surnud lehed ja elus mõte

Surma hinda soovitatakse küsida surnutelt. Aga elamise hinda? NO Teatri lavastus „Tõde, mida ma olen igatsenud“ tegeleb mälu ja surmakultuuriga võttes selleks geniaalse alusmaterjali – Mats Traadi „Harala elulood“. Surmast mõtlemise ja selle mõtestamisega on aga nii, et mingil kombel peaksid need mõtted peegelduma igapäevasesse elusolemisse ja sellele raami-taustsüsteemi-lisaväärtuse andma.

Surmakultuuri teema ei pruugi olla otseselt seotud päevakajaliste sündmustega – olgu kiriklike või seadusandlikega – kuid näib lähimineviku kultuuri- ja mõttemaastikul laiemalt esile kerkinud olevat. Näiteks 2013. aasta Aasta kodaniku tiitli pälvinud Marju Kõivupuu, kes on andnud silmapaistva panuse just surmakultuuri, matusekombestiku ja surma mõtestamise uurimisse. Samuti tegeles osaliselt surmakultuuriga tänavune Tartu visuaalse kultuuri festival Maailmafilm (15.-22.03.2014). Hiljutisematest näidetest Olev Remsu artikkel „See sõna sest surmast…“ 7. novembri Sirbis ja Meelis Oidsalu 3. oktoobril samuti Sirbis ilmunud teatriarvustuse pealkirjaga “Suremise häbi” NO lavastuse teemal. Seega paistab huvi ja mure eestlaste surmakultuuri pärast olevat kunsti- ja kultuurimaastikul väljendusvahendite ülene.

„Tõde, mida ma…“ algab ootusärevust tekitavalt ja lootustandvalt. Traadi nappide proosaliste puänteeritud epitaafide esitamiseks on valitud samuti napp, ehk veidi ebalev ja abitugi, nii koloriidilt kui meeleolult proosaliselt hall-pruun väljenduslaad. Eriti selgelt tõusevad ansamblis seejuures esile näitlejad kes tõesti sajaprotsendiliselt kohal on ja iga lavasekundi ja hingetõmbe selle kohalolekuga täidavad: Juhan Ulfsak sikutab kampsunivarrukat pool sentimeetrit kõrgemale – ja on huvitav. Intensiivsus on huvitav. Hillitsetud, pingestatud keskendatus on huvitav. Ja see töötab NO laval suurepäraselt. Seniks kuniks. Sest umbes poole etenduse pealt muutub register, lisandub NO-le signatuureks saanud jõuline füüsilisus, mõtestamisvõimalusi hakatakse otsima läbi kaose esilekutsumise. Ja hakkabki igav, sest midagi sellist oleks antud laval juba nagu näinud. Olnuks imeliselt hõrk ja täiesti revolutsiooniliselt ootamatu, kui etendus oleks otsustatud lõpuni välja kanda esimese poole vaikses, pisut kohmetus ja rõhutatult hinnanguvabas laadis. Et etenduse lõpus veelkord vaikse ja napi lähenemise juurde tagasi pöördutakse, päästab palju (sest viletsat lõppu teatavasti ei andestata) ja aitab kammerlikul laadil etenduse muljetes siiski valitsema pääseda.

Nii nagu „Harala elulugudes“ leidub üksjagu elulugusid, mis sooja muige suunurka toovad, jagub nalja ja naeru ka NO lavastusse. Sest kus on öeldud, et eluline absurdihuumor Sealpool otsa peaks saama. Mis aga päriselt raamatkaante vahelt lavale üle ei kandu, on sügav humanism. „Harala elulood“ on proosalised ja just selle olmelisusega on need ühtaegu ka minu ja tema ja kõigi saalis istuvate inimeste ja üldse kõigi inimeste elulood. Ja selles argisuses, mis lõppeks saab kõigi elude ja üldse elusolemise ühisnimetajaks, kehastub ja väljendub inimeseks olemine, inimlikkus ja elusolemine kõige üldisemal-üldistavamal tasemel. Hinnanguvaba humanistlikku üldistust, implitsiitset jaatust nende (ja meie) elude eksistentsile ei saabu. Ja nii jääb puudu ka positiivne programm: vaataja ees on küll tõdemus, et elu ongi asine ja argine, et eestlase surmakultuurist on puudu pidulikkus, rahulik väärikus ja üldinimlik sügavam tasand, aga miks seda tasandit otsida ja kuhu nende otsingute käigus pilku pöörata, selles osas lavastus appi ei tule.

