…, et saada kaante vahele ühe inimese elu ja looming!
On olnud rõõm ja au!
maailma lõpus ootab hotell
Nagu ütleb Reigi pastoraadis eksponeeritud näituse „Hotell“ pressitekst, võib sõna hotell kõlada üsna betooniselt ja klaasiselt, urbanistlikult ja anonüümselt. Võib-olla isegi provotseerivalt, olles ebakõlas toimumispaiga maalilise mahajäetusega. Või mõneti negatiivselt, seostudes millegi ajutise, mööduva, ebaisikliku/isikupäratuga.
Ehkki hotell ei pea tegelikult tähendama sugugi ainult anonüümsust ja tundmatust. Võõral maal ja võõras linnas on ju hotell, üks nummerdatud tuba kümnete või sadade seas hoopis pelgupaigaks ja peavarjuks – turvaline saareke; koht, kus lahti pakkida oma väiksemad või suuremad pambud, laotada laiali oma asjad, taasluua killuke oma maailma. Vahel piisab vaid mõnest päevast, et üle huulte pudeneks hotelli mineku kohta „koju minema“. Ja kui mitte kusagile enam minna ei ole või minna ei taha, siis võib ümbritseva linna ja maailma eest hotellituppa tõmbuda. Olgu betooniga kuidas on, minu kõrvale kõlab hotell pigem kindla ja turvalise (koduse?) kui külma ja klaasisena.
Ühisnimetajaks hotelli ja võsastikku peitunud pastoraadi vahel on üksindus, eraklus. Oma tuba, oma saar ümberringi lainetava ja tormava võõra linna keskel sisendab üksindust ehk just sellepärast, et see on seotud minu, selle toa elanikuga – aga mina olen selles linnas ju külaline, läbisõitja, võõras… Teel olemises, olgu see tee füüsiline või vaimne, on ikka midagi üksildast – ka kellegagi koos teel olles võib välja jõuda väga erinevatesse kohtadesse. Nii ei ole üksindus nõgeste vahel kükitava pastoraadigi jaoks midagi uut ega esmakordset – on ju omamoodi üksildased uitajad, rändajad ja otsijad olnud selle maja varasemad asukadki, nii kirikuõpetajad kui hooldekodu vanuritest elanikud. Kirjanikest rääkimata.
Ja kirgedest. Mõeldagu või Aino Kallase „Reigi õpetaja“ peale – milline romantism, millised tundetulvad! Ja milline üksindus. Soomest Hiiumaad avastama saabunud külaliste esimene küsimus olevat pärida Aino Kallase radade järele. Ja ainuüksi selle 30 minuti jooksul, mis mina näitusel veetsin, kuulsin majavalves olevat daami vähemalt korra vastamas külastajate küsimustele härra Õnnepalu elu ja tegemiste kohta. Nii et teatav edevus (nagu tuttav seda nii võluvalt nimetas), enese ehtimine kirjandussulgedega, on nendele seintele omane ja sobib pastoraadile väga hästi. Ja mis võiks ühele sümpaatselt edevale majale sobida veel paremini kui ehtekunsti näitus.
Näitus algab aga täiesti ebaedvistavalt, maiselt ja koduselt…kartulitega. Kuldsetega küll, aga ikkagi kartulitega (Adolfas Šaulise ja Mari Relo-Šaulyse „Investeerimiskuld“). Nendega koos moodustavad nutika ruumilis-mõttelise kalambuuri (eestipärasuse apoteoos!) Kristiina Lauritsa leivast loodud ehted. Ehkki mitte ainult – leib ja rist kees „Nälg“ haakub eksponeerimiskeskkonna pastoraadiga kontseptuaalselt sedavõrd hästi, et mõjub kohaspetsiifilisena, just selle väljapaneku jaoks ja sellega dialoogilisena looduna. Tegelikult on teosed küll juba varem valminud, kuraator Maria Valdma on valinud võimalikult kireva seltskonna nüüdisehtekunstnikke, kelle viimaste aastate loomingu kaudu kaardistada Eesti ehtekunsti hetkeseisu. Selle koloriitse maanurgaga haakuvad hästi ka Hans-Otto Ojaste „Korgi prossid“, omamoodi materiaalne ekvivalent kaasaegsele rahvaluulele, mäng traditsiooniliste vormide ja elementidega, mis sobiks kaunistama nüüdisaegseid rahvariidetöötlusi. Pastoraadi atmosfääriga haakuvad oma must-hall-valges koloriidis, liblikate ja lumehelveste hapruses ka Villu Plinki teosed „Ma nägin seda kõike ja ma nutsin“, „Kuritegu“, „Üles“ ning „Tuhat aastat armastust“ – kogu variseva krohvi, turritavate oksüdeerunud naelte ja pehkivate põrandalaudadega mõjub pastoraatki oma gabariitide kohta õrna ja õhulisena.
Mõjuvad need ruumid muidugi täpselt nii nagu kuraator ja kunstnik otsustanud on nad mõjuma panna: suletud, kinnise, jaheda, avara, kõrge, külma, läbipaistva, kerge, valgena. Teistsuguse valgus- ja helilahenduse korral oleks mõju teistsugune. Katmata akendest avanev vaade rinnuni ulatuvatele nõgestele looks hoopis teise, maise ja asise tunde kui sinisega kiletatud akendest immitsev valgus, mis loob mulje määramatuses hõljumisest, majast kui saarest kesk merd või taevaid. Lisaks sihipärasele kujundusele tekitab valgus ka omatahtsi, täiesti planeerimatult ja ootamatult huvitavaid läikeid ja peegeldusi – klaasilt murdunud valgus võib silmanurgast paistes omapäraseid pettekujutelmi luua, ruumi ebamaiselt ometi hingestades; samuti fotoaparaadi välk, millest tekib ruumi kümme koheselt kaduvat, aga hetkeks vee värelust meenutavat valgusvirvendust.
Kolmandat aastat suvenäituseid võõrustavasse hoonesse sobib filigraanne, enamasti napp, täpne ja habras ehtekunst väga hästi. Kujutan ette, et ka klaasikunst, juba materjali omadustest tulenevalt, võis neis ruumes hoonega kena kontakti ja kommunikatsiooni luua. Täiesti subjektiivselt loodan muidugi mõnel suvel tulla pastoraati vaatama lavastuskunsti näitust. Ja soovitavalt mitte vaikselt ja mõtlikult väljapeetut, vaid lopsakalt mängulist, jumalavallatutki, koos kogu kirjanduslikkuse ja kirglikkusega, mida see ühtaegu habras ja jõuline, ajalik ja ajatu, eraklik ja tähelepanumaias hoone võimaldaks.
