inimlikustades klassikuid

Mart Kivastik “Kivist külalised”

Viinistu katlamaja 24. juulil 2010

Igasugune kunstnike, loojanatuuride ja kultuurilooline temaatika on Viinistu külge orgaaniliselt ja õigustatult kinnistunud – on seal etendunud lavalood valgustanud ju nii sürrealismi sündi, külmetava kunstniku loomiskirge kui nõukogudeaegset põlu alla panekut. Eelnenud suvedel nähtud etendused lõid väga positiivse eelhäälestuse ja lootuse, et seegi kord on katlamaja transformeerunud hoopis üheks teiseks ajastuks ja kohaks, kus särava (ja ideetiheda) tekstiga vaataja silmaringi avardatakse. Ehkki nähtu ei olnud iseenesest halb, ei küündinud see kuidagi loodetud tasemele. Olen näinud teisigi Kivastiku Eesti-asja teemalisi näidendeid (“Käsu Hansu ajalootund” ja “Eesti asi”), mis mõlemad olid vaadatavad, aga oma kergestiseeditavuses ka natuke pettumust valmistavad, natuke liiga lihtsakesed. Lihtsusel iseenesest pole midagi viga ja kindlasti eelistan seda ülepaisutatud filosofeerimisele, aga Viinistu ja Vilde kooslusest lootsin natuke sügavamat süüvimist looja ja loomingu, kodu ja kodutuse, poliitilisuse ja ühiskondlikkuse teemadesse.

Kirjaniku eluloost on võetud pidepunktid, mille ümber kivistunud klassikust jälle inimest hakatakse kujundama. Kunstil on oma tõde ja natuke luiskamist ja luuletamist võib vabalt sellise eluloo dramatiseerimisega kaasas käia, aga… Lepime nüüd ikka kokku, et see näidend, mille Vilde Estonia avamiseks kirjutas ja saatis ja mis oma seltskonnakriitilisuse tõttu kõrvale jäeti, oli “Tabamata ime”, mitte “Pisuhänd” nagu vaadatud etenduses näitlejate huulilt lipsas. Kahtlemata on ka “Pisuhänd” ühiskonna- ja seltskonnakriitiline ning väga hea näidend, aga teatud faktidest võiks kinni pidada.

Ühe võimaliku lavalise lapsus linguea juurest jõuame aga palju olemuslikuma probleemini – Vilde kujutamiseni. Kivastik on kivinenud klassikut sedavõrd inimlikumaks pehmendanud, et Vilde iseloomust on seejuures üsna vähe järele jäänud. Noorusinnukus ja sihikindlus asendub käegalöömis- ja pidetusmeeleoludega, hoopis kõrvale on seejuures jäetud asjaolu, et ehk küll tihti rahahädas, oli Vilde eriti oma pagulasaastatel väga organiseeritud majandusliku mõtlemisega ega lasknud endale pooltki nii kergesti pähe istuda, kui Kivastiku näidendist mulje võib jääda: armuande ja sobinguid see mees ei tunnistanud ega jätnud saatmast teravmeelseid ja iroonilisi kaitsekõnesid ja läkitusi oma loomingu toetuseks ka väljamaal viibides. Muhedaid naljalugusid üllitanud boheemlasest sai pagendusaastatel tõsine töömees, kui kirjaniku kohta nii võib öelda, kelle sisekonfliktid rea eest saadava raha, oma vaadete väljendamise ja kirjandusliku kvaliteedi hoidmise  ümber väärinuksid sügavamat tähelepanu. Stseen viimase “õnnega” (Rahel Ušmarova) mõjub tragikoomiliselt hädisena ning eirab asjaolu, et kirjanikuhärras oli läbi elu üksjagu elumeest. Informatiivse kavalehe põhjalik uurimine tuleb kindlasti kasuks. Samas, kui kavalehelt lugeda, et inimesed on Vilde-mürgituse saanud ja seda kirjanikku on käsitletud/käsitletakse vääriti, siis antagu mulle andeks, aga Kivastiku näidend ei aita kohe kuidagi korrektsema ja vähem subjektiivse käsitluse kujunemisele kaasa – kisub ikka kiiva, lihtsalt teisele poole.

