kui sind ei ole siin, siis…

…sind ei ole olemas – see näis kehtivat eilse Koop’i kontserdi puhul. Tahtmata olla õel, kitsarinnaline või muidu iriseja mainin siiski, et jazzmuusika ja Koop ei paistnud olevat mitte kogu publiku jaoks peamine kohalolu põhjus.

Ja kui te tahate minust inimvihkajat teha, siis saatke mind baarileti äärde.

Aga nüüd siis kontserdist.

Soojenduseks Marti Tärn oma sõpradega ehk kollektiiv M.A.D. Klahvid-trummid-basskitarr. Klassikaline jazziklubi jazz, iseseisvalt sobiks hästi väiksesse saali, kus publik oleks väiksearvulisem ja lähemal ja poisid saaksid rohkem improviseerida. Parima mulje jättis (ühtlasi meenutas natuke Sooäär-Vaigla-Rubeni meeleolusid) “teepoe” lugu. Sound oli liiga terav ja külm – oleks tahtnud pehmemat, siis oleks ka bass paremini esile tulnud. Ja seda, et Tärn on hea bassimängija teame me juba eelmise aasta Jazzkaare avakontserdilt.

Kõige parem ei olnud sound ka Koop’i enda ajal. Ja ometi on pooleldi elektroonilise muusika juures just see pluss, et tahtmise korral saaks helipildi täiuslikuks sättida. Ikka see külm, ülevõimendatud kõrgetega heli, mis hakkab kõrvade peale. Võrreldes DePhazziga ei kannata Koopi sound mingit kriitikat – tasakaalust väljas, vokaal kaob ära etc. Sai kuulda nii vanu hitte kui erilist haruldust ehk uut lugu Koop’i sulest 🙂 Kauni vokalisti kõrval oli kõige haaravam jälgida vibrafonimängijat, kes sattus kohati väga hoogu, silmissse tuli natuke hullumeelne säde ja siis muudkui mängis:)

Kui kollektiivi kogu looming mahub umbes 1,5 tunni sisse ja nad on sellega maailmakuulsaks saanud, siis peavad need 1,5 tundi muusikat geniaalsed olema 🙂

Kontserdi feeling oli põnevalt nihkes. Ei olnud ülipositiivne ja pretensioonitu lustimine nagu Hi-Fly puhul. Samas oli võimas ja ekstaatiline (kas publiku tarbitud alkoholikoguse tõttu?) nagu rokkkontserdil.

Ja kõige tipuks kübar maha Villu ees, kes veab Juu Jääb’i ja Jazz Ruulerit ja organiseerib nii võrratud artistid nagu Hi-Fly ja Koop meile siia esinema 🙂

soojem? sinisem?

“Päike soojem, taevas sinisem” Tallinna Linnateatris on üks kummaline tükk.

Keskealised näitlejad kehastuvad lasteks, kõige sinna juurde kuuluvaga. Ja kohati väga hästi kehastuvad. Oleks tegelikult ebaõiglane kedagi eraldi välja tuua, sest ülesanne on keerukas ja kogu ansambel sai sellega hakkama. Aga et minu lemmikute hulka on ikka ja alati kuulunud Noormets ja Simmul siis tuleb neid ka selles kontekstis ära mainida. Piret Kalda on mänginud lastetükkides ja midagi tütarlapselikku on tas endas tänaseni. Aga naisosalistest üllatas väga usutava ja jõulise rollitäitmisega hoopis Anne Reemann. Ja kõige suurem austus Margus Taborile, kellel oli minu meelest üks keerukamaid rolle.

See etendus on naer läbi pisarate. Naer kui kaitsereaktsioon millelegi kummalisele, võõrale, millelegi, mida me ei suuda päris hästi taluda, mis hämmastab ja õõvastab.

Nostalgia ja jõhkrus, sümpaatiad ja ülekohus, erinemine ja liidriks olemine, suured ja väikesed, päris ja mängult, elu ja surm. Valatud vere võlu ja võikus. Julgus, hulljulgus ja hirm.

Meile meeldib mõelda lapsepõlvest kui millestki magus-ilusast, kui kõik oli hästi, kui polnud “tõelisi” so täiskasvanu maailma kuuluvaid probleeme. Aga nüüd on meie ees lapsepõlv, mis ei ole sugugi lüüriline ega idülliline, kus ebakõlad ja reaalsus võimenduvad tasemeni, mida me parema meelega ei meenutaks.

Eitamine kuni hetkeni, kus minevikku polegi kunagi juhtunud.

Lavastuse finaal on mõneti linnalegendilik (urban legend). Sellisena võiks selles näha omamoodi baasi filmidele a la I know what you did last summer – mineviku kuritegu tuleb tagasi painama. Võrreldes USA õudukastsenaariumiga on “Päike…” oma finaaliga palju realistlikum ja selles reaalsuses palju hirmsam – minevik jääb minevikuks, surnud on lõplikult ja igaveseks surnud ja lapsed…nemad on pragmaatilised: mida ei mäleta, seda pole olnud. See on inimlik käitumine, see on enesekaitse, aga see on ka hirmutav.

“Päike…” ei ole lavastus, mille kohta saaks otse ja üheselt öelda meeldis/ei meeldinud (viimast ehk veel kuidagi). See on eelkõige kummaline. Ja selles kummalisuses mõjuv…omamoodi.

Eraldi väärib märkimist lavakujundus. Napp, valges toonis, aga mitmeid liikumisvõimalusi ja erinevaid pilte pakkuv. Ja parim osa: paljupalju valgeid rätikuid, mida etenduse alguses alla loobitakse ja mis katavad paksu kihina kogu lavapõranda – tõeliselt kaunis ja mõjuv lahendus. Omamoodi sümboolne lumesadu, mis varjab mineviku varjud ja peaks iseloomustama lapsepõlveaja puhtust.