Ehtekunsti näitus „Hotell“ Reigi pastoraadis 5. augustil AD 2015.
Kuraator Maria Valdma. Kujundus Maria Valdma ja Maret Kukkur. Graafiline kujundus Tuuli Aule. Heli Janek Murd. Tehniline tugi Mihkel Säre. Kunstnikud: Kadri Mälk, Kristiina Laurits, Tanel, Veenre, Ketli Tiitsar, Eve Margus-Villems, Kristi Paap, Piret Hirv, Kaire Rannik, Anneli Tammik, Maarja Niinemägi, Merle Kasonen, Julia Maria Künnap, Urmas Lüüs, Villu Plink, Kertu Tuberg, Nils Hint, Rainer Kaasik – Aaslav, Carla Castiajo, Marita Lumi, Hans – Otto Ojaste, Pilleriin Jürisoo, Tõnis Malkov, Ulvi Haagensen, Adolfas Šaulis & Mari Relo – Šaulys, Maria Valdma.
Dada ei ole surnud – …
… ta on 76-aastane ja kannab nime Ismo Kajander.
Kajanderi näitus on praegu üleval Kiasmas, korrus allpool Robert Mapplethorpe´i kõmulisest retrospektiivist. Kajanderist ei kõmutse keegi. Ka minul ei olnud mingit erilist ootust ekspositsioonisaali sisse astudes. Tegelikult olin kuni viimase hetkeni veendunud, et Mapplethorpe´i kõrvale rohkem muljeid ühte muuseumipäeva ei mahugi (ikka see 2 tunni ja 100 visuaali reegel). Õnneks avanes iseliikuv uks õigel hetkel ja ma astusin sisse. Sest see, mis Kajanderi näitusel juhtus, oli maagiline (ja mitmes mõttes palju inspireerivam kogemus kui kuulsa fotograafi looming korrus kõrgemal).
Esimene mulje on nagu oleks astunud pausi peale pandud sürrealistliku filmi sisse. Aga mitte sürrealism ei ole see, mis tähelepanu püüab, vaid absoluutne tardumus. Nagu oleks kõik need erinevatest juppidest ja koostisosadest kokku kombineeritud ja komponeeritud tegelased just sel hetkel hiirvaikselt paigale jäänud, kui vaataja sisse astus, et siis, kui saalid on taas tühjaks jäänud, oma toimetuste juurde tagasi asuda. Kitse pea, luige tiibade ja tont teab, kelle/mille juppidest koosnev assamblaaž tundub silma nurgast piiluvat, et „ no vaata mind juba ära ja loe etikett ära ja liigu edasi – mul pole aega sinu pärast siin terve päev paigal olla“. Ei saa olla päris kindel, kas mina vaatan kellakappi topitud katkist vanamoodsat pupet või jõllitab tema mind. Õnneks on näitusesaalides teisi külastajaid veel – muidu hakkaks päris kõhe. Samas on kummaline kirjeldada kehastunud staatilisusena näitust, mille esimeses saalis (või viimases, sõltub, kummalt poolt siseneda) võtab vastu kineetiline kunstiteos. Aga võib-olla just selle assamblaaži liikumine loobki kujutelma, et liikumine on potentsiaalsena olemas ka teistes teostes ja ootab ainult võimalust realiseerumiseks – nad hakkaksid kohe liikuma, kui mind, paigale distsiplineerivat külastajat ei oleks. Ja nii nad siis kükitavad oma postamentidel või põrandal, pingestatud võimalikust, aga väljendamata, kanaliseerimata liikumisest.
Näituse pealkiri „Anartist“ viitab Kajanderi enese liikumisele ja positsioneerumisele kunstiväljal. Allusioon sõnaga anarhism on sihipärane – Kajander eirab tavapäraseid (isegi 21. sajandi mõttes) kunstnikuks olemise ja kunsti kontseptsioone ning rõhutab teadlikult oma mittekunstisust. See on antikunst. Mitte selles mõttes, et tegu oleks mittekunstipäraste (ebaesteetiliste) esemetega – ehkki ka seda võib ette tulla. Esteetiline meel on pealegi erinev ja ilu on vaataja silmades. Kajanderi antikunst tähendab, et need kompositsioonid ei püüa olla midagi muud, kui nad on: tamiili otsas kõlkuv lusikas ongi lihtsalt tamiili otsas kõlkuv lusikas ja hammasrattaid täis kleebitud mängukohver ongi täpselt see, millisena see meile paistab. Loomulikult võib soovi korral otsida erinevaid tähendusi kunstitsitaatidest ühiskondlike allegooriateni – ja kes otsib, see kindlasti ka leiab. Aga Kajanderi kunsti mõte on olla uus realism – realism selles tähenduses, et asjad, millest see kunst koosneb, ei püüa mängida, esitada, etendada kedagi/midagi muud – need on täpselt need, mis nad on. Lusikas on lusikas. Nukk on nukk. Katkine mäkerdatud lõuend on katkine mäkerdatud lõuend. Realism.
Ja grotesk. Pika Pariisi slepiga kunstniku loomingus on selgelt märgata sümpaatiat mängulise, spontaanse, iseennast ja maailma mitte liiga tõsiselt võtva dadaismi vastu. Dadaismi kummalisus ja kummastavus ei ole teadlikud ja tahtlikud, nagu kippus juhtuma sürrealismi kompositsioonidega hoolimata autorite väidetavast automatismi praktiseerimisest. Dada tahtis lõbutseda; lõbutseda kodanlikke piire ja head maitset tunnistamata; ühis- ja seltskondlikke reegleid ignoreerides; vahendeid, meetodeid ja kanaleid valimata, õigemini kõiki võrdselt hääks pidades. Dada on temperamentne, vastutustundetu, hoolimatu. Ja selles kõikide normide, reeglite, hea maitse eitamises tekkisid kummaliselt unenäolised, segadusttekitavad, mõistatuslikud, tihtipeale mitte just maailma kõige esteetilisemad, aga kummaliselt – ühtaegu intrigeerivalt ja eemaletõukavalt – lummavad teosed. Sama traditsiooni jätkab ka Kajander. Mõnele teosele tegelikult ei tihkaks väga lähedale minna, aga see kummaline kunsti- ja psühholoogiline fenomen, inetuse esteetika, tõmbab ligi. Ja mingi omamoodi nostalgilisus: vanaaegsed esemed, natuke kulunud, katkised, kandmas mingi teise ajastu hõngu ja vaimsust – nagu vanaemade aegsed katkised nukud, mahajäetud karussellid, tolmused pleekinud fotod.
Lisaks näitusesaalides valitsenud veidrale, aga heale ja inspireerivale energeetikale on erakordselt sümpaatne tõsiasi, et Kajander on tänaseni aktiivselt tegutsev kunstnik, kelle elus ei möödu põhimõtteliselt päevagi ilma stuudios nokitsemiseta. Ja teeb tänaseni neid dadaistlikke koerustükke.
Ismo Kajander „Anartist“ Kiasma II korrus kuni 9. august 2015.
tremendum et fascinosum*
Näitus lubab surma, ilu ja gootikat kaasaegses kunstis ja visuaalkultuuris ning jääb natuke hätta kõigi kolme lubatud märksõna esitamisel.
On igati teretulnud, kui näitus esitab küsimusi. On sama teretulnud seegi, kui näitus neile küsimustele vastuseid ei anna, vaid suunab külastajat uusi vaatenurki otsima ja oma interpretatsioone looma. Näitusel on mitmeid sarnaseid karakteristikuid teatriga ja struktuur/režii on üks neist. Mingi raamistik, pidepunktid, teatud läbiv ideeline telg peaks olema nii laval kui näitusesaalis vaatajale ette antud. Võti. Või kood. Kumu näituse “Surm & ilu” puhul jääb kood ähmaseks ega aita vaatajat kuigivõrd. Üheks suurimaks küsimuseks-küsitavuseks pärast näituse külastamist jääb, et mis ikkagi oli lõppeks see gootika, millega väljapanek tegeleda soovis ja/või mis reaalselt vaatajate ette jõudis: kas oli eesmärgiks otsida vihjeid autentsele subkultuurile või tegeleda popkultuuri-gootikaga? Nii nagu sotsioloogias on kriteeriumiks see, et kirjeldatud inimgrupp peab ennast kirjelduses ära tundma, on ka käesoleva väljapaneku üheks küsimuseks, kas ja kuivõrd gootika esindajad, viljelejad ja austajad ennast selle valgel defineeriksid. Kergelt skisoidne ambivalentsus läbib nii ekspositsiooni, näituse saatetrükist kui retseptsiooni: ühelt poolt on kuraator rõhutanud massikultuuris vohava gooti diskuruse vältimist selle kommertsiaalsuse ja muinasjutulisuse tõttu, teisalt samal ajal tunnistades näituse sõnastiku popkultuurilist olemust, kolmandaks saadab vastakaid sõnumeid väljapanek ise. Kontseptuaalne kese on omakorda seotud küsimusega, kellele on näitus suunatud, kellele ja millist sõnumit-elamust-kogemust on see disainitud pakkuma. Loomulikult ei saa ükski Eesti muuseum endale lubada sihtgrupi ranget määratlemist, aga mingid ootushorisondid oma külastajatele ja iseenda tegevusele neile külastajatele näitusekogemuse pakkumisel ometi sõnastatakse. Antud näituse puhul jääb muu hulgas ka suhteliselt ähmaseks, kellele väljapanek suunatud on: pop-gootikaga harjunud inimest ajab väljapanek segadusse; natuke rohkem gootikaga kokku puutunud inimesele jääb väljapanek kallutatuks; gootikast mitte midagi teadvale vaatajale jääb nähtuse olemus ikka segaseks ja pigem võib sünnitada antipaatiat.
Näitusel esindatud autoreid vaadates ei ole põhjust rääkida niši-või subkultuuri kesksest näitusest – eksponeeritud on ikka peavoolu, pigem massi- ja popkultuuri maastikule paigutatavad autorid (Laurentsius, Laurits, Volkmann jpt). Just see näituse peavoolule suunatus tekitab aga konflikti peavoolu-gootikaga – viimase oluline märksõna on dekadentlik estetiseeritus, sünge glamuur. Kultuurihuviline, kes on natuke kokku puutunud gootika popilike ilmingutega, olgu Tim Burtoni filmide või Evanescence ja Within Temptation muusika ja pop-gootika visuaalkultuuri kaudu ei leia näituselt peaaegu ühtegi teost ega elementi, mis haakuks tema varasema gootika-kogemusega. Ei saa ju öelda, et tema varasem kogemus oleks vale – see on samasugune peavoolu-gootika kogemus, mida väidetavalt soovib pakkuda ka näitus. Vahest Laurentsiuse maal „Kuradi Hitchcock” esindab seda glamuursemat, samas iseennast mitte surmtõsiselt võtvat ja maailma kerge sünge iroonilise muigega jälgivat meelelaadi; DeStudio ja eriti Volkmanni töödes leidub aga keerulisemat ja karmimat seksuaalsuse, keha ja fetiši käsitlust, mis on esitatud moefotolikult üleestetiseeritud võtmes.
Rõveduse ja ilu, groteski ja glamuuri vastastikune flirtiv, pop-gootikas domineeriv suund jääb näitusel liiga napilt esindatuks. Pisut korvab seda Helnweini fotoseeria Marilyn Mansonist. Mansoni The Golden Age of Grotesque (videod mOBSCENE, Para-noir, Theater) on surma, erootika ja gootika kolmnurga apoteoos ja ilmselt kõige levinum, popilikum ja samas meisterlikult produtseeritud kuvand groteski lummusest. Näituse kokkuvõttena, ühtaegu gooti stiili, selle 19. sajandi käsitlusi ja kaasaegseid tõlgendusi lõimiva teosena toimib Tobias Bernstrupi video “Allpool Taevast” – väljapaneku vaieldamatult kõige gootilikum teos nii süblolilisel kui atmosfääri ja meeleolu tasandil.
