Õhk tujutu ja niiske – kuulan heli/ üht kõrget puhast loomiseelset nooti (I. Hirv)

Erkki-Sven Tüür “Ärkamine” esiettekanne 10. märts 2011.

Kui ma oskaksin moodustada lauseid sõnadega kontrapunkt, vektoriaalne komponeerimine, ülemhelid, polüfoonia, serialism, harmooniline plaan, intervallid, orkestrifaktuur, siis ma kirjutaksin muusikaspetsiifiliselt leksikalt korrektse kajastuse Erkki-Sven Tüüri autorikontserdist 10. märtsil 2011 Estonia kontserdisaalis.

Kuna ma ei oska, siis pillun epiteete: kalkuleeritud, laetud, närviline, klaar, kaootiline, lootusrikas, intensiivne, avar, vaheldusrikas, pingestatud, väeline, süüviv, äärmuslik, valgustatud.

Minu selgelt visuaalile orienteeritud ja seda genereeriv retseptsioonivõime lülitus välja, ei hakanud “video” silme ees jooksma nagu enamasti muusikat kuulates. Tüüri looming ei ole minu mõistes pildile, pigem tajuline, kogemuslik – need mõisted ja tundmused, mida see muusika vahendab, on liiga universaalsed ja jõuliselt üldistavad, et luua konkreetseid pilte. Küll aga ärkavad abstraktsed, mingil üldinimlikul ja süvatunnetuslikul tasandil samastumisvõimalust pakkuvad tundmused.

Üks läbiv joon, mis iseloomustab nii 1989. aasta “Insula deserta’t” kui 2011. aasta “Ärkamist” ja kõike sinna vahele jäävat (“Rändaja õhtulaul” 2001, “Rada ja jäljed” 2005) ning on minu silmis konstandiks, Tüüri “käekirjaks”, on sisemine pingestatus – kui Tüüri muusika oleks inimene, võiks teda kirjeldada ärgas-tundliku närvikavaga jõulise iseloomuga intellektuaalina. Seesama pingest laetus annab muusikale mingi seesmise väga kindla ja korrastatud struktuuri (selgroog või Ilmasammas), mille stabiilsus ja turvaline muutumatus on aimatav ka keeruliste ja näiliselt kaosele lähenevate liikumiste puhul.

Kui ma üldse kunagi olen võimeline hoomama muusika ja matemaatika sidet, suhet ja sarnasusi, siis ilmselt just Tüüri loomingu kaudu. Seesama struktureeritus, kindlatele muutumatutele mudelitele tuginev varieeruvus. Elu metafoor.

Teine läbiv joon on omapärane helgus – mitte hingemattev optimism, vaid leebe leppimine elu tõsiasjadega kindlas Lootuses. Eriti selgelt väljendub see lootusrikkus “Ärkamises”, kus ärkamise tähendusväljad ulatuvad looduse kevadisest puhkemisest intellektuaalse ja vaimuliku äratuseni. Väga loomulikult ja õigesti kõlavad kokku eesti luuletajate looming ja psalmitekstid, moodustuv tekstiline tervik on vaieldamatult ülev, säilitades siiski ka inimliku mõõtme. Isegi kui puudub oskus Tüüri muusikast “kusagilt kinni hakata”, siis muusikas kanduv hingus kinnitab lootust elukestvasse pühalikkuse, kasvamise ja ärkamise võimalikkusesse.

Published in: on 10. märts 2011 at 23:28  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2011/03/10/ohk-tujutu-ja-niiske-kuulan-heli-uht-korget-puhast-loomiseelset-nooti-i-hirv/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: