…et in terra.

Oma lapsepõlvemaadele väikeses Rootsi kolkakülas pöördub tagasi maailmakuulsust võitnud dirigent. Atakk on pannud teda elu ja muusika olemuse ja juurte üle järele mõtlema. Vaiksest mediteerimisest ei tule aga midagi välja, kui küla liidrid tal kirikukoori juhtima paluvad hakata ja kui seejuures lisaks oma hääle leidmisele veel paljugi tugevaid tundeid päevavalgele tulema hakkab. Lihtne lugu lihtsatest inimestest; selgelt ja ausalt, ilma efektitsemiseta lavale pandud ning just omas paatosevabas siiruses liigutav ja puhastav.

Lavastuse aluseks on Sofia Aminoffi poolt dramatiseeritud Kay Pollaki filmistsenaarium. Filmilikkust ei olegi üritatud päriselt kõrvaldada, lavastuse rütm järgib sedasama kaadrite ja stseenide vahetumise fragmentaarsust. Pöördlava on siinkohal tänuväärne abiline, võimaldades piltide vahetusi kiirelt, täpselt ja ilma abipersonali sebimise ja kolistamiseta. Liina Undi lavakujundus võtab esimese hooga hingetuks – napp, puhas, karge ja pühalik. Ma pole küll teab kui religioosne inimene, aga madonnapildid tekitavad minus alati harrast ja ülevat meeleolu. Just selline inglite koorist übritsetud madonna publikut esimesena vastu võtabki, markeerides nii vana koolimaja kui kiriklat – dirigent Danieli elupaika ja kirikhärra Stigi residentsi – kahte vastanduvat ja võitlevat poolust lavastuses. Küla kultuurimaja seinu, kus koor harjutamas käib, katavad maalingud, mis oma koloriidi, madala taeva ja avara horisondiga toovad meelde 15.-16. sajandi Madalmaade kunsti. Kasutamist leiab vaid väike osa lavaruumist, lavasügavus on elimineeritud, tegevus toimub kesk- ja kohati eeslaval. Lavaruum, nagu tegelaskujude igapäevgi, on piiratud, ahas, ent kodune. Kujundus on küll karge ja funktsionaalsusest lähtuv, aga loob lavastusele poeetilise atmosfääri – midagi eeterlikku ja inimese-ülest näib selle külakese igapäevaste intriigide ja argipäeva kohal hõljuvat.

Danieli suhtumine kirikukoori juhatamisse on vähemasti alguses kahetine: ühelt poolt sooviks ta vaikselt ja häirimatult enesesse tõmbuda ja kogu eelneva eluviisi ja tegevusega lõpparve teha; teisalt kujutab mitteprofessionaalidega töötamine endast väljakutset ja vaheldust. Ka teatav lunastuslik moment ei puudu selles nõustumises – küla harrastuskooriga tegelemine on otsekui võla kustutamine oma senise suurejoonelise elu eest, pattude andekssaamine kannatuse ja enese allaheitmise läbi. Danieli suhtumine ja suhestumine jääb ambivalentseks tegelikult etenduse lõpuni – on ta tõesti aru saanud väikese inimese väikestest rõõmudest ning seetõttu toetab mõtet minna kooride võistulaulmisele, sest see teeks tema külaelanikest koorilauljatele, kellest mitmed pole kodukülast kaugemale saanudki, heameelt; või annab ta loobumisvõidu, sest näeb, et tema moraalikõne võistlemise ja suurte linnade sära tühisusest jäävad aru saamata. Suurejooneline finaal lubab küll loota, et Daniel siiski mõistis oma lähikondsete talenti ja töötahet, aga paratamatult meenub avastseeni kirjeldus 58 täiuslikust sekundist; ideaalist, mida Daniel ilmselt ka oma kogudusekoori esitusest püüdis, ehkki on küsitav, kas viimseni lihvitud harmoonia ja kalkuleeritud täiuslikkus on üldse see, mida antud kollektiivilt nõuda.

Danieli tegevusest ei puudu ka teatav julm jumalikkus. Ta teab oma autoriteedi võimu, teab, et ta võib öelda ja panna tegema mida iganes, sest austus tema kunsti kõrguse ja tema enda saavutuste suhtes on sedavõrd suur. Ja nii ta võtabki oma autoriteedi ja rakendab külakoori jaoks täiesti uusi, harjumatuid ja osati võõristust tekitavaid vahendeid, ilmselt ka selliseid, mille praktikasse viimiseks tal professionaalsete muusikutega kunagi võimalust polnud. Ja omal vaiksel moel ta naudib seda, naudib, et lauljad on sisuliselt vaha ta käes, naudib, et ta raputab nende maailma ja nad hakkavad tema käe all avanema. Ta loob nende inimeste jaoks uue reaalsuse. Ja ühtäkki hakkab inimestele tunduma, et nende ees avanenud uus, kõiki võimalusi sisaldav reaalsus võiks laieneda kooriruumilt ka ülejäänud elule – nii tulevad päevavalgele 40 aastat varjul olnud lembesõnad, aga ka põlgus ja hirm.

Indrek Sammulile peaks Danieli roll sobima kui valatult: selles karakteris on tundlikkust ja sügavat sisemist valu, on eneseotsinguid, on ligimesearmastust. Ja annus natuke trotslikku muhedat enese- ja eluirooniat. Ning ometi ei löö Danieli tegelaskuju Sammuli esituses särama. Ma võiksin täiesti uskuda sellise karakteri motiividesse ja mõttemaailma, aga Sammuli etendusest etendusse korduvad ühed ja samad tehnilised võtted hakkavad tasapisi seda võimet tema mängitavasse karakterisse uskuda pärssima. Kui igas järgmises tegelases on natuke Andrest ja natuke Raskolnikovi ja natuke Kirsanovit, siis jääb väga vähe ruumi Daniel Dareusi või ükskõik millise järgmise tegelaskuju omanäolisusele, unikaalsusele. Sammuli mängulaad on hästi temast kui inimesest lähtuv, ta ei tee ennast rollis päriselt kellekski teiseks. Ja nii ongi korraga laval nii näitleja Sammul kui tema kehastatav tegelane kui pool näitleja Sammuli karakteritesleppi.

Teine näitleja, kes samuti ju laval mingeid enneolematuid uuendusi ei tee, on Peeter Tammearu. Ometi on tema kirgedest, hirmust ja põlgusest läbi imbunud kirikhärra Stigi tegelaskuju intrigeeriv, kaasaelamist õhutav ja karakterina omanäoline. Kitsarinnalises ja pahelises kirikuisas pole muidugi idee kui sellisena midagi novaatorlikku – sääraseid figuure leidub nii Ingmar Bergmani loomingus kui Joanne Harrise raamatus “Chocolat”. Stigi antipaatiat tekitav karakter on tegelikult väga traagiline kuju – mees, kes ilmselt parimate lootustega usku teenima hakates on usu läbi kaotanud rohkem kui võtnud. Öelda, et kitsarinnalisus ja tagurlikkus on Stigi karakteri pärisosa, tema karakteri tuum, oleks pealiskaudne. Sama palju kui muudest mõjutajatest on need omadused kujunenud välja usust, millesse teda on kasvatatud ja mille ta oma elu sisuks on võtnud. Kasin, kaine ja kalkuleeriv luteriusk on Stigilt võtnud rohkem kui tagasi andnud. Ehkki Stig ja Daniel moodustavad lavastuse kaks (võitlevat) poolust, ei ole Stigist tegelikult mingit võitlejat – ta on juba ammugi sisemiselt murtud mees.

Etenduse säravaima rolli teeb Carita Vaikjärv pastori abikaasa Ingerina. Õrnusest ja lähedusest ilma jäetud Ingeri siiras hoolivus ja sama aus kirg oma mehe suhtes, karakterile iseloomulik lootusrikkus ja haavatavus – Vaikjärv ei tee naiselikkuse ja emotsioonide diasporaa kujutamisel mingeid allahindlusi – see naine seal laval ongi Inger, tal ongi just praegu valus ja häbi, aga temas on veel palju tugevust ja hoolivust, mida jagada. Vaikjärv paistab oma rollis läbi ja lõhki sees olevat sellise sügavuse ja pühendumusega, et kui tema karakter oleks midagi muud kui tugev, ilus ja naiselikult elutark, siis võiks sedavõrd intensiivne sisseelamine suisa veidi õudne olla. Aga mäng väärib igatahes küünlaid, sest karakter on usutav ja kaasahaarav ja näitlejanna töö selle rolliga imetlusväärne.

Minu esimene mõte oli, et “Nii nagu taevas” on objektiivselt vaadeldes üsna keskpärane etendus. Õige meeleolu ja vaataja vaimse seisundi korral võib see aga (mõningates aspektides) peaaegu šedöövriks muutuda.

Kay Pollak “Nii nagu taevas”

Lavastaja Ingo Normet. Kunstnik Liina Unt. Muusikaline kujundaja: Ingo Normet, Peeter Konovalov.

Osades: Indrek Sammul (dirigent Daniel Dareus), Kata-Riina Luide (Lena), Peeter Tammearu (kirikhärra Stig), Carita Vaikjärv (pastori naine Inger), Arvi Mägi (ärimees-koorivanem), Tarvo Vridolin (Holmfrid), Triinu Meriste (endine koorijuht Siv) Kadri Lepp (Gabriella), Andres Oja (Gabriella mees Conny), Martin Mill (vaimupuudega Thore), Luule Komissarov (Olga), Margus Vaher (Erik), Kiiri Tamm (Florence), Ando Loosaar (politseinik), Enn Kose (impressario Viinis).

Nähtud gastrolletendusena Draamateatri saalis 20. september 2010.

seltsimehed, säilitagem paanika!

Sattusin Vanemuise teatri etendust “Paanika” vaatama ettevalmistamatult ja pooljuhuslikult – läksin pärast õhtusööki teatri kassast läbi, küsisin, kas õhtul mõni etendus on ja kas pileteid leidub ja leidsin ennast 15 minutit hiljem Sadamateatrist tüki algust ootamast. Täpselt selliseks juhuslikult tekkinud vaba õhtu sisustamiseks see etendus sobibki – otseselt kellelegi soovitada ei tihkaks, aga parem ikka, kui üksi hostelitoas kükitada.

Laval on kolm meest, kolm sõpra juba lapsepõlvest, koln väga erinevat karakterit, kelle senimaani enam-vähem rahulikult loksunud elu on ühel hetkel koost lagunema hakanud. Graafikadisainer Maxi (Riho Kütsar) on tema elukaaslane mõni aeg tagasi maha jätnud, misjärel mees on oma elus new age ja tae bo peatüki avanud. Lihtsa ja asise insener Leo (Raivo E. Tamm) naine on soovitanud mehel elu üle tõsiselt järele mõelda. TV saatejuht Joni (Ain Mäeots) on tõeline alfaisane, kelle tormiline karjääri- ja suhtemaailm tema üle vaikselt võimust võtma hakkab. Kolm karakterit, kolm paanikaseisundit. Sõpruse kõikumalöövad alustalad.

Esimene vaatus oma lihtsakoelise looarenduse ja üheselt esitatud karakteritega mõjub küll natuke naiivselt, aga on samas tempo ja dünaamika mõttes väga hästi paigas. Isegi paar tõeliselt naljakat stseeni leidub. Kuna loo arengud ja tüpaažide reaktsioonid on üsna etteaimatavad, taban end muigamas ja itsitamas veel enne, kui “nali” laval välja öeldud-mängitud saab. Teises vaatuses võtab maad mitte niivõrd paanika kui kaos – läheb mingiks üldiseks ägestumiseks, karjumiseks, mölluks, millel pole nagu õieti saba ega sarvi – kõigil on midagi südamel ja selle mure väljaröökimisest tuleb ainult suuremat sorti segadust. Lõpuks, tõsi, ka tegelastevaheliste suhete selgimist, aga see vahepealne amokkijooks mõjub mitte empaatiat äratavalt, vaid tüütult.

