sõita mitusada miili, ootab uus lava ees

olen rännanud ju aastaid

see on mu elu millest pean

oled hulkur

mõni ütleb

mida sa mu elust tead

vahel väsinud ja läbi

siiski uueks rännuks

valmis taas

Hämar jahe koridor. Tuleb kiirustada – krapis juba ragises märgusõna. Rohelises puhkenurgas peatuda pole mahti, veel möödaminnes viimane pilk grimmilaua peeglisse ja… lavale. Manööverdan oma kohale lavatööliste vahelt, kes tülpinud kõrtsmikena pikki kõrtsilaudu koristavad. Ei tee märkama laua taga tukkuvat väsinud külastajat, ei lase end häirida groteskselt lummavatest inimnukkudest piilarite küljes. Võtan sisse oma koha ja rolli. On 5. novembri õhtu Linnateatri Põrgulaval. Etendus algab.

Jean-Luc Lagarce, „Meie, kangelased”. Lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Vladimir Anšon, kostüümikunstnik Reet Aus. Mängivad Aleksander Eelmaa, Andres Raag, Andero Ermel, Tõnn Lamp, Helene Vannari, Anu Lamp, Epp Eespäev, Piret Kalda, Külli Teetamm, Andrus Vaarik, Peeter Jakobi.

“Meie, kangelaste” kohta on ilmunud arvukalt artikleid, mis keerlevad peamiselt Kafka, päevikute ja Lagarce’i ümber. 9. mail esietendunud lavastust on jõudnud näha ja kommenteerida mitmed blogijad. Seni kohatud kajastused on olnud positiivsed, et mitte öelda ülistavad ja seejuures peaaegu et aupaklikudki. Kõik see eelifo ja häälestus lõi valmisoleku teatriimeks. Oli hea teater, suisa väga hea teater, aga imet seekord ei juhtunud.

Vladimir Anšoni lavakujunduses aimdub 17. sajandi Madalmaade meistrite laadi: kuldsed ja verevad valguslaigud vastandiks pimedusse uppuvatele sügavustele, justkui Rembrandti maaildelt laenatud kõrtsitoa atmosfäär. Vürtsiks grotseksed, aga lummavad inimnukud otsekui välja astunud veidrike ja veiderdajate tsirkusest. Juba etenduse avapilt pakub arvukalt võimalusi tõlgendusteks: on ju näitlejad selles aheldatud ja sildistatud, liiguvad juhitavate marjonettide kangusega, samas asetatud vaatajate peade kohale piilaritele otsekui pühakute skulptuurid kirikuportaalide paletel – veiderdaja ja võllaroog versus kangelane ja kannataja. Ons näitleja pühak, kui kannatab vapralt loksumist ühest linnast teise, ühe pööbli pilkude alt järgmise laadaplatsi lavale? Või, kui oled selle ameti juba kord valinud, tuleb nurisemata teenida, olgu publiku kunstiline maitse (või maitsetus) artisti omast kuitahes erinev?

Iga liigutus ja liikumine on täpne ja mõõdetud nagu kellamehhanismis, iga detail paigas kuni selleni, kui kaugele publiku sekka võib pesukasusist vett lirtsatada. Tibatilluke riietusruum on otsekui puur, millest näitlejad igaüks omal moel välja pääseda püüavad. Tegu on kõheldamatult lavastajateatriga selle traditsioonilises ja suurejoonelises vormis. Ja lavastaja on autokraat, aga seeeest geenius. Väikesed võluvad lingid viitavad Nüganeni eelmistele lavastustele tuletades ühtlasi veelkord meelde, millise mastaabiga lavastajaga meil tegu on. Kui mõne etenduse puhul jääb lavastajatöö pigem diskreetseks ja seda võib kui üldse, siis vaid aimata laval säravate näitlejate rollilahenduse ja terviku tagaplaanil, siis “Kangelastes” taban end paiguti mõttelt, et (absoluutselt väga andekad) näitlejad täna õhtul siin laval on seekord kõigest marjonetid lavastaja käes. Mis ei tähenda, et poleks põhjust rääkida näiteljatöödest.

Aleksander Eelmaa mängu iseloomustavad sõnad jõuline, mässav, hoogne. Kahjuks on näitleja väljendusvahendite hulk intensiivsete, meeletuseni tugevate emotsioonide mängimisel üsna piiratud. Seetõttu tundubki, et Isa osatäitmises ei ole enam midagi uut, et neid tundeid oleme me Eelmaa rollides juba näinud. Pisut piinlikuks muutub kordamine ja kordumine ka konkreetse etenduse sees – efekti loomiseks piisanuks ka paarist korrast haigevoodist püstikargamisest. Antud juhul tundub Maxi peale vihastamise stseen põhjendamatult pikaks venitatuna, seda enam, et uusi nüansse korduste raames ei tekki. Tegelaste mure liigselt ägestunud ja südamest haarava isa pärast on ilmselt mõeldud näitama, kuivõrd kogu see seltskond siiski kriitilistel hetkedel ühte hoidis ja mehe pärast, kes neid toitis ja kattis, muret tundis. Isiklikult tajusin selles stseenis aga pigem kontrolli kaotava mehe püüdu endast sõltuvate indiviididega (tahtlikult? Alateadlikult?) manipuleerida. Samal ajal vaiksemates, intiimsemates tseenides on Eelmaa mäng nauditav oma lihtsuses ja vahetuses.

Loomulikult ei saa mööda Anu Lambist. Kui 5. novembri etenduse jooksul toimus teatriime, siis oli see proua Tšissiku monoloogi ajal. Ehk veel olulisem sõnadest, mis laval kõlasid, oli viis, kuidas need kõlasid – kuivõrd täpsed sõna- ja tunderõhud, väljendusrikkad napid žestid, meloodiline intonatsioon. Publiku sügavas vaikuses olnuks võimalik kuulda liblika lendu saalis. Eks mängib ju Lampki rolli, mis talle väga omane: peent, aristokraatlikku, kohati ehk veidi külma daami. Ometi ei muutu tema osatäitmine enesekordamiseks (veel?). Omaette väärtus on jälgida, kuidas Lamp jälgib kaasnäitlejaid ja kontrollib publiku reaktsioone. Sama intensiivset ja toetavat kohalolemist ja kaaslase tajumist olen varem täheldanud lavastuses “Minu oivaline lahutus”.

Positiivselt üllatas Tõnn Lamp. Päris sümpaatne oli ta juba lavastuses “Nii see on…”, aga “Kangelastes” oli ta minu jaoks esimest korda Päris Näitleja – emotsionaalsus oli välja mõõdetud ja mängitud, miimika vaoshoituma kui varem, komejandi asemel aimdus traagilisemaid noote, mille mängimist talle tasapisi rohkemgi lubada võiks. Rabani roll oma sirge, veidi dändiliku hoiaku ja maneeridega sobis Andero Ermelile suurepäraselt. Rabani karakter võinuks olla ehk mängitud veel kraad külmema ja ülbemana. Väikese, aga vajaliku rolli tegi Piret Kalda. Särav, kindlakäeline ja kodune on tema inspitsendi tegelaskuju. Ja siiski on mul natuke kahju, et teda rakendatakse ikka pigem karakterrollides kui ometi on ilmselge, milline potentsiaal selles näitlejannas on – “Iguaani öö” teeb selle ju vägagi selgeks.

Kõige sümpaatsem oli oma osatäitmises aga Andres Raag perepoeg Karli rollis. Emotsioonipursked on ehedad ja intensiivsed, aga mitte ülemängitud. Karli tegelaskujus on kõrvu olemas nii meeleheide kui meeleheitlik trots ja usk, et lahendused ja helgem tulevik on, peavad ju olema võimalikud. Jälgisin Raagi, kui tema tegelane seltskonnast minema tormab ja riietusruumi/aedikusse eraldub – tal oligi kogu stseeni aja selline vaikse ja maailma peale solvunud trotsi täis väikese poisi nägu peas 🙂 Samas üksjagu naiivset uljast usku, et suurtes ja säravates linnades on parem ja kõik ei saa ju piirneda ja piirduda selle palaganiga siin. Väga kompleksne osa, mille sügavat sisimat traagikat tahtnuks isegi pikemalt ja täpsemalt jälgida.

Temaatika puhul tundub mulle, et kõik rõhutatud seosed sõja lähenemisega on üle pingutatud. Jah, tegelased räägivad sõjast. Aga palju rohke, kui sõja aimdust on õhus näitlejaks, ränduriks ja inimeseks olemise problemaatika, kompromisside, võitluse ja elule järele andmise teemad. Kas lavastuslikult rõhutatud või mitte, aga minule jäi kõrva paar fraasi, mis seostusid väga otseselt tänase päeva sotsiaalsete olude ebakindluse ja kultuuri rahastamisskeemidega.

“Meie, kangelased” on peenelt konstrueeritud ja välja peetud ja mängitud etendus. Aga hinge ja seesmist sära jäi natuke väheks.

siin ma läen

olen valind tee…

(Kasutatud T. Mägi lauluteksti)

Published in: on 6. nov. 2009 at 20:07  2 kommentaari  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2009/11/06/soita-mitusada-miili-ootab-uus-lava-ees/trackback/

RSS feed for comments on this post.

2 kommentaariLisa kommentaar

  1. Oot, kas Anu Lamp on kunagi “Minu oivalises lahutuses” mänginud või? Äkki Sa ajad ikka segamini Ülle Kaljustega? Või siis mõtled hoopis mõnda teist Anu rolli, mingis hoopis teises tükis?

    Huvitav, kas tõesti Tõnn Lamp on “maha rahunenud” ja õppinud oma miimikat kontrollima? Sellel ajal kui mina seda tükki nägin, siis veel ei olnud… aga detsembris saan ka teada… ta mängib ju uues Nüganeni Tammsaare tükis…

    • Pidasin “Lahutust” ja “Kangelasi” võrreldes silmas, et mõlemas on tajuda sellist erakordselt tugevat kaasnäitleja(te) jälgimist ja toetamist – “Lahutuse” puhul siis Teplenkov, kes pideva sõbraliku ja armastusväärse pilguga Kaljustet saadab ja “Kangelastes” saadab Lambi pilk samasuguse püsivuse ja intensiivsusega kaasnäitlejate mängu. Võis suisa märgata, kuidas Lamp teatud keskendumist vajavate stseenide juures silmi kissitas, nagu silmadega teiste näitlejatega “kaasa mängis”.
      Tõnni puhul on meeles, et tema mäng ehmatas ja hirmutas mind “Nõksus” – toonase miimika ülepingutatusega võrreldes on ta tuure ikka kõvasti maha võtnud. Jääme ootama detsembrit ja Tammsaaret 🙂


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: