Apres nous, le deluge

Seitse sulada võib üheks

Vikerkaar on igaühes meist (

T. Mägi “Vikerkaar”)

Meir Z. Ribalow “Vihmatants” Eesti Draamateatri väikesel laval 12. november 2009.

Lavastaja Merle Karusoo, kunstnik Peeter Loit, kostüümikunstnik Ursula Vanamölder. Osades: M. Palmiste, A. Lutsepp, T. Sukk, R. Oja, M. Kabel, T. Mägi.

Legendaarse 19. sajandi teisel poolel kohtuvad müütilises Edela-Ameerika saluunis märgilised tegelased: neeger Jim Crow, indiaanipealik Istuv Sõnn, püstolikangelane John Wesley Hardin, ei puudu ka ärimagnaat ja lõbutüdruk. Mis nende tegelaste nimed on, polegi tegelikult oluline – esindavad nad laiemalt ja üldisemalt teatavaid inimtüüpe ja mentaliteete. Ameerika asemel võiksid samalaadsed arutelud rahast ja võimust, saatusest ja kirest aset leida ka teistsuguste tegelaste vahel teises ajas ja ruumis. Võib öelda – metafüüsiline teater. Võib öelda – unenäoline realism. Näitlejate kiituseks tuleb öelda, et trupp suudab tervikuna nõutavat üldistavat, mitte päris realistlikku mängulaadi hoida ning sellest mitte välja langeda. Näitlejatööde kohta ühekaupa on aga paraku üsna vähe lisada – kõigil osatäitjatel on ette näidata säravamaid rollisooritusi kui “Vihmatantsu” omad. Samas, kui juba tegelaskujud on koondportreed stereotüüpsetest tegelastest argimütoloogias, siis muutub isegi üksjagu õigustatuks, et näitlejate mäng on samuti pigem üldistav kui silmatorkavalt omanäoline, karakterikeskne.

Kui küsida, millest “Vihmatants” räägib, siis vastuseks tsiteerin oma teatriseltsilise sõnu: “Igaüks võib sellest etendusest välja lugeda just selle sõnumi, mida temal parasjagu vaja on, milleks tema valmis on.”. See võib olla sõnum patust ja lunastusest, võimust ja vabadusest, silmakirjalikkusest ja saatusest. Äratuntav on teatav ühiskondlik-sotsiaalne kriitika poliitiliste teemade ja uuskapitalismi suhtes, aga teksti, tegelaskujude ja sümbolite tõlgendamisvõimaluste paljusus ei lase iseenesest üsna lihtsakoelisel teksuaalsel materjalil manifesteerivaks muutuda.

Lavastuslikult ja näitlejatöö poolest huvipakkuvad on tegelaskujude monoloogid – tänase päevagagi haakuv segu CV-st ja motivatsioonikirjast, parajalt paroodilises võtmes. Karakteri koondportreed humoorikas eneseiroonilises võtmes näitavat mängulaadi ei suuda kõik näitlejad siiski päriselt välja kanda ja nii jääb mõnest monoloogist mulje, et pigem on seda vaja karakterile autosugestiooniks, kui presentatsiooniks publikule.

Paduvihm välja arvata, on kujunduslikust aspektist tegu igavalt traditsioonilise lähenemisega. Aja ja koha müütilisus ja legendaarsus lubanuks dekoratsioonidele läheneda oluliselt mängulisemalt, unenäolisemalt, aga miks ka mitte tegevuspaika vaid napilt markeerida. Sama kehtib kostüümide kohta – stiilipuhtad, karaktereid toetavad, aga etteaimatavad ja tegelaste kuvandiga liiga stereotüüpselt haakuvad. Kujunduslikult visuaalselt mõjuvaim on etenduse kavaleht, mille kaanelt vaatavad vastu tegelased ambivalentses kurjakuulutavalt kuhjuvate pilvedega miljöös. Samalaadset reaalsega võrreldes aja- ja kohavälist tunnetust võinuks vahendada kogu etenduse kujundus.

/—/ ma panen pilvedesse oma

vikerkaare

ja see on lepingu tähiseks

minu ja maa vahel.

Published in: on 25. nov. 2009 at 14:19  Lisa kommentaar