Provotseeriv, aga see-eest positiivsema alatooniga on siia kõrvale Olev Remsu artikkel „See sõna sest surmast…“, mille kirjutamist on motiveerinud mure üha kalestuva ühiskonna pärast, milles on ambivalentseks muutunud  vastutuse ja eetikaga seotud teemad. Rikkalikult näiteid surma mõtestamisest, pärinegu need keisriteaegsest Roomast (“Rooma keisritel oli pagana lihtne, nemad teadsid, et nendest saavad pärast surma jumalad,” O. Remsu) või kaasaegsest islami või katoliku traditsioonist (“Katoliikliku emotio ja religio loodud toretsemine katoliku kalmistutel lööb meie maa mühkami pahviks. Ehk vaatab ta kõõrdi, sest tema terve talupojamõistus ei adu, milleks on hullu moodi raha maha maetud?,” O. Remsu), illustreerivad autori seisukohta, et surm ja surma mõtestamine on olnud keskseks teemaks inimkonna ajaloos ning praegune nihe mõtestamisest loobumise suunas on ärevusttekitav. Rääkimata kõigist kunstiteostest Bernt Notke „Surmatantsust“ üliküllusliku ja vitaalse barokk-kunstini, mida elu ja surma mõtestamine looma motiveerinud on. „Lahmiva“ väljenduslaadi taha on peidetud autori kartus sekulariseerumise käigus inimesele olemuslikult oluliste mõistete ja väärtuste kõrvaleheitmise pärast.

Ja sellisena – sisaldades rohkem kui 21000 tähemärki surmast, matusekommetest ja surmakultuurist on Remsu artikkel suunatud hoopis elususele, tõdemusele, et meie arusaamad surmast mõjutavad seda, kuidas me elame. Kõneledes surmast räägib artikkel tegelikult elus olemisest ning  väärtustest ja vastutustest, mida mõtlevate elusolenditena teadvustama peaksime. Ega anna Remsugi otseseis õpetussõnu, milline see uus, 21. sajandi inimkonna surmakultuur olema peaks, aga illustreerivate (positiivsete) näidete ja eeskujude kaudu mõjub antud mõtisklus mitte pelgalt probleemile viitava, vaid lahenduste poole vaatavana.

Muldsed toonid ja kuivanud lehed NO laval toovad aga meelde aastaaja, mida Eestis päris sellisel kujul õigupoolest ei eksisteeri (vähemasti mina pole näinud) – le temps des feuilles mortes, mis Lääne-Euroopas tundub kestvat terve igaviku, nagu talve ja uut kevadet, muutust ja murrangut ei tulekski enam kunagi. Õnneks enamasti ükskord ikka tuleb.

Tõde, mida ma olen igatsenud

Autor Mats Traat, lavastaja ja kunstnik Vladislavs Nastavševs. Mängivad Marika Vaarik, Rea Lest, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik ja Juhan Ulfsak.

Esietendus 13. septembril 2014 NO99 teatri suures saalis. Nähtud etendus 16. novembril 2014.

