Tõe ja teatri nimel

paar tera kellaliiva verre nõrgus –

nüüd saatus avaldab end topelttoones

(I. Hirv, 1993)

Rodolf Sirera näidendi “El veri del teatre” (“Teatrimürk”) on eestinduses saanud veelgi ambivalentsema ja tõlgenduavarama pealkirja “Marquis d’artiste”. Ja teemadest, mida etendusest välja lugeda juba puudust ei tule: siin on väitlusi teatraalsuse ja mängimise teemadel – kitsamas lavalises ja laiemas elulises tähenduses; siin on Võimu ja Kunsti võitlust; on psühholoogilisi manipulatsioone. Suured teemad on surutud kompaktselt ja mõttetihedalt suhteliselt lühikesse teksti ja sama kompaktselt, lühidalt ja löövalt lavale seatud. Võib-olla isegi natuke liiga lühidalt, sest näidendisse sisse kirjutatud pinge ei jõua päriselt tekkida, ei jõua koguneda, kuhjuda ja kruvida kuni kulminatsiooni saavutamiseni – pingeolukord laotatakse ühekorraga vaataja ette laiali, pisut liiga vähe antakse aega vaadelda, jälgida tegelaskujusid selles olukorras kui juba pilt muutub.

Debüütlavastuse kohta on laval nähtav väga loogiline, läbimõeldud, selguse, täpsuse ja terviklikkuseni lihvitud. Siinkohal tuleb ilmselt selgelt kasuks ka kogenud näitlejate kasutamine, kelle professionaalsuses hakkavad rollid ja olukorrad ennast ise mängima. Jan Uuspõld kui Näitleja kehastus, kvintessents mõjub elu ja lavaelu piire kompavas näitemängus eriti kohaselt – liigagi kaua saatis tema tegemisi telerollist külge kleepunud rullnoka kuvand ja teatraalsetest juhtumitest eraelus on rõõmuga pasundanud seltskonnakroonikad. Samalaadsed metatasandid leiduvad ka Toompere jr ja markii rollisuhet vaadeldes – lavastavad ju mõlemad. Toompere rollislepis leidub mitmeid natuke hullumeelseid loojanatuure; markii jõhkrused võivad küll hullumeelsetena mõjuda, on aga tegelikult äärmiselt kalkuleeritud ja mõistuspärased.

(Teatri)mürk ja kellaliiv on etenduses olulised märksõnad; teatri korduvus ja kordumatus, etendamine ja läbielamine (nagu ka vägivalla ja aususe piir ja omavaheline suhe)märksõnad, millega kokku puutunud igaüks, kes teatrit teinud või näinud. Näivuse, näitluse ja reaalsuse piire ületatakse mängleva kergusega, ainult etenduse lõpp mõjub selles mitmekordses ja -kihilises loos natuke liiga argise “jalad maas” lahendusena. Mõtlemisainet selle üle, mida lõpliku tõe teadasaamise nimel inimese ja tema psüühika kallal korda saata võib jätkub küllaga. Iseasi, kas tõde on väärt kõike seda, mida tema nimel korda saadetakse.

Rodolf Sirera

“Marquis d’artiste”

Lavastaja Hendrik Toompere jr jr. Kunstnik Marta Laan.

Osades Jan Uuspõld ja Hendrik Toompere jr.

Esietendus 5. juuni 2011 Saku mõisas.

Nähtud etendus 14. oktoober 2011 Draamateatri maalisaalis.

Si je t’aime, prends garde a toi…

Avoir la liberté pour drapeau

“Sans foi ni loi” pour credo

(Garou “Gitan”)

Käesoleva aasta mais kümnendat korda Estonia lavale jõudnud “Carmen” on nagu ellu ärganud maal: väljapeetud koloriidiga, huvitavate kompositsioonidega, harjumatult staatiline. See ei ole tempokas ja temperamentne suurustlev suurlavastus, pigem sunnib keskenduma ja rahulikult oma muutuvaid värvi ja kompositsioonikooslusi jälgima. Aga mida keskendunumalt jälgida, seda enam oma kütkeisse püüab.

Reede pärastlõunal leidsin end vastamisi 5 ruutmeetri suuruse 19. sajandi lahingumaaliga. Seal on kümneid figuure, nii inimesi kui ratsahobuseid, lisaks stepimaastik ja otsatu taevalaotus – kokku sadu detaile. Ja kõik värvinüansid olid paigas, iga toon ja varjund sobis ja harmoneerus täiusliku, silmale rahuliku ja kauni terviku loomises! Samasuguse suursaavutusega on hakkama saanud kunstnik Liina Keevallik, kes peenelt nüanseeritud taustaarhitektuuri keskele puistab kümneid kleite ja kuubesid, mis loovad täiusliku värviansambli. Esimese vaatuse tubakavabriku esine, sooja kollakasse valgusesse uppunud sisehoov, on otsekui mõne 19. sajandi romantilise (baltisaksa) kunstniku Vahemere-kandi jäädvustus. Esimese vaatuse üldine atmosfäär oma ookritoonidega nii valguses kui tekstiilides seostub minu jaoks miskipärast pigem Itaaliaga – olen Hispaania valgust alati kuidagi kuivemaks ja järsemaks, halastamatumaks pidanud. Ka järgmistes vaatustes hämmastab Keevalliku võime kümneid mustreid ja materjale kõrvuti seades – ja kuna näitlejad laval ju ringi liiguvad, siis vahetuvates kooslustes ja kompositsioonides – tasakaalustatud ja harmooniline üldmulje saavutada. Lavale seatud arhitektuurifragmendid võimaldavad ruumis huvitavaid liikumisskeeme luua ja tuletavad mõne väikese nüansiga (mauride arhitektuurist mõjutatud aknakuju) meelde tegevuspaika.

Värske võtme etenduse vaatamiseks annab teleri/kinoekraani formaat – koos ooker-pruuni koloriidiga mõjub kogu vaatemäng nagu vana film (etendus tervikuna, ehkki mitte kuigi dünaamiline, mõjub kunstfilmilikult) – ja kuna filmides toimuv ei ole “päriselt”, siis võib-olla ei peaks ka Carmeni ja teda armastavate meeste lugusid kuigi tõsiselt võtma? Lavastaja esile toodud reaalsustaotlus ühest küljest vastandub, teisalt matkib filmides kasutatavaid võtteid. Naturalistlik ja poosidest vaba peksmisstseen ja kangelanna kõrist voolav veri mõjuvad naturalistlikus (filmilikus?) võttes lahendatutena aga ooperilaval väga võõristust tekitavalt. Naturalismi võimendavad ekraanile projitseeritavad täiesti romantikavabad 19. sajandi lõpu (?) fotod mustlastest.

Esialgu harjumatu, aga autoritruu, on käesolev, kõnedialoogidega lavastus – jälle kord võimendub reaalsusillusioon. Kui tavakõne lõhubki tempolist tervikut, siis Bizet kaasahaaravatel meloodiatel lubab see igatahes veelgi enam esile tulla; nõrgad retsitatiivimeloodiad ei väsita kõrva ega muuda üldist meloodiakeelt sogaseks. Üks miinus on tavakõnel siiski ka – kui aariates kõlab trupi prantsuse keel voolava ja loomulikuna, siis tavakõnelistes fraasides tulevad absoluutselt kõik hääldusvead esile.

Osatäitjate nimekirja vaadates julgen arvata, et Estonia publik saab näha kahte väga erinevat Carmenit. Kui ajalehearvustustest lugesin, et Helen Lokuta esituses oli Carmen imeilus, aga natuke külm ja karge, siis isiklikult nähtud koosseis Juuli Lillega oli mänguline, edvistav, võrgutav. Muidu peaaegu olematu koreograafiaga lavastuses on Lille käsutusse antud mõned väga kaasaegselt seksikad poosid ja liigutused, mida suurooperite lavadel ei näe sageli. Rohkem kui kirglikkus iseloomustab seekordset Carmenit aga fatalism – eristudes üldisest moraalist oma vabameelsusega armastuse asjus, on tema vaated konfliktis ka üldise katoliikliku maailmapildiga, mis usub inimese vabasse tahtesse ja tegutsemisvabadusse. Carmenile ja don Josele ei saa saatuslikuks mitte nende tulisus ja ennasthävitav kirg, vaid paljuski Carmeni usk ettemääratusse, mis võtab temalt igasuguse soovi ja jõu tegutseda. Carmen ei otsi don Jose ega iseenda tarvis põhjendusi oma käitumisele, vaid sammub teatava ükskõiksusega vastu kaartidest loetud saatusele. Nagu antiiktragöödiates on finaal algusest peale teada ja kangelased sammuvad päästmatult ettemääratud huku poole; Carmen teeb seejuures veel omalt poolt kõik, et see hukk ikka tuleks.

