paar hõberaha laevnik Charonile

kraelõkmeil sädelevaid ruune varjas

poiss seemiskindaga kui tuli linna

ta tuli kaevikust ja sõda sarjas

ja puhus ervinile suitsu ninna

ning märkis lõpuks asi seegi on

et meil on lõpuks oma leegion

 

Kolmel mehel laval ei ole enam midagi, mitte midagi peale igaviku – see neid ühendab: surm 1944. aasta sügisel Saksa vägede tagasitõmbumisel ja igavik.

Laval on üksik raagus puu keset mustjat, otsekui segi paisatud ja siis omaenese hooleks jäetud maapinda. Varjud ja mustrid, mida selle puuga, natukese valguse ja maarjajää auruga tekitada annab, võimendavad vajalikku teispoolsuse tunnetust – kus iganes need kolm sõjameest ka oleksid, see paik ei mõju hirmsa või õudsena, pigem külma, üksildase ja päästmatult süngena. Peaaegu laskemoonakasti võrval seisab vana ja väärika moega tool (Lutheri vabriku toodang?), mis ometigi asub täiesti teises ruumis – see on nurgake, kus Terje Pennie kehastatud eestlanna räägib oma perekonna loo. Natuke on see autori enda perekonna lugu, natuke paljude teiste eesti perede oma, kus aastakümneid on põimunud erinevate rahvuste, poliitiliste vaadete ja hädavajadusest langetatud keeruliste otsuste lõimed. Kolmnurga kolmanda tipu moodustab veskikivi. Ons see viide, et ajalood koormavad meid tänaseni kui veskikivid kaelas? Tuleks need maha panna ja maha jätta, et nad meid elu voogudes põhja ei veaks? Oleks eestlane jäänud oma leiva palehigis teenimise (veskikivi/käsikivi) juurde, oleks ajaloo tormid temast möödunud? Oleksime me nüüd õnnelikumad, kui jääksime või pöörduksime tagasi oma esivanemate elatusallikate juurde? Lisaks seostub auguga kivi iidsete ohvrikividega (ehkki need olid rohkem rändrahnu kuju ja moega) ja rõhutab nende kolme noore mehe ja sadade teiste rohkem või vähem mõtestatud või mõttetut ohverdust.

Lavastuse dünaamika avaldub sõnades, mälestustes, mille toob meelde maad mõõtev mees ja koerte haukumine, legendides iidsetest aegadest, fantaasialendudes suurtest võimsatest linnadest. Liikumist on vähe, dialoogi veel napimalt. Monoloogiteater aga ei tähenda kaugeltki, et etendus oleks ühetaoline või puine. Ega ka seda, et puuduks partnerite vastastikune mäng. Viimane on täiesti olemas kolmanda leegionäri ja Suur-Einari vahel – vennad siin ja sealpool surma. Nende monoloogid jäävad vastastikku alltekstina kajama, isegi teineteisest mööda vaadates on siiski tunda suhtlust tegelaskujude vahel. Madis Kalmet on lavastajatöös jäänud tagasihoidlikuks, andnud autori sõnadele puhtalt omast väest mõjule pääseda.

 

lili marleen mu lapsepõlve laul

kui jommis isa kammis klaverit

ei olnud plekke meie meheaul

kuid elu oli püsind pikalt sitt

ning aina korrutand mis seegi on

et kord meil oli oma leegion

 

Munder ja Porkuni välja arvata, polnud kolmel leegionäril just palju ühist. Ja see ongi haarav: üritada kaasa ja etendusest laiemas plaanis edasi mõelda mundri ja poole valikuprintsiipidele ja mõnikord ka suhtelisele suvalisusele.

Esimesest leegionärist (Erni Kask) pidanuks saama pastor ja teoloog. Neist kolmest peaks tema elutee ja stuudium olema teda sõjaks ja surmaks ja selleks, mis tuleb pärast kõige paremini ette valmistanud. Aga ülikooliloeng või abiteenistus kirikus ei aita palju, kui kaalul on su enese elu ja kõik väärtused ja tõed, millesse kunagi uskunud oled. Haritus võib kaasa tuua vähem valgustumist ja rohkem kibedust; sünget sarkasmi iseenese, kaaslaste ja elusate toimetamiste suhtes esimesel leegionäril jagub. Selle mõrumeelsuse taga aimdub haavatavust – ei olnud ta sõdurite seas päriselt oma ja kas ta paraja agnostikuna ka seminaris kampa võeti… Erni Kase nurka surutud iroonilise intellektuaali esitus on veenev oma meeleheites. Meeleheidet suurendab veelgi asjaolu, et selles muutumatus väljapääasmatus surmavallas on tema kaaslaseks lihtne kalur. Just esimese ja teise leegionäri vahel arenevad enamik lavastuse nappidest, isegi natuke konfliktsetest dialoogidest. Teises leegionäris on säilinud ehedust ja lapselikkust. Jah, teeb ka tema iroonilisi märkuseid inimlike pahede (argus, kasuahnus) üle, kuid seda rohkem hämminguga olukordade absurdsust rõhutades. Tõeliselt käivitab teise leegionäri tegelaskuju aga loodusega seotu: mets, tähistaevas, meri, koerte haugatused – see on lihtne ja loomulik elamise viis, ilma liigsete küsimusteta – ilma liigsete küsimuste ja kauplemiseta ka surmas ja pärast seda. Just au mõiste on aga see, mis muidu erinevaid tüpaaže seob – kindlaks jäämine oma otsusele, sellele, et midagi tuli ette võtta; ükskõik mida, millel oli vähimgi šanss päästa nende endi ja nende rahva au. Ja see kindlameelsus annab nad vabaks.

 

mu armas tüdruk unes käivad paugud

mu kadund isa vastu panna käsib

eks mulgi ole rinnus kuuliaugud

neis peksleb hirmund süda kuni väsib

kuid lohutuseks talle seegi on

et kord meil oli oma leegion

(I.                 Hirv, 1992)

 

Kolmas leegionär (Mihkel Kabel) räägib suurtest linnadest: ta soovis neid näha ja kavatses neid rajada. Mälestus joobnud isalt kingituseks saadud hirmkallist arhitektuurialbumist ja kindlast usust oma surematusesse (sest kes teine muidu Narva uuesti üles ehitaks), toovad ta vaatajale eriliselt lähedale ja mängivad kaastundele. Noor mees, kellel oli kirg ja siht slime ees, mida oma eluga peale hakata – ja kõik, mis jäi saavutamata. Ehkki kolmas leegionär on samuti jäänud lõksu erinevate maailmade vahele, tundub tema elu teatud mõttes kõige lõpetatum. Ta unistas elust, mis tõsi küll, mitte kunagi ei saabunud. Aga ta unistas ja nendes unistustes elas juba läbi enda kavandatud hoonete ja sildade rajamised ja pidulikud avamised, elas läbi rahuloleva jalutuskäigu läbi enese taastatud Narva. Ta unistas oma elu ette ja unistas selle läbi ja ehk just see annabki talle teistest leegionäridest klaarima, leplikuma (ehkki pisarais) pilgu ja peaaegu helge kohaloleku.

Kolmanda leegionäri lugu kestab edasi tema vennas Suur-Einaris (Tarvo Sõmer), kes ei tee suuri sõnu, aga teeb mõned väikesed otsused, mis mõjuvad nagu truudusvanne oma perekonnaloole ja hukkunud venna mälestusele. (Aja)lugudel on võime meid enda lõksu meelitada ja nii koondub sündmuste ja seoste ling Einari umber üha koomale – sümboliks hukkunud venna käekell, mis, käinud aega Vene võimuorganite esindajate randmetel, mõõdab viimaks Einarile jäänud päevi. Kui Aleksajevi narratiivile midagi ette heita, siis just seda, kui palju rõhutatud seoseid põimib ta kolmanda leegionäri ja Einari tegelaskujude vahele. Ehkki paatost näidendist ei leia, muutub finaal kahe venna kohtumisega teispoolsuses piinlikult senitmentaalseks. Kindlasti kohtume kunagi kõik, aga millised oleme meie ja millised on nemad seal, kus ei eksisteeri meile tuttavaid ja maailma vormivaid seaduspärasusi? Samas on ikka ilus, lohutav ja lotustandev, kui mingi ring saab täis, kui saadakse vabaks.

 

Tiit Aleksejev “Leegionärid”

Lavastaja Madis Kalmet. Kunstnik Mats Õun. Valguskunstnik Margus Vaigur. Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov.

Osades: Erni Kask (Esimene leegionär), Margus Grosnõi (Teine leegionär), Mihkel Kabel (Kolmas leegionär), Tarvo Sõmer (Suur-Einar), Terje Pennie (Maia Karu).

Esietendus 6. aprillil 2013.

Nähtud külalisetendus NO teatri saalis 11. oktoobril 2013.

Eksperiment lava, hetke ja aususega

 

Tõenäoliselt ainuke õiglane hetk Tartu Uue Teatri “Keskea rõõmude” kohta sõna võtta oleks pärast viimast etendust, lisaklausliga – kohal tuleks olla igal etendusel. Sest see, mis laval juhtub, juhtub igal õhtul teistsugusena, uuena, spontaansena, näitlejate meeleolust, enesetundest ja ideedesünergiast kantuna. Osalistel on vabadus teha täpselt seda ja ainult seda, mida ise tahavad. Siin. Praegu. Igal etendusel.

 

Iga näitleja isiklik vabadus ja lavastusterviku üleüldine suur vabadus kokku tekitavad ambivalentse õhustiku, kus esimese hooga on raske aru saada, kes millisele positsioonile paigutub: publik on sattunud istuma poolvalgustatud saali, et näitlejatel neid lavalt parem vaadata oleks, näitlejad ise sätivad end algatuseks tegevusse pigem köögisaare ja helipuldi ümber. Siiski ei ole “Keskea rõõmude” osalistel soovi, eesmärki ega vajadust publikut provotseerima, ärritama asuda, vastupidi: kohati kohmakad, ebalevad ja harjumatud momendid sünnivad siiratest otsingutest ja impulssidest tabada olemise ja tegutsemise vabadust koos teistega just siin ja praegu.

 

Ausus tundub olevat antud lavastuse/etenduse selgroog – mitte läbimõeldult šokeeriv, jõhkruseni küündiv ambitsioonikas avangardlik ausus, vaid inimlik ehedus, relvitu ja relvituks tegev siirus, mis ei ole igapäevane elus ega laval. Hinnates kõrgelt näitlejate julgust oma hirmudele (millest mitmed on näitlejakutse kollektiivsed hirmud, teised üldinimlikud) silma vaadata ja neid publiku silma all ületada, tekib paaril korral paratamatult küsimus kas ja miks näitleja (inimene) peaks end vabatahtlikult sedavõrd haavatavaks jätma. Vaataja ei ole ega saagi olla psühholoog ning isegi see, et ta on pileti ostnud ja kohale tulnud, ei tee temast veel laval kehtiva kokkuleppe osapoolt – publik peab olema avatud, aga ta ei pea jagama samu väärtusi. Esietenduse publik on sõbralik ja toetav – loodetavasti ka kõigi järgmiste esinemiskordade vaatajad, et ühtede ebamugavuste võitmisest ei saaks järgmiste lähtekoht.

 

Korduvalt ja korduvalt kõlavad Karl Ristikivi sõnad “Minagi olin Arkaadia teel…” “/—/ ja et ma üksinda enese väest leiaksin tee, mille kaotasin käest, selleks ei ole mul rammu”. Eneseteadlikkus käsikäes enese ja maailma piirangute tajumisega. Nagu kavalehel viidatud lapsepõlv, kus tundub, et suureks saades võib teha, mida süda lustib, aga suurena kahaneb see võimalus enamasti olematuks . Häirima jääb see kord ohkena, kord karjena deklameeritud fraas, milles pole lootuse ja lahenduse allteksti. Sest abi ja tuge, lootust ja lohutust on alati.

 

Kui kursusekaaslased üle 10 aasta laval kokku saavad, siis peab kõige muu kõrval asjas ka üksjagu lusti olema. Ja on ka. Efektseid füüsilisi ja säravaid sõnamängulisi leide, mis kinnitavad, et endistel kursusekaaslastel on (vaatamata täielikule vabadusele ja kohatisele kaosele) hea koos laval olla. Piret Simsoni monoloog tabab nii sõnastuselt kui esituselt elu ja lavaelu absurdi, huumorit ja absurdihuumorit; variatsioonid Eino Baskini teemadel on sama ajatu huumor, kui Baskini enda estraadiklassika; “Grease’i” muusika saatel rokkiv Ingomar Vihmar sõna kõige otsesemas mõttes äge 🙂 Improvisatsiooni osas olen ma alati pigem skeptiline ja kahtlustav: ma ei usu perfektsete improvisatsioonide võimalusse laval nagu ma enamasti ka ei usu, et näitleja võtaks selle koorma – igal etendusel improvisatsioonilises supervormis olla. “Keskea rõõmud” on just oma ehedusega (seal hulgas ka ebakõladega) ilmselt esimene lavastus, mille puhul ma tõepoolest tunnen, et seda ei “etendata”, vaid see sünnib just praegu, see “on”. See on killuke, 2,5 tundi nende inimeste olemusest ja elust, kes laval on, just sellises elupunktis ja sellistena nagu nad praegu on ja tõstatuvad just need teemad, mis meelel.

 

Kõrgelennuliselt kõlava “teha, mis me tahame” kõrval poetub päris etenduse lõpus tagasihoidlik igatsus – tahaks nüüd veel midagi teha, mängida, dialooge ja misanstseene ja… Vabadus teha, mis iganes, võib olla tore. Vabadus tegutseda sihipäraselt teadlikult võetud ja seatud raamide (stseenide, dialoogide) sees võib olla vähemalt sama tore.

 

 

Tartu Uus Teater “Keskea rõõmud”

 

Autorid-esitajad-kujundajad: Katrin Pärn, Piret Simson, Janek Joost, Margus Prangel. Lavastaja Ingomar Vihmar. Dramaturg Ivar Põllu.

 

Esietendus 20. aprill 2013 Tartu Uues Teatris.

 

suur aitäh kõigile,

kes meeles pidasid ja minuga koos minu vananemist tähistasid! 😉 😛

ma tantsin vihmas, ma tantsin tuules

Nädalavahetusel Kadriorgu jalutama tulles astuge sisse Eduard Vilde muuseumisse (Roheline Aas 3) – ülemise korruse galeriipinnal on võimalik vaadata näitust “Naerdes läbi vihma ja päikese” (kuraator Piret Meos).

Näha saab vihma- ja päevavarjusid 20. sajandi algusest kuni tänase päevani. Vanim vari, mille mina saalidest leidsin kandis dateeringut 1900 ja oli toona populaarsest meretemaatikast kantud. Oma panuse on andnud erinevate elualade tuntud persoonid – näha saab nende (mõnikord eluvõitlusest ja tuulest üsna räsitud) vihmavarjusid ja sinna juurde lugusid, mida nad konkreetse sirmi või varjude kohta üldisemalt räägivad. Luuletusi on ka – erinevate eesti autorite värsid vihma teemadel, mõned tuttavamad, mõned avastamisrõõmu pakkuvad.

Kujundus on lahendatud lihtsalt ja koduselt. Mis ei tähenda, et see oleks küündimatu. Seintele on joonistatud vihmaveetorud ja veetünnid. Kujunduse parim osa on piimjale kilele kantud luuletused kõlkumas hajutatult erineva pikkusega nööride otsas – kõnniks nagu luulesaju all 🙂 Põrandale kleebitud loigud jätavad ehk kõige isetegevuslikuma mulje – need mõjuksid väga hästi suuremalt distantsilt vaadates, näitusesaalis sellest üle kõndides illusioon natuke hajub.

Nii et läheduses asuvate muuseumite kõrgele kunstile vahelduseks ka midagi elulist, proosalist isegi, aga värvilist ja muhedalt kujundatut.

Imetleda saab K-E 11-18.

kodanlise maailma meeleoludes

Täna ärkasin vara – pool 11 on vara minu jaoks…nagu laulab Smilers.

Laupäeval võisin enda kohta sama öelda. Kui köögist ei oleks tulnud kohvi ja natuke kõrbenud omleti lõhna, siis oleks õndsalt edasi maganud. Ja kogu päev möödus samases laisklemises: hommikumantlist sain välja alles õhtu eel, kui teatrisse minekuks sättima hakkasin. Nii et üks tõeliselt laisk puhkepäev oli.

Teatriks seekord “Keiserlik kokk” Viinistus.

Etendusepäeva hommikul lõpetasin kaks teemaga haakuvat raamatut: Elo Tuglase Tartu päevaraamat ja Tuglase ja Underi kirjavahetus. Esimene käsitleb Tuglaste ja EV kultuuriinimeste eluolu ja tegemisi 1930ndatel (päevik lõpeb sõjasündmustega 1941). Teine koosneb Tuglase ja Underi vahetatud kirjadest nende tutvumisest kuni 1971. aastani. Kui kirjavahetus on nauditav korrespondentide suurepärase keelekasutuse ja väljendusoskuse pärast (lisaks muidugi suuri tundeid), siis Elo tartu päevikud on põnevad just ajastuloolise materjalina. Esimene EV on ju väga põnev ajajärk oma kommete, rikka kultuurielu, kohvikute ja seltsidega ning kõigest sellest ja paljust muust kõneleb ka Elo Tuglas. Lisaks teadmisi eesti kirjameeste ja teatritegelaste kohta, mis kooliõpikutesse üldiselt ei jõua (ja õigustatultki): kes laaberdas, kes võlgu tegi jne. Aga huvitav on lugeda.

Kogu see eelteadmine andis õige võtme ka lavastusele lähenemiseks. Taas kord tegu ühega neist etendustest, mida võib ju vaadata ka ilma, aga palju parem ja põnevam on vaadata, omades taustteadmisi. “Keiserlik kokk” kujutab küll Tuglaste elu 1950ndatel, aga varasema perioodi tundmine lõi sellele konkreetsele loole keskkonna ja konteksti ümber. Lisaks veel asjaolu, et majast, kus elas Under ja Adson ja hiljem Tuglased sõidan ma Täpikese juurde minnes tihti mööda, nii et ka reaalne keskkond, milles tegevus aset leiab, pole läbinisti võõras.

1950ndate igavhalli ja kulunud keskkonna ja meeleolu keskel torkab silma, kuivõrd hästi sobivad näitlejad visuaalselt oma tegelaskujudega. Isiklikult pole ma seda teatris kuigivõrd tähtsaks pidanud, aga mingi lisaväärtuse ja nauditavuse annab selline kooskõla juurde.

Tuglaste-paari kõrval teeb särava rolli Jaak Prints jutustajana (ja igas muus vajalikus kõrvalosas). Tema esituses on midagi kerget, väga loomulikku ja säravat. Ja hoogsat ja vahetut. Mingist retsensioonist jäi kõlama nagu oleks tegu negatiivse karakteriga. Tegelikult on nii nõukogude korda tagav kui uudiseid lugev hääl ja tegelane ju lihtsalt oma ajastu peegeldus ja kehastus. Vähemasti Printsi rollilahendus sel õhtul oli täiesti neutraalne, tema roll oligi kehastada kogu valitsenud tegelikkust kogu selle absurdsuses ja enesekindluses. Sujuvalt ja meeleolulalt täidab ta kõiki fragmentaarseid kõrvalosi. Ma ei ole NO teatri fänn, aga selle noore näitleja rollilahendusi tahaks veelgi näha, nii et vist tuleb ka NO lavastused plaani võtta.

Ajastuliselt ja temaatiliselt haakub etenduse ja lektüüriga minu viimane suurem meelelahutuslik tegevus: “Wikmani poiste” telelavastuse vaatamine. See jooksis kordusena minu esimesel Tartu-talvel, pühapäeva õhtuti vist, kui me seda korterinaabriga koos vaimustunult vaatasime, sest esiteks nägime häid eesti näitlejaid ja teiseks seda võrratut atmosfääri, mis lavastuses taasloodud on. Nüüd vaatasingi umbes nädala jooksul kõik osad järjest läbi. Muidugi on erilisteks lemmikuteks esimesed 6-8/9 osa, kus tegevus toimub kooliseinte vahel ja meeleolugi on koolipoisilikult kerge. Sõjaaastate kujutamine enam meelelahutust ei paku, aga näitlejate tõttu tasub neidki seeriaid vaadata. Ühe ja kahe ja kolme sõnaga: väga hea asi. Võtsin käsile ka krossi raamatu. vanameister pole just mu lemmikute hulka kuulunud, aga selle raamatu lugemise teevad ilmselt nauditavaks just need näod ja ilmed, mis mul lavastuse vaatamise järel teksti lugedes silme ees kuju võtavad. Nii et antud juhul oli minu jaoks vist järjekord film enne, raamat pärast ainuõige.

Järgmine kultuur juba laupäeval – siis Tartus Ruja etendus.

“Vaata, see on ju see TÄDI, kes…”

…nii kõlas selge laspehääl trammis. Olin nendega just ringkäigu lõpetanud, oma paberid ära täitnud ja jõudsin ikkagi nendega sama trammi peale. Nii et kõigile teadmiseks: 5. klassi laste silmis olen ma siis tädi 🙂 Natuke ootamatu oli – ega ma siis ju nii vana ka ei ole. Aga tegelikult oli lõbus, hoidsin suisa naeru tagasi. Ma saan muidugi aru, et nende jaoks pole vahet, kas olen mina või nende 60-aastane õpetaja – mõlemas on suured ja asjalikud ja neid tuleb kuulata. Aga hästi armsad lapsed olid, täielikud illikukud. Ikkagi minu Vana Kooli kasvandikud (ajab nina uhkelt püsti)!!!

welcome to the show

Tragikomöödia n vaatuses.

Peaosas: Susa

Naiskõrvalosades: Elukaaslane, Täpike, Mõmm, Inwe, K jt

Meeskõrvalosades: Flegmaatik, Semiootik, Pisike, mõni ajaloolane, paar filoloogi jt

Tegevuspaigad: Tallinn, Tartu, raud- ja maantee nende vahel, unustatud ja unistatud linnad

Kohad: katuse- ja keldrikorterid, kesklinna kohvikud, klubid ja raamatukogud, teatrid ja kinod ja kontserdisaalid

Sisu: elu- ja ülikool, töö ja vabad õhtupoolikud

Kellele: eelkõige endale, aga kedagi ei aeta minema

Miks: Parce que je puis.