sürreaalsed metsateed viivad tippude poole

Aleksandr Ostrovski “Metsas” peegelduvad 19. sajandi vene kirjanduse tugevamad ja iseloomulikumad jooned: siin on vahedat kaasajataju, terav(m/k)eelset satiiri koos mõõduka moraalitsemisega, värvikaid karaktereid, köitvat faabulat. Tempolt, huumoritajult ja tegelaskujude karikatuursuselt tundub Ostrovski kõige lähedasem Gogolile, ehkki Ostrovski sarkasm on kokkuvõttes leebem – vähem varjatud, aga ka vähem nutikas -,moraalne manitsemine samas pealetükkivam. Head on üsna üheselt ja läbivalt head (ehk küll vahest seejuures ka natuke juhmid), kelmid ja narrid aga see-eest hoopis huvitavamalt ja mitmekülgsemalt kavalad, kasuahned ja elujanused. Vähem kinni omas ajas (mentaliteedis, elu- ja vaimulaadis, võrreldes näiteks Tšehhoviga) ja rohkem inimloomuse helgetes ja varjatumates tahkudes, on “Mets” üks neid materjale, millele võib ja saab üpris kerge vaevaga väga kaasaegse tähendusvälja juurde luua. Vene Teatris on mindud teed, kus abstraktselt ajaloolist lähenemist elavdavad-ilmestavad üksikud osavasti teksti vahele põimitud väga kaasaegsed fraasid ja hüüdlaused, mida – olen üsna veendunud – originaalnäidendis ei esine.

Lavastus mõjub jõulisena, kõrgelennulisena, isegi pretensioonikana – ja seda viimast täie õigusega. Juba tükk aega ootasin Vene Teatrist lavastust, kus kõik koostisosad kostüümide kangast kavalehe kujunduseni ja misanstseenidest muusikani oleksid kõrgeimal võimalikul tasemel; kus ei alahinnataks ühegi tervikut ja meeleolu loova üksikkomponendi, üksiku kaduvväikse detaili väärtust. Antud lavastuses jõutakse ideaalilähedasele terviklahendusele hirmuäratavalt lähedale – kõik on korraga õige! Ning meeleolu ja maailm, mis selles kokkukõlas laval sünnib, on vastupandamatud.

Etenduse alates on tunne, nagu oleks seda kõike mingis eelmises elus või unenäos näinud; nagu vaataks seepiatoones vana fotot vanavanaema aegsest salongist ja tsirkusekaravanist või ekspressionistlikku tummfilmi. Või sürrealistlikku kunstiteost – kõik elemendid on tuttvad, aga nende koosluses on midagi nihestatut, tabamatult loogikavälist. Tõusev ja laskuv klaveriklahvistik, millest mõned klahvid nagu väljalöödud hambad puudu, kummaliste nurkade all kinnitatud viiulid ja vaskpuhkpillid kui nimetada mõned kujundid lavamaailmast. Muusika – nostalgiliselt vanamoodne, aga kohati närivalt õõvastav – ja lavaline liikumine – nurgeline, ebaorgaaniline, “katkine” – võimendavad tummfilmi-marionetiteatri illusiooni ja esteetikat. Tugevad lavastuslikud võtted, mille kasutamine teistes teatrites (Tallinna Linnateater, Rakvere teater) ei tekita küsimusi mõjuvad Vene teatris nii ootamatult ja nii ootamatult perfektselt teostatult, et tahtmatult (ja oma õelust täiel määral omaks võttes) pärin iseendalt, milliseid kitsaskohti ja möödalaskmisi nende säravate, meeleolu loovate ja tähelepanu köitvate võtetega peita on püütud. See küsimus on õnneks kiire mööduma, sest suurejoonelisus käsikäes täpsusega iseloomustab läbivalt kogu etendust.