Mart Madiste tenor tundub etenduse alguses natuke nõrk ja kahvatu suurepärase Lille kõrval. Etenduse edenedes, dramaatilisemates stseenides, kogub ka Madiste hääl jõudu ja kirglikult väljendusjõuliseks. Rauno Elp toreadoor Escamillona ei lase endast mööda vaadata ja valitseb lava esimestest nootidest peale. Sümpaatse kõrvalosa teeb kapral Morales’ina bariton Rene Soom.

“Carmen” kui üks maailma enam lavastatud oopereid seostub enamasti ohjeldamatuke kirgede, laiade žestide ja küllusliku vaatemänguga – iga uus lavaletoomine peab eelmised ju millegagi varjutama. Seekordne Estonia “Carmen” annab võimaluse keskenduda Bizet meloodiatele ja nautida tagasihoidlikku, kuid peent kunstnikutööd.

Georges Bizet’ ooper “Carmen”

Henri Meilhaci ja Ludovic Halevy libretole Prosper Merimee samanimelise novelli järgi

Lavastaja Walter Sutcliffe, kunstnik Liina Keevallik, valguskunstnik Maldar-Mikk Kuusk, koreograaf Claudia Ševtšenko, koormeistrid Hirvo Surva ja Peeter Parens.

Osades: Juuli Lill, Mart Madiste, Rauno Elp, Heli Veskus, Kristel Pärtna, Teele Jõks, Mati Vaikmaa, Aleksander Arder, Märt Jakobson, Rene Soom, Claudia Ševtšenko, Einar Hillep, Tarmo Visnapuu.

Esietendus 26. mai 2011.

Nähtud etendus 9. oktoober 2011.

Elu võimalikkusest sõjas ja armastuses

Eesti Draamateatri lavale on jõudnud E. Hemingway ainuke näidend “Viies kolonn”. Hemingway on eksimatult Hemingway ja näidend tegeleb nendesamade teemadega, millega valdavalt kirjaniku romaaniloomingki: sõda, armastus, vaprus, igapäevasus, kohanemin. Just kohanemine on minu meelest sõja-kirjanike loomingu peamine märksõna (Remarque’il samavõrra kui Hemingwayl): kuitahes kohutav sõda ka oleks, tõsiasi on, et suurem osa inimesi peab edasi elama ja isegi sõjast saab ühel hetkel igapäevasus. Just neid igapäevasuse süngeid, möödapääsmatuid ja samas ellujäämiseks hädavajalikke meeleolusid ja seisundeid on Hemingway meisterlikult kujutanud. Ja ehkki näidendile, selle lavastusele või vaatajatele esitamisele pole otseselt midagi ette heita, ei tule Hemingway laad ja autorikäekiri laval nii selgelt esile kui tema tekste raamatulehekülgedelt lugedes. Etenduse edenedes mõtlen üha sagedamini, et see toimiks ilmselt lugemisdraamana paremini ja oleks ausam – ausam näitlejate suhtes. Lavalt käib läbi 13 näitlejat, aga rolle (!), midagi mängida on neist õigupoolest vähestele. Natuke ebaõiglane on Hemingway oma näidendi tulevaste etendajate vastu olnud.

“Viienda kolonni” juures on üks viga – koht. See ei ole Draamateatri suure saali materjal. Jah, lavalt käib lägi arvukalt tegelaskujusid arvukate näitlejate kehastuses, aga tegelikult on see lugu 3-4 inimesest ja nende suhteliinidest tingimustes, kus akende taga tänavail käib sõda. Mustvalged fotosuurendused lavakujunduses ahendavad natuke lavasügavust andes sellele teistsuguse, pildilise sügavuse ja perspektiivi ja pöördlava võimaldab peaaegu filmiliku kaadrivahetusega muuta tegevuskohti hotellitoast ülekuulamisruumini. Aga see kõik ei loe, kui Merle Palmiste ja Raimo Passi kehastatud peategelased põrandal istuvad ja avasilmi unistavad ja meetrid ja meetrid tühja kõrget lavaruumi nende koosolemiselt igasuguse intiimsuse röövivad. Näitlejad ei täida ära seda lavaruumi, tegelikult oleks suisa kohutav, kui nad Hemingway väga argise ja igapäevase materjali nii suureks paisutaksid, et see kogu suure saali lava ära täidaks – siis ei jääks autorist endast enam midagi järele. Nii et see materjal ega need näitlejad saagi midagi muud teha, antud ruumis on tekkiv olukord paratamatu. Hemingway sobiks väga hästi väikesesse saali – tõsi, erinevaid tegevuskohti tuleks tinglikumalt markeerida ja võib-olla mõne tegelase näitamise asemel talle ainult sõnaliselt viidata, et visuaalset müra vähendada, aga see oleks puhas väikse saali materjal. Seda enam, et Hemingway stiil ei meeldi mitte kõigile ning sõja ja armastuse tango vajab suhestumiseks ja kaasamõtlemiseks natuke isiklikumat ruumi – ruumi nagu hotellituba või keldrikohvik, kus on korraga kohal sõja argisus ja eskapismi uimastav lumm.