Kui nüüd positiivsemate muljete juurde suunduda, siis omanäoline ja huvitav on lavastuslik külg ja laad: kohati 19. sajandi hõnguga deklameerimist, kohati mõtte läbimängimise asemel selle pinnapealsemat illsutreerimist, kohati revüülikkust. Mängulaadis on põnevat nihestatust – tundub, nagu lavalised liigutused, tekst ja selle taga olev emotsioon oleks eraldi osadeks jaotatud, nagu need ei oleks orgaaniliselt sidusad. Näitlejad illustreerivad liigutustega mingit mõtet/lauset, aga teevad seda mingis ootamatus/ebatraditsioonilises võtmes. Terviklahenduses on improvisatsiooni, nukuteatri, miimide ja eriefektide elemente (põlevad raamatud – väga mõjuv leid!). Impulsiivsed ja tempokamad stseenid vahelduvad eleegilisemate ja hillitsetumatega, tervikuna jätab etendus pigem aeglase mulje, rütmi mõttes sarnaneb paari suve taguse “Keiserliku kokaga” sealsamas Viinistul.

Kiidusõnu väärib ka trupi mängulust – mitte heitudes loo lihtsakoleisusest mängivad näitlejad särasilmselt ja innukalt. Tuleb ette sedagi, et näitlejate vahva mäng on ainus, mis etendus õigupoolest koos hoiab. Neil hetkedel kriibib kuidagi eriti silma tõsiasi, et näitlejatel on tahtmist ja indu küll ja ülegi, aga välja kukub natuke rabedalt, sest materjal ei paku piisavalt tuge.

Markus Luike on huvitav jälgida: esiteks muidugi paelub tema omapärane välimus. Ja aura – ei ole teda näinud piisavalt paljudes rollides, et hakata oletama, kas tegu on pelgalt lavakujude samalaadsusega või näitleja isikuomadusega, aga mingi lummav segu nurkusest, kannatusest ja eluihast lööb Luige mängust läbi. Mitte traagiline ja traagitsev, vaid leplik ja mõtlik eluvalu ja eluiha. Wilde ja Jussi tegelaskujud võimaldavad nähtavale tulla nii eluiha ja eluabsurdihuumori tunnetamisel kui kirel ja kannatusel. Luik on väga hea Juhan Liiv, aga pole parata, olles näinud-kuulnud-tundnud Toomas Suumani Liiva tõlgendamas, näivad teised kehastused-kujutused kahvatud ja pinnalised. Samas, ega “Kivist külalised” eeldagi kõrvaltegelaste osas väga põhjalikku süüvimist, pigem toimivad teised tegalased ikkagi Vilde eluloo etapiliste märkide, Vilde vastandite ja võimendajatena.

Helena Merzini osatäitmised on mind tänaseni üsna külmaks jätnud ja õlgu kehitama pannud. Aga Eedi V. asjalik, maine, aga samas lootusrikas ema on võluvalt sooritatud roll. Selles on parasjagu heldimust, kainet kalkuleerimist ja kõigutamatut emalikku usku oma lapsesse ja unistuste täitumise võimalikkusesse. Merzini mäng on südamlik ja lihtne, pingutuse ja krambita. Igati meeldiv vaadata.  Tõnu Oja kirjaniku isana mõjub tuttavlikuna – sellist isa- ja talumehe kuju oleks nagu Oja kehastuses varemgi näinud (“eesti asjas” ehk, kuigi seal oli tegu kupjaga, aga mõningaid sarnaseid jppni võib leida). Oja on üks neid näitlejaid, kelle puhul ma ei oska öelda, mis nende lavalises olemises ja mängus täpselt sümpaatne on, aga iga kord ikkagi vaatan ja naudin.

Peategelase Eedi V. kehastaja Tiit Suka kohta ei ole ka ühtki paha sõna öelda. Kui Suka mängulaadile mingi nimetaja-defineerija andma peaks, siis oleks see ilmselt – lust. Lust olla. Teha.  Mängida. Lust ja siiras tahe mängida. See paistab läbi nii lõbusatest kui tõsisematest tegelaskujudest ja on ehk üks neid põhjusi, misk Sukka on hea vaadata isegi mitte kuigi heades etendustes – ta täidab etenduse augud oma kohalolekuga ja nakatab ka publikut teatripisikuga iga kord üha uuesti. Eedi V. roll on just üks sellistest, kus näitleja omadused aitavad oluliselt kaasa ja täiendavad rolli ja lavalugu. Teistuguse peaosatäitja (ja trupi) puhul olnuks tegu ilmselt hoopis teises mängulaadis lavastusega (kas seda sel juhul ka vaadata oleks kannatanud?). Ka tundub mulle, et nii lihtsakoelised ja natuke labasedki naljad kui ka terav iroonia muutuvad Suka esituses kuidagi sõbralikuks ja heatahtlikuks, helgeks.

Ja loomulikult ei saa kajastamata jätta lavakujunduslikke lahendusi. Põlevaid raamatuid sai juba mainitud. Elu laval käib ümber nööriga kokku seotud raamatuvirnade: viide tõsiasjale, et “rida võrdub raha” ja Vilde tootis ridu üksjagu, aga ka asjaolule, et nõukogude ajal, kui Vilde kaanonile alus pandi, kasvas Vilde teoste avaldamine meeletutesse mahtudesse. Neid köiteid oli poolkohustuslikus korras kõigis kodudes, neid tudeeriti kuude kaupa kirjandustundides. Needsamas raamatuvirnad tõusevad maast ja hakkavad märkima Ameerika pilvelõhkujaid – unistuste, kõigi võimaluste maa, kirjaniku ja inimesena läbilöömise maa. Aga ka kivide ja maailmakultuuri loendamatute köidete keskele eksimise maa. Tõotatud maa, kus mitte keegi ei oota ühte perifeeriakirjanikku. Aga raamatutest pisikesed pilvelõhkujad on vahvad. Ja pink laterna all. Tahtmata eitada Vilde juuri ja maaelu tema olulise inspiratsiooniallika ning valdava osa eestlaste elukeskkonnana tundus, et talutoa nurk lava servas oli natuke liiast – lava ruum mõjus kuidagi hakitult ja täis topitult – nagu üritataks vaatajale visuaalide kaudu võimalikult (ja antud juhul liiast) palju informatsiooni anda. Kõigi erinevate linnastseenide puhul dekoratsioon toetas, aga ei trüginud esile, rõhutades veelkord, et teatud määral on kõik linnad, suured ja väiksemad – sarmased, eriti kui märksõnadesk on anonüümsus ja kodutus.

Kokkuvõttes on mul hea meel, et ma selle etenduse ära vaatasin ja sain taas laval näha sümpaatseid näitlejaid. Ma ei saanud siis ega saa nüüd muljeid üles kirjutades päriselt aru, miks Kivastik selle loo kirjutanud on, mille suhtes ta selle subjektiivse nägemusega küll vaataja silmi avada soovis ja mille pagana pärast oli vaja kunstitõe nimel vaese Vildega sedamoodi ümber käia. Aga ega kõigile ei saagi meeldida. Ja Viinistul on juba iseenesest nii mõnus aura, et seal viibides ei saagi päriselt pettuda.

M. Kivastik “Kivist külalised”

Lavastaja Aare Toikka. Kunstnik Silver Vahtre. Muusikaline kujundaja Mart Soo.

Osades Tiit Sukk, Helena Merzin, Tõnu Oja, Milje Murel, Sulev Teppart, Markus Luik.

kirka ühes, pintsel teises käes

Viinistu Katlamaja seinte vahel sel suvel arenev lugu Ashingtoni grupi kaevur-kunstnikest on näidendina nii tugav materjal, et veidi teistsuguste lavastuslike lahenduste korral võiks figureerida ka talvises repertuaaris.

Tõsielulisel fenomenil põhineva näidendi on kirjutanud Lee Hall William Feaveri raamatu (monograafia?) põhjal. Käsitleb see gruppi Newcastle’i piirkonna kaevureid, kes õhtukursustel enesetäiendamise korras tahtsid saada selget ja konkreetset vastust, kuidas kunsti mõista, aga kuna selle äraseletamisega läks raskeks, hakkasid ise õppejõu julgustusel kunstiga tegelema. 1934 – 1947 tegutsenud grupi loomingut iseloomustab segu naivismist, sotsiaalkriitilisest realismist, uusasjalikkusest. Samas on see on liiga tolmune ja porine, et olla naivism; liiga lihtsameelne ja siiras, et pretendeerida programmilisele sotsiaalkriitilisusele; liiga kodune ja sentimentaalne, et liigituda uusasjalikkuseks. Palju olulisem, kui mingi -ismi sildi kleepimine, on tabada ära grupi haruldane ühtekuuluvustunne, truuks jäämine oma keskkonnale – mis on ka üks lavastuse läbivaid teemasid.

Viinistu on omandanud sedavõrd tugeva slepi, et kui lavastus ei käsitle kunstimaailma või ei sisalda annust sürrealismi, siis see nagu ei haakugi enam päris hästi sealse kohavaimuga – imeline näide, kuidas leitud ruum(id) talletavad endas toimunud etenduste hõngusedavõrd kindlalt, et edaspidi seda taustsüsteemi eitada on peaaegu võimatu. Riina Degtjarenko kujundus joonib alla lavastuse peateemasid: tööliste kasinad, et mitte öelda kehvad olud, sotsiaalne ebavõrdsus, sotsiaalsest struktuurist tulenev ahistavus ja väljapääsmatus. Üks väheseid kordi, kus multimeediavahendeid (slaidid, video) võinuks isegi rohkem kasutada – oma läbipaistvuse ja ebamateriaalsusega võinuks need veelgi julgemalt rõhutada kunstniku-unistuse kaduvat olemust ning kontrasti lihtsate-maiste tööliste ja vaimsetes sfäärides hõljuvate kunstiinimeste vahel.

Slaidilt näidatud repro – valguse mäng valgel seinal – võtab kokku olemusliku küsimuse – mis see kunst siis on? On see asi iseeneses, liimainega segatud pigmendid alusmaterjalil, mööduv tegevus/kaduv hetk, mida kunstnik on soovinud jäädvustada, tunne, mida see vaatajas tekitab? Kunstiajaloolane, kes väidab, et ta võib anda ühe universaalse vastuse sellele küsimusele, kas blufib või on omadega sassi läinud. Mu teatrikaaslane küsis, et mis tunne siis on kunstiajaloolasena sellist teatritükki vaadata. Usun, et ega muud suurt vahet olegi, kui et kunstiprofessor Robert Lyoni kuju oma motiividega avaneb ilmselt rohkemates dimensioonides ja problemaatilisemana kui mõnele teisele vaatajale. Aga see, kui üle võimendatakse kunstiteadlaste epiteedi- ja metafooritiinet keelekasutust, mind küll isiklikult ei riiva – täpselt sellist mulli me tõsise näoga räägime ja kirjutamegi (“barokki panema” nagu me kolleegidega seda nimetame) 😛

Kui ühe osa õnnestumisest võlgneb lavastus kindlasti tugevale, vähem valmis vastuseid, aga küllaga mõtlemisainest pakkuvale teksile, siis samavõrra garanteerib edu näitlejateansambli terviklik tugevus ja iga üksiku karakteri koloriitne väljajoonistamine (puha kujutava kunsti alane leksika). Esimesena lavale ilmuv Guido Kangur (George Brown’ina) märgib ära võtme, milles karakterid lahendatud on ja millisena neid vaadelda tuleks. Ühest küljest lihtsad (“simple” oma mitmetähenduslikkusega – ka intellektuaalne lihtsus) ja siirad, teisalt igaüks oma kiiksude ja krutskitega; grupp, mis koosneb selgelt indiviididest. Browni keeldude-käskude-reeglite lembusele assisteerivad Raimo Passi kehastatud Jimmy Floydi kitsarinnalisus ja väiklus ning Ivo Uukkivi mängitud Harry Wilsoni kähedahäälelised, aga seda tulihingelisemad sotsialistlikud kihutuskõned (seejuures enamasti (sest vahel peab ju vimkasid ikka ka sisse viskama) täiesti korrektsete tsitaatidega). Noore poisi nimetu roll on küll tagasihoidlikum, aga Mihkel Kabel võtab sellest viimast luues sellele nimetulegi tegelasele terve eluloo ja maailma: tema ahastuses töötuse pärast võib aimata ühte rääkimata lugu ning ta siia-sinna pillatud kultuuriteadlikud märkused lubavad kujutleda arengut ja edasi/välja liikumist ihkavat hinge ja vaimu. Kumbki omamoodi asised on modell Susan Parks (Britta Vahur) ja metseen Helen Sutherland (Laine Mägi). Kui esimese kaudu markeeritakse ajastuiseloomulikke (mõnes teises kontekstis võiks neid ka väikekodanlikeks nimetada) moraalseid eelarvamusi (väga muhedalt ja siiralt on esitatud kaevurite totaalne arusaamatus, miks üks naine nende stuudios riided peaks seljast võtma), siis teine daam toob sisse mitmekihilisema omakasupüüdlikkuse/püüdmatuse, kunsti ja kunstnike tunnetamise temaatika. Helen Sutherlandi fraasi keraamika eelistamise kohta ei tasu võtta tujukusena: selles on ühtaegu nii tõrjutud naise solvumist kui haavatud metseeniau.

Eraldi tähelepanu väärivad ja pälvivad Taavi Teplenkov kunstiandelise Oliver Kilbourni rollis ning Tõnu Oja professor Robert Lyonina.

Kunstiõpetaja Robert Lyoni suurim õnnetus seisneb selles, et ta on absoluutselt keskpärane ning ei suuda sellest teadmisest ei üle saada/leppida ega välja murda. Tal puudub kunstis tulevikunägemus ja anne talendialgeid ära tunda, ta on kinni akadeemilise realismi raamides ning kõik, millest ta aru ei saa liigitub tema silmis alaväärtuslikuks. Ei ole antud sellele mehele ise luua või ajaloohõlmast nähtavale tuua kunstilegende. Aga ta pole leppinud asjaoluga, et kõik ei saa maailmale avastada Caravaggiot või van Goghi, pole leppinud, et tema paunas võib-olla pole marssalikepikest kunagi olnudki. Ja kui ta siis tõeliselt omanäolisele kunstifenomenile tõuke annab, ei suuda ta seda isegi päris hästi hoomata, sest tal puudub laiem pilt. Kahtlemata on oma osa selles uskmatuses tingitud seisuslikest eelarvamustest (nagu seda EPL’i artiklis mainib A. Laasik), aga oluliselt rohkem Loyni juba mainitud keskpärasusest nii inimese kui kunstiajaloolasena – tema 19. sajandi lõpu akadeemilise kooliga mõttemaailma lihtsalt ei mahu päriselt fakt, et ka kaevurid võiksid kunsti teha ja selle üle mõtiskleda; ta ei suuda seda tõsiasja oma maailmapilti mahutada isegi olles ise sellele kunstilembusele aluse pannud. See ei ole niivõrd inimese pilk teistele inimestele, kui kunstiloolase pilk võimalikele kunstnikele/kunstiteostele; mitte niivõrd seisuslikkus, kui hariduse loodud mudel, millesse kaevurid ei sobitu inimestena ega nende maalid kunstina. Tõnu Oja väljendab kunstiprofessori siirast imetlust ja samaaegset kitsarinnalisust väga nüanseeritult; silmapilgu jooksul peegelduvad näitleja mängus nii hasart (panna alus sedavõrd ebaharilikule kunstnikegrupile) kui sulaselge arusaamatus, miks ja mida need mehed teevad, maalivad, räägivad ja kuidas see temasse või tõelisesse kunsti puutub. Kohati jäävad selle kunstiloolase dilemmad ja ebakindlused näitlejale siiski pisut võõraks, näitleja pilk oma tegelaskujule on liiga kriitiline, ironiseeriv.

Vaikselt, aga kindlalt tõuseb lavastuses esile noore kunstiandelise Oliver Kilbourni valikute teema. Selles tegelaskujus on annus ebakindlust (miskipärast ühendav märksõna mitmete Teplenkovile mängida antud karakterite puhul), õigem oleks ehk isegi öelda – alandlikkust, milles ühinevad austus ja hirm millegi suure ja senitundmatu suhtes nagu seda on “päris” kunst. Oliveri piinav (ja ka piirav) küsimus on – kust võtab tema õiguse kunsti teha ja mil määral tohib ta ennast kunstnike maailmas positsioneerida. Kaevurkunstnik – identiteet kui lisaväärtus ja suurim takistus ühekorraga. Ande, vabaduse, kohustuste ja võimaluste konflikt südametunnistusega. Vaidlusstseenides tuleb täiel määral esile Teplenkovi oskus/anne anda isegi tihedaleja nõudlikule tekstile nõtkus ja dünaamilisus. See on tekst, mis pakub võimalusi nüansside kaudu avada karakterit hoopis rohkem kui esmapilgul tundub. Üldises karakterite värvikas keerises on Teplenkovi lahendus oma tegelaskuju näitlejavõtetelt pigem tagasihoidlikumalt, aga tundlikumalt kehastada, absoluutselt õnnestunud valik, millest ta ei lange välja ka ülejäänud trupi rollides lustitsemise keskel.

“Kaevuritest kunstnikud” pakkus tõeliselt positiivse üllatuse nii oodatust mitmekihilisemate rollide kui väga tugeva ja sisendusjõulise tekstiga. Ideaalilähedane (suve)teater.

Lee Hall “Kaevuritest kunstnikud”

Lavastaja Priit Pedajas. Kunstnik Riina Degtjarenko. Videokunstnik Taavi Varm. Valgus Triin Suvi.

Osades: Guido kangur, Taavi teplenkov, Raimo Pass, Mihkel Kabel, Ivo Uukkivi, Tõnu Oja, Britta Vahur, Laine Mägi.

Esietendus Viinistul 12. juuni 2010.

Nähtud etendust 1. juulil 2010.