Näituse üldmuljet jääb domineerima radikaalsem kehakunsti suund. Gootika oma sünguse, tumedate meeleolude, melanhoolia ja surmasümboolikaga on peavoolu kunsti inspireerinud tegelema S&M temaatika, enesevigastamise ja kehamanipulatsioonidega. Olles ühelt poolt kunstnikele sisendiks nimetatud teemadeni jõudmisel, on gooti subkultuur ise pigem passiivne ja vägivalla vastane. Samuti on Euroopas läbi viidud uuringud kummutanud väiteid gootika enesevigastamise-lembusest – pigem on täheldatav enese konkreetse subkultuuriga samastamise ja defineerimise positiivne mõju noortele, kellel varem destruktiivseid kalduvusi esines. Gootika surmale orienteeritus (olgu verbaalne või visuaalne) on pigem sümbolitepõhine – neid kasutatakse ja käsitletakse teatud atmosfäärilis-esteetilises võtmes. Viimati öeldu kehtib ka kristliku/katoliikliku sümboolika kohta – see täidab peamiselt dekoratiivset, meeleolu ja atmosfääri loovat funktsiooni ega ole seotud kujundite algupärase tähendusväljaga.
Keha-kesksusele vaatamata on tegu kliinilise atmosfääriga väljapanekuga – suhteliselt vähe on erootilisena mõjuvaid teoseid, samuti ei peegeldu gootilik meeleoludele, atmosfäärile ja teatraalsusele suunatus näitusedisainis. Aga just kõike seda – kriipiv, võrgutav, groteskne, elegantne, lummav, õõvastav, erootiline, historitsistlik, teatraalne, irooniline – gootika on. Näituse pealkirjast lähtudes võib öelda, et surma nagu natuke on, groteski ka leiab, aga ilu, sünguse võlu ja hämarat veetlust jääb väheks.
* Pealkiri laenatud Rudolf Ottolt ja postmodernistlikult algupärasest Sitz im Leben´ist välja rebitud
Räägime teatrist. Kunsti kaudu.
Mikkeli muuseumis saab praegu vaadata näituts “Rambipalavik. Teater ja teatraalsus kunstis”. Eesti Kunstimuuseumi rikkalikust graafikakogust ja Tartu Ülikooli raamatukogu kunstikogust jõuab publiku ette teatri ja teatraalsuse erinevaid avaldumisvorme mitmekülgselt illustreeriv 17.-19. sajandi Lääne-Euroopa graafika.
“Teatrimaailm ja kujutav kunst on sajandeid vastastikku mõju avaldanud ja inspiratsiooni pakkunud, kuid Eesti Kunstimuuseumis on käesolev näitus esimene, mis uurib seda vastasikust sünergiat vanema Lääne-Euroopa kunsti kaudu,” põhjendab teemavalikut näituse kuraator Kerttu Männiste. “On huvitav paigutada need kunstiteosed seotud konteksti, panna erinevad ajastud ja teatriilmingud omavahel suhtlema. Sellise kõrvutamise kaudu avardub pilt teatri- ja kunstiajaloost, aga ka laiemalt ajaloolisest sotsiaalsest tegelikkusest.”
Näituse idee üheks lähtekohaks on kunstikollektsionäär Johannes Mikkeli kogusse kuulunud suurepärane ofortidesari “Balli di Sfessania”, mis kujutab Itaalia commedia dell’arte karaktereid. Ligi nelja sajandi vanune professionaalne teatritraditsioon ja selle rahvalikumad ilmingud inspireerivad kunstnikke tänaseni. Spetsiaalselt käesolevaks näituseks on kunstnik Svetlana Pchelnikoval valminud J.W. von Goethe teose “Das Römische Carneval” illustratsioonide eeskujul sari dell’arte tüpaažidest ja kostüümidest mõjutatud kunstnukke.
Ligi pooled näitusel eksponeeritud teostest jõuavad kunstipubliku ette suisa esmakordselt. “Teemanäitus annab hea võimaluse tutvustada üldsusele muuseumi kogudes leiduvat väga mitmekesist ja rikkalikku materjali. Näiteks 19. sajandist pärinevad väikeses formaadis graafikasarjad illustreerivad ühelt poolt oma ajastu armastatud lavalugusid, teisalt annavad aimu kunstnike ja kunstikogujate teatri-temaatika lembusest,” ütleb kuraator Kerttu Männiste. “Tartu Ülikooli raamatukogu kunstikogust on aga näitusele jõudnud 18. sajandi ühe suurima teatristaari David Garricku portree kinnitamaks, et teater on küll kaduv kunst, kuid võib tuua surematut kuulsust.”
Näitusega kaasnevad sarja “Pikad kolmapäevad Kadriorus” raames publikuprogrammid 14. märtsil “Staarid ja marginaalid” ja 11. aprillil “Maski varjus” algusega kell 18 ning haridusprogrammid ja ekskursioonid erinevatele vanusegruppidele lastaeiast täiskasvanuteni. Täpsemat infot leiab www.ekm.ee
Näitus valmib koostöös Tartu Ülikooli raamatukogu, NUKU muuseumi ja Eesti Nukukunsti majaga. Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitus “Rambipalavik. Teater ja teatraalsus kunstis” Mikkeli muuseumis jääb avatuks 13. maini 2012.
Meil on sünnipäev!
Kadrioru loss kutsub sünnipäevale 21.juulil!
Oodatud on kõik lapsed koos peredega, et veeta lossis ja selle ümbruses mängides, meisterdades ja teadmisi kogudes üks tore, lustlik päev.
Seekordsetel mängudel “ärkavad ellu” valitud kunstiteosed Kadrioru kunstimuuseumi väljapanekust, mis jutustavad oma lugusid, esitavad mõistatusi ja kutsuvad mängima.
Lossiaias saab aidata kunstnikul värve segada, Noal loomi laevale paigutada, panna proovile oma jahiõnn ja osavus ning õngitseda basseinist kuldõunu. Mikkeli muuseumis ootavad sünnipäevalisi lohed ja draakonid. Õnneks on nad sõbralikud – mõned isegi magusad!
Lossikooli töötoas saab meisterdada maske, osaleda suure sünnipäevakaardi tegemisel ja maalida kividele suviseid pilte.
Tegevuspunktid lossiaias ja Mikkeli muuseumi juures on avatud kella 11.00 – 14.00.
Lossis sees võtab külalisi vastu Venus, kes räägib aegadehämarusest meieni jõudnud loo tülist, mis tekkis kuldõuna pärast ja sõjast, mis selle tagajärjel puhkes. Ta kutsub lapsi endale appi, et leida üles vägilane Achilleus ja sõda lõpetada. Aga muuseumis on ellu ärganud teisedki kunstitööd ja teekond Achilleuseni ei kulge kuigi kiiresti.
Teel satutakse mitmesse pulma, nähakse kogemata pealt jahijumalanna suplust ja ollakse kimpus Meeletusega, kes ei lase teelistel mõistlikke otsuseid teha. Õnneks kohtutakse ka Mõistlikkusega, kes mõtleb välja kavala plaani, kuidas Achilleus siiski üles leida.
Eestikeelsed ringkäigud lossidaamiga algavad kell 11. 30 ja 13.00.
Venekeelsed ringkäigud kell 12.00 ja 13.30.
Osalejate arv on piiratud. Registreerumine toimub kohapeal.
Tegevused, mängud ja meisterdamine lossi ümbruses ja laste töötoas on kõikidele tasuta. Osalemine lossidaami juhitud üllatavate kohtumistega mängulistel ringkäikudel lossis muuseumipiletiga.
Lossi ja Mikkeli muuseumisse saab sellel päeval sünnipäevahinnaga!
Pilet maksab 1€
aruanne
Kultuuri ja kunstidega suhestumise kohalt on 2010 olnud üks huvitav aasta. Külastatud etenduste arv (86) ei lase kahelda, et tugevasti teatri poole kaldus on kogu see kultuuritarbimine olnud. Samas olen tihedamalt kui mitmel eelnenud aastal olnud seotud oma eriala külge: oktoobrisse 2010 jääb seminar, mille ettekande soovitas Professor artikliks vormida; läbi sügise on kestnud ja veebruaris peaks lõpusirgele jõudma rahvusvahelise erialaajakirja erinumbri koordineerimine; rääkimata õpetajatööst, mis on pannud mitmeid pedagoogilisi, erialaseid ja üldelulisi küsimusi täiesti uuest perspektiivist vaatama. Keeruline, aga valgustuslik aasta.
Aasta helgeim hetk:
Kevad Zürichis:ilusad inimesed, ilusad ilmad, head sõbrad, suurepärased muuseumid, puhtad tänavad. Selgus, kainus, rahulikkus.
Minu tutvusringkonnas, mille liikmed on avastanud maailma Ladina-Ameerikast Kagu-Aasiani, on ainult kaks inimest, kes on Zürichis käinud (üks neist puhtalt tööga seonduvalt) – niisiis mitte just kõige levinum koht pika nädalavahetuse veetmiseks.
Võib olla, et oma prantsuse kultuuriruumi kesksele haridusele reaktsiooniks olen hakanud avastama üha enam saksakeelset Euroopat. Ja kuigi grammatilisest aspektist koosneb minu saksa keel peamiselt vigadest, tunnen ennast just saksa keele-ja kultuurikeskkonnas väga koduselt ja turvaliselt. Turvaline, stabiilne, kindel on märksõnad, mis iseloomustavad tabavalt nii Zürichi arhitektuuri, tänavamoodi kui elanike mentaliteeti; sisutühjal sädistamisel ja sädelemisel siin kohta olevat ei paista.
Õhtune piknik maasikate, šokolaadi ja veiniga Zürichsee ääres, vestlusteemad uuemast kirjandusest finantsmaailmani; business hoteli rahulik-asjalik atmosfäär; lustlik hommikupoolik moodsa kontseptsiooniga Landesmuseum’is ja pikk pärastlõuna Kunsthaus’is postimpressionistide näitusel.
Minu temperamentsele loomusele läheks pikemalt nii rahulikus ja väljapeetud keskkonnas viibimine ilmselt raskeks, aga lühiajaliselt mõjus väga rahustavalt – ei mingit tühja sebimist ja tõmblemist, igasugune tegutsemine toimub väljapeetud ja -mõõdetud tempos rahulikult ja efektiivselt; silm puhkab ühtlasel fassaadijoonel ja hall-beežis gammas tänavarõivastusel
Aasta eksootika:
Oberammergau Passionsspiele – iga kümne aasta tagant külaelanike poolt etendatav Kristuse kannatuslugu, mis toob viie tuhande elanikuga Baieri külakesse inimhorde Ameerikast Uus-Meremaani. Etendused toimuvad maist oktoobri alguseni 3-5 korda nädalas, ühele etendusele müüakse natuke üle 4000 pileti.
Teiste liturgiast välja kasvanud etendusetüüpide seas mainivad teatriajaloo käsitlused enamasti ära Kannatusmängu traditsiooni, mida mitmel pool Euroopas kui teatriajaloolist fenomeni pärast II MS taaselustama on hakatud. Samas on viljatu läheneda Oberammergau vaatemängule (modernse) teatrietenduse analüüsimise vahenditega: ei karakterite loome (kujutatud dogmaatiliselt), tekstiandmine (hiiglasliku ruumi ja väljas rabiseva vihma ülerääkimine ei õnnestu mitte kõigil) ega lavaruumi kujundus (kontrast tingliku ja naturalistliku vahel) ole võrreldavad harjumuspärase teatrikogemusega.
See võib kõlada ketserlikult, aga mingit teatrialast ilmutust selle vaatemängu nägemine kaasa ei toonud. Isegi olulisem, kui see, mis toimus laval, oli jälgida-kuulata publikut: piinamise ja ristilöömise stseenis kostis siit-sealt nuukseid; 80-aastased Austraalia vanaprouad rääkisid, et see on aastakümneid nende eluunistus olnud; hilises keskeas paar rääkis, et nad käivad juba mitmendat korda Oberammergaus ja on külastanud jõudumööda teisi Kannatusloo etendusi mujal Euroopas. Etendus kui selline võib meeldida või mitte meeldida, aga selleks, et saada päriselt aru, kui sügavalt põimuvad (ajalooline) katoliiklik maailmapilt, teater, traditsioon, külaelanike pühendumus – selleks tuleb ise selle sündmuse keskel viibida.