Natuke eksinuna mõjub kogu see etendus: mitte lavastaja kontseptsioon või näitlejate mäng, vaid etendus kui tervik ja nähtus omaette. Aga kui peaks valima ühe põhjuse, miks see etendus ära vaadata, siis on selleks Merle Palmiste Dorothy Bridges’e ja Raimo Passi Philip Rawlings’i unistamise-stseen: Rawlings jutustab kaunitest eksootilistest paikadest, kuhu nad kahekesi võiksid rännata ja meelelahutustest, mida seal kogeda. Hetk hiljem saavad aga mõlemad aru, et need unistused ei täitu kunagi, nad kumbki ei põgene kunagi sõja eest ega otsi vaikset elu mõnes Šveitsi kuurortis – ühel on missioon ja teine on selleks liiga iseseisev ja ambitsioonikas. Need kaks momenti – teineteisele isegi mitte vastanduvat, vaid üks teisest välja kasvavat – unenöolisusest jõhkra reaalsuseni annavad õigustuse kogu loole.

Ernest Hemingway “Viies kolonn”

Lavastaja Ingo Normet. Kunstnik Liina Unt.

Osades: Merle Palmiste, Taavi Teplenkov, Tõnu Kark, Raimo Pass, Marta Laan, Tõnu Aav, Maria Klenskaja, Mari Lill, Hendrik Toompere jr jr, Mihkel Kabel, Sulev Teppart, Roland Laos, Martin Veinmann.

Esietendus 27. septembril 2011 Eesti Draamateatri suures saalis.

Nähtud etendus 2. oktoobril 2011.

musta ratsaniku viimane õhtu sellel maal

Hõbekuulid on määratud märki tabama. Muusikalid mitte alati. Õigupoolest tabab Kultuurikatlas täna viimast korda etendatud “The Black Rider” märki küll ja veel mitmes mõttes, peaaegu igas mõttes – peale vokaalse.

Aga alustagem algusest, sellest, kuidas publik võtab koha sisse metsa serval. Kunstnik Kathrin Hegedüsch on roostes katla ja betoonist seinte vahele konstrueerinud lava, mis on ühtaegu looduslik (langetatud puude riit) ja tehislik (külmutuskapid), modernne (ekraanid, tehnoloogia) ja eelajalooliselt, arhetüüpselt ja alateadvuslikult arhailine. Ekraanil helendavad nii realistlikud looduskaadrid kui unenäolisemad visuaalid. Väga efektne on Wilhelmiga teleriekraanilt vestlev Saatan, kes sekund hiljem astub välja kõrval asetsevast külmutuskapist – illusioon Saatana kõikjalolekust on mõjuv. Nende külmkappidega seostub üks kummaline tunne: sääl, keset metsa on neist saanud vaimude ja viirastuste elupaigad; inimese poolt hüljatud kola on asustatud vaimolenditest. 21. sajandi kontekstis muutub see asjaolu veelgi kõnekamaks, sest lisaks tarbeesemetele oleme ära visanud ka usu vaimolenditesse, Saatanasse ja tema eksitamistesse, traditsioonilised teadmised metsast, selle elanikest ja kommetest ja patriarhaalsest maailmakorrast, mis sundis au ja unistuste nimel lepinguid kolme tilga verega allkirjastama. “The Black Rideri” lavamaailm on omalaadne uskumuste prügimägi või kalmistu.

Lugu ise on banaalsuseni lihtne ja ette teada: noor ja armunud, aga lootusetus olukorras mees sõlmib lepingu Kuradiga, et võita metsniku lugupidamine ja tema tütar kosida. Tasuta lõunaid ei ole, tasuta on ainult surm ja sellegi eest makstakse vahel liiga kõrget hinda. Viimane hõbekuul tabab noormehe armastatud Käthchenit, kelle keha Kurat minema kannab.

Nii mõnegi ooperi sisu on samavõrra lihtsakoeline ja ometi suudetakse neis üles puhuda dramaatiline psühholoogiline motiveeritus. “Mustas ratsanikus” jääb igasugusest motiveerituses puudu: kui vana metsniku ametiuhkusest ja noore jäägri lihahimust võib igati aru saada ja kaasa elada, siis kõige vähem usutavalt mõjub Wilhelmi ja Käthcheni armastuslugu – mine võta kinni, kas on draamanäitlejate jaoks kummaline tundeid muusikateatri nõuetele vastavaks paisutada või võttis laulmine nii palju võhma ja keskendumist, aga mitte miski ei sunni uskuma, et sellise armastuse pärast keegi Kuradiga lepingut sõlmima hakkaks. Kuna puuduvad motiivid, puudub ka pinge ja seotus. Vaataja ootab järgmist ilmekat stseeni Lauri Saatpalult või kaunist lauluviisi Sandra Uusbergi esituses, aga lugu tervikuna ei hakka elama ega haara enda lummusesse.

Tom Waitsi muusika oma mõru-magus-must-meeleoludega on absoluutselt võrratu ja selle elav ettekanne “Tunnetusüksuse” esituses lisab kogu sündmusele kõvasti ehedust ja waitsilikku mullasust ja kaduvust. Vokaalnumbrite puhul pole midagi ette heita Saatpalule, Uusbergile ja Tammele, ülejäänud trupp annab kindlasti oma parima – lihtsalt mõnikord sellest päriselt ei piisa. Küll aga teevad kõik imehead tööd liikumisega (Marge Ehrenbusch) – eneseiroonilised tantsunumbrid, hüpped ja akrobaatika. Ja loomulikult tuleb ära märkida ka eestinduse autoreid Villu Kangurit ja Tõnu Oja – esimene kui väga kauni ja voolava eesti keele, teine kui täpse ja läbi mõtestatud sõnaseadmise valdaja.

Rollidest on nutikas ja võimalusterohke Raivo E. Tamme nimetu Jutustaja – alguses helerohelises kleidikeses teatraalse maskiga, hiljem vikatit meisterdamas – tegelaskuju hullumeelsus, humoorikus, kõike läbinägevus ja iroonilisus lubaksid temast teha lavastust siduva karakteri, raami ja sideaine, vaatleja ja vahendaja. Paraku jäävad tema ilmumised liiga fragmentaarseteks ning lahti mõtestamatuks. Oma võimaluste piires teeb head tööd Tanel Saar, kes suudab noore täkku täis jäägri mängida mitte niivõrd Wilhelmi vihatud rivaaliks, vaid maalähedaseks, looduslikuks ja loomulikuks mehepojaks, kes tunneb maailma, mida Wilhelm seni põlanud on: metsa, loomi ja looduse tunge.

Ja siis muidugi Kompjalg Lauri Saatpalu kehastuses. Sellise Saatanaga võiks lepingu sõlmida ja koos põrgusse minna küll 🙂 Kui mingist motiveeritusest rääkida, siis viivuks vilksatab Kompjala olemises midagi haavatavat ja ihalevat -. kui ta tõstab noortest maha jäänud roosi. Saatpalu lavaline kohalolek ja sarm on vastuvaidlematu ja nii kaua kui roll lubab tal loomulikel tugevustel liugu lasta ja irooniline tuluke silmis laval möllu teha, pole vähimatki põhjust tema näitlemisoskuse või rollisoorituse üle nuriseda. Saatana roll sobib talle ja paneb tema kanda etenduse tempo, elususe ja mängulusti määramise.

Vaatemänguna ei ole “Mustale ratsanikule” midagi ette heita – kujundust, kostüüme, valgust, visuaale, tantse ja meeleolu on kogu raha eest nagu ka groteski ja elutervet eneseiroonilist huumorit. Ja loomulikult Waitsi muusika. Korralik keedus, aga mitte gurmee.

“The Black Rider” Tom Waits ja Kathleen Brennan.

Eestindanud Villu Kangur ja Tõnu Oja.

Lavastaja Christian Römer (Saksamaa), kunstnik Kathrin Hegedüsch (Saksamaa), kontsertmeister Zoja Hertz, koreograaf Marge Ehrenbusch, video ja heli Rene von der Waar.

Osades: Lauri Saatpalu (Kompjalg), Raivo E. Tamm (Bertram), Katariina Unt (Anne), Sandra Uusberg (Käthchen), Ago Soots (Wilhelm), Tanel Saar (Robert), Margo Teder (Kuno), Meelis Põdersoo (hertsogi käskjalg).

Muusika “Tunnetusüksus” Rivo Laasi juhtimisel.

Esietendus 8. september 2011.

Nähtud viimane etendus 1. oktoobril 2011.