augustikuu raugus ja raev

Tähelepanekud 23. jaanuari “Augustikuu” etenduse kohta:

• tempo: esimese vaatuse esimesed kaks kolmandikku mõjuvad, nagu kardaksid näitlejad kuhugi hiljaks jääda. Pause on vähem, tekst antakse kiiremini, närviliste pursetena. Läbi etenduse räägitakse üksteise fraasidesse sisse (varem pole seda täheldanud)
• närvilisem, vahedam meeleolu etenduse alguses; eriti Viire Valdma Johnna tegelaskuju muutus silmatorkav (jahe-asjalik)
• üllatuslik tõdemus, et märkan, kui tekstis esineb mugandusi-muudatusi s.t. ma ei tea küll ise täpselt peast, kuidas mingi fraas kõlama peaks, aga panen tähele, kui seal kasutatakse teistsugust sõnastust kui varem
• emotsioonid ja varjundid on nüüd lähivaatlusel kinni püütud, üldise kompositsiooni ja misanstseenide vaatlemiseks peaks ilmselt valima mõne kõrgema-kaugema vaatepositsiooni (piilusin vaheajal korraks keskrõdult lavale – mõju oli hoopis teine)
• erakordselt huumorile orienteeritud publik. Palju naeruturtsatusi, spontaansed aplausid Lutsepa ja Klenskaja tegelaskujudele. Sügavalt traagilised stseenid teisenevad publikuruumi jõudmiseks irooniliselt tragikoomilisteks
• publik etenduse lõppedes helgelt meelestatud, meel lahutatud; puudub mõtiskelu ja katarsise atmosfäär. Siiralt tänulik kestev aplaus

Mul on olnud õnn ja au viibida neljal “Augustikuu” etendusel: 19. märts 2010, 31. oktoober 2010, 13. jaanuar 2011 ja 23. jaanuar 2011, seejuures kõik korrad peaaegu samalt kohalt. Vaadates tagasi nende etenduste meeleolule-atmosfäärile joonistub väga hästi välja iga teatriõhtu kaduvus ja ainulaadsus.

Märtsikuine etendus, vähem kui kaks nädalat pärast esietendust, möödus pidulik-tõsises, peaaegu pühalikus meeleolus. Oli tunda, et materjal pani publiku kaasa mõtisklema ja tundma, viis teraapilise-puhastava katarsiseni. Saal kuulas hinge kinni pidades, äärmuseni tähelepanelikuslt igalt lavalt tulevat sõna ja emotsiooni püüdes. Vähe naeru, palju keskendatust. Aplodeeriti püstiseistes. Meeleolu ka natuke õõvastav – otsekui löödaks kellelegi hingekella.

Oktoobrilõpu etendus on mällu jätnud kõige vähem muljeid. Liigitub ilmselt heaks reaetenduseks, aga ei üllatanud-intrigeerinud millegagi.

13. jaanuar oli üks natuke liiga särasilme, liiga hoogne ja kahtlaselt ülemeelikus meeleolus etendus 🙂 Kood absoluutselt muutunud – mängitud nagu komöödia. Publik esimese hooga jahmunud, siis võtab kergemeelse meeleolu omaks. Väga palju noort publikut, ise eeldan, et ovatsioonid on mõõdukad, aga saal aplodeerib vaimustunult, peaaegu eufooriliselt püstiseistes.

Hiljutisim, 23. jaanuari etendus taas koomikavõtmes. Publik reageerib elavalt, saali reaktsiooniga kohanduv trupp keerab omakorda vindi peale. Struktuuri mõttes natuke logisev (tempo, sisserääkimised), meeleoludelt väga hea etendus.

Kui augustikuised kired ja kannatused on kord oma leebesse lämmatavasse võrku haaranud, siis lahti neist enam ei saa 🙂 Ega taha ka.

tont? vari? Moskva härrasmees?