Püsida lootuses

Mitmes intervjuus on Erkki-Sven Tüür tunnistanud, et Nõukogude Liidu “viljastavates” tingimustes kadus ühel hetkel motivatsioon ja mõtestatus ansambli In Spe jaoks luua – ärakeelamise oht, ainult kohaliku (ja mitte just maailma suurima progressiivse roki) publikuga piirduv kuulajaskond, olematu võimalus oma loominguga laiema auditooriumi ette jõuda. Seda suurem on rõõm, et aeg-ajalt leitakse siiski põhjust kas ise kokku tulla (nagu 2009. aastal) või muid huvitavaid võimalusi In Spe loomingut esitada. Nagu ansambli Heliotroop käsitluses Mustpeade majas Tüüri autoriõhtu raames.

Esiteks juba on Heliotroop teistsuguse instrumentidekooslusega kollektiiv. Teiseks on tegu hoopis teistsuguse vaimsuse ja hingamisega inimkoosluse-mõttekaaslusega. Tüüri enda ja tema loomingu kristlik taust on üldteada ja see kristlikkus väljendub minu kõrvale süsteemse, struktureeritu, artikuleerituna. Kui peaks kuidagi püüdma sõnastada ansambli Heliotroop vaimsust siis võiks seda võrrelda panteismiga – abstraktsem, laialivalguvam, aga omas kerges kaootilisuses helgem. Eriti võluva kontrasti moodustab In Spe loominguga Kirke Karja pala „Oktoober”: elemendid oleksid nagu sarnased (kõrgkvaliteetne tekst, sümboolika kirikutornist tühjuseni ja tagasi), aga mõju on diametraalselt erinev. Kui In Spe puhul suunab nii tekst kui helikeel „viimsete asjade” poole, siis Karja kompositsioon ja napp loodusluule kutsuvad otsima ja märkama imet väikestes argistes momentides, tuulehoos, igas hingetõmbes. Olles In Spe loomingust muusikaliselt vist kõige kaugemal, on Karja pala sellele mingil hingelisel ja vaimsel tasandil ometi võrratult lähedal. Ehkki Kadri Voorand tunnistab kontserdi alguses ausalt üles et ega nad päris kindlad ei ole, kuidas seaded välja on kukkunud, siis on see vabandus küll asjatu: kontserdil on olemas nii In Spe kui Heliotroop – lugupidavas, orgaanilises, elusas koosluses.

Muusika kõrvale lihtsalt ei saa ka mainimata jätta, et Tüür on nauditav kõneleja-esineja ja sobiks suurepäraselt lektoriks-professoriks. Jagan selles osas oma endise professori nägemust heast õppejõust ja/või lektorist – teadmisi jagada ja otseselt õpetada saab teatud piirini, lektori peamine funktsioon ja ülesanne on oma kuulajaid vaimustada, inspireerida; jagada ja vahendada oma armastust ja kirge valdkonna vastu ja selle põlemisega innustada põlema oma kuulajaskonda. Just seda inspireerivat põlemist aimub rikkalikult Tüüri esinemismaneerist. Ja nagu näha on seesama jätkuvalt inspireeriv, uusi suhestumis- ja tõlgendamisvõimalusi pakkuv kvaliteet olemas In Spe loomingus ja sealt teiste muusikute poolt ka üles leitud. Lootuses on jätkusuutlikkus. Ja rõõm.

11. detsembril 2014 Mustpeade maja Taff Club´s
Tribute to In Spe. Heliotroop
Kadri Voorand (vokaal), Meelis Vind (klarnet), Eno Kollom (trummid), Kirke Karja (klaver), Mingo Rajandi (kontrabass), Madis Meister (kitarrid)

Pildistamine keelatud!

Isegi NO teatri lavastuste kohta saab kasutada määratlust „korralik keskmine“. „Mu naine vihastas“ on just selline – ei pane halama saalis istutud aja kaotamise üle, korda-paar sunnib kella piiluma ja mingit erilist mälestust ei jäta. Mis vist ei ole väga hea näitaja, kui lavastus just nimelt mälestuste ja jäädvustamise küsimustega tegeleb…

Mees (Juhan Ulfsak), ilmselt ka loomulikus olekus kergelt neurootiline, on viidud meeleheite äärele: ta naine on vihahoos kustutanud fotoaparaadi mälukaardilt kõik perekonna viimase puhkuse pildid. Kuna fotost on saanud kohustuslik mälu- ja mäletamiskultuuri osa, tundub mehele, et tema mälestused puhkusest ei ole päris, kui neid ei toeta fotod. Ja et mälestused on kohe-kohe kadumas sama moodi nagu failid fotoaparaadist – ainuke võimalus unustamise protsessi peatada on, seni kui mälestused veel püsivad, taaslavastada (mis siis, et võhivõõraste inimestega) puhkusefotod – et kui pildid on olemas, siis ka mälestused ei kao ega tuhmu (või on neid vähemalt võimalik uuesti esile kutsuda).

Viisteist aastat tagasi tegi minu prantsuse keele õpetaja nalju asiaatide üle, kes Louvre´s kogu Euroopa kunstipärandit ainult läbi fotokaamera vaatasid – pärast siis kodus fotode pealt said teada, millistest kunstiteostest mööda tuhisesid ja pildi klõpsatud said. Pildistamine on selle ajaga võrreldes igas mõttes demokratiseerunud: pildistavad kõik, igal pool. Ja pildistavad kõike. Negatiivfilm toimis siiski mõnevõrra distsiplineerivalt – tehtud klõpsul oli väga reaalne tagajärg: slaid negatiivil, pilt paberil. See oli reaalne materiaalne objekt. Sa võtsid ilmutatud ja paberile pandud piltide pataka oma kätte, sellel oli kaal, lõhn, fraktuur. Pildid (ka ebaõnnestunud, ebameeldivad) olid päriselt olemas ja nende hävitamine nõudis füüsilise teo sooritamist – puruks rebimist, paberihunti toppimist, kaminasse viskamist. Tugevam oli side ka pildi ja emotsiooni vahel: kui ikka endise kallima pilt maniakaalse elevusega pisikesteks tükkideks hakkida ja tulle heita, on kohe vabanenum, lõpetatum tunne. Faili kustutamine arvutis ei anna pooltki seda efekti. Ja kui foto materiaalsus mõjuski võib-olla spontaansust pärssivalt, siis nüüd võib kogu spontaansuse rakendada visuaalse müra tekitamisse. Sest mis need juhuslikud, spontaanselt, suvaliselt klõpsatud kaadrid muud on kui müra. Ausalt, on neil siis alati emotsionaalne laeng, tähendus ja suhe pildistaja või pildistata(vate)ga? Ja kas ei tõuse käsi telefonist, tahvlist või arvutist päev, paar nädalat, paar kuud hiljem paljusid selliseid pilte kustutama peaaegu sama kergelt kui neid fotosid tegema?

Mehe mure on muidugi suur, sest perekonna puhkus on püha üritus, mitte suvaline olmehetk või peomöll; see on perekonna ja mälu baas ja fotod perega veedetud (kvaliteet)ajast peavad olema. Sest lapsed saavad ju suureks ja ise jäädakse vanaks ja siis on tore vaadata ja meenutada. Meenutada mida? Mida ja kui palju mäletab üks keskmine indiviid perega veedetud jõulupühadest või puhkuse maastikuvaadetest mõned aastad, 20 aastat, 50 aastat hiljem? See pilt, mille tegemine restoranis nii kohutavalt oluline oli – mäletame me pärast, mis ja miks seal just nii erilist ja olulist oli: lõhn, valgus, vestlusteema? Ilmselt peavad pere- ja sõprade pildid meile üha ja taaskinnitama, et me ei ole üksi, et me kuulume kuhugi – kuulume kokku nende inimestega, oleme nendega koos aega viitnud, meil on ühiseid mälestusi. Sellega oleme inimühiskonna ja tsivilisatsiooni täieõiguslikud liikmed, ei ole üksiklased, oleme meeles iseendal ja teistel. Ja kuna figureerime teiste fotodel, siis sunnime neid ennast mäletama. Et siis me ei ole kaduv kunst, ei kao kohe ära, jääme meelde ja püsime meeles ja oleme natuke rohkem olemas.