Karakterid on stereotüüpsed: maiste masinatega tegelev insener, kes oma kunstikauguses ja tundekasvatamatuses on samas lihtsale inimesele kohaselt relvitukstegevalt siiras; graafikadisainer = alternatiivne elustiil; talk show juht – egotsentriline ilusmees-alfaisane. Analüütiliselt lähenedes saan aru, et teise vaatuse paanikaolukorrad peaksid avama karakterite sinnani varjatuks jäänud tahke, aga paraku ei ole seal midagi avada: saatejuht Jonile peale vaadates on kohe näha, et ta on impulsiivne ja kirglik – mõlemat kinnitab nii käitumine naistega kui tööga otsustava lõpparve tegemine; Maxi olekus on seda otsitud ja kultiveeritud rahulikkust, mille säilitamisega inimene roppu vaeva näeb ja mis võetakse omaks pärast suurt murrangut või šokki. Siinjuures märkus Joni ja Maxi suhete kohta – kes iganes itsitab, kui Joni karjub, et vend on kuude kaupa korteris vegeteerinud, ei tea ilmselt, mida reaalselt, meditsiinilise seisundina (mitte sõnakõlksuna) tähendab depressioon. Leo tegelaskuju on ühekorraga eluterve, ignorantne ja jäägitult aus ja täpselt selliseks ta jääb ka – kas ta selle nädalakes jooksul millesti aru sai (oma olukorrast, oma rollist sõprade elude arengutes), kuhugi edasi arenes, jääb tegelikult selgusetuks.

Ühest küljest tegeleks lavastus nagu üldinimlike ja universaalsete küsimustega: edukus, armastus, üksijäämise hirm ja kõik need nähtused modernses ühiskonnas. Teisalt mõjub kogu teemaderingi käsitlus madaldatult-pisendatult; vaataja ees ei ole mitte karakterid läbi elamas universaalset ängi, vaid selle kokku pressitud peegeldusi oma individuaalsetes isiklikes neuroosides ja identiteediprobleemides. Ja kuna meil kõigil on neuroose, hirme, paanikaolukordi ja absurdseid sundkäitumisi, siis mingist küljest oleks tegu nagu ikkagi üldinimliku temaatikaga, ainult mingil Tšehhovi väikese inimese murede maailmast veel pisendatumal skaalal.

Etenduse suhtelist nõrkust pean eelkõige seotuks materjali iseloomuga, sest näitlejatöödega võis täitsa rahule jääda. Raivo E. Tamm ei leiuta muidugi Leo rollis jalgratast – neid lihtsa(meelse)te meeste rolle on tal olnud liigagi palju. Näo väänamine mulle üldiselt ei sümpatiseeri, aga Tamme rikas miimika joonib alla karakterile omast vahetust ja on seega omal kohal. Suhteliselt väike saal ja valdavalt rahulik tempo lasevad hästi mõjule pääseda Riho Kütsari tämbril. Kütsar suudab kehakeelega ühekorraga nähtaval hoida nii Maxi õpitud rahulikkust ja enesekontrolli, kui selle all pulbitsevat mahasurutud  närvilisust. Rääkimata Ain Mäeotsast, kellele elumehelik laia joonega karakter sobib lihtsalt võrratult hästi, selle esitamine näib tulevat ilma vähimagi pingutuse ja teeskluseta. Kütsar ja Mäeots teevad oma rollid täie võimsuse ja ehedusega – kui oma arvamusi õigustada, siis nii, et õhk saab otsa enne kui sõnadevool, ja kui vihastada, siis nii et näost punane. Emotsioone täie rauaga ja kogu raha eest.

Mika Myllyaho “Paanika”

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago tubin, kunstnik Jaanus Laagriküll, valgus Jaanus Moor, video Martti Poom.

Osades: Riho Kütsar, Raivo E. Tamm, Ain Mäeots.

Esietendus 6.03.2010, nähtud etendus 22. september 2010 Sadamateatris.

(de)konstrueerides kaost

Mika Myllyaho „Kaos“

Vanemuise teatri etendus Eesti Draamateatri suures saalis 28. augustil 2010.

Lavastaja Rein Pakk. Lavakujundus Rein Pakk ja Annika Pakk. Kostüümid Annika Pakk. Graafilised lahendused Annika Pakk, Kätlin Ölluk, Heiki Kähr. Muusikaline kujundus Toomas Lunge.

Osades Liina Tennosaar, Merle Palmiste, Eva Püssa.

Intervjuude ja erinevate ettevõtmiste põhjal muheda ent intrigeeriva mulje jätnud Rein Paku esiklavastusest ootasin midagi intrigeerivamat ja omanäolisemat. Jõulisemat. Terevamat huumorit, peenemat irooniat, ootamatuid stereotüübiväliseid lahendusi. Paraku tabasin ennast suurema osa ajast tundelt, et seda kõike olen ma juba näinud.

Esimene äratundmine saabub kavalehte avades – samasugune märksõnastik leidus ka „Don Juani“ kavalehel (lavastus, milles Pakk teeb väga laheda Kuradi rolli). Sõnastik on ju iseenesest päris vaimukalt koostatud, aga jääb oma tabavuselt ja teravmeelsuselt „Don Juani“ omale alla. Paar lavastust veel ja sellisest sõnastikust võib saada Paku osalusel valmivate lavastuste kavade püsiformaat. Aga kui sinna kavalehele ikka absoluutseid pärleid pilduda ei ole, siis võiks mõelda formaati või vähemasti kujundusliku lahenduse muutmise peale.

Järgmine üllatus võtab vastu lava silmates: läbi terve etenduse jäävad kujundajate esteetilised taotlused mulle üsna arusaamatuks. Kui kohvikulaud papist kohvimasinaga ja terapeudi sohva lagedas lavaruumis on veel talutavad ning korraks lavale vurav papist auto kah omamoodi humoorikas lahendus, siis tagaseina ilmestavad tapeedid on minu meelest lihtsalt ebaõnnestunud lahendus – mida iganes nende mustri ja värvidega taodeldi, ei realiseeru, ei jõua saali.

Natuke paremini on kostüümidega – siin on kõigile kolmele naisele tõesti konkreetne, nende karakterit rõhutav stiil leitud. Musta üldmulje juures hakkavad mängima detailid: kellel on peene kontsaga kingad, kellel rangema lõikega kleit, kellel elegantsem käekott…ja mida need detailid oskuslikule vaatlejale karakteri kohta rääkida võivad.

Muusikalises kujunduses hakkab muidugi kohe kõrva Sex&City tunnusmeloodia kasutamine, aga natuke nihestatud võtmes – aeglasema, raskema, rõhuvamana kõlab see; ei mingit kergel sammul kõrgetel kontsadel vaateakendest mööda tippimist, vaid sensible heels ja asiselt-asjalikult hall linnamaastik.

Ehkki paralleel eelpool mainitud menusarjaga ei ole päris laest võetud, on „Kaose“ looarendusel ja tegelaskujudel Sex&City glamuuri, värvikuse ja teravmeelsusega siiski üsna vähe pistmist. Kui vastuargumendina öelda, et S&C on liialdatud ja ebarealistlik ning seega elukaugem kui „Kaoses“ kujutatu, siis tegelikult on iga teine naisteseltskond asjalikum, särtsakam ja teravmeelsem kui käesolevas etenduses nähtu (või on minu ümber lihtsalt sattunud nii säravad ja pulbitsevad sõbratarid :D). On paratamatus, et laval peavad asjad, elud ja saatused olema natuke (üle) võimendatud, et mõjule pääseda, muidu on mulje plass ja leige. „Kaoses“ seda võimendamist nagu isegi oleks (mõnes situatsioonis kuni ebarealistlikuseni välja), aga mõju ikka mitte kuigivõrd. Õnneks ei ole ka piinlikku pingutamist, näitlejannad suudavad lihtsakoelise loo ja stereotüüpsed tegelaskujud sirgeselgselt ja professionaalselt välja mängida.

Lavastuslikult ja mänguliselt kõige huvitavam leid oli ühe tegelaskuju kahe näitlejaga edasiandmine: Arglik Mees Liina Tennosaare ja Kirglik Mees Eva Püssa kehastuses, tegelikult siis ühe mehe kaks poolust. Väga mõnus dünaamiline duo moodustus, kehakeel võinuks ehk natuke täpsemini sünkroonis-peegelduses olla, aga üldiselt oli nend ekahe vastastikuseid reaktsioone põnev jälgida.

Vahvaid väikesi karaktereid loob Merle Palmiste: Markus, välismaine naine laeval, aju-uurija on kõik paari jõulise stereotüüpse joonega visandatud kõrvalkarakterid, aga ometi on neis rohkem värvi ja elu kui peamistes naiskarakterites. Palmistes näib mängida tahtmist ja mängulusti üldse neist kolmest kõige rohkem olevat, tegevus ja rollid näivad temalt kõige vähem pingutust nõudvat, tema lavaline olemine on kõige vahetum. Palmiste rollid haaravad publiku kaasa, mida ei saa öelda lavasügavuses omasoodu loksuva looterviku kohta üldiselt. Ehk on üks põhjusi, miks materjal kuidagi nõrguke tundub just asjaolul, et see ei jõua lavaruumist saali, ei pane suhestuma ei etenduse ega teemaderingiga.

Kui võtta märksõnad: naised, sex&city, fragmentaarsus, siis on Endla teatri lavastus „Tiramisu“ nende teemade ja meeleolude ühendamisega mitmekülgsemalt, värvikamalt ja tempokamalt hakkama saanud. „Tiramisus“ oli rohkem nii seksi, linna kui elus ette tulevat kaost selle erinevates avaldumisvormides ja mastaapides. „Kaos“, mis kõlab kõikehõlmavalt ja absoluutselt, on laval kahvatunud pelgaks psühhosomaatiliseks mäsuks.

proge ei ole surnud!:)

Sügisene džässihooaeg sai avatud laupäeval, 4. septembril  kell 16 (uskumatu kellaaeg!) NO jazziklubis, kus kontserdil-avajämmil astusid üles X-Panda ja Marjamaa brothers. Kummastavast kellaajast ei tasu end heidutada lasta, sest läbi septembri ja oktoobri tõotab laupäeva pärastlõunati kõlada palju väga head muusikat.

Minu austus ja armastus progemuusika vastu on blogis kajastamist leidnud ka varemalt. Seda suurem oli üllatus, et väga noored mehed on kokku pannud nii vinge progebändi ja mina pole sellest senini midagi kuulnud! Tunnistan, et ma pole juba hea hulga aastaid piisava tähelepanuga noortebändide võistlustel silma peal hoidnud – aga just sealt on välja kasvanud ja kuulsust kogunud X-Panda (Noortebänd 2010 võitja).

X-Panda muusikast rääkides ei saa hakkama märksõnata maastikud: järk-järgulised sihipärased tõusud sädelevatele tippudele, ootamatud järsud ja laugemad langevad nõlvad, linnulennult nähtud tasandikud, aktsendiks kiired selged kärestikulised ojad. Kompositsioonid on väga tihedad, helidest tiined. Kontserdi alguses on tunne nagu oleks sattunud arvutimängu – helidest luuakse maasikud/graafika, kus absoluutselt kõik on olemas, kus tühja ruumi/õhku ei ole. Alles pala “Õhulend” toob ootuspärase muutuse olles tõesti täpselt nii õhuline ja eeterlik nagu pealkiri lubab. Pala “Jänesed” ei olnud heliliselt ehk kontserdi suurim lemmik, aga pani fantaasia lendama – silme ees lippasid priitpärnaliku käega joonistatud hiidjänesed tibatillukesena tunduva linna vahel (midagi sellist nagu hiidnaised tillukeste pilvelõhkujate vahel Rollingute videos “Anybody seen my baby”), finaal kusagil metsatukas, kus proportsioonid paika lähevad.

Kui rääkida paralleelidest või eeskujudest, siis loomulikult Yes – barokselt lopsakad paatoslikud-oodilikud arendused, mis mõjuksid klišeedena, kui nende tagant ei aimduks muusikute väga täpset teadlikkust ja humoorikat suhtumist sellesse klišeelikkusesse. See õrn piir, kus klišee ja kitš läheb üle camp’iks ehk kunstiks, on poistel väga hästi tabatud. Omast arust tunnen ära humoorikaid viiteid ka blues-muusikale. Mõned meeleolud seostuvad Mike Oldfieldi “Voyager”’iga.

Lisaks suurepärasele muusikaelamusele (au ja kiitus hästi paigas soundi eest) pakkus X-Panda kontsert teatrietendusega võrdselt huvitavat karakterite koosmängu. Minul igatahes oli väga põnev jälgida, kuidas noormehed laval muusikasse sisse elasid ja ennast muusikas väljendasid – kes mängis suletud silmadega, kellel oli väga väljendusrikas miimika, kes läks võimsate helidega üleni kaasa jne.

Super avalöök loodetavasti väga heale hooajale!

kodust ja kohast päikese all

Kulunud pidžaamades noored kõõluvad Viimsi rannarahva muuseumimaja akendel. Mõne minuti pärast algab “Hulkur Rasmuse” etendus vastsündinud suveteatris – Viimsi suveteatris, millele elu sisse puhunud ei keegi muu kui Andres Dvinjaninov (et teda ka igale poole jätkub, heas mõttes). Rasmust on 5 aastat tagasi Tartus suveetendusena mängitud, aga sellesuvine vaatemäng pole pelgalt varasema taastus, vaid materjali uus lavastus Vahetunud on ka näitlejad: isa-poja Kaljujärvede asemel näeb seekord Oskarina Egon Nuterit ja Rasmusena Martin Milli.

Lastekodu olude kasinust ja kõledust annab hästi edasi nappide vahenditega loodud lavakujundus – etenduse alguses ootavad lapsi vanad logisevad raudvoodid ja viledad tekid. Voodid võtavad etenduse kulgedes nutikalt üle vangla, varaste varjupaiga ja adra funktsiooni. Muuseumihoone, mida nii tegevuspaigana kui tagaseinana ära kasutatakse, annab mõnusat Skandinaavia meeleolu. Metsa markeerivad edukalt mänguplatsi servas kasvad paar puud. Egon Nuteril õnnestub nende paari puu vahelt välja tulla nii vaikselt ja märkamatult ja sellise rahuga nagu ta tõepoolest jalutaks ootamatult välja vaiksest sügavast metsast.

Ma ei mäleta, et oleksin seda Rasmuse osa tervikuna lugenud (aga raamatukoi nagu ma lapsena olin, ju ikka sai loetud), aga teatrikaaslased kinnitasid, et lavastus ei järgi üksüheselt raamatu arenguid. Endale tundus ka, et midagi oli teisiti, puudu. Eks lasteetenduse formaat muidugi nõuabki kärpeid tekstis ja mõttearendustes – minul on igatahes mingi mälestus, et see Oskari ja Rasmuse sõbrunemine läks palju aeglasemalt ja sisaldas palju rohkem elu ja maailma asjade üle filosofeerimist. Kui tekstikorpusele pole iseenesest midagi ette heita – loost arusaamist kärped ei sega, muhedaid ütlemisi on ka üsna mitmeid – siis lavastuslikult kahtlasema lahendusena mõjub laulude vahele põimimine. Väga vahva on Oskari laul ja suupilli mäng, mille ajal Rasmus mütsi sisse annetusi kogub – see häälestab kohe meeldivalt teisele vaatusele, mõjub loo ja etenduse arenguid arvestades väga loomuliku ja sobilikuna. Ja rõõm on vaadata, et rahvas selle vimkaga ka kenasti kaasa läheb ja erinevat värvi kupüüre mütsi sisse sokutab.Ülejäänud laulude puhul sellist haakumist ei täheldanud. Ja see sülitamislaul, mis lastele muidu väga hästi peale läks ei kõlanud kuidagi üldse, jättis taidlusliku mulje ja andis esimese vaatuse algusele kuidagi odava meki.

Kõik noored mängivad väga vahvalt, nii et on suisa natuke kahju kedagi eraldi esile tõstma hakata ja kedagi teist varju jätta. Aga mõned muljed on siiski eredamad ja sedavõrd muhedad, et neist vaikida ka ei raatsi. Isiklik lemmik on ilmselt Rauno Kaibiaineni mängitud Karl – suure unistuse (olla kuningas Karli poeg) ja põriseva r-ga poiss; hästi mänguliselt ja mängleva hooga lahendatud roll. Kui lapsed end võimalikele kasuvanematele esitlesid, siis Kaibiainen vaatas mulle otsa ja lõpuks, kui ma naerma hakkasin, ütles: ”Ta naeratas mulle. Äkki ta võtab mu koju” 😀 Väga meeleolukas lisaväärtus ühele etendusele 😀 Teine lemmik on Juss Haasma oma neutraalse ja asjaliku ja lõputult siira mängulaadi ja lavalise olekuga. Eks seda asjalikkust nõudis temalt roll rohkem kui teistelt – kehastab ta ju Gunnarit, lastekodu kõige vanemat hoolealust. See-eest teises vaatuses politseinikuks kehastudes möllab ta täiega. Selle möllu ja hooga on ka nii, et ühest küljest sobib see lasteetendusse ja suvelavastusse nagu valatult, aga kohati varitseb oht, et kui keegi kas või pool kraadi üle mängib, läheb asi lihtsalt arusaamatuks madinaks ja tormamiseks ära. Minu nähtud etendusel seda õnneks ei juhtunud, ehkki mõlemas vaatuses oli paar ses osas ohtlikku hetke.

Naisjõududest rääkides ei saa mitte mööda minna Anne Paluverist, kelle lastekodu juhataja on võrratu: natuke käre ja tõre, natuke lipitsev, aga sisimas hooliv ja lastele parimat sooviv. Tumedas tädilikus kleidis juhatajale vastukaaluks on Paluveril täita ka petisest teenijanna osa, seljas ereroosa satiinkleit, peas pikad blondid võltslokid. Selles teenijatüdrukus on värvi – nii visuaalset kui emotsionaalset. Mõlemad Paluveri tegelaskujud on reljeefsed, värvikuses ja teatraalsuses ülejäänud vahvast ja siirast seltskonnast selgelt eristuvad, kirjanduslikumad, kunstikavatsuslikult liialdatud – ja seda viimast ainult parimas mõttes. Vähem ekspressiivne, aga väga peenelt välja mängitud oli Agnes Aaliste Kass – õige tooniga nurr siin, pehme loid käpalöö seal, uudishimulik mängulisus kolmandas kohas – väga vahva ja õnnestunud rollike.

Tervikuna soovin Viimsi Suveteatrile pikka iga, noortel mängulusti ja Dvinjaninovil ideid juba jätkub.

“Hulkur Rasmus”

Tekst: Astrid Lindgren ja Urmas Lennuk. Lavastaja: Andres Dvinjaninov. Kunstnikud: Marion Undusk, Sirly Oder, Iir Hermeliin.

Mängivad: Egon Nuter, Anne Paluver, Martin Mill (Ugala), Agnes Aaliste, Marko Leht, Juss Haasma,  Merilin Kirbits, Rauno Kaibiainen, Taavi Lepik.

Esietendus Viimsi Suveteatris 4.08.2010. Külastatud etendus 26.08.2010.