võib-olla ma olen loll, aga mulle meeldib (fraas etendusest)

viisviisviisviisviisviisviisviisviis

rõõmrõõmrõõmrõõmrõõmrõõm

kuuskuuskuuskuuskuuskuuskuus

Tallinna Linnateater on võtnud 20. sajandi modernistliku teatriuuenduse ja  toonud selle lavale 21. sajandi postmodernistlikus kultuuriruumis. Tulemus, erinevalt Cabaret Voltaire’i eeskavadest, vaevalt et kedagi Põrgulava saalist šokeeritult ja solvatult lahkuma sunnib. Aga äge on küll 😀

Eesti kultuurimaastiku kitsust arvestades ei olegi ehk väga üllatav, et 20. sajandi alguse intelligents – laia profiiliga nagu paljud selle liikmed olid –  võttis sõna väga erinevate elu- ja kultuurinähtuste kohta. Et päevakorras oli muu hulgas ka teatri vabastamine literatuursusest, kujuneski üksjagu kurioosne olukord, kus kirjanduslikkuse vähendamist teatris taotles justkui kirjanikkond ise (Noor-Eesti). Otseselt ekspressionistlikku teatrit noor-eestlased siiski programmiliselt ei propageerinud: enne vajas parandamist ja kaasajastamist traditsiooniline teatrikeel. Nii üldised teatriteoreetilised arutlused kui konkreetsemad lavastustest lähtuvad arvamusavaldused on koondatud „Teatri-raamatusse“ (1913/ faksiimile 2002). Seejuures on omajagu kummastav, et rääkides eesti lavadele sobivast repertuaarist ja näitekirjanduse kehvast (et mitte öelda olematust) seisust, Noor-Eesti tuumik ise näitekirjandust arendama ei kippunud.

Ekspressionistlikud katsetused seostuvad ikka põhiliselt Hommikteatri ja August (Aggio) Bachmanni nimega: trupi juhina ja ideoloogina oli ta kahtlemata oma taotlustes kõige programmilisem. Uut laadi katsetasid teataval määral siiski ka suured repertuaariteatrid, rakendades ekspressionistliku laadi üksikuid elemente.

Natuke lööb ikka traditsioonilise psühholoogilise repertuaariteatri olemus läbi etenduses „Keskööpäike“ (ega seda sissejuurdunud ettevalmistust täielikult eirata pole ilmselt olnud ka eesmärk omaette). Ekspressionistliku teatriuuenduse üks keskseid ideid oli pöörduda ära harjumuspärasest psühholoogilisest sisseelamisest või nihutada oluliselt selle väljendusi/ väljundeid, kasutades selleks sageli ka veel traditsioonilise näitlejaettevalmistuseta inimesi. Läbinisti subjektiivne maailmanägemus ei eeldanud välja kujundatud ja läbi tunnetatud karakterite olemasolu, soositi just tihedat, emotsionaalset fragmentaarsust. Kõige tugevamalt lööb psühholoogilisus läbi Rain Simmuli esitusest, samas suudab ta pakkuda ka ühe kõige võrratumalt nihkes tegelaskuju üldse – nimelt kohvikustseenis. Ajalised jõnksud, hüpped, kordused leiavad humoorika väljenduse Indrek Ojari tegelases, kes räägib nagu katkine grammofon. Kiirkõnest ja järskudest tempovahetustest tingitult tuleb kõigil näitlejatel ette väikesi lapsusi teksti esitamisel, aga üldmuljet need ei riku.

Väga muhe oli setokeelse „Hamleti“ kasutamine. Tuttav emakeele õpetaja kurdab vaheajal, et mitte midagi ei saanud aru. Mina jälle ütleksin, et Veiko Tubin räägib väga puhast, „õpetatud“ seto keelt, väga ilus ja kerge kuulata. On oksüümorone, onomatopoeesiat ja ekspressiivseid karjatusi, kasutatakse E. A. Poe, A. Tassa, F. Tuglase jt tekste. Paari püstolilasuga võetakse kokku näitekirjanduse krestomaatilisemad teosed. Ütlen vaheajal välja mõtte, et ilma teatriajaloolist tausta teadmata on seda etendust keeruline ja vähemõttekas vaadata. Tegelikult kehtib see arvamus rohkem teise vaatuse kohta – on hea natuke teatriajalugu tunda, et saada aru miks laval just neid asju tehakse, esimene vaatus kannab oma efektsuses ka ilma teoreetilise pagasita. Päevalehe veergudel on kiidetud Helene Vannari esitust, mis ka minu külastatud etendusel naerutas publikut pisarate ja aplausini. Ise hindan kõige kõrgemalt Külli Teetamme Ettekandjat kohvikustseenis, nii monoloogi kui marionetiliku liikumise eest: tema habras kogu ja tugevalt grimmitud nukunägu mõjuvad selles rahutukstegevalt nihkes maailmas lummavalt.

Lavastuse kujundus järgib truult Gordon Craigi nõudeid: ei väljendata-jäljendata reaalset interjööri, vaid liigendatakse ja jagatakse lavaruumi pindade ja paneelide abil. Atmosfääri aitab pinevust ja emotsionaalsust tuua valguskujundus (samuti Craigi nõue). Lahenduseks on valitud napp, aga seda väljendusjõulisem must-valge värvikooslus (Hommikteatri dekoratsioonid jälle olid sageli väga jõuliselt värvilised: kollased, sinised). Kõiges selles ei kõla meie jaoks midagi väga erilist, seda kujundust laval vaadates ei ütleks samuti, et tegu on millegi ennenägematuga. Tänane teatrivaataja on lihtsalt väga tinglike, üldistatud kujundustega harjunud, markeerimine väljamaalimise, õhustiku loomine konkreetsete objektide näitamise asemel on muutunud tavapäraseks lahenduseks. 20. sajandi alguses aga, mil oldi harjunud maalitud lavapildi ja fundusdekoratsiooniga, oli maalitud dekoratsioonist loobumine ja reaalsete kolmemõõtmeliste objektidega tingliku iseloomuga stsenograafia kasutusele võtt tõeline avangard.

Arthur Valdese 1927. aasta fragmentidele tuginedes on Anu Lambi käe all sündinud lavastus, mis mõjub väga värske ja elujõulisena ning kõnetab kindlasti tänast vaatajat. Ehkki ekspressionistliku ja futuristliku teatri algupärane taotlus oli end saalis mugavalt sisse seadnud väikekodanlikku publikut šokeerida ja kunsti piire jõhkralt murda, võrdleksin Linnateatris sündinud lavastust hoopis fovismiga ja Henri Matisse’i sõnadega, et kunst peab olema nagu mugav tugitool väsinud vaimule. Sellise üsna mugava ja samas värskendavana mõjub ka „Keskööpäike“.

Ehkki ma olen selle kõige kohta raamatutest lugenud ja loengus kuulnud tundub mulle, et alles nüüd hakkasin ma päriselt aru saama, mis oli ja mis võis olla ekspressionistlik teater.

Arthur Valdes/ Anu Lamp “Keskööpäike”

Lavastaja Anu lamp. Kunstnik Ene-Liis Semper. Muusikaline kujundaja Riina Roose. Video Anu Lamp ja Veiko Tubin.

Mängivad Anne Reemann, Elisabet Tamm, Külli Teetamm, Helene Vannari, Andero Ermel, Indrek Ojari, Rain Simmul, Veiko Tubin, Alo Kõrve.

Esietendus 10. aprillil 2010. Nähtud etendus 26. aprillil 2010.

ürgmehest sirgub isa

Monoteatri uus lavastus, islandi näitekirjaniku Bjarni Haukur Thorrsoni näidend “Isa” toimib mõttelise jätkuna Jan Uuspõllu poolt varem lavale toodud Ürgmehele. Nüüd saab sellest mehest, kes eelmises lavastuses naissoost sotti üritas saada, tasapisi isa. Just tasapisi, sest nagu Uuspõld ise esikale eelnenud intervjuus on öelnud, puudub meestel isaks saamiseks igasugune ettevalmistus (eks see sõltu muidugi natuke inimesest ka). Esimene vaatus keskendub uue ilmakodaniku ootamisele koos selle juurde kuuluva uhkustunde, segaduse ja peast rasedaks jäämisega. Teises vaatuses toimetavad ringi juba vanemad ja nende võsuke, vaatuse alguses paaripäevane, edaspidi juba 2-aastane.

Tegu on korralikult produtseeritud meelelahutusega, mida vaadates täidab publik Vene kultuurikeskuse natuke liiga kõrge, külma ja kalgi saali rõkkava naerulaginaga. Esietendusel tehnilistest probleemidest häiritud multimeediataust toimib sujuvalt, muusikaline kujundus on kohati aga liiga intensiivne lavastusterviku ja -tempoga mitte haakudes.

“Isa” on iseloomustatud, kui lüürilisemat ja hillitsetumate naljadega etendust, mulle aga tundub, et “Ürgmees” oli mitmes mõttes tugevam ja rohkem võimalusi pakkuv materjal. Esiteks teema – naiste-meeste suhted – võimaldas teravamat, satiirilisemat huumorit – mitte, et “Ürgmees” olnuks mingi peen komöödia, aga “Isa” naljad tunduvad kohati liiga ühemõtteliste ja lihtsakoelistena. Teisest küljest – kui teravaks sa ikka suudad ja tohid  minna teemavaldkonnas, mida ühiskond ja inimesed ise hardunult pühaks/ delikaatseks peavad; samas kui vallaliste- ja paarisuhte temaatikat lahkab räiguseni banaalselt iga viimane kui pildiajakiri ja me peame seda juba omamoodi normiks. Teiseks tundub mulle, et Ürgmehe roll sobis Janile kuidagi paremini, mõjus omasemana. Tolles rollis oli nagu veel rohkem särtsu (aga ega noorest isast erilist särtsu maksagi otsida, nagu laval veenvale selgitatakse), karakterid pakkusid kirevamaid võimalusi klišeede üle irvitada, tempo ja karakterite kiire vaheldus esitas suurema väljakutse. “Ürgmehes” sisaldunud mitmemõttelisused (vastavalt igaühe rikutusele või elutervele hoiakule) pakkusid natuke peenemat, mitmekihilisemat mängimisvõimalust. Noore, ise veel veidi poisikeseliku isakarakterina langeb Uuspõld kohati lüürilisusesse, mis lavastusterviku kontekstis mõjub kahjuks lääge sentimentaalsusena.

Aga isegi kui tegu pole maailma kõige nutikama huumoriga (irooniline muie), suudab Jan publiku täpselt õigesse häälestusse viia ning seal püsivalt hoida. Suhtun natuke skeptiliselt Alo Kõrve võimesse samaga hakkama saada. Tekst ja materjal tunduvad ikka väga Janile orienteeritud; ei kujuta ausalt öeldes ette Alo seda teksti esitamas (ehkki kuulu järgi olevat ligi viiendik tekstikorpusest samuti erinev) ega ole ka päris kindel, kas ma seda näha tahaksin. Las selline lobe meelelahutus jääb Uuspõllule, kes suudab selle iseenda, vaatajate ja klišeede üle muiates, piinlikuks peaaegu minemata, välja kanda.

“Isa”

Lavastaja: Andrus Vaarik. Muusika: Jarek Kasar. Mängivad Jan Uuspõld ja Alo Kõrve.

Nähtud 25. aprillil 2010 Vene kultuurikeskuses Uuspõllu esituses.

Groteskne komöödia pangadirektor Borkmanist

“John Gabriel Borkmani” ei ole ma tekstina lugenud, aga mulle tundub, et näidendit, vaesekest, on seekord käänatud ja väänatud üle vindi ja võlli. Iga viimane kui moment, kus vähegi on leidunud koomikat ja groteski, on võimendatud viimase piirini ja sealt veel natuke edasi. Teatav teksti kätketud melodramaatilisus omandab eriti seebiseriaaliliku meki ja tõeline draama joonistatakse nii paksu ja kireva värvikihiga, et omandab jantlik-absurdse värvingu. Vaatamata asjaolule, et mulle säärane žanriline nihestatus antud juhul üsna vastumeelne on, tuleb lavastajale ja trupile au anda – žanrinihe on tervikliku ja läbivana kõigil tasanditel välja mängitud. Mängulisuse mõttes on karakterid sellest olukorrast võitnud – Kersti Kreismann ja Jaan Rekkor loovad nauditavad (liigagi?) värvikad tegelaskujud, kes oma karikeerituses siiski kohati liiga üheplaaniliseks jäävad. Olen alati pidanud Ibseni tegelasi kõike muud kui lihtsakoelisteks. “Borkmani” tegelasgalerii puhul jääb aga mulje, et neid valitseb 1-2 äärmiselt jõulist karakteerset muutumatut põhiemotsiooni, mis ühtlasi täidavad kogu tegelaskuju olemuse. Kirevas ja väga intensiivses karakterite möllus kipub juhtuma see, et laval tehakse kõva häält ja emotsioone on taevani, aga lavastuses tervikuna ikkagi pinget ei tekki: pingemomendid ei tõuse etenduse üldisest loksumisest oluliselt esile; intriigi, sügavat olemuslikku konflikti ei mängita piisava intensiivsusega välja. Või õigemini: MÄNGITAKSE (teatraalsue ja emotsionaalsuse mõttes) ja kuidas veel, ja nii VÄLJA (selgeks sõnas ja pildis) kui üldse saab, aga see ei kanna. Igav otseselt ei ole, aga kõik sündmused ja tegelaste käitumine on algusest peale natuke liiga selge ning lavastuslikult ei ole tehtud midagi, et lavastusse pinget või veel mingit tähendustasandit luua.

Läbipaistev – sõna otseses ja ülekantud tähenduses – on ka lavastaja Ingomar Vihmari enese loodud lavakujundus. Maalitud dekoratsioonide asemel on lavale karkassist ja toidukilest kujundatud moodne elutuba. Ses mõttes on moodsa interjööri ja kostüümide kasutamine igati õigustatud (ning Ibseni ja Strindbergi puhul laialdaselt kasutatav), et toonane olustikudraama on loodud autorite kaasajast ja selles samas ajas elavatele inimestele; täna neid lugusid mängides tuleb aga kõnetada nii rõhuasetuste kui kujundusega 21. sajandi kaasaegset vaatajat. Mitmekordse kilega on saavutatud jäiselt klaasjas efekt, mis oma neutraalsuse ja jahedusega ühelt poolt vastandub pulbitsevatele väljaelatud emotsioonidele, teisalt võimendab egotsentriliste tegelaste vahel valitsevat ebatervet jäisust, hoolimatust. Pinnad on küll läbipaistvad, aga läbi ei paista – välismaailma arengud ja muutumine on kusagil kaugel ning kostuvad sellesse majapidamisse, kus juba aastaid enesehaletsuses mõnuletakse, kauge aprioorselt negatiivseks peetud kõmana. Järk-järgult – kes vihast, kes vabaduseihast – pekstakse elik käristatakse see jäine loss enese ümber puruks. Ja puruneb see, nagu illusioonid ja unistusedki, üsna kergesti.

Kersti Kreismanni rollilahendust sai eespool juba mainitud. Tema äärmuseni egotsentriline ema on minu silmis näidendi kõige kohutavam, ebainimlikum tegelaskuju. Perekonna/nime au tagaajamine ja lapsele oma kinnisideede peale surumine on esitatud jõuliselt ja sellest tulenevalt hirmutavalt. Tegu on seesmiselt nõrga isiksusega (sellest annab märku üksi jäetud ema bravuurne, aga kohe ahastuseks muutuv hüvastijätustseen), kellel peaaegu õnnestub mängida piisavalt tugevat, et tahtmisi pojale peale suruda.

Poja (Uku Uusberg) karjes vabaduse ja iseseisva elu järele on natuke liiga palju hedonistlikku kapriisi – tahtmatult tekkib tunne, et see on täpselt selline poeg, kes läheb laia liigutusega maailma avastama, aga kui keeruliseks läheb, tuleb tagasi ja poeb mandunult vanemate seljataha varju. Gunhildi (Kreismann) ja tema õe Ella (Maria Avdjuško) manipulatsioonid perepoja saatuse ümber on õõvastavad. Kui minu jaoks selles etenduses üldse pinget oli, siis just neil hetkedel, mil räägiti noorte (Erhart Borkman ja Frida Foldal Ulrike Brett Uukkivi esituses) saatusest. Lugesin päeval ülikooli tarbeks just “Eesti matust” ja emotsioon oli mõlemal juhul sama: annaks jumal, et noortel jätkub jõudu end sellest manipulatsioonide ja võimumängude ringist välja murda, mida oma pere (kes peaks noori toetama ja aitama) nende peale mängib. “Borkmanis” lisandub noorte vabastamisele veel üks perspektiiv – Kleer Maibaumi mängitud Fanny Wilton tundub kogu seltskonnast kõige elutervema ja realistlikuma tegelaskujuna, kelle käitumisest võib hea tahtmise juures välja lugeda soovi noored mitte ainult maailma kogema aidata, vaid miks mitte nad ka hiljem romantilises plaanis kokku viia.

John Gabrieli roll tundub Jaan Rekkorile suurepäraselt sobivat – vähemalt otsustades selle järgi, kui hoogu ta mõningates stseenides läheb. Unistuste lennukusel pole piire ja süüdimatu petisest kapitalist näeb end peaaegu õnnistegijana, kellele tema kui üliinimese õilsas tegevuses ebaõiglaselt jalg taha pandi. Mees, kes on eneseõigustuses, -pettuses ja -sisenduses jõudnud sellesse absoluutsesse tippu, et oma täielikus süüdimatuses juba teatavat imetlust tekitab. Borkmani sõbra, naiivse ja lõpmata heasüdamliku Vilhelm Foldalina teeb põneva rolli Tõnu Kark. Rollijoonise järgi ei saa päris hästi aru, kes see teglaskuju peaks olema vanadusest natuke väeti, elult väga kõvasti peksa saanud või vähe ullike (aga võib-olla veidi kõigist neist). Kontrastis Borkmani võimutaotluse ja juhi maneeridega võimenduvad Foldali allaheitlikkus, isetu siirus ja pisut kohtlane rõõmsameelsus veelgi. Selles kontrastis (või konfliktis?) joonistuvad selgelt välja ka kummagi mehe isa-loomused.

Andestus annab ülima vabaduse (lause kavalehel), aga andestusega on “John Gabriel Borkmanis” kehvasti. Nimitegelase surnukeha juures leppivad õekesed mõjuvad nii võltsilt kui üldse võimalik. Põlgus teineteise vastu, võistlusmoment ja omandiiha Borkmani ja Erharti üle on moodustanud nende kogu elu ja olemuse kesktelje ning elu mõtte ja loota, et see telg ja mõte Borkmani surmaga hoobilt mujale nihkuks, tundub naiivne, et mitte öelda absurdne. On konflikte, mis on eluliselt olulised ja peavad edasi kestma kuni surm nad lahutab ja noorem põlvkond unustab.

H. Ibseni “John Gabriel Borkman” Eesti Draamateatris 24. aprillil 2010.

Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar. Kostüümid Jaanus Vahtralt, Valgus Luise Leementilt. Osades: Jaan Rekkor (Borkman), Kersti Kreismann (Gunhild Borkman), Uku Uusberg (Erhart Borkman), Maria Avdjuško (Ella Reintheim), Kleer Maibaum (Fanny Wilton), Tõnu Kark (Vilhelm Foldal), Ulrike Brett Uukkivi (Frida Foldal)

kirgliku olemise kvintessents

Ei tunne vajadust ega võimekust hakata ümber jutustama, kuidas sündis ja mida kujutab endast “Johannese passioon” – Pille-Riin Purje on selle kõik ilusasti tegijatelt järele pärinud, kokku kogunud ja kirja pannud samanimelises lavastuse vaatluses. Muu hulgas leidub publikatsioonis ka lavastuse üleskirjutus. Ise tahaksin vägisi kasutada mõistet litereering – literatuur, kirjandus, kirjanduslikkus tähenduses, sest passioonivaataja-Purje tundlik ja täpne sõnavaldamine teeb üleskirjutusest omaette nauditava lugemise.

Olen just näinud “Johannese passiooni” esimest korda ja lugemisega jõudnud raamatu 115. leheküljele. Üritan mitte muutuda krestomaatiliseks, dogmaatiliseks ega liiga analüütiliseks, katsuda olla avatud nendele tähendustele, mis võivad kohale jõuda ja fikseerida mõned muljed 19. aprilli 2010 etendusest Vene Teatri väikeses saalis. Fragmentaarsuse hinnaga.

Pinge. Automaatne assotsiatsioon lähiminevikus tööjuures avatud näitusega.

Elektripostid. Voolu surin traatides. Mitte kunagi ei saabu täielikku vaikust. Hommikul köögis laua taga istudes kuulsin, millist häält teeb suletud/vaikiv, aga vooluvõrku ühendatud raadio.

Igaühel on kanda rist. Mõni ronib sellele suisa ise. Alles hiljem selgineb, visualiseerub, kuidas keegi oma ristiga suhestub ja millise hoiakuga seda kannab.

On avausi, millest saab ainult siseneda. Väljapääsu ei ole. Või kui ollakse juba sees, siis väljapääsu ei oska enam leida? Ei taha leida? Ei ole võimalik leida?

Tänu teile jäi mu ellu kleidi vari (C. de Bergerac) – pisut tahmane valge kleit vasakul seinal.

Naisingel kui kleidi varju kehastus – glamuurne ja kaitsevärviline, võrgutav ja hoidev. Mis oleks meeste luule ilma naisteta? Siiski mitte päriselt naine, ainult vari tõelisest elusast naiselikkusest.

Naisingli asjatud katsed meeste tähelepanu võita – ei mingit sentimentaalsust. Need mehed on lahinguväljal.