Kui näitlejatöödele ei olegi enamasti midagi ette heita, siis erinevatest, tihti kokkusobimatutest juppidest lavakujundus ja polüestersiidist kostüüm ei pruugi olla parimat meeleolutekitajad. “Metsa” kujundus (lava ja kostüümid) on aga lihtsalt hõrk. Kuid mida vähemat saakski oodata tandemilt Vladimir Anšon ja Reet Aus: mäng naturaalsete materjalide, nande tooninüansside ja valgustpeegeldavate omadustega – olgu materjaliks siis puit või pits, marli või metall. Vaevumärgatavad, aga piisavalt vaheldustpakkuvad on domineeriva delikaatse beežikas-pruunikas gamma varjundid, mis loovad ühtlase ja tervikliku visuaalse maailma. Lava erinevad tasandid ja puitkonstruktsioonid on tänuväärsed dünaamika ja liikumisvabaduse loomisel. Nagu Anšoni kujundustes ikka, on ülisuur meeleolu loov roll valgusel.

Kõige intrigeerivam tegelane on Karp – midagi majateenija ja Mefistofelese vahepealset, triksteri-laadne tegelaskuju selle termini tembutav-karnevallikus tähenduses. Ühel hetkel serveerib jooke, teisel näib aja- ja kohaülese, kogu melu pigem distantsilt jälgiva ja marionetiniite tõmbava jõuna. Andrei Zubkovi kehastuses on Karp eelkõige ulakas, mitte otseselt pahatahtlik. Rikka miimika ja plastika juures suudab näitleja jääda kogu kelmikusest ja veiderdamisest hoolimata äärmiselt (isegi dandylikult) elegantseks.

Dünaamilise paari moodustavad traagik Neštšastlivtsev (Artjom Garejev) ja koomik Štšastlivtsev (Dmitri Kosakov), kelle moraalitunne ja eelkõige südameheadus asetavad nad kogu Gurmõžskaja mõisaseltskonnast kõrgemale. Ehkki nendegi, eriti Štšastlivtsevi, motiivides võib mõnel hetkel kahelda, on suures plaanis tegu ülejäänud lipitsejatest ja omakasupüüdlejatest võrreldamatult eetilisemate karakteritega. Kui mitte mujal, siis nende sõnades ja tegudes saab kunst võidu kapitaliiha üle. Mis muudab selle duo jälgimise nii huvitavaks on asjaolu, et Garejevi traagikus võib tajuda võimalust huumoriks (mõni satiiriline fraas) nagu võib Kosjakovi koomikus näha traagilisi noote (väikeses saalis mängib Kosjakov traagilist ja traagikat põhjustavat Trigorinit).

“Metsas” saavad kokku ja moodustavad haarava terviku groteskiesteetika, külluslik mängulisus, köitev faabula ja ülitasemel teostus. Iga kell oleks nõus veelkord ennast sellesse metsa ära kaotama.

Aleksandr Ostrovski “Mets”

Lavastaja Natalia Lapina. Lavakujundus Vladimir Anšon. Kostüümid Reet Aus. Muusikaline kujundus Vladimir Bõtškovski. Ballettmeister Olga Privis. Valgusmeister Igor Kapustin.

Osades: Artjom Garejev, Dmitri Kosjakov, Liidia Golovataja, Tatjana Jegoruškina, Aleksandr Sinjakovitš, Oleg Rogatšjov, Anton Paderin, Vladimir Antipp, Juri Žilin, Andrei Zubkov.

Esietendus 29. ja 30. jaanuar 2011.

Nähtud 20. märts 2011.

Teha (teadus)revolutsiooni või… saada aru?

See küsimus materialiseerub Thomas Armstrongi (Lauri Kaldoja) ja Peter Mark Rogeti (Margus Grosnõi) vastandlikkuses. Kas tormata üha uute ja uute vaimu ja keha erutavate teadusavastuste poole, kild killu haaval talletada selle maailma groteskseid ja lummavaid kurioosumeid kindlas veendumuses, et igas järgmises poolskandaalses avastuses võib peituda teadusrevolutsioon? Või aeglaselt ja järelmõtlikult, süstemaatiliselt katsuda üksikutsest avastuskildudest kokku panna mõtestatud tervik, kus eetilisus ja inimlikkus muudavad tulemuse väärtuse kvalitatiivselt kõrgemaks liidetavate teadmiskildude kogusummast? Raputada maailma või katsuda maailmast aru saada? Teha teadust inimlikkuse hinnaga või katsuda jääda teadust tehes ka inimeseks?

Shelagh Stephensoni näidend “Eksperiment õhupubmaga” kordab ja varieerib Tom Stoppardi “Arkaadia” temaatikat ja ülesehitust. Etenduse publikule avanevad kordamööda ja korraga vaated aastasse 1799, kus kiriku keelu vastased meditsiinilised uuringud sisaldavad tungi profaniseeritud ja teaduslikult seletatud maailma järele, aga kujutavad samavõrra noortele uljastele meestele põnevat mängu eetika õhkõrnal piiril, ning aastasse 1999, kus soorollid ja mastaabid on muutunud, skolioosi asemel pakub põnevust geenitehnoloogia, aga eetikaprobleemidele vastuste otsimisel ollakse endiselt sama kaugel kui kakssada aastat varem. Kui Stoppardi “Arkaadia” sunnib kogu tähelepanu kontsentreerima, et intellektuaalsetest surmasõlmedest maksimaalset elamust ja stimulatsiooni saada, siis “Eksperiment” rõhub oluliselt rohkem empaatiale, on kergemini mõistetav, aga ka sentimentaalsem.

Ühest tõde selle kohta, mil määral võib inimsuhteid ja inimlikkust teaduse arengu nimel ohverdada lavastus ei anna. See, kas me sooviksime iseendas või oma järeltulijates peituvaid geneetilisi karisid teada või mitte, jääb iga vaataja mõtiskleda. Ehk küll Peeter Tammearu on “Eksperimendi” juures hoidnud suhteliselt neutraalset lähenemist tundus, et mõningane kallutatus emotsioonide ja eetika eelistamisel teadusavastustele on sisse kirjutatud juba Stephensoni teksti. 1999. aasta geeniuurija Elleni (Tiina Mälberg) ja humanitaarteadlase Tomiga (Toomas Suuman) visandab reaal- ja humanitaarteaduste erineva arusaamise positivismist, progressist ja eetilisusest. Ehk mängis reaal- ja humanitaarmaailma kontrast ennast etenduses minu silmis nii nähtavaks, sest tegu on väga südamelähedase valdkonna ja probleemideringiga. Reaal- ja meditsiiniteadusel on lihtne näidata näpuga uuele avastusele ja selle progressiivsele inimkonda edasiviivale mõjule. Aga kirjandus- ja kunstiuurijad – mis on neil selle kõrvale asetada?

Eelnevast tulenevalt saab kõige lemmikumaks just Toomas Suumani kehastatud vanakooli intellektuaal Tom. Mõni soovib tema tagasihoidlikkuses ilmselt näha eduka naise varju jäämise ja töötuse taaka, minu silmis on see leebus ja traditsioonilisus seotud pigem kristalliseerunud maailmavaatega ja leppimisega tõsiasjaga, et võib-olla ei ole inimene kõikvõimas ega suuda lahendada kõiki iseenda ja olemasolemise saladusi. Võib-olla inimene ei peakski seda suutma.

Tiina Mälberg 1799. aasta teadlase abikaasana, frustreeritud, aga tugeva ja elujõulise naisena kaldub humoorikamatel momentidel natuke karikatuurseks, intensiivsematel ja sügavamatel momentidel on aga nii sajandite tagune kui kaasaegne daam kujutatud vahedalt, täpselt, isikupäraselt.

Tegelikult näitab kogu “Eksperimendi” trupp väga ühtlaselt kõrget taset. Kõik rollid pakuvad osatäitjatele võimaluse näidata oma tegelaskuju mitmeplaanilise, huvitäratava ja sisuka isiksusena. Natali Lohk teenijanna Isobelina on ootamatult vähe karakteerne ja hoopis lummavalt sügav ja lüüriline (imeline hääl!). Liis Haab ja Maarika Mesipuu loovad särtsaka, ülejäänud tegelaskonna väljapeetusega võrreldes pastoossetes värvides duo. Margus Grosnõil on küll ainult üks roll kanda, aga ta suudab sellesse tuua siirust, natuke naiivset poeetilisust ja sügavat usku inimlikkusesse. Lauri Kaldoja tagelaskujud on tugevad, loodud paari väga täpse ja intensiivse joonega.

“Eksperiment õhupubmaga” on vähe veidrale pealkirjale vaatamata parimas mõttes traditsiooniline hea teater: visuaalselt kena, karakteritelt intrigeeriv, olukordadelt meelelahutuslik, intellektuaalselt-emotsionaalselt-moraalselt küsimusi esitav.

Shelagh Stephenson “Eksperiment õhupumbaga”

Lavastaja Peeter Tammearu. Kunstnik Silver Vahtre.

Osades: Toomas Suuman, Tiina Mälberg, Liis Haab/Kertu Moppel, Maarika Mesipuu, Margus Grosnõi, Lauri Kaldoja, Natali Lohk.

Esietendus 19. veebruar 2011 Rakvere Teatri suures saalis.

Nähtud Tallinnas 14. märts 2011.

Õhk tujutu ja niiske – kuulan heli/ üht kõrget puhast loomiseelset nooti (I. Hirv)

Erkki-Sven Tüür “Ärkamine” esiettekanne 10. märts 2011.

Kui ma oskaksin moodustada lauseid sõnadega kontrapunkt, vektoriaalne komponeerimine, ülemhelid, polüfoonia, serialism, harmooniline plaan, intervallid, orkestrifaktuur, siis ma kirjutaksin muusikaspetsiifiliselt leksikalt korrektse kajastuse Erkki-Sven Tüüri autorikontserdist 10. märtsil 2011 Estonia kontserdisaalis.

Kuna ma ei oska, siis pillun epiteete: kalkuleeritud, laetud, närviline, klaar, kaootiline, lootusrikas, intensiivne, avar, vaheldusrikas, pingestatud, väeline, süüviv, äärmuslik, valgustatud.

Minu selgelt visuaalile orienteeritud ja seda genereeriv retseptsioonivõime lülitus välja, ei hakanud “video” silme ees jooksma nagu enamasti muusikat kuulates. Tüüri looming ei ole minu mõistes pildile, pigem tajuline, kogemuslik – need mõisted ja tundmused, mida see muusika vahendab, on liiga universaalsed ja jõuliselt üldistavad, et luua konkreetseid pilte. Küll aga ärkavad abstraktsed, mingil üldinimlikul ja süvatunnetuslikul tasandil samastumisvõimalust pakkuvad tundmused.

Üks läbiv joon, mis iseloomustab nii 1989. aasta “Insula deserta’t” kui 2011. aasta “Ärkamist” ja kõike sinna vahele jäävat (“Rändaja õhtulaul” 2001, “Rada ja jäljed” 2005) ning on minu silmis konstandiks, Tüüri “käekirjaks”, on sisemine pingestatus – kui Tüüri muusika oleks inimene, võiks teda kirjeldada ärgas-tundliku närvikavaga jõulise iseloomuga intellektuaalina. Seesama pingest laetus annab muusikale mingi seesmise väga kindla ja korrastatud struktuuri (selgroog või Ilmasammas), mille stabiilsus ja turvaline muutumatus on aimatav ka keeruliste ja näiliselt kaosele lähenevate liikumiste puhul.

Kui ma üldse kunagi olen võimeline hoomama muusika ja matemaatika sidet, suhet ja sarnasusi, siis ilmselt just Tüüri loomingu kaudu. Seesama struktureeritus, kindlatele muutumatutele mudelitele tuginev varieeruvus. Elu metafoor.

Teine läbiv joon on omapärane helgus – mitte hingemattev optimism, vaid leebe leppimine elu tõsiasjadega kindlas Lootuses. Eriti selgelt väljendub see lootusrikkus “Ärkamises”, kus ärkamise tähendusväljad ulatuvad looduse kevadisest puhkemisest intellektuaalse ja vaimuliku äratuseni. Väga loomulikult ja õigesti kõlavad kokku eesti luuletajate looming ja psalmitekstid, moodustuv tekstiline tervik on vaieldamatult ülev, säilitades siiski ka inimliku mõõtme. Isegi kui puudub oskus Tüüri muusikast “kusagilt kinni hakata”, siis muusikas kanduv hingus kinnitab lootust elukestvasse pühalikkuse, kasvamise ja ärkamise võimalikkusesse.

unenägude usku

Rakvere teatris materialiseeruv unenäomaailm ei ole võib-olla päris see, mis esimesena pähe turgatab, kui kuulda sõnu Doris Kareva ja luuleetendus – ja seda parem. Läheneda Kareva loomingule nii nagu seda teeb lavastaja Jaanika Juhanson, on tavatu, üllatav ja publiku (eel)arvamustega leebelt polemiseeriv. Luule sünnib kahtlemata paljuski lugeja peas, ettekujutustes, aga ilmselt on Karevast saanud juba niipalju elav klassik, et meis on kinnistunud mingi stamp tema luule lugemisel ja tõlgendamisel. Juhanson heidab stambid kõrvale, nihutab emotsionaalseid rõhkusid ja eirab Kareva loomingu soospetsiifilisust. Tulemus on harjumatu, tekkivad seosed värsked ja retseptsiooni avardavad ning kogemus totaalne.

Rakvere Pangamaja lokaaliks kohandatud saalis ei pakuta luulekava ega isegi mitte etendust – seal pakutakse maailma – unenäomaailma. Vürtsitatud tee ja magus liköör klaasis ei ole turundustrikk, vaid kogemuse orgaaniline osa; kaunites vanamoodsates kleitides ettekandjapreilid on sama väärtuslikud unenäo asukad kui näitlejad lavakõrgendikel. Mõnel eredamal hetkel tundub, et see maailm eksisteeriks ka ilma ühegi vaatajata, mingite omaenese seaduste ja seaduspärade toel. Ja eks ta mõnes mõttes eksisteeribki, ainult et peaosaliseks pole sel juhul mitte Ülle Lichtfeldt, vaid meie ise, oma isikliku unenöomaailma keskmes.

Nagu unenäomaailm ei ole ainult rahulik ja lüüriline, nii pole seda ka “Unenäokohvik”. Rohkem ja vähem sürrealistlikke detaile on koha leidnud lavakujunduses, misanstseenides, liigutustes. Nagu sürrealismile ja unenäole kohane, on objektid-olukorrad tuttavad, aga mingi häiriva nihestatud nüansiga, seosega. Mis täpselt nihkes on, ei pruugi alati selguda – ju see jääb meie alateadvusesse tiksuma. Lavaplatvormid piiravad ruumi ja lavakõrgendikud on paigutatud aiali. Ei ole ühte õiget suunda, kuhu vaadata: tegevus toimub nii ees kui seljataga, vannis ja kirstus, kapi otsas ja baarileti peal. Vaatajat sunnib see kas toolil nihelema või leppima tõsiasjaga, et nii nagu elus ja unenäos võib paljutki olulist nägemata jääda, pelgalt vihjelisena eksisteerida, nii võib osa etendusest samuti meile nähtamatuna toimuda, andes peegeldusi teiste tegelaste vahendusel nende ilmetes, reaktsioonides. Tõeliselt kohvikulik moment – kuulda kusagil seljataga paiknevate võõraste inimeste vestluskatkeid üle kohvikumelu.

Omaette tasub mainida võrratut muusikalist- ja valguskujundust, mõlemad üliolulised, et huvitavatest kostüümidest ja mitmetähenduslikest kujundusdetailidest vormuks terviklik, jäägitult lummav ja oma unenäosalli mähkiv maailm.