Aasta raamatuelamus:
Jaak Jõerüüt “Muutlik” – küsimusele “millest see raamat räägib” ei ole lihtne vastata: see räägib kõigest sellest, mis lugejas endas vastu kajama hakkab. Need võivad olla muljed talvisest Riiast või lämbest Eestimaa suvest, lennujaama rahutusest või tühja korteri eeterlikust vaikusest, igatsemisest ja kohale jõudmisest. Teel olemisest. Kronoloogilise järjepidevuseta ja üheste vastusteta inimeseks olemise lähivaatlus.
Aasta filmielamus:
“Polli päevikud” (režissöör Chris Kraus, osades Paula Beer, Tambet Tuisk, Edgar Selge, Jeanette Hain jt) – film, milles sisu on vähem kui visualsust ja tundeid rohkem kui poliitikat. 2009. aasta sügisel – üsna vahetult pärast filmimise lõppu – Matsi rannas mahajäetud dekoratsioonide vahel turnides elustusid väga jõuliselt ühe hääbunud maailma meeleolud ja tunnetus. Sünk-kauni visuaalsuse kõrval ja dramaatilise finaali kiuste jääb filmis kõlama lootusrikkus ja usk inimlikkusesse. Ja kes soovib põhjalikumalt süüvida Balti mentaliteeti ning valitsenud ühiskondlik-sotsiaalsete olude kirevasse ja komplitseeritud maailma võib ju lugeda lisaks nii ajastuloo kui kirjandusteosena kõrgtasemelist S. von Vegesacki “Balti tragöödiat” või E. von Keyserlingi “Õhtuseid maju”.
Aasta muusikaelamus:
Trio Sooäär-Ruben-Tafenau kontsert “Pinge” Mikkeli muuseumis samanimelisel näitusel 30. oktoobril …osaliselt ilmselt seetõttu, et mina selle kontserdi korraldasin 😀 (ei ole tagasihoidlik, ei ole). Kasutusse läksid kõik majas leiduvad toolid, pingid, tumbad; muusikud plaksutati 2 korda tagasi ning nõuti välja 4 lisalugu. Purustatud said kõik hirmud napi reklaami, lühikese etteteatamise, kesklinnavälise asukoha jms osas. Saksa ekspressionistliku graafika keskel kõlasid nii keskmisest ekspressiivsemad helid kui ka akvarellilikult pehmed impressionistlikud meloodiad; muuseumisaal kontserdipaigana lisas annuse intellektuaalsust, piiratud kohtade arv eksklusiivset kliki-tunnet. Kui jumal ja kulka annavad, siis kordame kindlasti algatust 😀
Muusikalised avastused: X-Panda (millest ka blogis juttu tehtud) ja Xpress Quartet – põnev kõla, suurepärane sound, väga hea õhustikuga kontserdid.
Ja muidugi teater:
JAANUAR
1) Kivid Sinu taskutes… (Tallinna Linnateater)
2) Lõputu kohvijoomine (Eesti Draamateater)
3) Metspart (Eesti Draamateater)
4) Sügissonaat (Eesti Draamateater)
5) Meie, mehed (Rakvere Teater)
6) Armastus kolme apelsini vastu (Rahvusooper Estonia)
7) Ma armastasin sakslast (Tallinna Linnateater)
VEEBRUAR
1) Don Juan (Vene Teater)
2) Kuidas seletada pilte surnud jänesele (Teater NO99)
3) Testosteroon (Endla)
4) Elu ja kuidas sellega toime tulla (Rakvere Teater)
5) Fööniks (Theatrum)
6) Vahepeatus (R.A.A.A.M.)
MÄRTS
1) Perikles (Teater NO99)
2) Rida on raha (Varius)
3) Mängurid (Nuku- ja Noorsooteater)
4) Tiramisu (Endla)
5) Lõputu kohvijoomine (Eesti Draamateater)
6) Koidula veri (Vanemuine)
7) Hiilgav (Eesti Draamateater)
8 ) Augustikuu (Eesti Draamateater)
9) Kirsiaed (Eesti Draamateater)
10) Mina, naine (Rakvere Teater)
11) Wallenberg (Rahvusooper Estonia)
12) Huntluts (Vanemuine)
APRILL
1) Praht, linn, surm (Teater NO99)
2) Johannese passioon (Rakvere Teater)
3) John Gabriel Borkman (Eesti Draamateater)
4) Isa (Monoteater)
5) Keskööpäike (Tallinna Linnateater)
MAI
1) Arkaadia (Ugala Teater)
2) Homme näeme (Tallinna Linnateater)
3) Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia… (Eesti Draamateater)
4) Kõik on täis (Eesti Draamateater)
5) Eikellegimaa (Rakvere Teater)
6) Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi (Rahvusooper Estonia)
7) Ohtlikud suhted (Vene Teater)
JUUNI
1) Kes kardab Virginia Woolfi? (Teater NO99)
2) Mask (Emajõe Suveteater)
3) Toatüdrukud (Rakvere Teater)
4) Kadunud tsirkus (Rakvere Teater)
5) Augustikuu teemaja (Kell 10)
JUULI
1) Kaevuritest kunstnikud (Eesti Draamateater)
2) Põrgupõhja uus Vanapagan (Emajõe Suveteater)
3) Eesti asi (R.A.A.A.M.)
4) Coppelia (Rahvusooper Estonia)
5) Nahkhiir (Rahvusooper Estonia)
6) Kivist külalised (Kaks Musketäri)
AUGUST
1) Oberammergau Passionspiel
2) Vargamäe varjus (Albu projekt)
3) Hulkur Rasmus (Viimsi Suveteater)
4) Antigone (Theatrum)
5) Gertrude Stein saatjaga (Mõisateater)
6) Kaos (Vanemuine)
SEPTEMBER
1) Nii nagu taevas…(Ugala Teater)
2) Paanika (Vanemuine)
3) Kuningas Richard III (Vanemuine)
4) Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia… (Eesti Draamateater)
5) Equus (Vene Teater)
OKTOOBER
1) Quevedo (Vanemuine)
2) Aabitsakukk (Eesti Draamateater)
3) Keisrinna hull (Pärimusteater LOOMINE)
4) Tuulte pöörises (Rakvere Teater)
5) Peeter Volkonski viimane suudlus (Tartu Uus Teater)
6) Papagoide päevad (Rakvere Teater)
7) Valged ööd (Theatrum)
8 ) Minu tädi (Tallinna Linnateater)
9) Don Juan (Vene Teater)
10) Nimetu – NO74 (Teater NO99)
11) Boulgakoff (Eesti Draamateater)
12) Augustikuu (Eesti Draamateater)
NOVEMBER
1) Frederik ehk Kuritöö bulvar (Vene Teater)
2) Nukitsamees (Vanemuine)
3) 39. astet (Rakvere Teater)
4) Boheem (Rahvusooper Estonia)
5) Alasti tõde (Vene Teater)
6) Krappi viimane lint (Eesti Draamateater)
DETSEMBER
1) Panso (Eesti Draamateater)
2) Jumala Narride Vennaskond (Tallinna Linnateater)
3) Suur mees juba (Tallinna Linnateater)
4) Cosi fan tutte (Rahvusooper Estonia)
5) Väike Mukk (Rakvere Teater)
6) Üsna maailma lõpus (Tallinna Linnateater)
7) Pähklipureja (Rahvusooper Estonia)
Üks väga hea teatrikuu oli oktoober – mitte, et kõik ses kuus nähtu otse lemmiku staatusesse tõusnuks, aga väga kõrge tasemega etendused koondusid nende 31 päeva sisse ja nii saigi sellest kokkuvõttes ehk keskeltläbi kõige tugevama tasemega teatrivaatamise periood.
Lavastusterviku ja trupi koostöö poolest jätsid kõige eredama mulje: “Keskööpäike”, “Augustikuu”, “Arkaadia”, “Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…”, “Kaevuritest kunstnikud”, “Antigone”, “Equus”, “Quevedo”, “39 astet”, “Jumala Narride Vennaskond”.
Meesnäitlejatest jäid silma: Mait Malmsten (“Kirsiaed”, “Vassiljev ja Bubõr…” ja loomulikult “Panso”. Viimast vaadates tabasin natuke skisofreenilise momendi, kus vaatad ja tundub nagu oleks tõesti laval vanameister panso ise: intonatsioon, žestid. Samas ma ju tean, et see ei ole Panso ja kusagilt hääle registritest kostab läbi Malmsteni tämbrit.), Peeter Rästas (väga jõuline kirglik roll “Tuulte pöörises” ja muhe osade täitmine “39 astmes”) ning 2010. aasta lemmik Ivo Uukkivi (“Kirsiaed”, “Vassiljev ja Bubõr…”, “Kaevuritest kunstnikud”) – hoopis teise iseloomuga ja tehniliselt teistmoodi lahendatud rollid, kui Uukkivi senised elu- ja rock’n’rolli-mehe tegelaskujud. Uukkivi on “lahti läinud” – täpsemaks, nüansseeritumaks, lüürilisemaks – ja väga huvitavaks nii kandvates kui väiksemates toetavates rollides.
Naisnäitlejatest: Laura Peterson (“Valged ööd”, “Peeter Volkonski viimane suudlus”) – tema lavaline sarm ja mängumaneer viiksid nagu hoopis mingisse teise ajastusse; oma tegelaskujudesse suudab ta korraga panna nii õrnust kui kirglikkust, Vana Maailma naiivset unistavust ja väljapeetud väärikust; Larissa Savankova (“Ohtlikud suhted”, “Alasti tõde”, “Frederick ehk Kuritöö bulvar”) – ürgnaiselik, igidaamilik, õrn, jõuline. Ideaalne osatäitja mänglevate-manipuleerivate-diivalike daamide rollidesse, kus tema isiklik sära ja sarm karakteri naiselikke võlusid, aga ka sügavat kogemuslikku elutarkust ainult võimendavad; ja loomulikult ei saa rääkida 2010. teatriaastast mainimata Ita Everit – tableti- ja võimusõltlasest Violeti osatäitmine “Augustikuus” näitab publikule sellist Everit nagu hiilgeaegadel (millest mina seni ainult kuulnud olin ja mõningaid telelavastusi näinud) – täielikult kaasa haarav ja kaasa elama panev oma intensiivses kohalolekus ja ümberkehastumise psühholoogilises realistlikkuses, täpne, peenelt vaheldusrikas.
Kujunduslik-kunstiline lahendus: Ervin Õunapuu “Kirsiaed”, Kristiina Põllu “Quevedo” ja Kristi Leppik “Kadunud tsirkus” – kujundused, mis muutuvad meediumiks; sõnumi, meeleolu ja ideestiku orgaaniliseks, muude vahenditega samaväärseks kaaskandjaks. Kunstilised lahendused, milles tõepoolest sünnivad terved maailmad.
näpud värviseks!
29. mail kell 11.00 – 15.00
SUUR MAALILAUPÄEV
Kadrioru kunstimuuseumis (Weizenbergi 37)
Kõik suured ja väikesed looduse- ja kunstisõbrad on oodatud:
oma käega Kadrioru ilu jäädvustama
osalema kartuli- ja papitrüki töötoas
kuulama ekskursioone näitustel (kell 12.30 ekskursioon uues Madalmaade püsiekspositsioonis, kell 14.00 näiusel “Pinge. Saksa ekspressionism” Mikkeli muuseumis)
võtma osa otsimis-viktoriinist “Kas tunned Kadrioru ajaloolisi hooneid?”
Kõik vabaõhutegevused on tasuta, töötubades ja ekskursioonidel osalemine muuseumipiletiga
Infot leiab aadressil www.ekm.ee/kadriorg
mis loom on biidermeier ja mida ta sööb?
Rahvusvaheline konverents „Balti biidermeier. Panoraame ja lähivaatlusi”
Kadrioru lossis (Weizenbergi 37)
7. mail 2010
10.00–10.30 Avasõnad.
Kadi Polli, Kadrioru kunstimuuseumi direktor
Tiina Abel, näituse “Balti biidermeier” kuraator
Mõeldes biidermeierist. Konverentsi lähte- ja keskpunkte
10.30–11.15 Hans Ottomeyer (Saksa Ajaloo Muuseum, Berliin)
On the Origin of Biedermeier
11.15–11.45 Ralph Gleis (Viini Linnamuuseum)
Biedermeier in Vienna – Between Realism and Sentiment
11.45–12.15 Kohvipaus
12.15–12.45 Kasper Monrad (Taani Rahvusgalerii, Kopenhaagen)
Biedermeier in Copenhagen: Danish Painting of the Early 19th Century
12.45–13.15 Ljudmila Markina (Riiklik Tretjakovi Galerii, Moskva)
Русский и немецкий бидермайер. Диалог и опыт сравнения
13.15–13.45 Anita Meinarte (Läti Riiklik Ajaloomuuseum, Riia)
Иконографические аспекты бидермайера в портрете Латвии первой половины 19 века
13.45–14.30 Lõuna
14.30–15.00 Ulrike Plath (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus)
Baltisaksa peremudelist 19. sajandi esimesel poolel
15.00–15.30 Liina Lukas (Tartu Ülikool, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus)
Eesti folkloor 19. sajandi keskpaiga baltisaksa kirjanduses
15.30–16.00 Jouni Kuurne (Soome Rahvusmuuseum, Helsingi)
Mathilda Rotkirch – An Amateur Female Artist of the Biedermeier Era
16.00–16.30 Tiina Abel (Kumu kunstimuuseum)
Biidermeier ja stiililine pluralism. Carl Sigismund Waltheri portree „Pastor Ignatiuse perekond”
Konverents toimub eesti, inglise ja vene keeles.
Osalemine tasuta.
Info:
Kadrioru kunstimuuseum kadriorg@ekm.ee tel 606 6400
võtan kokku, annan aru
Töö iseloomust tingitult kipub juhtuma nii, et kui töö pingelisus kasvab ja tööpäevad pikenevad, siis ei suuda miski vägi mind enam vabast ajast arvuti taha sundida, ükskõik kui väga ma tahaksingi oma teatri ja muid kultuurimuljeid jagada. Nii ongi jäänud kommenteerimata mitmeid etendusi, kontserte ja näitusi. Mingigi ülevaate säilitamiseks võtan siinkohal kokku esimesed 6 kuud:
Jaanuar:
“Pähklipureja” (Rahvusooper Estonia)
“Vabamõtleja” (Vanemuise teater)
“Adamson Eric ad astra” (UusVana Teater)
“Linnapea” (Viljandi Ugala)
“Cyrano de Bergerac” (Rahvusooper Estonia)
“Pähklipureja” puhul on mul ammugi segamini läinud loendamine, et mitmendat korda seda tükki nüüd ikkagi vaadatud sai. Vga mitmendat, mõni ütleks, et liigagi mitmendat. Aga see muusika meeldib mulle endiselt ja muinaslugu ise samuti ja ilmselt jään seda balletti regulaarselt vaatama veel aastateks.
Jaanuarikuistest etendustest tõuseb minu jaoks esile Vahur-Paul Põldma etendus kunstnik Adamson-Ericu elust kunstniku muuseumis maalide keskel. Nägin etendust küll vahetult pärast väljatulemist ja ehkki etendusel oli veel natuke toores mekk man’, oli olemas Vahur-Paulile omast süüvimist ja meditatiivsust, meeleolunüansside tabamist. Rahulikus rütmis liikuv etendus, milles oli ära kasutatud eluloo nüansse, mida mina kunstiajaloolasena kohe peast esile tuua ei oskaks. Nii et oli avastamisrõõmugi muidu üsna hästi tuntud kunstniku kohta.
Veebruar:
“Rigoletto” (Rahvusooper Estonia)
“Cyrano de Bergerac” (Rakvere teater)
“Kolm õde” (Viljandi Ugala)
“Maskiball” (Rahvusooper Estonia)
“Ingel, ingel vii mind taeva…” (VAT Teater)
Veebruarist jäävad meelde 2 väga tugevat etendust: Rakvere Cyrano ja VAT Teatri “Ingel”. Esimene peaaegu kogu Rakvere truppi haarav, teine 2 näitlejale üles ehitatud kammerlik lavastus – ja ometi mõjusid mõlemad emotsionaalselt väga tugevasti.
Märts:
“Revident” (Pärnu Endla)
“Cyrano de Bergerac” (rakvere Teater)
“Teener” (VAT Teater)
“Hecuba pärast” (Tallinna Linnateater)
“Nõks” (Tallinna Linnateater)
Hecuba pärast tehakse asju teatris…ja elus. Etendus, mis annab veelgi jõulisema laengu kui Impro3 ja saab ilmselt vähemalt sama suureks hitiks. Eluterve iroonia, mis kõige pealt naerutab pisarateni ja siis võtab pikaks ajaks mõtisklema.
Aprill:
“Arturi laulud ja aastad” (Viljandi Ugala)
“Vana tango” (Tallinna Linnateater)
“12 tooli” (Rakvere teater)
“Boulgakoff” (Eesti Draamateater)
Luulekava “Arbujad” (eesti Draamateater)
“Meister ja Margarita” on aastaid kuulunud minu lemmikute hulka. Maagiliselt realistlik ja realistlikult maagiline etendus Draamateatri lavalaudadel peegeldab romaani meeleolusid, aga samavõrra ka stalinistliku perioodi eluolu ja kirjanikuks olemise talumatut raskust/kergust. Lummav!
Mai:
“Poks” (Viljandi Ugala)
“Täismäng” (Rakvere teater)
“Vombat” (Eesti Draamateater)
“Kaunimad hetked Su elus” (Vanemuise Teater)
Praegu vaatan, et maikuu läks kuidagi meelelahutuseks kätte. “Täismäng” ja “Vombat” naerutasid mõlemad (esimene suisa pisarateni), “Kaunimad aastad…” oli lihtsalt kerge meeleolukas viis hea muusikaga pühapäeva veeta.
Juuni:
“Vennad Lõvisüdamed” (Rakvere teater)
“Wargamäe Wabariik” (Tallinna Linnateater)
Võib-olla üllatav ja võib-olla mitte, aga parema mälestuse ja tugevamad emotsioonid kutsus esile hoopis lastele/noortele suunatud Lõvisüdamete lugu, seda just täna noortele siiratele näitlejatele ja mängulustile. Mitte et viimane Wargamäe tendusest puudunud oleks, aga mis parata – nõrgast Tammsaare romaanist ei saa tugevat Linnateatri lavastust. Õigusega tõusis esile Mari elusaatuse ja süütunde koorem, samuti vana Andres oma pühas vihas jumala õiguse ja õigluse aadressil. Kõik teised tegelasliinid jäid üsna skitseerituiks.
Suvelavastuste asemel kaen juba teatrite kodulehtedelt sügisesi mängukavasid ja ostan septembikuiste etenduste pileteid 🙂
Susapesa's Weblog 