Fwd: Kiri

Jan Kaus „Kiri“, Looming 04/2015

Esimene asi, mille peale ma mõtlesin lugedes aprillikuu Loomingus Jan Kausi „Kirja“, oli, et Sa peadksid seda lugema. Nii palju-vähe kui ma Sind tunnen, julgen arvata, et see kõnetaks Sind. Liigutaks. Paneks kaasa resoneerima. Selle teksti sisemisel rahulikul loomulikul rütmil on see vägi sees küll. Selline tekst võiks sündida jalutades, lauseid sammude rütmis seades, majade fassaadide arhitektuuri vaheldudes ühelt mõttelõngalt teisale liikudes. Vahepeal nostalgilisel pilgul vanalinna kohviku aknasse kiigates, kus ühel õhtul, vahetult enne sulgemist, sai istutud ja kus nüüd päevaturistid grupis vitriini ees sädistavad. Nii võiks kirjutada, kui väga varahommikune päike murdub veel magava linna paekiviseintel ja munakivide vahel on läbipaistvad hallalõngad. Kui pere magab kodus soojas toas, kõik on hästi ja turvaline. Ja igatsus, isegi igatsus on kuidagi kodune, taltsutatud, teretulnud nagu sõber, keda harva näeb, aga kes siiski kogu aeg meeles püsib.

Aga ega ma tegelikult Sinu arvamuse osas sellesse loosse kindel olla ei saa – me pole Sinuga Kausi loomingust kunagi rääkinud. Nagu ka paljudest muudest asjadest.

Mina olin Kausi loomingu suhtes üsna ükskõikselt meelestatud – tema varasemad lood tundusid hõredad ja proosalised. Jah, ma tean, nüüd Sa ütled, et argipäev ongi hõre ja Tšehhov on ka proosaline! Aga siis tuli „Tallinna kaart“ nagu ilmutus – see oli korraga nii minu raamat, kui üldse olla sai. Les lieux de memoires – mälupaigad. Õnnelike kohtumiste pargialleed, nukrate lahkumiste tänavanurgad, kohvikulauad, mille taga otsustati saatuseid. Kas või pisikesi ja proosalisi. Aga tähtsaid. Tähtsaid mitte kellelegi teisel, ainult meile. Et mul endal on kohutavalt halb emotsionaalne mälu, siis on lohutav mõelda, et need kohad, unustamatute õhtute paigad jäävad meid mäletama, et meid jääb nende siduma mingi niidistik.

Just sellest Kaus kirjutabki. Unustamatutest õhtutest (Vila-Matas viitega Pessoale). Armastuse ruumist ja armastuse ajast. Aja- ja ruumihüpete võimalikkusest. Niidistikust, mis seob meie tänast meie unustamatute eilsetega ja võib-olla sama unustamatute homsetega, mis kusagil juba ootavad.

Armastuse fenomenoloogia – sõna otseses mõttes. „Kirja“ idee süvastruktuurist mitte ainult ei aimu, vaid vaatab selgelt ja julgelt vastu Mircea Eliade religioonifenomenoloogia tänaseks klassikaks saanud käsitlus – sakraalse aja ja ruumi kvalitatiivne erinevus profaansest. Eliade käsitluses rituaalid mitte ainult ei loo ühendust, silda algse, jumaliku loomistöö ja ajaga (pühadusega), vaid taaskehtestavad selle – kõik ajad on praegu, püha on siin. Selle läbi inimene mitte ainult ei matki Jumala loomislugu ja sakraalseid algsündmusi, vaid aja kvalitatiivne erinevus võimaldab tal endal olla osa nendes sündmustest – tema saab osaks nist ja sündmused reaalselt osaks temast. Midagi sarnast juhtub Kausi Kirja Kirjutajaga – ta mitte ainult ei meenuta unustamatuid õhtuid oma armastatuga, vaid need õhtud, nende hetkede eriline kvaliteet on tema jaoks kogu aeg reaalne ja presentne. See õhtu (õhtu kui üldnimetus teatud meeleseisundile) kehastub Armastatus – tema on see õhtu ja õhtu on tema. Eliade fookus pühadusele on asendunud fookusega armastusel, armastuse ja igatsuse olemusele.

Nii nagu Eliade järgi on loogiline, et sakraalset aega ja ruumi väärtustav inimene soovib nendes tingimustes viibimist üha pikendada ja teeb selleks kõik endast oleneva, nii tundub loogiline, et sarnaselt võiks käituda Kirja Kirjutaja – iga hinna eest alal hoida, taaskehtestada enda ümber ja enda sees armastatuga seotud aega ja ruumi. Aga… Unustamatud õhtud, mälupaigad on unustamatud seetõttu, et nad on haruldased. Meid lämmataks nende hetkede intensiivsus, kui prooviksime neid igapäevale laiendada.

Jääb igatsus. Kaus ütleb, et romantika on eemalolekus ja temaga võib ju nõustudagi. Vahel on just eemal olles eriti selgelt tunda, kuidas me inimesi ja hetki endaga kaasas kanname. Igatsus, mis nagu ei olegi igatsus, sest selles on kogu aeg allhoovusena teadmine nende inimeste seletamatust lähedalolekust. Nagu eelmisel nädalal Riias varakevadiselt kargetel tänavatel huupi jalutades olid Sina mul igatsusena kaasas. Ausalt – ma ei teagi, miks just Sina. Aga olid. Ja see tunne, see vaikne igatsus, oli kuidagi kodune ja turvaline.

Loodan, et minu tõmmatud paralleelid Eliadega eemale ei peleta. Ja tegelikult on Kausi „Kiri“ kordades lihtsam, loomulikum ja klaarim kui minu peas sündinud seosed ja mõtisklused. Lihtne ja liigutav. Loe, kui mahti saad.

Ole hoitud!

28. aprill 2015, London

 

elu on kunst!

Disclaimerina olgu öeldud, et ma ei ole absoluutselt objektiivne. Seekord olen ma igasugusest objektiivsusest (kas või näilisest) valgusaastate kaugusel. Esiteks selle pärast, et kunstide säilitamine ja interpreteerimine, kunstidest kirjutamine ja kõnelemine, kunstide elamine ja hingamine toob mulle leiva lauale. Ja sära silma. Iga Jumala päev. Teiseks, sest ma saan väga kurjaks, kui keegi võtab rokokood nimetada „tühiseks ja eputavaks“.

 

Kui Lev Tolstoi raamatu „Mis on kunst?“ traagika seisneb selles, et Tolstoi oli seda kirjutades kibestunud, aga kirglik 70-aastane, siis „Lõpetuse ingli“ traagika on selles, et Õnnepalu ei ole 70. See ausus ja konkreetsus ei saa olla sama, vähemasti ei peaks olema.

 

Ei tasu lasta ennast sügismaastike meditatiivsetest meeleoludest eksitada  – „Lõpetuse ingel“ ei ole rahulik raamat. See on fragmentaarne, lühikestest päevikusissekannetest või mõttevinjettidest kooslus, kus teemad kohati jõhkra konkreetsusega nappi tekstikorpusesse kokku surutakse, et lehekülgi ja päevi hiljem siis nende juurde taas, vähe teise rakursi alt tagasi pöörduda ja edasi mõelda. Sellises katkendlikkuses muutub tekst kummastavalt laetuks ja pingestatuks, nagu õhk enne tormi – kunagi ei või olla päris kindel, kas see hinnang, mis loetud lõigus teatrile või kirjandusele anti on selleks korraks lõplik (napid tekstilõigud on väga konkreetsed ja mõjuvad deklaratiivsetena) või tasub kaasa noogutamise või pahaselt pearaputamisega natuke oodata, sest tuul jõuab veel mitu korda pöörata enne, kui mõte lõpuni mõeldud saab. Nii et mingit teist (uut) moodi ootusärevust on selles raamatus.

 

Ja natuke ootamatut mässumeelsust. Lugeja on tuttav autoriga, kes vaatleb ja konstateerib. Leebelt naeratades, eemalt vaadates, mitte sekkudes. Harjumuspäraseks saanud eemalseisja ja vaatleja positsiooni asemel on autor seekord võtnud aga aktiivsema rolli – nii Tolstoi, modernism, näitleja kui teised inimkultuuri elemendid saavad oma osa. Deklaratiivselt. Rõhutades kunstide väärtust kõiges kahelda ja küsimusi esitada, pannakse needsamad kunstid järgmises lauses paika. Hinnanguid jagavalt. Öeldes, et kirjaniku käes pole kaalusid ja ometi leides paljutki kultuurimaastikul kerge olevat. Otsekui veenmaks lugejat ja kirjutajat ennast, et tema ei ole oma loomingusse, kirjanik-olemisse kinni jäänud, et ta tahab ja julgeb teha midagi teistmoodi, kui temalt oodatakse ja harjunud ollakse. Et seda kõike – kunste – ei tasu nii tõsiselt ja nii südamesse võtta. Kui kõik võivad puusalt tulistades hinnanguid anda, miks siis mitte vahelduseks ka tema. Seda enam, et dialoogipartneriks on Tolstoi oma dogmadest kubiseva kunstikäsitlusega.

 

Niisiis, osaliselt vastusena, või vähemasti tõukununa Tolstoi raamatust „Mis on kunst?“ sündinud „Lõpetuse inglit“ lugedes tekib natuke seda moodi tunne, et krahvi impulsiivne „tõesti, ma teile ütlen“ stiilis parreesia on nakkav olnud. Võiks öelda, et Õnnepalu on „Lõpetuse inglis“ enda kohta – ootamatult – kirglikum kui tavaliselt – see on ühtaegu kibestunud vana ja vihase noore mehe kirglikkus. Ja olgu see siis matkitud, üle võetud või endast leitud impulsiivsus, ei lase see „Inglil“ olla raamat rahu otsimisest ja leidmisest. Inimene, kes otsib rahu ja soovib, et teda rahule jätaks, ei kirjuta raamatut või vähemasti ei avalda seda. Avaldamine kutsub esile diskussiooni, kõmu (LR sarjas ilmunud „Lõpetuse ingel“ müüdi läbi 1,5 nädalaga. Kellel soovi raamatut soetada, siis Solarise Apollos peaksid veel mõned eksemplarid olema), dialoogi. Mitte vaikust. Ja rahu. Avaldamine on selles kontekstis ikka leebe provokatsioon, dünaamiline akt, aktsioon; mitte „juhtuda laskmine“, vaid juhtumise algatamine või suunamine.

 

Õnnepalu teoste üks karakteristikuid on ikka olnud mingi implitsiitne helgus ja lootusrikkus, mis lõpuks kõlama jääb. Nagu kerge, vabanenud hingetõmme. Ma ei ole ühe lugemiskorraga päris veendunud, kas see hingetõmme seekord olemas on. Kas dialoog surnud suurmehega sai peetud; kas kibe meel sai puhtaks kirjutatud; kas teatri(avalikkuse)le sai andeks antud? Otsad jäävad lahti. Otsad jäävad muidugi alati lahti, aga enamasti tundub, et viimaste ridade kohal klaarib taeva selgeks või langeb esimene lumi. Seekord hakkab sadama vihma…

aruanne

Kultuuri ja kunstidega suhestumise kohalt on 2010 olnud üks huvitav aasta. Külastatud etenduste arv (86) ei lase kahelda, et tugevasti teatri poole kaldus on kogu see kultuuritarbimine olnud. Samas olen tihedamalt kui mitmel eelnenud aastal olnud seotud oma eriala külge: oktoobrisse 2010 jääb seminar, mille ettekande soovitas Professor artikliks vormida; läbi sügise on kestnud ja veebruaris peaks lõpusirgele jõudma rahvusvahelise erialaajakirja erinumbri koordineerimine; rääkimata õpetajatööst, mis on pannud mitmeid pedagoogilisi, erialaseid ja üldelulisi küsimusi täiesti uuest perspektiivist vaatama. Keeruline, aga valgustuslik aasta.

Aasta helgeim hetk:

Kevad Zürichis:ilusad inimesed, ilusad ilmad, head sõbrad, suurepärased muuseumid, puhtad tänavad. Selgus, kainus, rahulikkus.

Minu tutvusringkonnas, mille liikmed on avastanud maailma Ladina-Ameerikast Kagu-Aasiani, on ainult kaks inimest, kes on Zürichis käinud (üks neist puhtalt tööga seonduvalt) – niisiis mitte just kõige levinum koht pika nädalavahetuse veetmiseks.

Võib olla, et oma prantsuse kultuuriruumi kesksele haridusele reaktsiooniks olen hakanud avastama üha enam saksakeelset Euroopat. Ja kuigi grammatilisest aspektist koosneb minu saksa keel peamiselt vigadest, tunnen ennast just saksa keele-ja kultuurikeskkonnas väga koduselt ja turvaliselt. Turvaline, stabiilne, kindel on märksõnad, mis iseloomustavad tabavalt nii Zürichi arhitektuuri, tänavamoodi kui elanike mentaliteeti; sisutühjal sädistamisel ja sädelemisel siin kohta olevat ei paista.

Õhtune piknik maasikate, šokolaadi ja veiniga Zürichsee ääres, vestlusteemad uuemast kirjandusest finantsmaailmani; business hoteli rahulik-asjalik atmosfäär; lustlik hommikupoolik moodsa kontseptsiooniga Landesmuseum’is ja pikk pärastlõuna Kunsthaus’is postimpressionistide näitusel.

Minu temperamentsele loomusele läheks pikemalt nii rahulikus ja väljapeetud keskkonnas viibimine ilmselt raskeks, aga lühiajaliselt mõjus väga rahustavalt – ei mingit tühja sebimist ja tõmblemist, igasugune tegutsemine toimub väljapeetud ja -mõõdetud tempos rahulikult ja efektiivselt; silm puhkab ühtlasel fassaadijoonel ja hall-beežis gammas tänavarõivastusel

Aasta eksootika:

Oberammergau Passionsspiele – iga kümne aasta tagant külaelanike poolt etendatav Kristuse kannatuslugu, mis toob viie tuhande elanikuga Baieri külakesse inimhorde Ameerikast Uus-Meremaani. Etendused toimuvad maist oktoobri alguseni 3-5 korda nädalas, ühele etendusele müüakse natuke üle 4000 pileti.

Teiste liturgiast välja kasvanud etendusetüüpide seas mainivad teatriajaloo käsitlused enamasti ära Kannatusmängu traditsiooni, mida mitmel pool Euroopas kui teatriajaloolist fenomeni pärast II MS taaselustama on hakatud. Samas on viljatu läheneda Oberammergau vaatemängule (modernse) teatrietenduse analüüsimise vahenditega: ei karakterite loome (kujutatud dogmaatiliselt), tekstiandmine (hiiglasliku ruumi ja väljas rabiseva vihma ülerääkimine ei õnnestu mitte kõigil) ega lavaruumi kujundus (kontrast tingliku ja naturalistliku vahel) ole võrreldavad harjumuspärase teatrikogemusega.

See võib kõlada ketserlikult, aga mingit teatrialast ilmutust selle vaatemängu nägemine kaasa ei toonud. Isegi olulisem, kui see, mis toimus laval, oli jälgida-kuulata publikut: piinamise ja ristilöömise stseenis kostis siit-sealt nuukseid; 80-aastased Austraalia vanaprouad rääkisid, et see on aastakümneid nende eluunistus olnud; hilises keskeas paar rääkis, et nad käivad juba mitmendat korda Oberammergaus ja on külastanud jõudumööda teisi Kannatusloo etendusi mujal Euroopas. Etendus kui selline võib meeldida või mitte meeldida, aga selleks, et saada päriselt aru, kui sügavalt põimuvad (ajalooline) katoliiklik maailmapilt, teater, traditsioon, külaelanike pühendumus – selleks tuleb ise selle sündmuse keskel viibida.

Aasta raamatuelamus:

Jaak Jõerüüt “Muutlik” – küsimusele “millest see raamat räägib” ei ole lihtne vastata: see räägib kõigest sellest, mis lugejas endas vastu kajama hakkab. Need võivad olla muljed talvisest Riiast või lämbest Eestimaa suvest, lennujaama rahutusest või tühja korteri eeterlikust vaikusest, igatsemisest ja kohale jõudmisest. Teel olemisest. Kronoloogilise järjepidevuseta ja üheste vastusteta inimeseks olemise lähivaatlus.

Aasta filmielamus:

“Polli päevikud” (režissöör Chris Kraus, osades Paula Beer, Tambet Tuisk, Edgar Selge, Jeanette Hain jt) – film, milles sisu on vähem kui visualsust ja tundeid rohkem kui poliitikat. 2009. aasta sügisel – üsna vahetult pärast filmimise lõppu – Matsi rannas mahajäetud dekoratsioonide vahel turnides elustusid väga jõuliselt ühe hääbunud maailma meeleolud ja tunnetus. Sünk-kauni visuaalsuse kõrval ja dramaatilise finaali kiuste jääb filmis kõlama lootusrikkus ja usk inimlikkusesse. Ja kes soovib põhjalikumalt süüvida Balti mentaliteeti ning valitsenud ühiskondlik-sotsiaalsete olude kirevasse ja komplitseeritud maailma võib ju lugeda lisaks nii ajastuloo kui kirjandusteosena kõrgtasemelist S. von Vegesacki “Balti tragöödiat” või E. von Keyserlingi “Õhtuseid maju”.

Aasta muusikaelamus:

Trio Sooäär-Ruben-Tafenau kontsert “Pinge” Mikkeli muuseumis samanimelisel näitusel 30. oktoobril …osaliselt ilmselt seetõttu, et mina selle kontserdi korraldasin 😀 (ei ole tagasihoidlik, ei ole). Kasutusse läksid kõik majas leiduvad toolid, pingid, tumbad; muusikud plaksutati 2 korda tagasi ning nõuti välja 4 lisalugu. Purustatud said kõik hirmud napi reklaami, lühikese etteteatamise, kesklinnavälise asukoha jms osas. Saksa ekspressionistliku graafika keskel kõlasid nii keskmisest ekspressiivsemad helid kui ka akvarellilikult pehmed impressionistlikud meloodiad; muuseumisaal kontserdipaigana lisas annuse intellektuaalsust, piiratud kohtade arv eksklusiivset kliki-tunnet. Kui jumal ja kulka annavad, siis kordame kindlasti algatust 😀

Muusikalised avastused: X-Panda (millest ka blogis juttu tehtud) ja Xpress Quartet – põnev kõla, suurepärane sound, väga hea õhustikuga kontserdid.

Ja muidugi teater:

JAANUAR

1) Kivid Sinu taskutes… (Tallinna Linnateater)

2) Lõputu kohvijoomine (Eesti Draamateater)

3) Metspart (Eesti Draamateater)

4) Sügissonaat (Eesti Draamateater)

5) Meie, mehed (Rakvere Teater)

6) Armastus kolme apelsini vastu (Rahvusooper Estonia)

7) Ma armastasin sakslast (Tallinna Linnateater)

VEEBRUAR

1) Don Juan (Vene Teater)

2) Kuidas seletada pilte surnud jänesele (Teater NO99)

3) Testosteroon (Endla)

4) Elu ja kuidas sellega toime tulla (Rakvere Teater)

5) Fööniks (Theatrum)

6) Vahepeatus (R.A.A.A.M.)

MÄRTS

1) Perikles (Teater NO99)

2) Rida on raha (Varius)

3) Mängurid (Nuku- ja Noorsooteater)

4) Tiramisu (Endla)

5) Lõputu kohvijoomine (Eesti Draamateater)

6) Koidula veri (Vanemuine)

7) Hiilgav (Eesti Draamateater)

8 ) Augustikuu (Eesti Draamateater)

9) Kirsiaed (Eesti Draamateater)

10) Mina, naine (Rakvere Teater)

11) Wallenberg (Rahvusooper Estonia)

12) Huntluts (Vanemuine)

APRILL

1) Praht, linn, surm (Teater NO99)

2) Johannese passioon (Rakvere Teater)

3) John Gabriel Borkman (Eesti Draamateater)

4) Isa (Monoteater)

5) Keskööpäike (Tallinna Linnateater)

MAI

1) Arkaadia (Ugala Teater)

2) Homme näeme (Tallinna Linnateater)

3) Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia… (Eesti Draamateater)

4) Kõik on täis (Eesti Draamateater)

5) Eikellegimaa (Rakvere Teater)

6) Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi (Rahvusooper Estonia)

7) Ohtlikud suhted (Vene Teater)

JUUNI

1) Kes kardab Virginia Woolfi? (Teater NO99)

2) Mask (Emajõe Suveteater)

3) Toatüdrukud (Rakvere Teater)

4) Kadunud tsirkus (Rakvere Teater)

5) Augustikuu teemaja (Kell 10)

JUULI

1) Kaevuritest kunstnikud (Eesti Draamateater)

2) Põrgupõhja uus Vanapagan (Emajõe Suveteater)

3) Eesti asi (R.A.A.A.M.)

4) Coppelia (Rahvusooper Estonia)

5) Nahkhiir (Rahvusooper Estonia)

6) Kivist külalised (Kaks Musketäri)

AUGUST

1) Oberammergau Passionspiel

2) Vargamäe varjus (Albu projekt)

3) Hulkur Rasmus (Viimsi Suveteater)

4) Antigone (Theatrum)

5) Gertrude Stein saatjaga (Mõisateater)

6) Kaos (Vanemuine)

SEPTEMBER

1) Nii nagu taevas…(Ugala Teater)

2) Paanika (Vanemuine)

3) Kuningas Richard III (Vanemuine)

4) Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia… (Eesti Draamateater)

5) Equus (Vene Teater)

OKTOOBER

1) Quevedo (Vanemuine)

2) Aabitsakukk (Eesti Draamateater)

3) Keisrinna hull (Pärimusteater LOOMINE)

4) Tuulte pöörises (Rakvere Teater)

5) Peeter Volkonski viimane suudlus (Tartu Uus Teater)

6) Papagoide päevad (Rakvere Teater)

7) Valged ööd (Theatrum)

8 ) Minu tädi (Tallinna Linnateater)

9) Don Juan (Vene Teater)

10) Nimetu – NO74 (Teater NO99)

11) Boulgakoff (Eesti Draamateater)

12) Augustikuu (Eesti Draamateater)

NOVEMBER

1) Frederik ehk Kuritöö bulvar (Vene Teater)

2) Nukitsamees (Vanemuine)

3) 39. astet (Rakvere Teater)

4) Boheem (Rahvusooper Estonia)

5) Alasti tõde (Vene Teater)

6) Krappi viimane lint (Eesti Draamateater)

DETSEMBER

1) Panso (Eesti Draamateater)

2) Jumala Narride Vennaskond (Tallinna Linnateater)

3) Suur mees juba (Tallinna Linnateater)

4) Cosi fan tutte (Rahvusooper Estonia)

5) Väike Mukk (Rakvere Teater)

6) Üsna maailma lõpus (Tallinna Linnateater)

7) Pähklipureja (Rahvusooper Estonia)

Üks väga hea teatrikuu oli oktoober – mitte, et kõik ses kuus nähtu otse lemmiku staatusesse tõusnuks, aga väga kõrge tasemega etendused koondusid nende 31 päeva sisse ja nii saigi sellest kokkuvõttes ehk keskeltläbi kõige tugevama tasemega teatrivaatamise periood.

Lavastusterviku ja trupi koostöö poolest jätsid kõige eredama mulje: “Keskööpäike”, “Augustikuu”, “Arkaadia”, “Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…”, “Kaevuritest kunstnikud”, “Antigone”, “Equus”, “Quevedo”, “39 astet”, “Jumala Narride Vennaskond”.

Meesnäitlejatest jäid silma: Mait Malmsten (“Kirsiaed”, “Vassiljev ja Bubõr…” ja loomulikult “Panso”. Viimast vaadates tabasin natuke skisofreenilise momendi, kus vaatad ja tundub nagu oleks tõesti laval vanameister panso ise: intonatsioon, žestid. Samas ma ju tean, et see ei ole Panso ja kusagilt hääle registritest kostab läbi Malmsteni tämbrit.), Peeter Rästas (väga jõuline kirglik roll “Tuulte pöörises” ja muhe osade täitmine “39 astmes”) ning 2010. aasta lemmik Ivo Uukkivi (“Kirsiaed”, “Vassiljev ja Bubõr…”, “Kaevuritest kunstnikud”) – hoopis teise iseloomuga ja tehniliselt teistmoodi lahendatud rollid, kui Uukkivi senised elu- ja rock’n’rolli-mehe tegelaskujud. Uukkivi on “lahti läinud” – täpsemaks, nüansseeritumaks, lüürilisemaks – ja väga huvitavaks nii kandvates kui väiksemates toetavates rollides.

Naisnäitlejatest: Laura Peterson (“Valged ööd”, “Peeter Volkonski viimane suudlus”) – tema lavaline sarm ja mängumaneer viiksid nagu hoopis mingisse teise ajastusse; oma tegelaskujudesse suudab ta korraga panna nii õrnust kui kirglikkust, Vana Maailma naiivset unistavust ja väljapeetud väärikust; Larissa Savankova (“Ohtlikud suhted”, “Alasti tõde”, “Frederick ehk Kuritöö bulvar”) – ürgnaiselik, igidaamilik, õrn, jõuline. Ideaalne osatäitja mänglevate-manipuleerivate-diivalike daamide rollidesse, kus tema isiklik sära ja sarm karakteri naiselikke võlusid, aga ka sügavat kogemuslikku elutarkust ainult võimendavad; ja loomulikult ei saa rääkida 2010. teatriaastast mainimata Ita Everit – tableti- ja võimusõltlasest Violeti osatäitmine “Augustikuus” näitab publikule sellist Everit nagu hiilgeaegadel (millest mina seni ainult kuulnud olin ja mõningaid telelavastusi näinud) – täielikult kaasa haarav ja kaasa elama panev oma intensiivses kohalolekus ja ümberkehastumise psühholoogilises realistlikkuses, täpne, peenelt vaheldusrikas.

Kujunduslik-kunstiline lahendus: Ervin Õunapuu “Kirsiaed”, Kristiina Põllu “Quevedo” ja Kristi Leppik “Kadunud tsirkus” – kujundused, mis muutuvad meediumiks; sõnumi, meeleolu ja ideestiku orgaaniliseks, muude vahenditega samaväärseks kaaskandjaks. Kunstilised lahendused, milles tõepoolest sünnivad terved maailmad.

Olge rahulik, härra Jumal! Te olete kindlates kätes.

“Armas Jumal, siin Anna” on raamat väikesest tüdrukust ja suurtest mõtetest; tavalisest, naeru- ja mänguhimulisest lapsest, mitte mingist inglikesest, kes lühikeseks jäänud eluteele vaatamata suudab lahendada absoluutselt kõik maailma ja jumalat puudutavad küsimused enda jaoks ja avardada maailma ka nende jaoks, kellega oma toimetustes kokku puutub.

On üks laulutekst, mis esitab küsimuse: mis oleks, kui jumal oleks lihtsalt üks võõras meie kõrval bussis? Kas me tunneksime ta ära? Ja kui tunneksime (mis on sügavalt kaheldav), mida me temalt küsiksime? Väikese Anna jumalakäsitlust iseloomustavad kaks üsna vastandlikku omadust: Jumal on tema jaoks ühtaegu absoluutselt igapäevane ja lähedane, teisalt võrreldamatult suur ja ülimuslik. Jumala poole võib pöörduda samade sõnadega, millega kõnetaks pooltuttavat vanahärrat tänavanurgal või kodukohvikus; Jumal on sõber, usaldusmees ja vanaisa, kellaga suhtlemiseks pole vaja uhket kirikuhoonet, teenistust ega paatoslikku retoorikat. Selle kodususega samaaegselt on Jumal oma suuruses ja võimsusest absoluutselt hoomamatu. Ja nii see peabki olema. Alles siis, kui inimene on valmis tunnistama, et ta Jumalast tegelikult mitte midagi aru ei saa, et Jumal on tema jaoks üle mõistuse ja tunnetuse suur – alles siis on ta Jumalast tegelikult aru saanud. Enamik inimesi üritab aga Jumalat enda jaoks hoomatavate suuruste süsteemi paigutada, on selleks loonud talle inimnäolise kuvandi ja olemuse. Anna teadmises (sest ta ei kujuta ette, ta teab, kuidas on) ei tekki nende kahe sageli ühildamatu pooluse vahel mingit konflikti – Jumal on absoluut ja just tema kõikehõlmavus, kõiges kohalolemine lubab temaga vahetult suhelda. Peale kõige muu on Jumal veel nutikas ja teravmeelne võlur, kelle looming Annat pidevalt üllatab ja suisa uhkust tundma paneb nagu tuntakse uhkust sõbra üle, kes on mõne asjaga erakordselt vahvasti hakkama saanud. Anna jaoks ei ole vaja suuri imesid (ei mingeid veeuputusi ega oma poja ristile surema saatmist), sest kogu maailm on üks erakordselt kavalasti kokku sobitatud ime. Olgem nüüd ausad – kui paljud meist suudaksid oma igapäevast elu ja ümbrust sellise imetluse ja austusega vaadata?

Esimest-korda-nägemise trikk on see, millega raamat lummab ja oma arutlustesse kaasa haarab. Kui maailma jumala loominguks ja hingestatuks pidamist tuleb ikka ette, siis jumala olemasolu kõigi asjade keskpunktis – inimese puhul siis kusagil naba kandis – ei ole just päris tavaline. Ja see on Anna arutluste puhul alles algus. Appi võetakse keeleteooria ja optikaseadused, et avastada üha uusi tahke meid ümbritsevas maailmas ja selle maailma loojas. Anna arutlustega ei pea nõustuma, aga kuna enamik neist tugineb raudsele loogikale ja üksjagu ka teaduslikule mõtlemisele, siis tuleb need mõttekäigud enda jaoks lahti harutada ja selgeks mõelda. Lapselikus uudishimus ja imestuses, faktide ja meetodite vaba käega kokku segamises on silmi ja meeli avardavat värskust.

Esimesel lugemisel tundus üks revolutsioonilisemaid arutlus surma üle. Ajalooliselt on surm olnud hädavajalik ja oodatud vaheetapp enne Viimset Kohtupäeva ja ülestõusmist; kaasaja peaaegu kõikevõitva meditsiini tingimustes nähakse selles liigagi sageli suurt õnnetust ja elutee ebaõiglaselt varast katkemist (isegi kui inimene on jõudnud elada igati arvestatava pikkusega elu). Nende kahe äärmuse vahel mõjus käsitlus surmast kui Jumala suurimast kingitusest inimestele omamoodi vabastavana – see ei ole mingi õnnetus, see on väljateenitud puhkus, pühapäev. Noorelt surnud inimeste puhul räägitakse alati sellest, kui palju neil tegemata jääb – aga kes meist omab teavet, kas ja kui palju meile teha on ette nähtud? Katkeb Annagi elu raamatus väga varakult ja ometi võib öelda, et kui inimene üldse saab midagi oma elus lõpetada, siis Anna elu on lõpuni elatud elu. Miks me arvame, et midagi suurt ja olulist jääb kindlasti tegemata? Mis siis, kui Anna elu kõige tähtsam ja säravam ülesanne oli Fynni ja teiste lähikondsete silmade avamine maailma imedele ja edasine elu oleks toonud vaid kannatusi või igapäevasusse mandumist – sellisel juhul sai tal ju 8 eluaastaga kõige olulisem tehtud, läbi mõeldud, endalt, maailmalt ja Jumalalt küsitud.

Fynn “Armas Jumal, siin Anna”. Kujundanud Papas. Eesti keelde aidanud Eve Laur. Välja andnud kirjastus Tiritamm 2000. aastal.

kodanlise maailma meeleoludes

Täna ärkasin vara – pool 11 on vara minu jaoks…nagu laulab Smilers.

Laupäeval võisin enda kohta sama öelda. Kui köögist ei oleks tulnud kohvi ja natuke kõrbenud omleti lõhna, siis oleks õndsalt edasi maganud. Ja kogu päev möödus samases laisklemises: hommikumantlist sain välja alles õhtu eel, kui teatrisse minekuks sättima hakkasin. Nii et üks tõeliselt laisk puhkepäev oli.

Teatriks seekord “Keiserlik kokk” Viinistus.

Etendusepäeva hommikul lõpetasin kaks teemaga haakuvat raamatut: Elo Tuglase Tartu päevaraamat ja Tuglase ja Underi kirjavahetus. Esimene käsitleb Tuglaste ja EV kultuuriinimeste eluolu ja tegemisi 1930ndatel (päevik lõpeb sõjasündmustega 1941). Teine koosneb Tuglase ja Underi vahetatud kirjadest nende tutvumisest kuni 1971. aastani. Kui kirjavahetus on nauditav korrespondentide suurepärase keelekasutuse ja väljendusoskuse pärast (lisaks muidugi suuri tundeid), siis Elo tartu päevikud on põnevad just ajastuloolise materjalina. Esimene EV on ju väga põnev ajajärk oma kommete, rikka kultuurielu, kohvikute ja seltsidega ning kõigest sellest ja paljust muust kõneleb ka Elo Tuglas. Lisaks teadmisi eesti kirjameeste ja teatritegelaste kohta, mis kooliõpikutesse üldiselt ei jõua (ja õigustatultki): kes laaberdas, kes võlgu tegi jne. Aga huvitav on lugeda.

Kogu see eelteadmine andis õige võtme ka lavastusele lähenemiseks. Taas kord tegu ühega neist etendustest, mida võib ju vaadata ka ilma, aga palju parem ja põnevam on vaadata, omades taustteadmisi. “Keiserlik kokk” kujutab küll Tuglaste elu 1950ndatel, aga varasema perioodi tundmine lõi sellele konkreetsele loole keskkonna ja konteksti ümber. Lisaks veel asjaolu, et majast, kus elas Under ja Adson ja hiljem Tuglased sõidan ma Täpikese juurde minnes tihti mööda, nii et ka reaalne keskkond, milles tegevus aset leiab, pole läbinisti võõras.

1950ndate igavhalli ja kulunud keskkonna ja meeleolu keskel torkab silma, kuivõrd hästi sobivad näitlejad visuaalselt oma tegelaskujudega. Isiklikult pole ma seda teatris kuigivõrd tähtsaks pidanud, aga mingi lisaväärtuse ja nauditavuse annab selline kooskõla juurde.

Tuglaste-paari kõrval teeb särava rolli Jaak Prints jutustajana (ja igas muus vajalikus kõrvalosas). Tema esituses on midagi kerget, väga loomulikku ja säravat. Ja hoogsat ja vahetut. Mingist retsensioonist jäi kõlama nagu oleks tegu negatiivse karakteriga. Tegelikult on nii nõukogude korda tagav kui uudiseid lugev hääl ja tegelane ju lihtsalt oma ajastu peegeldus ja kehastus. Vähemasti Printsi rollilahendus sel õhtul oli täiesti neutraalne, tema roll oligi kehastada kogu valitsenud tegelikkust kogu selle absurdsuses ja enesekindluses. Sujuvalt ja meeleolulalt täidab ta kõiki fragmentaarseid kõrvalosi. Ma ei ole NO teatri fänn, aga selle noore näitleja rollilahendusi tahaks veelgi näha, nii et vist tuleb ka NO lavastused plaani võtta.

Ajastuliselt ja temaatiliselt haakub etenduse ja lektüüriga minu viimane suurem meelelahutuslik tegevus: “Wikmani poiste” telelavastuse vaatamine. See jooksis kordusena minu esimesel Tartu-talvel, pühapäeva õhtuti vist, kui me seda korterinaabriga koos vaimustunult vaatasime, sest esiteks nägime häid eesti näitlejaid ja teiseks seda võrratut atmosfääri, mis lavastuses taasloodud on. Nüüd vaatasingi umbes nädala jooksul kõik osad järjest läbi. Muidugi on erilisteks lemmikuteks esimesed 6-8/9 osa, kus tegevus toimub kooliseinte vahel ja meeleolugi on koolipoisilikult kerge. Sõjaaastate kujutamine enam meelelahutust ei paku, aga näitlejate tõttu tasub neidki seeriaid vaadata. Ühe ja kahe ja kolme sõnaga: väga hea asi. Võtsin käsile ka krossi raamatu. vanameister pole just mu lemmikute hulka kuulunud, aga selle raamatu lugemise teevad ilmselt nauditavaks just need näod ja ilmed, mis mul lavastuse vaatamise järel teksti lugedes silme ees kuju võtavad. Nii et antud juhul oli minu jaoks vist järjekord film enne, raamat pärast ainuõige.

Järgmine kultuur juba laupäeval – siis Tartus Ruja etendus.

Elu on nii aeglase jutuga…

nagu on heas mõttes aeglane ja rahulik ka Õnnepalu uus raamat “Flandria päevik”, millest pealkirjaks kasutatud fraas pärineb. See on üks neist raamatutest, kus nagu ei toimu ega juhtu midagi: autor jälgib hommikust udu ja sügise saabumist, käib paar korda mõnes suuremas linnas ja kulgeb rattaga Flandria maisipõldude vahel. Üksikud eredamad õhtusöögid ja kohtumised, aga tegelikult ei midagi, mis häiriks kirjanikepansioni elu. Võib-olla just see rahu ongi nii nauditav. Õnnepalu ei kirjuta siin midagi uut ega erilist, kõike seda on tema või kellegi teise teostest juba varem loetud. Ja siiski haarab ta oma igapäevaelu pisiasjade kirjeldustega kaasa, sunnib lugejalgi aega võtma ja välja lülituma (linna)elu saginast. “Piiririigi” CD versiooni kuulamisest saadik kuulen Õnnepalu raamatuid lugedes tema enda häält kõrvus või vähemasti kujutan teda lugemas oma teksti, rahulikult, pretensioonitult, lihtsalt. Aga nagu autor ise ütleb: tema on selle raamatu juba valmis kirjutanud, nüüd kirjutab seda edasi lugeja, lugeja käes saab sellest miski muu, miski, mida just see lugeja teosest otsib, milliseks teose mõtleb jne. Eks nii minagi mõtlen selle rahulikkuse ja autori intonatsiooni ise juurde. On see õige või vale, aga minu jaoks toimib.

Õnnepalu arutleb asjaolu üle, et tema ei sobi blogi kirjutama. Tema tekstid ei sobi formaadiga, ehk ka mentaliteediga. Ehkki need sissekanded võiksid ka blogisissekanded olla: arvutiga kirjutatud ja digitaalkujul eksisteerivad need ju nii kirjutamise kui kirjastamise ajal nagunii. Veidi pikad ja mõtte vaba voolu rakendavad nad ju on, aga samas tuleb mõnegi blogi lühidus tihti ka sellest, et neid kirjutatakse ju muu kõrvalt: tekkis vaba hetk, kirjutaks kiirelt viimase aja sündmused üles. Kirjanikul on aega – ta rõhutab korduvalt, et on tegevusetus on tema peamine tegevus ja kohustus ses kirjanike suvemajas. Nii et aeg ühest küljest ja eks tal kirjanikune ole ka natuke teine kirjutamise laad. Just see laad eristab ehk kõige rohkem raamatutsissekandeid blogi omadest. Ehkki mõlemad dokumenteerivad igapäevaelu sündmusi. Aga mingi vahe seal on.

Juba varemgi on Õnnepalu tekstidest läbi käinud kloostrimotiiv. Seekord on see mitmel põhjusel veelgi tugevam. Ja see sobib talle tegelikult. See omamoodi ilmaliku munga ja ilmaliku kloostri või eraklikkuse tee, mille ta endale leidnud on: ei mingeid shokeerivaid teoseid, vähe avalikke esinemisi, elamine tagasi looduse rüpes jne. “Siin kloostri igavuses…”laulab seto meesteansambel oma laulus. Õnnepalu puhul asendaks igavuse vaikuse, rahulikkuse, leplikkusega. Sest need kõik on märksõnad, mis sellest teosest kõlama jäävad. Religioossusega seoses veel raamatu välimusest. Kui kenad värvilised paberkaaned ümbert võtta, jäävad mustad kaaned, joonista ainult rist kaanele ja ongi pühakiri valmis. Tõsi, raamatu seljal valge kiri autori nime ja raamatu pealkirjaga reedab kaante sisu. Üks väike trompe l’oeil ja ma võinuksin vanduda, et laual lebas Piibel.

Eks see viimane pettekujutelm tulene natuke mu oma suhtumisest Õnnepalu (või mis iganes nime varjus ta ei kirjutaks) teostesse. Olen neid elus lugenud nagu mõni loeb pühakirja. Kui mitte vastuseid, siis äratundmist otsides. Ja olen seda leidnud, nii emotsionaalset kui intellektuaalset. Tema teosed on mulle kohe algusest, nendega tutvumisest peale lähedased olnud. “Harjutused” olen läbi töötanud ja läbi tunnetanud, märku annavad sellest põhjalikud joonimised ja kommentaarid lehekülje servadel. Pole seda täielikult üle lugenud enam ammu, ainult lemmikkohti. Aga kui keegi tahaks teada, milline inimene ma olin 3 aastat tagasi (kui seda esimest korda lugesin), siis oleks kõige lihtsam lasta tal lugeda allajoonitud kohti ja minu kommentaare selles raamatus. Dostojevski “Vendade Karamazovite” kohta on üks tark mees kunagi öelnud, et selles on kõik olemas. Kõik. Minu jaoks on Õnnepalu teostes kõik olemas. On olemas olnud. Võib-olla olen neist paljugi ka üle võtnud ainult arvates, et olen ennast ja oma suhtumised ära tundnud. Aga tõsi on, et need raamatud on mulle kõige olulisemad ja lähedasemad olnud. On tänini.