Juhanson on Kareva luulest kokku pannud äärmuseni ambivalentse kompositsiooni. On samahästi kui võimatu konkreetselt ja enam-vähem neutraalselt kokku võtta, mis on see lugu või sõnum, mida teatriõhtu sisaldab – sest sõnumeid, emotsioone, äratundmisi on ilmselt täpselt nii palju kui saalis vaatajaid. Kes tunneb ära soovi oma vanemate elust ja armastusest endale sobivaid mudeleid otsida; kes mõistab hukka noore kirgliku naise või vanema mehe; kes mõistab nad õigeks… Ses osas säilitab lavastaja suurepäraselt luule funktsiooni ja eripära – nii nagu igaüks võib enesele vaikslet luulet lugedes sellega individuaalselt suhestuda, nii annab samavõrra personaalse suhestumisvõimaluse ka teatriõhtu.

Kõik on suhteline – samavõrra kui tervik ka üksikud tegelaskujud. Volli Käro (suurepärane lavaline kohalolek!!!) tegelaskuju võib silmapilgu jooksul muutuda isast armukeseks, elegantsest vanahärrast groteskseks kojanarriks; Natali Lohk Tüdrukuna jõuab kehastada Surma ja Iha pimedat kütkestavat jõudu kui ka eluparatamatuse ja andeksandmise lunastavat väge. Ülle Lichfeldti Naine on aga kõverpeegel – kõik toimuv kajab vastu tema küsimusi ja paineid täis hinges ja sama huvitav kui ümber möllavat melu, on vaadata tema reaktsioone sellele.

Siit-sealt publiku hulgast kostab nurinat, et “Kareva ei ole ju üldse selline”. Aga milline siis? Kes soovib rõhutada Kareva kargust ja (eriti viimaste kogude) luuletuste nappi, kristalliseerunud vormi ja mõttetäpsust, ei tohiks unustada, et Kareva luule ei ole mingi elukauge ilulemine või filosofeerimine : tema luule on tundlik, olemata tundlev; eluline ja eluterve; maine ja kehaline. Kirglik – nii armastuse kui argipäeva, teise keha kui maailmakõiksuse suhtes. Ja see elamise kirg (ja paine) – koos kõige juurdekuuluvaga – on “Unenäokohvikus” vägagi olemas. Ülle Lichfeldt vahetab kiirelt ja kergelt kleite nagu me vahetame elus riideid, elukohti, e-kirju, kallimaid, lemmik bändi või kohvikut. Metafooride mäng. Tekst paisatakse publikusse intensiivsusega, mis ei luba igat värsirida, igat võrdlust ja kujundit analüüsima hakata. Aga kas unenäos antakse järelemõtlemisaega? Otsused toimuvad alateadvuse, sisetunde alusel, nii ka etenduses – instinktiivselt haarad järgmiste visuaalsete kujundite või ridade järele, eelmised ladestuvad kuhugi sisimasse. Tähendused sünnivad hiljem, tagantjärele “Unenäoseletaja” või luulekogu appi võttes.

Mina leidsin “Unenäokohvikust” kirge, leebet paratamatust, tundmatuse pahelist võlu, erootilisust, maiset argisust, andestamise lunastuslikku jõudu. Aga see oli minu unenägu. Ja kahte ühesugust unenägu vaevalt et leidub.

PS Silmanurgast märkasin ja jäin mõtlema, et meie viis kirjaümbrikuid avada (kavalehed on šikis mustas ümbrikus) iseloomustab meid ilmselt samavõrd kui meie unenäod– minu lauanaabri oma oli liimiriba kohalt ettevaatlikult ja puhtalt lahti sikutatud, minu oma paari hoogsa liigutusega sakiliselt ja konarlikult katki rebitud.

“Unenäokohvik” Rakvere teatris, kesklinna pangamajas.

Luule: Doris Kareva. Lavastus: Jaanika Juhanson. Muusika: Tarmo Kesküll. Kujundus ja kostüümid: Erki Kasemets ja Jaanika Juhanson. Valguskujundus: Priidu Adlas. Liikumine: Jaanika Juhanson, Hellar Bergmann ja Henri Hütt.