Kes räsis kaitseinglite tiivad? Seesama kes/mis luuletajate eludki.

Peeter Rästase altkulmupilk publikule, natuke mossis ja kahtlustav – väikese varaküpse trotsi täis poisi pilk maailmale.

Suumani intensiivsus laval on oma küpsuses, ürgsuses ja intellektuaalsuses ülimuslik, hirmutav.

Näitlejakäekiri. Saaremäe esituses on tempereeritud tundlikkust ja teatraalsust. Viidingust lööb läbi Cyrano. Võluvalt artistlik, aga liiga läbinähtav.

Tulevikku suunatud pilgud: leplik, unistav, võitluslik. Miimikas väljendatud olemus/emotsioon kordub oma risti juures seismise hoiakus.

Väga õige ja sobiv tundub see käänamine Liiv-Liiva – kaduv, peost libisev, vaigistav.

Kusagilt seljatagant kostab kaasvaataja käekella tiksumist. Ajalisus. Ajatus. Saan ootamatu selgusega aru, millest räägib Jon Whitmore kõneldes lavastusvälistest teguritest, mis määravad lavastuse retseptsiooni.

Publik ei hinga lavastusega kaasa. Liiga ootamatu/ehmatav lähenemine? Liiga intensiivne? Ega seljataha muidugi ei näe – ehk võideldaks seal emostioonidetulvaga?

Kihid. Ei hammusta ühe vaatamisega kaugeltki kõigist läbi.

Kõnelused. Kõnetused. Klišeelikkuseni ühtivad motiivid.

Pinge, ärevus, mis ei lahene. Mehed seisavad ristide ees, Suuman/Liiv rahul ja rahulik, teised silmnähtavalt ärevust maha suruda püüdes.

Mis on see luuletaja luule? (Viiding) Aga luuletaja elu?

Kui palju kannatust? Aga kui palju kõike muud, mis eluga kaasas käib?

Hööveldamata laudadest kastid – väga õrnade asjade transpordiks (luule kui midagi õrna ja purunevat), samas robustsed ja maalähedased (mitte ainult ilulemine).

Saal ja näitlejad ei saa päriselt kokku – nii lähedal on nad, et võiks näpuga katsuda ja ometi mingis teises maailmas. Veel kummardamagi tulles nagu natuke “tõstetud”, surnud luuletajate sõna väest kantud.

Malbelt, asjalikult, emalikult võtab naisingel selle meeste sõjakäigu iseenda ja tühja valge paberi vastu kokku. Viimane sõna meeste kirglikus oleluses jääb naisele.

Mehed ja luule ei kao iialgi (lavastuse koduleht).

PS. Teisipäeva hommikul tööl seda sissekannet vormistades ja Rakvere teatri kodulehele kiigates avastan, et esimeseks ja viimaseks see “Passiooni” vaatamine mulle jääbki – 20. aprilli õhtul toimub Rakveres viimane etendus.

“Johannese passioon” Üllar Saaremäe lavastus Juhan Liiva, Juhan Smuuli ja Juhan Viidingu luulest. Kunstnik Kristi Leppik, heli Peeter Rästas. Laval Toomas Suuman, Urmas Lennuk, Üllar Saaremäe/Erik Ruus, Peeter Rästas, Anneli Rahkema. Esietendus 15. aprill 2005. Viimane etendus 20. aprill 2010.

kuidas portreteerida Heliloojat?

Pour faire le portrait d’un compositeur

Prenez une pièce de terre au milieu des eaux

au desous des cieux infiniment bleus.

Prenez quelque chose simple

et complètement humain.

Prenez un peu de chagrin,

un peu de paix et d’espoire,

quelques salles de concert,

quelques symphonies et du rock,

la poesie des phrases jamais terminees,

un peu de joie et surprise de trouver

le monde dans une perle de pluie.

Prenez tout cela et ajoutez

de temps en temps

un costume noir.

Et maintenant – qu’est- ce que vous avez?

Un homme.

Un seul homme

qui met le miroir de note devant les gens

qui ecoutent.

Portreefilmi õnnestumise eelduseks on sümpaatia ja pieteeditunne portreteeritava suhtes – kui need on materjalis tajutavad, siis jõuab see emotsioon ka vaatajani. Et filmimisprotsess on nagunii tungimine inimese privaatsfääri, tuleb au anda Marianne Kõrverile, kes on kandnud nii stsenaristi, režissööri, operaatri kui monteerija rolli – ikka selleks, et portreteeritavat Erkki-Sven Tüüri võimalikult vähe filmimistegevusega häirida. Ometi on isegi sellise lahenduse puhul selgelt märgatavad hetked, kui kaamera juuresolek ikkagi kammitseb, sunnib portreteeritavale peale teatava esinduslikkuse, ametlikkuse. Nii näiteks on väga loomulikud kaadrid heliloojast raamaturiiuli ees oma maailmavaadet avamas. Laused jäävad küll lõpetamata, aga formaat on tuttav ja rollid osapooltele selged ning kindlapiirilised: kaamera – intervjueeritav. Ebamugav ja ebakindel näib aga olemine komponeerimisstseenis – kaamera on liiga lähedal, liiga personaalses ruumis ja kontekstis. Samavõrra kui peategelase koostöövalmidust tuleb hinnata ka kommentaare jaganud sõprade esinemist – ei ole lihtne en face kaamerasse rääkida nii, et see tehislik ja pingutatud ei paistaks. Õnnepalu ja Sibul saavad aga ülejäänud filmiga haakuva koduse tooni hoidmisega kenasti hakkama.

Võib-olla isegi natuke üllatav on, et Erkki-Sven Tüür on olnud nõus endast filmi väntamisega – omaettehoidev, isegi eraklik mees. Või vähemasti on meedia temast sellist pilti kujundanud. Sama liini jätkab ka Kõrveri film. Erakluse, munkluse motiiv on küll ühtlase niidina läbi filmi kantud ja välja peetud, tundub minu jaoks aga natuke forseeritud ja antud kontekstis pisut liiga banaalne samastamine. See kõik ei vähenda aga põrmugi helilooja öeldud ja ütlemata jäävate sõnade kaalu. Või helikeele kõla kaalu, mis jääb täitma tühimike seal, kus sõnadest puudu tuleb. Looja püüdlused ja pettumused, otsingud ja lootused sulavad filmis teatavaks tõsimeelseks, veidi nukrakski alatooniks.

Mainimata ei saa jätta dokumentaalse portreefilmi visuaalset lahendust. Loodusel ja merel on oma väga tähtis koht nii filmi visuaalsuses kui Tüüri loomingulisuses. Vahepeatustega mõne suurlinna kontserdisaalis, kulgeb rännak läbi aastaaegade jääkamakatest kirjude liblikateni, progest sümfooniateni. Veidi värisevad kohati off focus kaadrid sisendavad sedasama vahetust, loomulikkust, mida ülejäänud pildikeel. Pildis on palju valgust – nii päikese kui hinge oma. Visuaali ja heli kooslusel on kokkuvõttes kandev roll – kõik, mis sõnades ütlemata, on muusikas ja loodusvaadetes olemas – vaja osata see vaid leida ja välja lugeda.

Portreefilm “Erkki-Sven Tüür. 7 etüüdi piltides”

Stsenarist, režissöör, operaator, monteerija Marianne Kõrver (Exitfilm 2009).

võta Unt ja viska Lutsu

29. märtsil 2010 sai Draamateatri suurest saalist natuke rohkem kui kaheks tunniks 20. sajandi esimese poole Paunvere koos sinna juurde kuuluvate tegelaste ja intriigidega. Laval oli Mati Undi lugu Lutsu teemadel ehk “Huntluts”.

Kõrge taevas, kõikuv soo

Juba enne etenduse algust võib vaataja sisse elada kõrge taeva ja avara horisondiga maanurga meeleoludesse. Liina Undi kujundus ei mängi märgilistele detailidele, vaid loob meeleolusid. Koolipingid ja pulmalauad on teisaldatavad ja muutuvad, vahelduv on ka kleidimood, teavasiniseks ja kivihalliks võõbatud tahvlid jäävad saatma aga kogu lavastust – see on võti, mille kaudu Paunvere lugu ja tegelaste hingeseisundeid tunnetada. Avaras ja suurema osa ajast peaaegu tühjas lavaruumis aitab loodusläheduse ja loodusega kooskõlas muutuvaid meeleolusid väljendada Andres Sarve valguskujundus, milles on aimata eredat suvepäikest kui sügise hõõguvat kuma. Kõrge lavaseina kõrval tunduvad tegelased väikesed, nende tegutsemine ja rabelemine ajutine ja ajaline selle kõige üle valitseva sinitaeva all.

