paar hõberaha laevnik Charonile

kraelõkmeil sädelevaid ruune varjas

poiss seemiskindaga kui tuli linna

ta tuli kaevikust ja sõda sarjas

ja puhus ervinile suitsu ninna

ning märkis lõpuks asi seegi on

et meil on lõpuks oma leegion

 

Kolmel mehel laval ei ole enam midagi, mitte midagi peale igaviku – see neid ühendab: surm 1944. aasta sügisel Saksa vägede tagasitõmbumisel ja igavik.

Laval on üksik raagus puu keset mustjat, otsekui segi paisatud ja siis omaenese hooleks jäetud maapinda. Varjud ja mustrid, mida selle puuga, natukese valguse ja maarjajää auruga tekitada annab, võimendavad vajalikku teispoolsuse tunnetust – kus iganes need kolm sõjameest ka oleksid, see paik ei mõju hirmsa või õudsena, pigem külma, üksildase ja päästmatult süngena. Peaaegu laskemoonakasti võrval seisab vana ja väärika moega tool (Lutheri vabriku toodang?), mis ometigi asub täiesti teises ruumis – see on nurgake, kus Terje Pennie kehastatud eestlanna räägib oma perekonna loo. Natuke on see autori enda perekonna lugu, natuke paljude teiste eesti perede oma, kus aastakümneid on põimunud erinevate rahvuste, poliitiliste vaadete ja hädavajadusest langetatud keeruliste otsuste lõimed. Kolmnurga kolmanda tipu moodustab veskikivi. Ons see viide, et ajalood koormavad meid tänaseni kui veskikivid kaelas? Tuleks need maha panna ja maha jätta, et nad meid elu voogudes põhja ei veaks? Oleks eestlane jäänud oma leiva palehigis teenimise (veskikivi/käsikivi) juurde, oleks ajaloo tormid temast möödunud? Oleksime me nüüd õnnelikumad, kui jääksime või pöörduksime tagasi oma esivanemate elatusallikate juurde? Lisaks seostub auguga kivi iidsete ohvrikividega (ehkki need olid rohkem rändrahnu kuju ja moega) ja rõhutab nende kolme noore mehe ja sadade teiste rohkem või vähem mõtestatud või mõttetut ohverdust.

Lavastuse dünaamika avaldub sõnades, mälestustes, mille toob meelde maad mõõtev mees ja koerte haukumine, legendides iidsetest aegadest, fantaasialendudes suurtest võimsatest linnadest. Liikumist on vähe, dialoogi veel napimalt. Monoloogiteater aga ei tähenda kaugeltki, et etendus oleks ühetaoline või puine. Ega ka seda, et puuduks partnerite vastastikune mäng. Viimane on täiesti olemas kolmanda leegionäri ja Suur-Einari vahel – vennad siin ja sealpool surma. Nende monoloogid jäävad vastastikku alltekstina kajama, isegi teineteisest mööda vaadates on siiski tunda suhtlust tegelaskujude vahel. Madis Kalmet on lavastajatöös jäänud tagasihoidlikuks, andnud autori sõnadele puhtalt omast väest mõjule pääseda.

 

lili marleen mu lapsepõlve laul

kui jommis isa kammis klaverit

ei olnud plekke meie meheaul

kuid elu oli püsind pikalt sitt

ning aina korrutand mis seegi on

et kord meil oli oma leegion

 

Munder ja Porkuni välja arvata, polnud kolmel leegionäril just palju ühist. Ja see ongi haarav: üritada kaasa ja etendusest laiemas plaanis edasi mõelda mundri ja poole valikuprintsiipidele ja mõnikord ka suhtelisele suvalisusele.

Esimesest leegionärist (Erni Kask) pidanuks saama pastor ja teoloog. Neist kolmest peaks tema elutee ja stuudium olema teda sõjaks ja surmaks ja selleks, mis tuleb pärast kõige paremini ette valmistanud. Aga ülikooliloeng või abiteenistus kirikus ei aita palju, kui kaalul on su enese elu ja kõik väärtused ja tõed, millesse kunagi uskunud oled. Haritus võib kaasa tuua vähem valgustumist ja rohkem kibedust; sünget sarkasmi iseenese, kaaslaste ja elusate toimetamiste suhtes esimesel leegionäril jagub. Selle mõrumeelsuse taga aimdub haavatavust – ei olnud ta sõdurite seas päriselt oma ja kas ta paraja agnostikuna ka seminaris kampa võeti… Erni Kase nurka surutud iroonilise intellektuaali esitus on veenev oma meeleheites. Meeleheidet suurendab veelgi asjaolu, et selles muutumatus väljapääasmatus surmavallas on tema kaaslaseks lihtne kalur. Just esimese ja teise leegionäri vahel arenevad enamik lavastuse nappidest, isegi natuke konfliktsetest dialoogidest. Teises leegionäris on säilinud ehedust ja lapselikkust. Jah, teeb ka tema iroonilisi märkuseid inimlike pahede (argus, kasuahnus) üle, kuid seda rohkem hämminguga olukordade absurdsust rõhutades. Tõeliselt käivitab teise leegionäri tegelaskuju aga loodusega seotu: mets, tähistaevas, meri, koerte haugatused – see on lihtne ja loomulik elamise viis, ilma liigsete küsimusteta – ilma liigsete küsimuste ja kauplemiseta ka surmas ja pärast seda. Just au mõiste on aga see, mis muidu erinevaid tüpaaže seob – kindlaks jäämine oma otsusele, sellele, et midagi tuli ette võtta; ükskõik mida, millel oli vähimgi šanss päästa nende endi ja nende rahva au. Ja see kindlameelsus annab nad vabaks.

 

mu armas tüdruk unes käivad paugud

mu kadund isa vastu panna käsib

eks mulgi ole rinnus kuuliaugud

neis peksleb hirmund süda kuni väsib

kuid lohutuseks talle seegi on

et kord meil oli oma leegion

(I.                 Hirv, 1992)

 

Kolmas leegionär (Mihkel Kabel) räägib suurtest linnadest: ta soovis neid näha ja kavatses neid rajada. Mälestus joobnud isalt kingituseks saadud hirmkallist arhitektuurialbumist ja kindlast usust oma surematusesse (sest kes teine muidu Narva uuesti üles ehitaks), toovad ta vaatajale eriliselt lähedale ja mängivad kaastundele. Noor mees, kellel oli kirg ja siht slime ees, mida oma eluga peale hakata – ja kõik, mis jäi saavutamata. Ehkki kolmas leegionär on samuti jäänud lõksu erinevate maailmade vahele, tundub tema elu teatud mõttes kõige lõpetatum. Ta unistas elust, mis tõsi küll, mitte kunagi ei saabunud. Aga ta unistas ja nendes unistustes elas juba läbi enda kavandatud hoonete ja sildade rajamised ja pidulikud avamised, elas läbi rahuloleva jalutuskäigu läbi enese taastatud Narva. Ta unistas oma elu ette ja unistas selle läbi ja ehk just see annabki talle teistest leegionäridest klaarima, leplikuma (ehkki pisarais) pilgu ja peaaegu helge kohaloleku.

Kolmanda leegionäri lugu kestab edasi tema vennas Suur-Einaris (Tarvo Sõmer), kes ei tee suuri sõnu, aga teeb mõned väikesed otsused, mis mõjuvad nagu truudusvanne oma perekonnaloole ja hukkunud venna mälestusele. (Aja)lugudel on võime meid enda lõksu meelitada ja nii koondub sündmuste ja seoste ling Einari umber üha koomale – sümboliks hukkunud venna käekell, mis, käinud aega Vene võimuorganite esindajate randmetel, mõõdab viimaks Einarile jäänud päevi. Kui Aleksajevi narratiivile midagi ette heita, siis just seda, kui palju rõhutatud seoseid põimib ta kolmanda leegionäri ja Einari tegelaskujude vahele. Ehkki paatost näidendist ei leia, muutub finaal kahe venna kohtumisega teispoolsuses piinlikult senitmentaalseks. Kindlasti kohtume kunagi kõik, aga millised oleme meie ja millised on nemad seal, kus ei eksisteeri meile tuttavaid ja maailma vormivaid seaduspärasusi? Samas on ikka ilus, lohutav ja lotustandev, kui mingi ring saab täis, kui saadakse vabaks.

 

Tiit Aleksejev “Leegionärid”

Lavastaja Madis Kalmet. Kunstnik Mats Õun. Valguskunstnik Margus Vaigur. Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov.

Osades: Erni Kask (Esimene leegionär), Margus Grosnõi (Teine leegionär), Mihkel Kabel (Kolmas leegionär), Tarvo Sõmer (Suur-Einar), Terje Pennie (Maia Karu).

Esietendus 6. aprillil 2013.

Nähtud külalisetendus NO teatri saalis 11. oktoobril 2013.

Postmodernismi kõrgpilotaaž

Oleks võinud, ja see kõik ongi tähtis. Aga ei rääkinud.

(etenduse kavalehelt)

Alguses tuleb kohe ausalt üles tunnistada, et ma ei ole Rein Raua „Venda“ lugenud. See lähtepunkt omakorda emantsipeerib lavastuse – ei ole aprioorset ettekujutust tegevuspaigast ega tegelaskujudest, ei ootushorisonti narratiivi ega materjali ühest kunstivormist teise tõlkimise osas – minu kui vaataja silmis, kelle kogumulje kujuneb ainult laval nähtava läbi, tuleb lavastusel välja kanda kõik materjalile isikupärased jooned – ka need, mis raamatulehekülgedelt loetuna võib-olla paremini töötaksid ja mõjusamad oleksid.

Tegelikult on vist isegi üsna ükskõik, kas tutvuda Raua „Vennaga“ etenduse või raamatu kaudu – ükskõik selle poolest, et muutumatu on tõdemus: tegu on väga omapärase teosega eesti kultuuriväljal. Esimene ja ühtlasi teatrikogemust läbiv mõte on, et see on nüüd postmodernism par excellence, kus kokku on põimitud intellektuaalseid ja humoorikaid tsitaate ajaloolisest- ja populaarkultuurist vesternitest ja seebikatest antiikkirjanduseni, pseudo ja päris-sümboleid, mis väljenduvad läbisegi nii muusikas, liikumises, lava- kui ka kostüümikujunduses. Ja see põiming on nii tihe, vihjed ja allusioonid sedavõrd peened ja tabavad, et etenduse kulgedes tekkib hasart autoriga samas tempos seoseid luua ja leida ning paranoiline hirm mõne vihje kahe silma vahele jäämise üle. Iseasi, kas neid seoseid, tsitaate ja vihjeid üldse algusest peale igal pool oli, kus agar vaataja neid arvas leidnud olevat.

Teine aus ülestunnistus – minu käsutuses ei ole seda päris õiget võtit, millega „Vend“ avada. Teemade ja lavastuskomponentide kirevus on ühtaegu heidutav, aga siiski analüüsitav. Kiht-kihilt, karakter-karakterilt saab eristada arhetüüpset ebaõigluse lugu, äri ja võimu korruptsiooni probleemi, armastust erose ja agapena, inimliku nõrkuse taaka, igavest vabadusiha ja otsingulisust. Lavastuslikult lükitakse kireva keena üksteise järele eriilmelised kostüümid, ranged marionetlikudud liigutused, soololaulud, videoinstallatsioonid, sümbolistlik-sürrealistlike elementidega lavakujundus, tantsunumbrid. Stiilipuhtusest (rääkimata heast maitsest) vääratamiseks on karisid külluses ja mõnele neist lavastuse käigus ka sattutakse, aga lavastuskompoti tihedust arvestades julgen loota, et need mõned kõrvalekalded hajuvad tervikus märkamatuks. Naiivselt uskudes, et on võimalik teatrist või kirjandusteosest või kunstist mõnikord ka päriselt aru saada tunnistan, et „Vennaga“ seda arusaamist, omaks võtmist ja materjaliga osaduse saavutamist ei tekki. Kaasa tund(le)mine ei ole muidugi postmodernismis ka eesmärk omaette, nii et vahest selles distantseerituses, jaheduses väljendub taaskord materjali ja selle lavalise esituse stiilipuhtus.

Mis “Venna” juures tõeliselt võlub, on teksti ülim täpsus. Kohati mõjuvad täpselt sõnastatud napid laused kristallselgeina stseeni üldise olmelisuse kohal hõljuvaina ja tõstavad kogu tegevuse uuele, poeetilis-eksistentsiaalsele tasandile. Lihtsad, argised, pooleldi õhku jäävad fraasid tekitavad kiusatuse neisse sisse mõelda varjatud toone ja tähendusi, ehkki sama hästi võivad need viidata B-kategooria filmide ja sarjade sisutühjusest kõmavatele dialoogidele. Keeletundlikud näitlejad Tiina Mälberg ja Üllar Saaremäe valitsevad Raua lausekatketesse, pikematesse, ühe hingetõmbega südamelt puistatavatesse monoloogidesse ja üksikutessegi sõnadesse kootud rütmilisust, meloodilisust kindla käe ja häälega, kuid ehe ja liigutav on ka Natali Lohu osatäitmine Tume(da)na.

Mis puutub rolli ja karakteri loomisesse, siis esitab “Vend” veel ühe väljakutse nii vaatajale kui kindlasti ka tegijatele. Selles loos peaaegu puuduvad karakterid/rollid selle kõige harjumuspärasemas mõttes. Laval toimetavad tegelaskujud on visandatud paari valitud, iseloomuliku ja täpse pliiatsijoonega, kuid jäävad suurel määral fragmentaarseteks. Loo arengud lasevad meil jälgida mõne tegelase reaktsioone, muutuseidki, kuid needki on edastatud pinnaliselt, pigem fakti nentides kui vaatajapoolset sügavamat kaasaelamist ja samastumist initsieerides.Toomas Suumani, Mihkel Kabeli, Natali Lohu, Silja Miksi ja Eduard Salmistu kanda on erinevad väiksemad ja suuremad karakterrollid (ehkki roll pole õige sõna – episood, suts kõlaks õiglasemalt). Igal lavale astuval tegelasel selles galeriis on küll oma eristatav ja isikupärane joon, kuid siiski kumavad rollid kohati üksteisest läbi ja annavad sellele postmodernistlikult kirevale hämule veelgi unenäolisust juurde.

Üllar Saaremäe Vend on ühtaegu väga jõuliselt tajutavana kohal ja samal ajal mõneks hetkeks peaaegu unustatud kõrvaltvaataja, kes kaabu serva alt piideldes sulab kokku lavanurgas valitseva pimedusega. Ühtaegu roll, tegelaskuju, karakter… ja teisalt kest, piirjooned karakterist, pealispind, millest sügavamale tungimine ei kuulu selle mängu reeglite hulka. Me aimame, meile isegi kõneldakse veidi sellest, mis olnud, mis kujundanud Vennast mehe, kes ta on. Suurem osa jääb siiski sõnastamata, jääb sõnade vahele hõljuma, on välja loetav ja mõistetav hääletoonist, napist žestist ja pinevast, ehkki varjatud silmavaatest. Vaatajale kirjeldatakse, esitatakse Venda peamiselt suhtes ja suhtlemises teistega; tegelaskuju vormub igal uuel kokkupuutel uuesti, jõudes meieni olukorra ja vastasmängija peegelduses. Ta on kogu aeg olemas ja samas on ta olemas ainult otseses kokkupuutes mõne teise tegelasega. Kui esimeses vaatuses õhkab laila Tiina Mälbergi kehastuses soovist elada nii, et temast mingit jälge ei jääks, nagu poleks tega olemaski, siis omamoodi realiseerub see unelm hoopiski Vennas, kes on olemine, aga ei ole sugugi lõpuni kindel kas ja mil määral ta olemas on.

“Vend” on üks väga omapärane lavastus, mis esimese hooga tekitab natuke segadust ja hämmingut ning paneb õlgu kehitama: et mis see siis nüüd täpselt oli – lavastuslikus, rolliloome, kunstiliste kujundite ja muus osas. Aga sunnib enda peale mõtlema. Ja lahti nii lihtsalt ei lase.

Autor ja lavastaja Rein Raud.

Vend

Kunstnik Dainius Liškevicius, kostüümikunstnik Rosita Raud, liikumisjuht Olga Privis, videorežissöör-operaator Oksana Nakorchevska.

Laval: Üllar Saaremäe, Tiina Mälberg, Toomas Suuman, Mihkel Kabel, Alo Kurvits, Margus Grosnõi, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Eduard Salmistu, Natali Lohk.

Esietendus 20. september 2013.

Vaadatud külalisetendus 14. oktoober 2013 Eesti Draamateatris.

Kutse kummituslikule tantsule

Eesti Draamateateri uue hooaja avalavastuseks valitud John Hodge’i “Kollaborantides” avaneb unenäoline maailm, kus vaim ja võim mitte ainult ei võitle ega vastandu, vaid moodustavad õõvastava sümbioosi, tihedasti teineteisele naaldunud tantsupaari, mille dünaamikas on pahatihti keeruline ühe või teise täpseid piire tabada.

On lähenemas Stalini sünnipäev. Mihhail Bulgakovi poole pöördutakse ettepanekuga vabatahtlik-sunniviisiliselt kirjutada näidend suure juhi elust. Igasuguse avaldamisvõimaluseta, tööst ja sissetulekutsest ilma jäetud ning üha halveneva tervisega kirjanik on viimaks nõus töö vastu võtma. Kust aga leida türanni kujutamiseks võti, mis tooks näidendisse natukenegi elu, elusust ja kirjanduslik-loomingulist kvaliteeti? Appi tõttab Jossif Vissarionovitš isiklikult tehes ettepaneku, mis tundub lapsik ja lihtne ja natuke intrigeerivgi – võim ja vaim vahetavad rollid: Stalin asub ise kirjutama näitemängu, Bulgakov peab võtma üle riigipea töökohustused. Teoorias võrdsena kõlav vahetuskaup osutub tegelikkuses loomulikult täiesti ebavõrdseks – Stalin annab oma rolli üle vaid näiliselt jäädes siiski absoluutselt kogu olukorda ainuisikuliselt valitsema. Omal väärastunud kombel on Stalini positsioon jumalik: ta näeb ja teab kõike, ei ole isegi mõtte ja südametunnistuse hämaraid soppe, mida ta ei suudaks päevavalgele tirida ja armulikkuseks kehastudes annab ta telje oma alamate elule. Inimesed elavad tema armust, iga õnnestumine täitunud tööplaanist tassi kohvi ja vaba arstiajani (rääkimata võimalusest ellu jääda) on riigipea suure soosingu ja personaalse heatahtlikkuse märk, mis peavad esile kutsuma rõõmu ja alandlikkust. Muutliku meelega nagu muistseil jumalatel, võib ka Stalini heasoovlikkus silmapilguga kaduda ja asenduda totaalse hävinguga. See kõikenägev silm jälgib distantsilt rahvamasse ja nagu kogu see kihav sipelgapesa ei puutuks üldse temasse, laseb nende peale paista päikest või sadada nuhtluseid ja kannatusi. Vaatamata näilisele naiivsusele ja kergemeelsusele, millega Stalin kehutab Bulgakovit riiklikke küsimusi lahendama, on pea võimatu uskuda, nagu ta poleks ette näinud ja teadnud, millised sündmused järgnevad ühele või teisele kirjaniku sõnastatud ja Stalini võltsallkirjaga kinnitatud käsule. Mäng käib algusest peale kõrge kaarega üle kirjaniku pea ning tema ideelisus ja idealism ei luba tal isegi suures ja sünges finaalis päriselt uskuda, et inimlikkusest ja inimväärikusest on võimalik sedavõrd kaugeneda nagu see N riigis juhtunud on.

Pille Jänese abiga lavale loodud miljöö on ühtaegu realistlik-praktiline ja tinglik-unenäoline. Luksuslik lühter ühiskorteri laes ja riidekapp, milles elab noor proleet loovad absurdihõngulise olustiku, rõhuvat maisust toovad raskepärased mööblitükid, mis võimaldavad ruumi mängida korteri salongiks, arstikabinetiks, ülekuulamistoaks või põrandaaluseks kabinetiks. Lühter, voodi, kostüümid seovad lavastuse 2008. aastal lavale tulnud M. Kõivu “Boulgakoffiga” (kunstnikuks toonagi Pille Jänes) ja võimendavad veelgi miljöö nihestatud unenäolist kvaliteeti, deja vu efekti ja taotlust mingile teatraalsele tõepärasusele nende jaoks, kes Kõivu-Kasterpalu lavastusest osa saanud. Pahaendelise, aga lummava lavamaailma loomisel ei saa alahinnata valgust (Margus Vaigur) ja heli (Urmas Lattikase originaallooming) – temperamentsest rahvamuusikast ja kirglikest tangodest mõjutatud muusikaline kujundus seob lavamaailma tervikuks, joonib omapäraste, justnagu natuke “mööda” kõlakooslustega alla lavasündmuste absurdset, jaburat ja kriipiv-võivast iseloomu.

Oleks ebaõiglane Stalini-Bulgakovi elik Kanguri-Toompere duetist ühte või teist esile tuua. Kui Toompere jaoks on Bulgakovi kehastamine juba ilusaks traditsiooniks kujunemas, siis Kangur on esietenduse eelses intervjuus tunnistanud, et Stalini tegelaskuju omaks tegemine nõudis otsinguid ja katsetusi – kuidas kujutada türanni, koletist, kel sedavõrd tume ajalooline taak ja kellesse ometi konkreetse loo raames tuleb panna inimlikke, kaasaelamist võimaldavaid, isegi humoorikaid jooni? Kanguri lahenduses on Stalin esmapilgul pehme, natuke tüdinud ja tülpinud, ootamatult lustlik ja omal kombel isegi soe persoon. Tähelepanelikul jälgimisel ja loo edenedes lööb selle siirupise kesta alt üha enam välja teraskõva ja jääkülma natuuri, kelle õudsemateks joonteks kujuneb kooslus manipuleerivusest, kalkuleerivusest ja fatalistlikust ükskõiksusest. Toompere Bulgakov on lootuse, aadete ja reaalsustaju kaotamiseni nurka aetud; karakteri pidev sisemine võitlus selgroo säilitamise ja ellu jäämise vahel toob tegelaskujusse pinget ja rabedust, joviaalsuspuhangud temperamentset laia joont. Lavastus pakub vahvaid loomingulisi ülesandeid ka kõrvalosatäitjatele, kelle nutikast ja pühendunud rollitäitmisest sõltub oluliselt lavamaailma “kõverpeegli” impressiooni kordaminek.

Sümbolitest, vihjetest, viidetest kubisev “Kollaborandid” on ühtaegu ajalooline ja igikaasaegne, segadusse ajav ja hirmutavalt selgust loov, õudne ja ilus ja kummitava jääv nagu mõni unenägu.

John Hodge “Kollaborandid”

Lavastaja Merle Karusoo. Kunstnik Pille Jänes. Valgus Margus Vaigur. Muusika Urmas Lattikas. Koreograaf Teet Kask. Etenduse juht Johannes Tammsalu.

Osades: Hendrik Toompere jr, Guido Kangur, Merle Palmiste, Raimo Pass, Maria Avdjuško, Roland Laos, Robert Annus, Mari-Liis Lill, Jaan Rekkor, Sulev Teppart, Indrek Sammul, Johannes Tammsalu.

Esietendus 20. septembril 2013.

Vaadatud etendus 22. september 2013.