Ainult silmakirjalikkus puudus teil veel, et olla igas suhtes täiuslik

Vene Draamateater. Moliere “Don Juan”. 22. november 2009.

Lavastanud Mihhail Bõtškov, kunstnik Juri Galperin. Osades: Aleksandr Ivaškevitš, Eduard Toman, Ksenia Agarkova, Juri Žilin jt.

Oma “Don Juan” on olemas igal luuletajal, dramaturgil, heliloojal, kunstnikul. Ja oma – igal lavastajal. (Tsitaat etenduse kavalehelt).

M. Bõtškov on autoritruu lavastaja. Moliere’i tekst iseenesest on napp – ei leidu siin sissejuhatavaid kirjeldusi, remarkegi üsna vähe, lugeja/vaataja ette maalitakse pilt seiklejast ja naistemehest, kes saabub meie ette valmis tegelaskujuna ja samasugusena,  tegelasena arenemata ja muutumata näidendi lõpus oma otsa leiab. Selles osas ei paku 2009. aasta Vene teatri lavastus midagi uut ega  värske pilguga vaadatut. Ei paku lavastaja omapoolseid spekulatsioone ega interpretatsioone Don Juani kujunemisest ega motiividest, karakteri võimalikest arengutest. Tegelaskujud on ühemõttelised ja üheplaanilised. Vaataja ette on toodud maailmakirjanduse ja -teatri klassika, mis peaks ju olema mõjus ka iseenesest, ilma karjuvalt kaasaegsete seoste ja tähendusväljade külge pookimiseta. Ja ometi jääb tunne, et tajumata lavastaja (või osatäitjate) suhestumist materjaliga jääb liiga nõrgaks lavastuse dialoog tänase päevaga. Moliere’i Don Juani on peetud ambivalentseks, ühtaegu põlgust ja imetlust äratavaks tegelaskujuks (refereerin siinkohal näidendikogumiku saatesõna ise  nimetatud hinnangutega nõustumata), lavalaudadel on aga lihtlabane seelikukütt. Intrigeerima jääb siiski asjaolu, et näiteks Don Juani suhteid taevaga vaatluse alla võttes võinuks kujundada ka libertiin-filosoofist seelikuküti – komplitseerituma ja mitmeplaanilisema, põnevama ja dünaamilisema tegelaskuju (Don Juani on tõlgendatud nii hädavarese kui kehastunud pahelisusena). Käesoleva lavastuse lahendused ei loo lisaväärtust, ketserluse õigustused ei küüni filosoofia kõrgusteni ning kogumulje on lihtsustatud.

Osatäitmise poolest üllatas nimirolli täitja Aleksandr Ivaškevitš ja seekord kahjuks mitte positiivselt. Oodanuks palju võimsamat ja tuntavamat kohalolu laval, intensiivse negatiivse auraga lava valitsemist ja kaastegelaste lummamist. Enesekindla ja-keskse ülbe vallutaja asemel oli vaataja ees esimeses vaatuses pigem närviline ja rabe tegelaskuju kui jõuline antikangelane. Teisest küljest  jällegi – ega Moliere ei kujuta ka Don Juani millegi poolest erilise või silmatorkava mehena (vaid korra või paar leiavad mainimist erakordselt rikkalikud rõivad, mis lihtrahvale silma jäävad) – nii et selles suhtes argihall peategelane sobitub materjaliga.

Moliere’i Sganarelle on oma publikule suunatud vahemärkustega nii naerutaja, olukordade ja tegelaste tragikoomilisuse ja kahepalgelisuse esiletooja, narrist tõekuulutaja kui väikese, silmakirjaliku ja materialistliku inimese koondportree. Eduard Toman Sganarelle’na väljus parematel hetkedel talle määratud jutustaja rollist ja mängis välja ühed etenduse mõjuvamad emotsioonipursked. (Kogu trupi kohta tuleb öelda, et temperamentide poolest vene näitlejad kohe sobivad Lõuna-Euroopa tüpaaže mängima). Hingetuks võtvalt mõjusad olid Ksenia Agarkova monoloogid Elvirana – esimeses vaatuses hullumiseni kirglik, teises peaaegu eeterlikult puhas ja harras. Napp, aga sügavuses ja läbitunnetatuses väga liigutav oli Juri Žilin Don Juani isa Don Luis rollis – hääles ja olekus võis aimata sügavat valu ja muret poja suhtes, lisaks veel allumist ja leppimist elu ja iseloomude paratamatusega. Suureks mängitud väike roll.

Lavakujunduses ja kostüümides on hüljatud sitsid-satsid ja šabood ning liigutud pigem väga üldistava ajaloolise kostüümi ja dekoratsiooni poole. Kui kavalehelt võib lugeda, et kunstnikule on inspiratsiooni pakkunud itaalia neorealistlikud mustvalged filmid, siis mind kummitas taaskord Madalmaade meistrite maalidelt tuttav kulddne valgus – eriti kohe etenduse alguses ja Don Juani hukkumise stseenis.Diskreetne, aga põnev detail oli, kuidas oliivipressi ratas heitis etenduse alguses katusepalakatele kellakujutise, millel seierid pidetult tiirlemas – samal ajal võtsid kaasteelised igaüks oma vaatepunktist kokku Don Juani elulugu. Kõnekas on ka, kuidas põgenevad Don Juan ja Sganarelle otsivad vaikset peidupaika (mis saaks olla vaiksem ja kindlam varjupaik kui kalmistu), lauad jagavad põranda kujuteldavateks hauaplatsideks, millest Don Juan ükskõikselt üle kõnnib.

Sümpaatne oli, et näitlejate mäng sobitus tegelaskujude kuumaverelise temperemendiga ja emotsioonid näisid tõesti loomulikult ning pingutuseta tulevat. Mõned erakordselt kaunid stseenid ei päästa siiski üldisest rõhuasetuste puudumisest. Nii ei ole Vene teatri “Don Juani” lavastusel päriselt oma nägu. Sellevõrra on muidugi raskem lavastust ja rolli “sildistada”. Aga raskem on ka midagi konkreetset ja intrigeerivat etendusest kaasa võtta.

 

Published in: on 24. nov. 2009 at 12:46  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2009/11/24/ainult-silmakirjalikkus-puudus-teil-veel-et-olla-igas-suhtes-taiuslik/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: