Fwd: Kiri

Jan Kaus „Kiri“, Looming 04/2015

Esimene asi, mille peale ma mõtlesin lugedes aprillikuu Loomingus Jan Kausi „Kirja“, oli, et Sa peadksid seda lugema. Nii palju-vähe kui ma Sind tunnen, julgen arvata, et see kõnetaks Sind. Liigutaks. Paneks kaasa resoneerima. Selle teksti sisemisel rahulikul loomulikul rütmil on see vägi sees küll. Selline tekst võiks sündida jalutades, lauseid sammude rütmis seades, majade fassaadide arhitektuuri vaheldudes ühelt mõttelõngalt teisale liikudes. Vahepeal nostalgilisel pilgul vanalinna kohviku aknasse kiigates, kus ühel õhtul, vahetult enne sulgemist, sai istutud ja kus nüüd päevaturistid grupis vitriini ees sädistavad. Nii võiks kirjutada, kui väga varahommikune päike murdub veel magava linna paekiviseintel ja munakivide vahel on läbipaistvad hallalõngad. Kui pere magab kodus soojas toas, kõik on hästi ja turvaline. Ja igatsus, isegi igatsus on kuidagi kodune, taltsutatud, teretulnud nagu sõber, keda harva näeb, aga kes siiski kogu aeg meeles püsib.

Aga ega ma tegelikult Sinu arvamuse osas sellesse loosse kindel olla ei saa – me pole Sinuga Kausi loomingust kunagi rääkinud. Nagu ka paljudest muudest asjadest.

Mina olin Kausi loomingu suhtes üsna ükskõikselt meelestatud – tema varasemad lood tundusid hõredad ja proosalised. Jah, ma tean, nüüd Sa ütled, et argipäev ongi hõre ja Tšehhov on ka proosaline! Aga siis tuli „Tallinna kaart“ nagu ilmutus – see oli korraga nii minu raamat, kui üldse olla sai. Les lieux de memoires – mälupaigad. Õnnelike kohtumiste pargialleed, nukrate lahkumiste tänavanurgad, kohvikulauad, mille taga otsustati saatuseid. Kas või pisikesi ja proosalisi. Aga tähtsaid. Tähtsaid mitte kellelegi teisel, ainult meile. Et mul endal on kohutavalt halb emotsionaalne mälu, siis on lohutav mõelda, et need kohad, unustamatute õhtute paigad jäävad meid mäletama, et meid jääb nende siduma mingi niidistik.

Just sellest Kaus kirjutabki. Unustamatutest õhtutest (Vila-Matas viitega Pessoale). Armastuse ruumist ja armastuse ajast. Aja- ja ruumihüpete võimalikkusest. Niidistikust, mis seob meie tänast meie unustamatute eilsetega ja võib-olla sama unustamatute homsetega, mis kusagil juba ootavad.

Armastuse fenomenoloogia – sõna otseses mõttes. „Kirja“ idee süvastruktuurist mitte ainult ei aimu, vaid vaatab selgelt ja julgelt vastu Mircea Eliade religioonifenomenoloogia tänaseks klassikaks saanud käsitlus – sakraalse aja ja ruumi kvalitatiivne erinevus profaansest. Eliade käsitluses rituaalid mitte ainult ei loo ühendust, silda algse, jumaliku loomistöö ja ajaga (pühadusega), vaid taaskehtestavad selle – kõik ajad on praegu, püha on siin. Selle läbi inimene mitte ainult ei matki Jumala loomislugu ja sakraalseid algsündmusi, vaid aja kvalitatiivne erinevus võimaldab tal endal olla osa nendes sündmustest – tema saab osaks nist ja sündmused reaalselt osaks temast. Midagi sarnast juhtub Kausi Kirja Kirjutajaga – ta mitte ainult ei meenuta unustamatuid õhtuid oma armastatuga, vaid need õhtud, nende hetkede eriline kvaliteet on tema jaoks kogu aeg reaalne ja presentne. See õhtu (õhtu kui üldnimetus teatud meeleseisundile) kehastub Armastatus – tema on see õhtu ja õhtu on tema. Eliade fookus pühadusele on asendunud fookusega armastusel, armastuse ja igatsuse olemusele.

Nii nagu Eliade järgi on loogiline, et sakraalset aega ja ruumi väärtustav inimene soovib nendes tingimustes viibimist üha pikendada ja teeb selleks kõik endast oleneva, nii tundub loogiline, et sarnaselt võiks käituda Kirja Kirjutaja – iga hinna eest alal hoida, taaskehtestada enda ümber ja enda sees armastatuga seotud aega ja ruumi. Aga… Unustamatud õhtud, mälupaigad on unustamatud seetõttu, et nad on haruldased. Meid lämmataks nende hetkede intensiivsus, kui prooviksime neid igapäevale laiendada.

Jääb igatsus. Kaus ütleb, et romantika on eemalolekus ja temaga võib ju nõustudagi. Vahel on just eemal olles eriti selgelt tunda, kuidas me inimesi ja hetki endaga kaasas kanname. Igatsus, mis nagu ei olegi igatsus, sest selles on kogu aeg allhoovusena teadmine nende inimeste seletamatust lähedalolekust. Nagu eelmisel nädalal Riias varakevadiselt kargetel tänavatel huupi jalutades olid Sina mul igatsusena kaasas. Ausalt – ma ei teagi, miks just Sina. Aga olid. Ja see tunne, see vaikne igatsus, oli kuidagi kodune ja turvaline.

Loodan, et minu tõmmatud paralleelid Eliadega eemale ei peleta. Ja tegelikult on Kausi „Kiri“ kordades lihtsam, loomulikum ja klaarim kui minu peas sündinud seosed ja mõtisklused. Lihtne ja liigutav. Loe, kui mahti saad.

Ole hoitud!

28. aprill 2015, London

 

elu on kunst!

Disclaimerina olgu öeldud, et ma ei ole absoluutselt objektiivne. Seekord olen ma igasugusest objektiivsusest (kas või näilisest) valgusaastate kaugusel. Esiteks selle pärast, et kunstide säilitamine ja interpreteerimine, kunstidest kirjutamine ja kõnelemine, kunstide elamine ja hingamine toob mulle leiva lauale. Ja sära silma. Iga Jumala päev. Teiseks, sest ma saan väga kurjaks, kui keegi võtab rokokood nimetada „tühiseks ja eputavaks“.

 

Kui Lev Tolstoi raamatu „Mis on kunst?“ traagika seisneb selles, et Tolstoi oli seda kirjutades kibestunud, aga kirglik 70-aastane, siis „Lõpetuse ingli“ traagika on selles, et Õnnepalu ei ole 70. See ausus ja konkreetsus ei saa olla sama, vähemasti ei peaks olema.

 

Ei tasu lasta ennast sügismaastike meditatiivsetest meeleoludest eksitada  – „Lõpetuse ingel“ ei ole rahulik raamat. See on fragmentaarne, lühikestest päevikusissekannetest või mõttevinjettidest kooslus, kus teemad kohati jõhkra konkreetsusega nappi tekstikorpusesse kokku surutakse, et lehekülgi ja päevi hiljem siis nende juurde taas, vähe teise rakursi alt tagasi pöörduda ja edasi mõelda. Sellises katkendlikkuses muutub tekst kummastavalt laetuks ja pingestatuks, nagu õhk enne tormi – kunagi ei või olla päris kindel, kas see hinnang, mis loetud lõigus teatrile või kirjandusele anti on selleks korraks lõplik (napid tekstilõigud on väga konkreetsed ja mõjuvad deklaratiivsetena) või tasub kaasa noogutamise või pahaselt pearaputamisega natuke oodata, sest tuul jõuab veel mitu korda pöörata enne, kui mõte lõpuni mõeldud saab. Nii et mingit teist (uut) moodi ootusärevust on selles raamatus.

 

Ja natuke ootamatut mässumeelsust. Lugeja on tuttav autoriga, kes vaatleb ja konstateerib. Leebelt naeratades, eemalt vaadates, mitte sekkudes. Harjumuspäraseks saanud eemalseisja ja vaatleja positsiooni asemel on autor seekord võtnud aga aktiivsema rolli – nii Tolstoi, modernism, näitleja kui teised inimkultuuri elemendid saavad oma osa. Deklaratiivselt. Rõhutades kunstide väärtust kõiges kahelda ja küsimusi esitada, pannakse needsamad kunstid järgmises lauses paika. Hinnanguid jagavalt. Öeldes, et kirjaniku käes pole kaalusid ja ometi leides paljutki kultuurimaastikul kerge olevat. Otsekui veenmaks lugejat ja kirjutajat ennast, et tema ei ole oma loomingusse, kirjanik-olemisse kinni jäänud, et ta tahab ja julgeb teha midagi teistmoodi, kui temalt oodatakse ja harjunud ollakse. Et seda kõike – kunste – ei tasu nii tõsiselt ja nii südamesse võtta. Kui kõik võivad puusalt tulistades hinnanguid anda, miks siis mitte vahelduseks ka tema. Seda enam, et dialoogipartneriks on Tolstoi oma dogmadest kubiseva kunstikäsitlusega.

 

Niisiis, osaliselt vastusena, või vähemasti tõukununa Tolstoi raamatust „Mis on kunst?“ sündinud „Lõpetuse inglit“ lugedes tekib natuke seda moodi tunne, et krahvi impulsiivne „tõesti, ma teile ütlen“ stiilis parreesia on nakkav olnud. Võiks öelda, et Õnnepalu on „Lõpetuse inglis“ enda kohta – ootamatult – kirglikum kui tavaliselt – see on ühtaegu kibestunud vana ja vihase noore mehe kirglikkus. Ja olgu see siis matkitud, üle võetud või endast leitud impulsiivsus, ei lase see „Inglil“ olla raamat rahu otsimisest ja leidmisest. Inimene, kes otsib rahu ja soovib, et teda rahule jätaks, ei kirjuta raamatut või vähemasti ei avalda seda. Avaldamine kutsub esile diskussiooni, kõmu (LR sarjas ilmunud „Lõpetuse ingel“ müüdi läbi 1,5 nädalaga. Kellel soovi raamatut soetada, siis Solarise Apollos peaksid veel mõned eksemplarid olema), dialoogi. Mitte vaikust. Ja rahu. Avaldamine on selles kontekstis ikka leebe provokatsioon, dünaamiline akt, aktsioon; mitte „juhtuda laskmine“, vaid juhtumise algatamine või suunamine.

 

Õnnepalu teoste üks karakteristikuid on ikka olnud mingi implitsiitne helgus ja lootusrikkus, mis lõpuks kõlama jääb. Nagu kerge, vabanenud hingetõmme. Ma ei ole ühe lugemiskorraga päris veendunud, kas see hingetõmme seekord olemas on. Kas dialoog surnud suurmehega sai peetud; kas kibe meel sai puhtaks kirjutatud; kas teatri(avalikkuse)le sai andeks antud? Otsad jäävad lahti. Otsad jäävad muidugi alati lahti, aga enamasti tundub, et viimaste ridade kohal klaarib taeva selgeks või langeb esimene lumi. Seekord hakkab sadama vihma…

seest siiru-viiruline, pealt zebra-triibuline

Mäletan Tartu Uue Teatri lavastuse „Keskea rõõmud“ esietenduse lõpus, pärast 2,5-tunnist improvisatsioonilist müttamist näitlejate ohet, et tahaks nüüd veel midagi teha, midagi mängida, mingit rolli või misanstseeni või… Ja sinna õhku see ohe jäi. Pikk stsenaariumivaba, ainult näitlejate enese- ja üksteise tunnetusel põhinev etendus oli maha peetud, nii näitlejad kui publik vaimselt ja füüsiliselt väsinud ja vähemasti väliselt oli tõeks saanud „Keskea rõõmude“ printsiip – teha laval ainult seda, mida ise tahame. Ometi jäi kogu selle vabaduse juures viimase mõttena õhku rippuma just igatsus rolli või stseeni või dialoogi või millegi, millegi järele… Toona nagu tänagi viis see mõttele, et äkki kõik raamid ja struktuurid ja karkassid ei olegi nii pahad; äkki leiab üks osa meie vabadusest oma tõelise ja julge väljenduse just nendele karkassidele toetudes – need pakuvad teatud skeletti, et me ei peaks püsti ja koos püsimise pärast muretsema ja saaksime energia priilt suunata oluliste asjadega tegelemisse. Narratiiv, misanstseenid, rollijoonis – neid kõiki võib käsitleda näitleja vaba loomingulisust ahistavate piirangutena, aga samahästi võib neid näha näitleja abivahenditena, mille toel ja mille kaitsvas (sest paljudel reeglitel ja ettekirjutustel on eelkõige kaitsev iseloom) süsteemis on näitlejal võimalus julgelt oma eripära ja andega tööd teha ja neile väljundeid otsida.
„Zebra“ on selles käsitluses korraga tagasiminek ja edasiminek. Tagasiminek, sest aluseks on võetud Martin Alguse näidend, mis – ehkki fragmentaarne ja improvisatsioonile või hetkega kaasa minekule piisavalt ruumi jättev – pakub siiski nii vaatajatele arusaamise kui näitlejatele esitamise baasiks oma struktuuri, ajalise-ruumilise loogika, isegi midagi rollide – või pigem tüüpkarakterite – laadset. Sellega oleks Uus Teater astunud nagu sammukese tagasi turvaliste traditsiooniliste teatrivormide poole, tõmbunud tagasi „teeme, mis tahame“ juhtmõttest, äraproovitud ja ilmselt laiema publiku positiivset retseptsiooni teeniva, hõlpsamini arusaadava ja jälgitava teatri poole.
Samal ajal omandab näitlejate vabadus „Zebra“ karkassi toel hoopis uue, väljendusrikkama ja – nii paradoksaalne, kui see ka kõlab – loomulikuma väljundi. Raamid aitavad. Raamid aitavad esitada armukesse kõrvuni armunud abielumeest või moodsalt iseseisvat, püsisuhte ja paikseks jäämise ees hirmu tundvat naist või maksimalistist-perfektsionistist edukat abikaasat. Need võivad olla stambid ja neil tüpaažidel ei pruugi näidendis kuigi palju liha luudel olla, aga need on mingid märksõnad, mis tervikut koos hoiavad ja sellega näitlejate käed vabaks jätavad – näitlejad ei pea kõige muu hulgas energiat kulutama sellele, et nende tegevuse kogutervik üldse kuidagi koos püsiks ja mingi kõnetavusjõu omandaks. Kuna suur tervik ei nõua nii palju tähelepanu ja pingutamist, on vabadus seekord palju loomulikum, intiimsem ja – taas paradoksaalsel kombel – leiab lahenduse mitte niivõrd näitleja ja publiku, kui näitleja ja näitleja vahel. Publikul on justkui austav ja eksklusiivne võimalus seda tõelist vabadust ja lähedust kõrvalt tunnistada. Seejuures ei panda vaatajat vuajööri rolli, vaid kõrvaltvaataja kogemus on soe, vahetu, isegi heldimusttekitav.
Nagu sebra triipudes leiab vaheldumisi musta ja valget, nii leiab laval esitatavatest inimsuhetest vaheldumisi hoolimist ja reetmist, otsustavust ja abitust, lootusrikkust ja tüdimust. Kellelegi ei tunta kaasa ja kedagi ei tembeldata süüdlaseks, sest kõik lood on palju keerulisemad, siiru-viirulisemad, kui esmapilgul tundub. Ja mingi osa loost jääb alati kõrvaltvaatajate ja pealtnägijate, aga vahel ka asjaosaliste eneste eest varjatuks. Läbiv on usalduse küsimus: kuidas usaldada teist inimest, kuidas usaldada iseennast, kuidas söandada usaldada elu ennast, kus ainus püsiv suurus on muutumine – linnade, töökohtade, meeleolude, tunnete muutumine.
Tegevuskohtade muutumine on nappide, aga selgete märkidega fikseeritud. Armunud/armukesed ja nende vasttärganud, isegi veel mitte päriselt sõnastatud või väljendatud tunne paigutuvad valgusribadest risttahukasse, muust maailmast eemal, eraldatud. Vaid paari argise detailiga visandatakse ka need muud maailmad, argised keskkonnad ja inimsuhted, millest armunud eemale on tõmbunud. Vaimukas on Piret Simsoni venivast tekstiilist kostüüm, mis väljendab korraga Abielunaise mõningast hoolimatust oma välimuse suhtes, viitab ehk ka enese käestlaskmisele ja on samas ka omalaadne trikotaažist kaitsekest, millesse ennast koos kõigi oma ebakindluste ja neuroosidega kerra tõmmata.
„Lihtsalt mängida, ilma erilise mõtteta“ seisab lavastuse kavalehel. Tegelikult on olemas nii mõte kui lugu kui mäng. Ja seekord võib mängu puhul isegi uskuma jääda, et näitlejatel tõesti on laval omavahel ja koos publikuga hea ja mugav ja vaba olla.

„Zebra“
Tartu Uus Teater
Tekst: Martin Algus. Lavastaja: Ingomar Vihmar. Kunstnik: Illimar Vihmar. Valguskunstnik: Taavi Toom. Muusikaline kujundus: Ingomar Vihmar. Laval: Piret Simson, Katrin Pärn, Ingomar Vihmar, Janek Joost.
Esietendus 7. märts 2014. Nähtud etendus 30. märts 2015 Vaba Lava saalis.