Võhivõõrad modellid annavad Mehe üritusse oma ausa panuse. Naine (Eva Klemets) isegi nii ausa, elevalt ja rõõmsameelselt hüsteerilise, et lõhub Mehe taktikepi all kulgeva tegevuse koe ja kaaperdab totaalselt stseeni. Ühtlasi on see ilmselt etenduse kõige naljakamaid momente – igat pidi väga elus hetk. Aga pildile seda ei püüa. Nii nagu pildile ei püüa tegelikult midagi. Nali ja rõõm nagu ka kurbus ja valu, suur ilu ja suur inetus ei mahu tegelikult pildile ära, midagi nende mastaabist jääb alati fotost väljapoole, igale poole foto ümber, heal juhul meie tunnetusse või mälestustesse. Näiteks olen ma sügavalt veendunud, et Roomat ei ole võimalik pildistada. Võib pildistada arhitektuuri ja inimesi ja vinjetti kohvivahul ja lampide peegeldusi Tiberil, aga seda mis on Rooma, mis ta tegelikult on, pildile ei püüa. Ja eriti keeruline on muidugi inimese, terve inimese kogu tema olemusega, ära mahutamine fotole.

Iga pildi taga peaks olema ju lugu. Kas või tibatilluke. Kas või lugu nagu tõdemus ilusast värvitoonist, kaunilt langenud valgusest, ühest siirast naeratusest. Ja just lood on need, millest „Mu naine vihastas“ kõige enam puudus. Meil on Mehe lugu, meil on fragmente Tütre ja Poja ja Naise lugudest. Ja meil on Jõmmi (Rasmus Kaljujärv) lugu. Aga Vaikne Mees (Gert Raudsep)? Nabapluusis Tüdruk (Linda Vaher)? Joogipoolisega Kapuutsis Noormees (Simeoni Sundja)? Fotosessiooni/reivi käigus illustreeritakse mõned kultuurilood Kristusest ja kümblevast Marat´st popkultuurini – kahtlustan, et enamik noist viimatinimetatuist jääb mul sügavalt tabamatuks. Ja kuna ma ei tunne ära viiteid filmikaadritele või plaadiümbristele (tagantjärele ühest arvustusest sain ses osas natuke targemaks), siis hakkab umbes 1,5 minutiga igav. Aga pilte toodetakse palju. Ja pildid võtavad näitlejate üle võimust – suur staatiline, vaatlus ja järelemõtlemisvõimalust pakkuv pilt kinnitab pilgu enda külge ja näitlejad võivad seal kõrval oma möllu omapäi edasi möllata. Huvitav nihe tekib tõesti – seinale kuvatud fotot vaadates saad aru küll, et sekund varem oleks see pidanud sinu silme all laval aset leidma, aga läks mööda, sest vaatasid eelmist fotot ja nüüd, kui pilgu näitlejatele suunad juba üle-üle-järgmine aktsioon käsil. Nagu vaataks teatrit ja vaataks sellest samas (nii ajalises kui füüsilises kui kontseptuaalses mõttes) mööda.

Äkki ei peaks mälestuste pärast nii väga kartma, ei peaks nii palju fotode tegemise pärast muretsema, kui vaataks paremini. Vaataks silma ja näkku, vaataks maali ja merd ja metsa. Vaataks möödaminnes ja vaataks südamega. Mis kaob, see pidigi kaduma; mis teiseneb pidigi teiseks saama; ja mis jääb – see ongi päris. Seniks kuniks.

Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Dramaturg Eero Epner. Muusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv.

NO51 „Mu naine vihastas“

Laval Juhan Ulfsak, Rasmus Kaljujärv, Linda Vaher, Rea Lest, Jörgen Liik, Simeoni Sundja, Gert Raudsep, Eva Klemets.

Esietendus 15.05.2014.

Nähtud etendus 2.12.2014.