Mis saab pärast lõpulauset: „… ja kui nad surnud ei ole, elavad nad tänapäevani.“? Mis saab tegelastest pärast seda, kui (muinas)jutu ametlik osa on läbi – kuhu nad lähevad, mida teevad, mida elu neile toob? Sest muinasjutt on ju ainult algus – see on kohustuslik sissejuhatus sellele elule – soovitavalt happily ever after -, mis alles ootab ja tulema peab ja selleks, et see õige, päris elu alata võiks, on vaja tormakat, proovilepanevat ja kirglikku algust – muinasjuttu. Aga edasi tuleb teadmatus, autor ja allikad vaikivad truilt. Ehkki see – tõeline, päris elu ja argipäev – oleks just huvipakkuv ja paeluv oma väikeste, võib-olla rutiinsetegi võludega ja vaevadega. Aga ei, sest see nagu tühistaks muinasjutu imatabasuse, kui kuulajad saaksid teada, et Tuhkatriinu Prints korraldas veel palju balle ja leidis endale veel mitmeid silmarõõme või Lumivalgeke vaevles tunnustusvajaduse ja depressiooni käes.
Urmas Vadi on tõukunud samast uudishimust: mis saab Oskar Lutsu „Nukitsamehe“ tegelastest pärast seda, kui viimane lehekülg keeratud. Mis saab metsaelanikest väljaspool metsa; mis Itist ja Kustist, kelle jaoks metsaelu episood ju kindlasti lapsepõlvetraumaks oli; mis Nukist ja tema siirast ning soojast, aga kramplikust kiindumusest Itisse??? Saab see, mis saama peab – see ei oleks Vadi näidend, see ei oleks Dvinjaninovi lavastus ja see ei oleks suveteater, kui tulemis puuduks annus musta, aga sellegipoolest muhedat huumorit; ku tegelased ei kalduks jaburusse olles samas ometi sümpaatsed; kui kusagilt väga sügavalt ei piiluks suured sünged tõsielulised probleemid, millel lastakse vaataja meeli riivata vaid õrna suvise pinnavirvendusena.
On möödunud mõnikümmend aastat. Lastest on kasvanud täiskasvanud, metsa asemel on tegevuskohaks 21. sajandi urbanistlik keskkond. Iti, tugev, asjalik ja hoolitsev, nagu ta oli, on ennast kehtestanud jõulise ja eduka, tööka, aga siiski sooja kinnisvaraspetsialistina. Kusti elab printsibi „kus on mu hambahari, seal on mu kodu… ja hambahari on alati pintsaku taskus“ järgi ja laseb liugu ilusate edukate naiste ja nende krediitkaartide toel. Kuigi etendus algab justnimelt Kusti monoloogiga selle kohta, mis sai edasi, kuidas nad suureks kasvasid ja mida elu vahepeal toonud on, jääb arusaamatuks, mis juhtus Kusti endaga, et tast selline selline hädapätakast dandy sai – tugeva naise (Iti) vari tema kõrval ja tema üle? Ja siis muidugi Ants (Nuki), kelles tegelaskuju ja Ago Andersoni isiklik sarm väga armsalt kokku sulavad. Anderson sobib perfektselt mängima karakterit, kelle jaoks ümbritsev maailm arusaamatu, võõras ja võõristust tekitav on ja kes ennast selle keskel päris hästi positsioneerida ei suuda. Näitelja ja tegelaskuju, roll ja maneer kõlavad kokku, aga ikkagi on natuke ebaõiglane, kuidas tüpaažid näileja külge kleepuvad, kuni enam ei kujutagi ettegi, et Anderson võiks mängida kedagi muud kui äpusid ja äbarikke. Nuki nagu teisedki tegelased, on väga kaasaegne persoon: tal on tugevad aspergerlikud või isegi autistlikud jooned, ta on õppinud ära sotsiaalse suhtlemise normid jäädes samas sotsiaalselt ja emotsionaalselt ebaküpseks ja isoleerituks; samal ajal on tema jaoks vaevaline minna kaasa ka mehaanilise ja digitaalse maailmaga, mis talle ometi rohkem eneseteostuse ja –väljenduse võimalusi pakuks. Füüsilist ebamugavust tundes jälgin, kuidas vennad Nuki kodus tema elu alustalasid raputavad: kisuvad lahti ja loobivad laiali värvilisi märkmelehti igapäevaeluks vajalike põhimõistetega. Ma talun halvasti, kui haiguslike seisundite üle (mida nii aspergeri sündroom kui autistlikud jooned on) kergekäeliselt nalja heidetakse: meil kõigil on omad veidrused, aga mitte kõik neist ei allu meie tahtele. Kindlasti on väga paljud inimesi kimbutavad foobiad ja neuroosid paljus inimese enda ja teda ümbritseva keskkonna koostoimes tekkinud/tekitatud – selles osas on Ants kindlasti kaasaegse, hirmude ja ebakindluste käes peatuna ringi sebiva inimese koondportree.