Unenäikohvikus rändavad: Ülle Lichfeldt, Natali Lohk, Helgi Annast, Volli Käro, Margus Grosnõi, Lauri Kaldoja, Tarmo Kesküll.

Esietendus 10. detsember 2010.

Nähtud 5. märtsil 2011.

isegi käsikirjad põlevad

Viljandi kultuuriakadeemia 8. lennu tudengite “Hedda Gabler” on ootamatult traditsiooniline, kontseptsioonilt intrigeeriv, aga lõppkokkuvõttes natuke lahja – nagu keegi oleks hõrgule espressole kraanivett sisse kallanud.

Lava

Lavakujundus on suurepärane. Mitte liiga minimalistlik – kunstnik Epp Kubu on lavale lubanud päris palju “vidinaid” (kaste, lampe jms); näitlejatel on, kuhu istuda, mille vastu toetada ja mida käes keerutada – nagu eluski, kus otsime olles ja rääkides sageli toetuspunkti mingist esemest. Siin ei jäta lava näitlejat kurva kuju rüütlina, käes rippus, keset tühjust seisma; ruum on konkreetne ja enese positsioneerimine selles ruumis kõnekas. Lava, kostüümide ja muusika koosmõjul tekkib mulje maitsekast üldistatud historitsismist: mitte 19. sajandi lõpp (Ibseni ajastu), aga mitte ka päris tänapäev, vaid võluv vihjeline vanamoodsus (vineerist reisikohvrid, sigaretipitsid, kleidilõiked).

Klaas on kujunduses oluline märksõna: klaasakvaariumid, milles tehakse tuld ja kuhu heidetakse surema, pakuvad arvukalt tõlgendusvõimalusi: Hedda Gableri lugu on pealtnäha selge ja läbipaistev kui klaas (aga ainult pealtnäha); igavleva naise ümber keerlevat armunelinurka võib suurte eksistentsiaalsete küsimuste mastaabis vaadata kui tormi veeklaasis; kogu tegelasgalerii oma elulugudega on meie ette toodud nagu roomajad akvaariumis või mannekeenid vaateaknal.

Osatäitjad

Andmaks kõigile tudengitele võimaluse mängida, on roll jaotatud kahe näitleja vahel: vahel on nad laval kõrvuti, vahel üksi, räägivad kordamööda ja korraga, aga soleerimisvõimalus antakse selgelt ühele.

Olin rollide säärase jagamisega eelnevalt kursis ja see tundus intrigeeriva lahendusena. Kahjuks on tulemus mõnevõrra nõrgem, kui ootasin. Esiteks toob duettide kasutamine kaasa selle, et kui laval on kolm tegelast, siis on seal kuus inimest, see tähendab – täielik melu. Intiimsed stseenid, milles peaks toimima hakkama peenpsühholoogilised nüansid kaotavad intensiivsuse, pingestatuse ja mõjuvad kui kergemeelne sädistamine mõnes lounge’is.

Ainus tegelaskuju, kelle puhul tekstimaht ja rolli raskuspunktid näitlejate vahel võrdselt jaotatud on, on Jorgen Tesman: Tesmani osatäitjad Ivo reinok ja Tõnis Niinemets saavad enam-vähem ühe palju rääkida ning on tegevuslikult võrdselt rakendatud. Või oskavad ennast võrdselt nähtavaks ja kohal olevaks mängida. Teiste tegelaste puhul tundub duubli kasutamine vähe põhjendatud ja vähe efektiivne. Eks meis kõigis ole mitu erinevat “mina” peidus ja ühe tegelaskuju erinevaid “minasid” lahku lüües peaks nüanseeritus, karakteri erinevate tahkude väljamängimine olema väga peen, samas jõuline. Seda “Hedda Gableris” kahjuks ei juhtu – vaataja ei näe, et erinevad näitlejad esitaksid tegelase erinevaid, teineteist täiendavaid iseloomujooni. Seega kujuneb tegelaskujust, rolli tõlgendusest pilt ikka ainult selle näitleja järgi, kes antud õhtul soleerida saab.

Hea pildi lavastuse terviklikkusest, läbitöötatusest annab see, kui pöörata pilk peategelastelt, keskselt tegevuselt kõrvalseisjate peale. Mõnikord on mõnda tagaplaanil oma tegelaskuju asja ajavat näitlejat isegi põnevam vaadata, kui peaosalisi. Ja üldiselt on nii, et lavastus pakub elamuse ja terviklikkuse tunde just siis, kui näitlejad suudavad ka need tähelepanu mitte kandvad stseenid oma karakterile omaste tegevustega täita. See noortel näitlejatel veel päris hästi välja ei tule – konstantne suhtlemine-suhestumine-kohalolek oma rolli raamistikus. Kui üks Hedda on tähelepanu keskmes ja pilk teisele heita, siis teda vaadata ei ole huvitav – sa näed laval näitlejat, aga sa ei näe heddalikkust, sa ei näe, et ta oleks sel hetkel sama palju rollis, kui see, kellele on suunatud peatähelepanu. Ilmselt tahan ma siinkohal liiga palju; võib-olla on selline rolli ja terviku tunnetamine asi, mis tuleb palju pikema kogemuse ja praktika jooksul. Ja kui see tõesti nii on, kui minu unistatud teineteist täiendav ja kogu aeg vastastikku tunnetav osatäitmine ongi tudengitelt liiga palju nõutud, siis ei tohiks neid sellisesse olukorda ülepea asetadagi.

Lavastus

On suur rõõm, et Ibseni 19. sajandi lõpus valminud näidendit ei ole üritatud vägivaldselt kaasajastada. Kõrv püüab kinni küll mõned karjuvalt kaasaegsed kõnekeelsed väljendid, aga üldises plaanis, sotsiaalsete normide ja heade tavade seisukohast on Ibseni ajastust üsna truult kinni peetud. Ja see on ka ainuõige lahendus, sest ehkki Ibsen “ei kirjutanud rolle, vaid kirjeldas inimesi” (ja üldinimlik peaks olema ka ajastuliselt universaalne), on kontekst, ajastulooline taust tema näidendite lavastustes väga oluline (nagu ka Tšehhovi omades) – see ei anna kätte absoluutset tõde ja kohtuotsust nende inimeste suhtes, aga annab ühe võtme materjali täiuslikumaks tõlgendamiseks.

On üksjagu hämmastav, et lavastuses, kus leidub rohkem kui üks intriig, ei tekki pinget. Kogu etendus kulgeb tempokalt ja nooruslikult intensiivselt, aga emotsionaalset pingestatust, ärevust, vaataja tähelepanu ja emotsioonide järkjärgulist üleskruvimist ei ole. Isiklikult ajan selle vähemalt teatud määral näitlejaterohkuse ja üldise lavalise melu süüks – Ibseni psühholoogiline pinge vajab rohkem intiimsust.

Aga see mõningane kriitika ei ole kirjutatud paha pärast. Elu ja teatrivaatamiskogemus on näidanud, et Ibsenist ei hammusta alati läbi ka suure kogemusega näitlejad. Nii et tudengid saavad “Hedda Gableriga” igati ausalt hakkama ilma, et materjali suupärasemaks, kaasaesemaks või muul moel üle võlli väänama peaks.

Henrik Ibsen “Hedda Gabler”

Lavastaja Mara Kimele. Kunstnik Epp Kubu. Lavastaja assistent Loore Martma. Valgus Oliver Kulpsoo. Heli Janno Jaanus.

Mängivad: Tõnis Niinemets ja Ivo Reinok (Jorgen Tesman), Liis Lindmaa ja Ragne Veensalu (Hedda tesman), Mari Pokinen ja Kirsti Villard (Thea Elvsted), Kait Kall ja Siim Sups (Brack), Ott Kartau ja Madis Mäeorg (Eilert Lovborg), Loore Martma ja Katre Kaseleht (Berte).

Esietendus 5. veebruar 2011.

Nähtud etendus 3. märts 2011 VonKrahli teatris.