Soo – see oleme meie ehk publik. Vähemasti lavalt saali poole on soosihi suund, mis korraga tõmbab ja pelutab tegelasi. Eks see soo ole korraga põnev ja õudne, pakkudes võimalust tähelepanu ja tasakaalu abil üle jõuda, kui võimalust igaveseks kaduda. Looduse vastupandamatuse ja inimese alateadvuse hämar asupaik.

Jalad maast lahti

Väga hästi väljendab kogu lavastuse meeleolusid ka kava kaanepilt otsekui Kuu pealt kukkuvate, uperpallitavate Tootsi ja Teelega. Just selline keerlev-pöörlev-uperkuuti tegev, emotsionaalselt ja energiliselt “tõstetud” on lavastustervik. Kõik on vähe ägedam ja intensiivsem, kergelt nihestatud – viimane kvaliteet tundub mulle eht-Undilik. Ingo Normet on Lutsu muheda huumori ja Undi sürreaalsusesse kalduva pilguga hooga kaasa läinud ja lavale seadnud lustlikult tempoka loo. Undi enda esialgsest pea 5-tunnisest lavastusest on alles umbes pool, aga see puhastatud, süstematiseeritud ja mõnes mõttes kristalliseerunud osa annab siiski jõudsalt edasi nii Lutsu kui Undi Loomingule iseloomulikke jooni. Mahlakas ja murdeline eesti keele kasutus annab ühelt poolt ajastulist hõngu, teisalt mõjub väha Unt-Lutsuliku krutskina.

Segasummasuvila Paunvere moodu

Lutsu-lugude kõigile tuttavad tegelaskujud astuvad Vanemuise lavastuses vaataja ette tavalisest vähem stereotüüpsetena. Ei ole vist publiku seas inimest, kes ei oleks võimeline tuttavaid filmikaadreid silme ette manama. Unt on mõnele karakterile vähe teise värvingu andnud, kui meile filmiversioonist pähe kulunud ja Normet omakorda nendesse Undi modulatsioonidega rollidesse võrratult sobivad näitlejad valinud. Ühtegi alamõõduliselt täidetud rolli ei ole, küll aga mõned eriti säravad tipud. Kõige õnnestunumaks pean kõhklematult Aivar Tommingase Kiire rolli – on kiuslikkust, on hädisust, on kergatslikkust. Ja milline oivaline kehakeel ja miimika! On momente, kus Tommingas ei peagi midagi otseselt tegema – ta lihtsalt ON Kiirena laval ja juba roll kannab. Paindliku žesti ja häälekasutusega paelub ka Tanel Jonas Imessonina – kuidas paari läbi mõeldud ja välja joonistatud karakteerse joonega on jõimalik joonistada lopsakas tegelaskuju. Väga huvitavalt mõjub selles lustlike ja lopsakate karakterite pillerkaares Kuslap Markus Luige kehastuses – vaikne allaheitlik mehike, vihane tuluke silmis. Luige kehastatuna muutub Kuslap tegelaseks, keda vägisi tahaks paigutada Tammsaare “Tõe ja õiguse” kolmanda osa sündmuste keerisesse. Robert Annuse mängitud Arnu on natuke liiga hea ja pehme, rohkem sentimentaalne kui introvertne ja intellektuaalne. Mitte et naisi laval ei oleks, aga meeste rollid on kuidagi mahlasemad ja osatäitmised sedavõrd muhedad, et jäävad rohkem silma, kõrva ja meelde.

Messe kell on?

Ma olen tuttav Undi lavastajamõtetega “Theatrum mundi” ja “Lavastajaraamatu” kaudu. Ma olen üritanud tema teoseid lugeda, aga tõesti ainult üritanud, sest mulle on see ikka tundunud üks lõputu joru, kus pole millestki kinni hakata. “Huntlutsu” kohta julgen aga öelda, et Luts on vahva nagunii ja ka Unti pole antud kontekstis vaja peljata.

Mati Unt “Huntluts”

Lavastaja Ingo Normet, lavakujundus Liina Unt, valgus Andres Sarv.

Osades: Robert Annus (Arnu), Hannes Kaljujärv (Toots), Aivar Tommingas (Kiir), Jüri Lumiste (Luts), Tanel Jonas (Imesson), Janek Joost (Lible), Markus Luik (Kuslap), Raivo Adlas (Julk-Jüri), Margus Jaanovits (Laur), Ragne Pekarev (Teele), Marika Barabanštšikova (Juuli), Maarja Mitt (Maali), Eva Püssa (Virve), Virve Meerits (Vanaema)