Omamoodi väga põneva arengu on läbi teinud Mõhk ja Tölpa. Metsmehed jäävad muidugi metsmeesteks, aga kohanevad seejuures suurepäraselt kaasaegse keskkonnaga: nende tegevusväljaks kujuneb Youtube’i ja netikommentaaride džunglireeglitega tihnik.
Kristina Lõuk on loonud vana kammivabriku klubisaali kujunduse, mis seob ühelt pool linna- ja kodukeskkonna (Nuki tuba), teisalt taltsutamatu, segadusttekitava ja meie loogikale allumatu metsa – aknaavades markeerivad seda võsa ja oksarisu, ning kolmandana inimtsivilisatsiooni kaduvuse, allumise looduse ringkäigu sedustele – meeldetuletuseks kooruva ja pudenenud korhviga, auklike põrandatega mängusaal ise – märk sellest, et kuitahes kapitaalsed, massiivsed ja tugevad inimese poolt loodud kultuurimärgid ka oleksid, kaduvus, tagasi looduseks saamine ja sellesse mattumine on neisse sisse kodeeritud. Tähe tänava tagumises otsas paiknev kammivabriku klubi mõjub ümbritsevas, pigem tööstushõngulises keskkonnas uskumatult intiimsena, haakudes oma meeleolult kummalisel kombel pigem ülejäänud Tähe tänava puitpitsiliste juugendhonete natuke unistusliku tundega. Ardo Ran Varrese muusikaline kujundus teeb kummarduse 60ndatel-70ndatele – see on meeldetuletus toonastest filmidest ja filmimuusikast, lööklauludest, mille saatel lõõgastuti kammivabriku klubi hiilgeaegadel ja mis sobitub väga orgaaniliselt ümbritseva mängukeskkonnaga. Neis meelde sööbivates meloodiajuppides on annus naiivset umbmäärast nostalgiat mingite möödunud, lihtsamate aegade järele.
Suvelavastusena ei oleks „Nukitsamees 2“ (märkasin just praegu, et niimodi kirjutatuna mõjub see nagu mõne keskmiselt mõttetu Hollywoodi filmi progresseeruvalt mõttetühjem järg) ju miskit ette heita, kui ei lööks välja Vadi iseloomulik jutustamislaad: anda mõnele monoloogile/ümberjutustusele/vestele aega kuni igasuguse tempo ja pinge hääbumiseni. Kui kambas on veel Volkonski, kelle väljapeetud maneer ja karisma teevad temast tõepoolest vastupandamatu jutuvestja, on igati kerge langeda selle sarmi lõksu ja mängida Volki vestmisoskuse nimel maha lavastuse üldine tempo ja sidusus. „Nukitsamehes“ juhtub see samamoodi nagu „Peeter Volkonski viimases suudluses“ – seekord lastakse Vanamori kehastaval Volkonskil laval pikalt ümber jutustada Ladina-Ameerika seebikate maailma. Publik heidab meelt juba poole peal. Muidugi on Volkonski Vanamoori rollis meelt lahutav ja kurioosne vaatamisväärsus, aga ainult selle najal ei kanna välja tervet pikka stseeni – hoopis parema meelega kuulaks Vanamoori tõlgendusi ja suhtumisi metsast väljatulekusse ja kaasaegsesse maailma.
Nagu Dvinjaninovi lavastused ikka, täidab „Nukitsamees 2“ ühe korraliku suvelavastuse ülesanded: pakub uut kohakogemust, lahutab meelt, puudutab kergelt raskusi kaasaegses maailmas ja tögab sõbralikult iseennest ja publikut. Lisaboonusena saab tagasi hotelli jalutades imetleda võluvat hämarduvat Tähe tänavat puitpitsi ja natuke räämas vanakraamipoodide vaateakendega.
Urmas Vadi „Nukitsamees 2“
Lavastaja Andres Dvinjaninov, kunstnik Kristina Lõuk, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres.
Osades: Ago Anderson, Merle Palmiste, Raivo E. Tamm, Indrek Taalmaa, Riho Kütsar, Peeter Volkonski, Maria Soomets.
Esietendus 28. juuni 2013. Nähtud etendus 30. juuni 2013.
Susapesa's Weblog 