Laupäeva, 22. jaanuari õhtul Estonia teatrisaali kogenenud publik on esinduslik: saadikutest ja poliitikutest kultuuritegelaste värvika galeriini. Meeleolu ärev, nagu oleks Läti Rahvusooperi külalisetendusega lõpuks tõelist teatrit ja ooperikultuuri toodud. Meie oma rahvusooperi retseptsioon on minus alati natuke hämmingut tekitanud: ühelt poolt naaberriikide külaliste väga kõrged hinnangud nii laulutehnilisele kui kunstiliskujunduslikule poolele, teisalt oma kunsti- ja kultuurivaldkonnas tegevate isikute ninakirtsutused, et “pole ikka päris see…”. Õnneks või kahjuks Läti “Jevgeni Onegin” – kui viisakalt väljenduda – endaga mingit imet ei too. Kui ausalt väljenduda, siis on lavastuslik-visuaalsest küljest piisavalt igav, et mõlgutada mõtteid, et isegi kontsertettekanne oleks intrigeerivam olnud.

Puškini “Oneginist” on järele jäänud paiguti rohkem, paiguti vähem. 19. sajandi esimese poole Venemaa asemel on tegevus kantud kaasaega – või vähemasti , kui uskuda kavalehte, on see olnud lavastaja kavatsus. Võib rääkida kui palju tahes korduvatest ja muutumatutest suhtemudelitest ja olukordadest, aga paraku teevad igasugused kaasajastamis-ajatustamis katsed materjalile enamasti pigem karuteene. Loomulikult eksisteerivad “Onegini” inimtüübid (tagasihoidlik, kuid kirgliku loomuga naine, arrogantne elumees) ja suhteliinid ka tänapäeval. Mis on kirjandusklassika puhul aga möödapääsmatu, on ajastulooline kood, taustsüsteem, milles antud karakterid algupäraselt paiknenud on. Materjali kaasajastades, vana koodi kõrvale heites ei piisa tegelaste ja situatsioonide kandmisest vaatajaga samasse aegruumi, vaid selline kaasajastamine eeldaks materjali ümbertöötamist kuni struktuuri, detailideni välja; kuni välja selleni, et Puškiniga ei ole enam mingit näilist seost ja seda, et vaadatav teos on ajaloolisest kirjandusest inspireeritud tajume alles kavalehe infot lugedes. Ei ole helgem olukord ka siis, kui taotluseks on konkreetsete ajastutega mitte suhestuda, lugu aegadeülesesse ruumi paigutada. Esiteks – hea materjal on kestvalt ja ajalooüleselt inimlik ja kõnetav nagunii, ilma seda asjaolu võimendamata. Teiseks jälle koodide küsimus – eriti visuaalset külge analüüsides – et inimene ammutab valdava osa informatsioonist nägemise kaudu, siis peab see, mida ta näeb, talle midagi ütlema;visuaalne pool ja räägitav tekst vaatajas endas tema ettevalmistusest ja teadmistest lähtuvalt mingi terviku moodustama.

“Jevgeni Onegini” puhul toob see kaasaega (või universaalsesse aega) nihutatus koosmõjus mõne teise aspektiga kaasa tunde, et tahaks hõigata: “Ei usu!” – ma ei usu seda lugu, seda kunstilist terviklahendust: see ei ole ooperikeelde kantud Puškin, see ei ole ühe vana loo jutustamine ajaloolistes kostüümides…aga see ei küündi ka millegi uue, kaasaegselt kõnetava tasemeni. Tänapäevased kostüümid, aga võltsilt ülepaisutatud, 19. sajandi näitlemislaadiga seostuvad tundeväljendused. Stanislavski seesmiselt motiveeritud emotsiooni on peetud ainuvõimalikuks laadiks Tšaikovski “Onegini” ettekandmisel, et ajalooliselt ülipopulaarne, aga mitte kuigi lavaline teos ei langeks klišeedesse ja odavatesse jaburdustesse. Ise ei pea ma Stanislavski süsteemi ooperi juures sugugi ainuvõimalikuks, aga siingi peab iga element olema terviku teenistuses: lopsakate kostüümidega ajastuloolises kujunduses võib ka ülepingutatud teatraalsus oma teatavas grotesksuses, “mitteelulisuses” võluvana mõjuda. Käesolev “Onegin” oma pigem tänapäevase-neutraalse visuaalse poolega seostunuks pigem tagasihoidlikuma emotsioonidepaletiga, kui näha sai.

Lavaruum on piiratud külgseintega, tagaseinal vahetuvad kella- ja aastaaja lõikes pargivaated. Kui külgseinte maastikutes eksisteerib mingitki avarust, siis tagaseina pilt sulgeb otsustavalt ruumi – selles pildis pole sügavust, perspektiivi, kuhugi ära minemise, pääsemise lootust ega ruumi. Paremini mõjub projektsioon kirjastseenis, kus mustal taustal helendavad, otsekui vastu akent pekslevad oksad annavad Tatjana ahastuse ja lootusega segatud üksindusele võrdväärse visuaalse kujundi. Tõeliselt muljetloov on taustapilt kolmanda vaatuse alguses, kus suurlinna kauge kuma üle vee koos kummituslike varjukujude hõljuva tantsuga annavad edasi tormaka, unenäolise, aga ka painava suurlinnaelu olemust ja finaali traagika paratamatust.

Lavakujunduse keskse elemendi poodustab hiigelsuur voodi, mis minus tekitas hiigelsuure küsimärgi – on väga mitu muud materjali, mille puhul voodi kandvaks kujundiks valimine tunduks igati loogilisena, “Onegin” sellesse ritta esimeses järjekorras küll ei paigutu. “Vein matkib verd ja voodit – ilmaruum” on luuletanud Indrek Hirv, aga näitlejad on selles lina ja patjadega ilmaruumis natuke hädas: nad käituvad, nagu see oleks normaalmõõtmetega tavaline voodi, aga see ei ole – see täidab sisuliselt kogu nende tegelaskujude ruumi ja maailma ja ükskõik kui palju tähendusi ja alltekste vaataja selle voodiga ei seostaks, jääb see ikkagi üheks hiiglasuureks suhteliselt igavaks ja antud looga natuke vägivaldselt haagitud kujundiks. Ainus positiivne mõju sel suurel voodil on, et kuna suurem osa lavapinda on selle all kinni, on voodist vabal napil põrandapinnal misanstseenides kerge tekitada muljet melust ja suurest rahvahulgast, peomöllust ja saginast, mida lavastaja ka korduvalt ära kasutab.

Midagi väga positiivset ei ole paraku öelda ka valguskujunduse kohta, ehkki siin võib mingi osa küündimatusest ilmselt ajada võõraste olude ja tundmatu valguspargi kaela – mille muuga seletada hilinevat hüplikku punktvalgust ja viivitusega valgusefekte.

Esinejate häälematerjali saab seeeest kiita. Eriti hästi võtab publik omaks Tatjana abikaasa Gremini rollis Krišjanis Norvelise, kelle etteaste järel puhkev aplaus on siiras ja spontaanne. Mitme teise laulja puhul saab häirivaks teguriks näitlejatehniline laad – eelpool mainitud võlts emotsionaalsus žestides ja lavalises olekus, mis niigi pisut patoslikku maneeri talutavuse piiridest üle võimendab.

Isegi kui “Jevgeni Onegin” ei pakkunud erilist kunstilist elamust ega teatriimet, on igast etendusest midagi talletada: antud juht joonib alla mängumaneeri, materjali sisu ja visuaalse poole kokkusobimise absoluutset möödapääsmatust. Vaatamiskogemusena igal juhul rikastav.

Läti Rahvusooperi külalisetendus 22. jaanuaril 2011.

Muusika P. Tšaikovski. Libreto P. Tšaikovski ja K. Šilovski.

Lavastaja Andrejs Žagars, lavakujundus Katrina Neiburga, kostüümid Marite Mastina ja Rolands Peterkops, valgus Glebs Filštinski.

aruanne

Kultuuri ja kunstidega suhestumise kohalt on 2010 olnud üks huvitav aasta. Külastatud etenduste arv (86) ei lase kahelda, et tugevasti teatri poole kaldus on kogu see kultuuritarbimine olnud. Samas olen tihedamalt kui mitmel eelnenud aastal olnud seotud oma eriala külge: oktoobrisse 2010 jääb seminar, mille ettekande soovitas Professor artikliks vormida; läbi sügise on kestnud ja veebruaris peaks lõpusirgele jõudma rahvusvahelise erialaajakirja erinumbri koordineerimine; rääkimata õpetajatööst, mis on pannud mitmeid pedagoogilisi, erialaseid ja üldelulisi küsimusi täiesti uuest perspektiivist vaatama. Keeruline, aga valgustuslik aasta.

Aasta helgeim hetk:

Kevad Zürichis:ilusad inimesed, ilusad ilmad, head sõbrad, suurepärased muuseumid, puhtad tänavad. Selgus, kainus, rahulikkus.

Minu tutvusringkonnas, mille liikmed on avastanud maailma Ladina-Ameerikast Kagu-Aasiani, on ainult kaks inimest, kes on Zürichis käinud (üks neist puhtalt tööga seonduvalt) – niisiis mitte just kõige levinum koht pika nädalavahetuse veetmiseks.

Võib olla, et oma prantsuse kultuuriruumi kesksele haridusele reaktsiooniks olen hakanud avastama üha enam saksakeelset Euroopat. Ja kuigi grammatilisest aspektist koosneb minu saksa keel peamiselt vigadest, tunnen ennast just saksa keele-ja kultuurikeskkonnas väga koduselt ja turvaliselt. Turvaline, stabiilne, kindel on märksõnad, mis iseloomustavad tabavalt nii Zürichi arhitektuuri, tänavamoodi kui elanike mentaliteeti; sisutühjal sädistamisel ja sädelemisel siin kohta olevat ei paista.

Õhtune piknik maasikate, šokolaadi ja veiniga Zürichsee ääres, vestlusteemad uuemast kirjandusest finantsmaailmani; business hoteli rahulik-asjalik atmosfäär; lustlik hommikupoolik moodsa kontseptsiooniga Landesmuseum’is ja pikk pärastlõuna Kunsthaus’is postimpressionistide näitusel.

Minu temperamentsele loomusele läheks pikemalt nii rahulikus ja väljapeetud keskkonnas viibimine ilmselt raskeks, aga lühiajaliselt mõjus väga rahustavalt – ei mingit tühja sebimist ja tõmblemist, igasugune tegutsemine toimub väljapeetud ja -mõõdetud tempos rahulikult ja efektiivselt; silm puhkab ühtlasel fassaadijoonel ja hall-beežis gammas tänavarõivastusel

Aasta eksootika:

Oberammergau Passionsspiele – iga kümne aasta tagant külaelanike poolt etendatav Kristuse kannatuslugu, mis toob viie tuhande elanikuga Baieri külakesse inimhorde Ameerikast Uus-Meremaani. Etendused toimuvad maist oktoobri alguseni 3-5 korda nädalas, ühele etendusele müüakse natuke üle 4000 pileti.

Teiste liturgiast välja kasvanud etendusetüüpide seas mainivad teatriajaloo käsitlused enamasti ära Kannatusmängu traditsiooni, mida mitmel pool Euroopas kui teatriajaloolist fenomeni pärast II MS taaselustama on hakatud. Samas on viljatu läheneda Oberammergau vaatemängule (modernse) teatrietenduse analüüsimise vahenditega: ei karakterite loome (kujutatud dogmaatiliselt), tekstiandmine (hiiglasliku ruumi ja väljas rabiseva vihma ülerääkimine ei õnnestu mitte kõigil) ega lavaruumi kujundus (kontrast tingliku ja naturalistliku vahel) ole võrreldavad harjumuspärase teatrikogemusega.

See võib kõlada ketserlikult, aga mingit teatrialast ilmutust selle vaatemängu nägemine kaasa ei toonud. Isegi olulisem, kui see, mis toimus laval, oli jälgida-kuulata publikut: piinamise ja ristilöömise stseenis kostis siit-sealt nuukseid; 80-aastased Austraalia vanaprouad rääkisid, et see on aastakümneid nende eluunistus olnud; hilises keskeas paar rääkis, et nad käivad juba mitmendat korda Oberammergaus ja on külastanud jõudumööda teisi Kannatusloo etendusi mujal Euroopas. Etendus kui selline võib meeldida või mitte meeldida, aga selleks, et saada päriselt aru, kui sügavalt põimuvad (ajalooline) katoliiklik maailmapilt, teater, traditsioon, külaelanike pühendumus – selleks tuleb ise selle sündmuse keskel viibida.

Aasta raamatuelamus:

Jaak Jõerüüt “Muutlik” – küsimusele “millest see raamat räägib” ei ole lihtne vastata: see räägib kõigest sellest, mis lugejas endas vastu kajama hakkab. Need võivad olla muljed talvisest Riiast või lämbest Eestimaa suvest, lennujaama rahutusest või tühja korteri eeterlikust vaikusest, igatsemisest ja kohale jõudmisest. Teel olemisest. Kronoloogilise järjepidevuseta ja üheste vastusteta inimeseks olemise lähivaatlus.

Aasta filmielamus:

“Polli päevikud” (režissöör Chris Kraus, osades Paula Beer, Tambet Tuisk, Edgar Selge, Jeanette Hain jt) – film, milles sisu on vähem kui visualsust ja tundeid rohkem kui poliitikat. 2009. aasta sügisel – üsna vahetult pärast filmimise lõppu – Matsi rannas mahajäetud dekoratsioonide vahel turnides elustusid väga jõuliselt ühe hääbunud maailma meeleolud ja tunnetus. Sünk-kauni visuaalsuse kõrval ja dramaatilise finaali kiuste jääb filmis kõlama lootusrikkus ja usk inimlikkusesse. Ja kes soovib põhjalikumalt süüvida Balti mentaliteeti ning valitsenud ühiskondlik-sotsiaalsete olude kirevasse ja komplitseeritud maailma võib ju lugeda lisaks nii ajastuloo kui kirjandusteosena kõrgtasemelist S. von Vegesacki “Balti tragöödiat” või E. von Keyserlingi “Õhtuseid maju”.

Aasta muusikaelamus:

Trio Sooäär-Ruben-Tafenau kontsert “Pinge” Mikkeli muuseumis samanimelisel näitusel 30. oktoobril …osaliselt ilmselt seetõttu, et mina selle kontserdi korraldasin 😀 (ei ole tagasihoidlik, ei ole). Kasutusse läksid kõik majas leiduvad toolid, pingid, tumbad; muusikud plaksutati 2 korda tagasi ning nõuti välja 4 lisalugu. Purustatud said kõik hirmud napi reklaami, lühikese etteteatamise, kesklinnavälise asukoha jms osas. Saksa ekspressionistliku graafika keskel kõlasid nii keskmisest ekspressiivsemad helid kui ka akvarellilikult pehmed impressionistlikud meloodiad; muuseumisaal kontserdipaigana lisas annuse intellektuaalsust, piiratud kohtade arv eksklusiivset kliki-tunnet. Kui jumal ja kulka annavad, siis kordame kindlasti algatust 😀

Muusikalised avastused: X-Panda (millest ka blogis juttu tehtud) ja Xpress Quartet – põnev kõla, suurepärane sound, väga hea õhustikuga kontserdid.

Ja muidugi teater:

JAANUAR

1) Kivid Sinu taskutes… (Tallinna Linnateater)

2) Lõputu kohvijoomine (Eesti Draamateater)

3) Metspart (Eesti Draamateater)

4) Sügissonaat (Eesti Draamateater)

5) Meie, mehed (Rakvere Teater)

6) Armastus kolme apelsini vastu (Rahvusooper Estonia)

7) Ma armastasin sakslast (Tallinna Linnateater)

VEEBRUAR

1) Don Juan (Vene Teater)

2) Kuidas seletada pilte surnud jänesele (Teater NO99)

3) Testosteroon (Endla)

4) Elu ja kuidas sellega toime tulla (Rakvere Teater)

5) Fööniks (Theatrum)

6) Vahepeatus (R.A.A.A.M.)

MÄRTS

1) Perikles (Teater NO99)

2) Rida on raha (Varius)

3) Mängurid (Nuku- ja Noorsooteater)

4) Tiramisu (Endla)

5) Lõputu kohvijoomine (Eesti Draamateater)

6) Koidula veri (Vanemuine)

7) Hiilgav (Eesti Draamateater)

8 ) Augustikuu (Eesti Draamateater)

9) Kirsiaed (Eesti Draamateater)

10) Mina, naine (Rakvere Teater)

11) Wallenberg (Rahvusooper Estonia)

12) Huntluts (Vanemuine)

APRILL

1) Praht, linn, surm (Teater NO99)

2) Johannese passioon (Rakvere Teater)

3) John Gabriel Borkman (Eesti Draamateater)

4) Isa (Monoteater)

5) Keskööpäike (Tallinna Linnateater)

MAI

1) Arkaadia (Ugala Teater)

2) Homme näeme (Tallinna Linnateater)

3) Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia… (Eesti Draamateater)

4) Kõik on täis (Eesti Draamateater)

5) Eikellegimaa (Rakvere Teater)

6) Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi (Rahvusooper Estonia)

7) Ohtlikud suhted (Vene Teater)

JUUNI

1) Kes kardab Virginia Woolfi? (Teater NO99)

2) Mask (Emajõe Suveteater)

3) Toatüdrukud (Rakvere Teater)

4) Kadunud tsirkus (Rakvere Teater)

5) Augustikuu teemaja (Kell 10)

JUULI

1) Kaevuritest kunstnikud (Eesti Draamateater)

2) Põrgupõhja uus Vanapagan (Emajõe Suveteater)

3) Eesti asi (R.A.A.A.M.)

4) Coppelia (Rahvusooper Estonia)

5) Nahkhiir (Rahvusooper Estonia)

6) Kivist külalised (Kaks Musketäri)

AUGUST

1) Oberammergau Passionspiel

2) Vargamäe varjus (Albu projekt)

3) Hulkur Rasmus (Viimsi Suveteater)

4) Antigone (Theatrum)

5) Gertrude Stein saatjaga (Mõisateater)

6) Kaos (Vanemuine)

SEPTEMBER

1) Nii nagu taevas…(Ugala Teater)

2) Paanika (Vanemuine)

3) Kuningas Richard III (Vanemuine)

4) Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia… (Eesti Draamateater)

5) Equus (Vene Teater)

OKTOOBER

1) Quevedo (Vanemuine)

2) Aabitsakukk (Eesti Draamateater)

3) Keisrinna hull (Pärimusteater LOOMINE)

4) Tuulte pöörises (Rakvere Teater)

5) Peeter Volkonski viimane suudlus (Tartu Uus Teater)

6) Papagoide päevad (Rakvere Teater)

7) Valged ööd (Theatrum)

8 ) Minu tädi (Tallinna Linnateater)

9) Don Juan (Vene Teater)

10) Nimetu – NO74 (Teater NO99)

11) Boulgakoff (Eesti Draamateater)

12) Augustikuu (Eesti Draamateater)

NOVEMBER

1) Frederik ehk Kuritöö bulvar (Vene Teater)

2) Nukitsamees (Vanemuine)

3) 39. astet (Rakvere Teater)

4) Boheem (Rahvusooper Estonia)

5) Alasti tõde (Vene Teater)

6) Krappi viimane lint (Eesti Draamateater)

DETSEMBER

1) Panso (Eesti Draamateater)

2) Jumala Narride Vennaskond (Tallinna Linnateater)

3) Suur mees juba (Tallinna Linnateater)

4) Cosi fan tutte (Rahvusooper Estonia)

5) Väike Mukk (Rakvere Teater)

6) Üsna maailma lõpus (Tallinna Linnateater)

7) Pähklipureja (Rahvusooper Estonia)

Üks väga hea teatrikuu oli oktoober – mitte, et kõik ses kuus nähtu otse lemmiku staatusesse tõusnuks, aga väga kõrge tasemega etendused koondusid nende 31 päeva sisse ja nii saigi sellest kokkuvõttes ehk keskeltläbi kõige tugevama tasemega teatrivaatamise periood.

Lavastusterviku ja trupi koostöö poolest jätsid kõige eredama mulje: “Keskööpäike”, “Augustikuu”, “Arkaadia”, “Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…”, “Kaevuritest kunstnikud”, “Antigone”, “Equus”, “Quevedo”, “39 astet”, “Jumala Narride Vennaskond”.

Meesnäitlejatest jäid silma: Mait Malmsten (“Kirsiaed”, “Vassiljev ja Bubõr…” ja loomulikult “Panso”. Viimast vaadates tabasin natuke skisofreenilise momendi, kus vaatad ja tundub nagu oleks tõesti laval vanameister panso ise: intonatsioon, žestid. Samas ma ju tean, et see ei ole Panso ja kusagilt hääle registritest kostab läbi Malmsteni tämbrit.), Peeter Rästas (väga jõuline kirglik roll “Tuulte pöörises” ja muhe osade täitmine “39 astmes”) ning 2010. aasta lemmik Ivo Uukkivi (“Kirsiaed”, “Vassiljev ja Bubõr…”, “Kaevuritest kunstnikud”) – hoopis teise iseloomuga ja tehniliselt teistmoodi lahendatud rollid, kui Uukkivi senised elu- ja rock’n’rolli-mehe tegelaskujud. Uukkivi on “lahti läinud” – täpsemaks, nüansseeritumaks, lüürilisemaks – ja väga huvitavaks nii kandvates kui väiksemates toetavates rollides.

Naisnäitlejatest: Laura Peterson (“Valged ööd”, “Peeter Volkonski viimane suudlus”) – tema lavaline sarm ja mängumaneer viiksid nagu hoopis mingisse teise ajastusse; oma tegelaskujudesse suudab ta korraga panna nii õrnust kui kirglikkust, Vana Maailma naiivset unistavust ja väljapeetud väärikust; Larissa Savankova (“Ohtlikud suhted”, “Alasti tõde”, “Frederick ehk Kuritöö bulvar”) – ürgnaiselik, igidaamilik, õrn, jõuline. Ideaalne osatäitja mänglevate-manipuleerivate-diivalike daamide rollidesse, kus tema isiklik sära ja sarm karakteri naiselikke võlusid, aga ka sügavat kogemuslikku elutarkust ainult võimendavad; ja loomulikult ei saa rääkida 2010. teatriaastast mainimata Ita Everit – tableti- ja võimusõltlasest Violeti osatäitmine “Augustikuus” näitab publikule sellist Everit nagu hiilgeaegadel (millest mina seni ainult kuulnud olin ja mõningaid telelavastusi näinud) – täielikult kaasa haarav ja kaasa elama panev oma intensiivses kohalolekus ja ümberkehastumise psühholoogilises realistlikkuses, täpne, peenelt vaheldusrikas.

Kujunduslik-kunstiline lahendus: Ervin Õunapuu “Kirsiaed”, Kristiina Põllu “Quevedo” ja Kristi Leppik “Kadunud tsirkus” – kujundused, mis muutuvad meediumiks; sõnumi, meeleolu ja ideestiku orgaaniliseks, muude vahenditega samaväärseks kaaskandjaks. Kunstilised lahendused, milles tõepoolest sünnivad terved maailmad.