessa Shaw, Joaquin Phoenix) on vastakaid emotsioone tekitav film – ühest küljest nagu meeldiks väga, teisalt tundub uskumatult naiivne ja nõrk

Visullaselt on lugu väga kaunilt vormistatud. Meeldib see filmi läbiv hall toon: hallid majad, hallid tänavad, piimjashall talvevalgus, hõõglampidest valgustet toad, mille nurkadesse ja diivanitagustesse jääb ometi hämarust (nagu nende tubade elanike eludessegi), must-valged fotod (mille eelistamine pole lihtsalt showoff nagu on vihjanud ühe kultuuriväljaande kriitik, vaid mida hinnatakse tänaseni näiteks kunstiteaduses, sest must-valgel pildil on kompositsioon väljendusrikkam ja kergemini loetav). Meeldis kaameratöö, see, kuidas mulle üsna aeglaselt liikuvas pildikeeles antud lugu jutustatakse.

Lugu ise ja tegelaskujud on psühholoogiliselt uskumatult pealiskaudsed ja naiivselt käsitletud. Kerge depressiooniga inimene ei teeks korduvaid enesetapukatseid, kaskmise ja raske depressiooniga inimene jällegi eemaldub seltskonnast täielikult ja alanenud libiido vaevalt et innustaks kahe naisega sebima. Jõukate ja edukate meestega on reaalses elus paraku nii, et kuigi mõned seda teevad, siis rõhuv enamus neist ei jäta noore blondiini pärast oma perekonda lõplikult maha (armukest võib muidugi pidada, aga naine ja lapsed on tagala ja osa usaldusväärsest kuvandist, mida juba niisama heast peast ei lõhuta). On väga armas, kui naine ütleb, et tahab mehe eest hoolitsed, aga on väga vähe inimesi, kes tõesti kogu elu suudaksid kellegi eest hoolitseda ja nende heaolu eest vastutada, ilma väsimata, ilma pettumata, ilma varem või hiljem süüdistusi esitamata.

Olen kohanud arvamust, et filmi lõpp on lootusrikas. Olen kohanud ka arvamust, et kurvemat lõppu annab otsida. Omajagu nii üht kui teist. Alati jääb võimalus, et vaikse hella hoole all muutub Mees taas elurõõmsamaks ja nad elavad rahulikult ja harmooniliselt elupäevade lõpuni. Alati jääb võimalus, et Naine ja Mees lasid käest selle “suure armastuse”, mis võib tuua nii õnne kui hävingut ja mis on toonud palju kirjandus- ja muusikateoseid.

Ise leian, et Mees võinuks üksi ära sõita, sõrmuse maha müüa, vanematele oma asupaigast teada anda ja natuke elu ja ilma vaadata (vähem ekstreemne – üritada kodulinnas iseseisvalt hakkama saada). Katsuda iseendaga sõbraks saada ja hakkama saada enne, kui asuda suhtesse kellegagi, kes võib küll tahta ja lubada Mehe eest hoolitseda, aga kes ju ometi isegi hoolitsust ja tähelepanu vajab.

Pealkirjas oleva küsimuse esitas Naine Mehele metroos. Kui ka kõik muu kõrvale jätta, siis ainult selle küsimuse meelde tuletamise ja  taas tõstatumise pärast tasus antud film ära vaadata.