sürreaalsed metsateed viivad tippude poole

Aleksandr Ostrovski “Metsas” peegelduvad 19. sajandi vene kirjanduse tugevamad ja iseloomulikumad jooned: siin on vahedat kaasajataju, terav(m/k)eelset satiiri koos mõõduka moraalitsemisega, värvikaid karaktereid, köitvat faabulat. Tempolt, huumoritajult ja tegelaskujude karikatuursuselt tundub Ostrovski kõige lähedasem Gogolile, ehkki Ostrovski sarkasm on kokkuvõttes leebem – vähem varjatud, aga ka vähem nutikas -,moraalne manitsemine samas pealetükkivam. Head on üsna üheselt ja läbivalt head (ehk küll vahest seejuures ka natuke juhmid), kelmid ja narrid aga see-eest hoopis huvitavamalt ja mitmekülgsemalt kavalad, kasuahned ja elujanused. Vähem kinni omas ajas (mentaliteedis, elu- ja vaimulaadis, võrreldes näiteks Tšehhoviga) ja rohkem inimloomuse helgetes ja varjatumates tahkudes, on “Mets” üks neid materjale, millele võib ja saab üpris kerge vaevaga väga kaasaegse tähendusvälja juurde luua. Vene Teatris on mindud teed, kus abstraktselt ajaloolist lähenemist elavdavad-ilmestavad üksikud osavasti teksti vahele põimitud väga kaasaegsed fraasid ja hüüdlaused, mida – olen üsna veendunud – originaalnäidendis ei esine.

Lavastus mõjub jõulisena, kõrgelennulisena, isegi pretensioonikana – ja seda viimast täie õigusega. Juba tükk aega ootasin Vene Teatrist lavastust, kus kõik koostisosad kostüümide kangast kavalehe kujunduseni ja misanstseenidest muusikani oleksid kõrgeimal võimalikul tasemel; kus ei alahinnataks ühegi tervikut ja meeleolu loova üksikkomponendi, üksiku kaduvväikse detaili väärtust. Antud lavastuses jõutakse ideaalilähedasele terviklahendusele hirmuäratavalt lähedale – kõik on korraga õige! Ning meeleolu ja maailm, mis selles kokkukõlas laval sünnib, on vastupandamatud.

Etenduse alates on tunne, nagu oleks seda kõike mingis eelmises elus või unenäos näinud; nagu vaataks seepiatoones vana fotot vanavanaema aegsest salongist ja tsirkusekaravanist või ekspressionistlikku tummfilmi. Või sürrealistlikku kunstiteost – kõik elemendid on tuttvad, aga nende koosluses on midagi nihestatut, tabamatult loogikavälist. Tõusev ja laskuv klaveriklahvistik, millest mõned klahvid nagu väljalöödud hambad puudu, kummaliste nurkade all kinnitatud viiulid ja vaskpuhkpillid kui nimetada mõned kujundid lavamaailmast. Muusika – nostalgiliselt vanamoodne, aga kohati närivalt õõvastav – ja lavaline liikumine – nurgeline, ebaorgaaniline, “katkine” – võimendavad tummfilmi-marionetiteatri illusiooni ja esteetikat. Tugevad lavastuslikud võtted, mille kasutamine teistes teatrites (Tallinna Linnateater, Rakvere teater) ei tekita küsimusi mõjuvad Vene teatris nii ootamatult ja nii ootamatult perfektselt teostatult, et tahtmatult (ja oma õelust täiel määral omaks võttes) pärin iseendalt, milliseid kitsaskohti ja möödalaskmisi nende säravate, meeleolu loovate ja tähelepanu köitvate võtetega peita on püütud. See küsimus on õnneks kiire mööduma, sest suurejoonelisus käsikäes täpsusega iseloomustab läbivalt kogu etendust.

Kui näitlejatöödele ei olegi enamasti midagi ette heita, siis erinevatest, tihti kokkusobimatutest juppidest lavakujundus ja polüestersiidist kostüüm ei pruugi olla parimat meeleolutekitajad. “Metsa” kujundus (lava ja kostüümid) on aga lihtsalt hõrk. Kuid mida vähemat saakski oodata tandemilt Vladimir Anšon ja Reet Aus: mäng naturaalsete materjalide, nande tooninüansside ja valgustpeegeldavate omadustega – olgu materjaliks siis puit või pits, marli või metall. Vaevumärgatavad, aga piisavalt vaheldustpakkuvad on domineeriva delikaatse beežikas-pruunikas gamma varjundid, mis loovad ühtlase ja tervikliku visuaalse maailma. Lava erinevad tasandid ja puitkonstruktsioonid on tänuväärsed dünaamika ja liikumisvabaduse loomisel. Nagu Anšoni kujundustes ikka, on ülisuur meeleolu loov roll valgusel.

Kõige intrigeerivam tegelane on Karp – midagi majateenija ja Mefistofelese vahepealset, triksteri-laadne tegelaskuju selle termini tembutav-karnevallikus tähenduses. Ühel hetkel serveerib jooke, teisel näib aja- ja kohaülese, kogu melu pigem distantsilt jälgiva ja marionetiniite tõmbava jõuna. Andrei Zubkovi kehastuses on Karp eelkõige ulakas, mitte otseselt pahatahtlik. Rikka miimika ja plastika juures suudab näitleja jääda kogu kelmikusest ja veiderdamisest hoolimata äärmiselt (isegi dandylikult) elegantseks.

Dünaamilise paari moodustavad traagik Neštšastlivtsev (Artjom Garejev) ja koomik Štšastlivtsev (Dmitri Kosakov), kelle moraalitunne ja eelkõige südameheadus asetavad nad kogu Gurmõžskaja mõisaseltskonnast kõrgemale. Ehkki nendegi, eriti Štšastlivtsevi, motiivides võib mõnel hetkel kahelda, on suures plaanis tegu ülejäänud lipitsejatest ja omakasupüüdlejatest võrreldamatult eetilisemate karakteritega. Kui mitte mujal, siis nende sõnades ja tegudes saab kunst võidu kapitaliiha üle. Mis muudab selle duo jälgimise nii huvitavaks on asjaolu, et Garejevi traagikus võib tajuda võimalust huumoriks (mõni satiiriline fraas) nagu võib Kosjakovi koomikus näha traagilisi noote (väikeses saalis mängib Kosjakov traagilist ja traagikat põhjustavat Trigorinit).

“Metsas” saavad kokku ja moodustavad haarava terviku groteskiesteetika, külluslik mängulisus, köitev faabula ja ülitasemel teostus. Iga kell oleks nõus veelkord ennast sellesse metsa ära kaotama.

Aleksandr Ostrovski “Mets”

Lavastaja Natalia Lapina. Lavakujundus Vladimir Anšon. Kostüümid Reet Aus. Muusikaline kujundus Vladimir Bõtškovski. Ballettmeister Olga Privis. Valgusmeister Igor Kapustin.

Osades: Artjom Garejev, Dmitri Kosjakov, Liidia Golovataja, Tatjana Jegoruškina, Aleksandr Sinjakovitš, Oleg Rogatšjov, Anton Paderin, Vladimir Antipp, Juri Žilin, Andrei Zubkov.

Esietendus 29. ja 30. jaanuar 2011.

Nähtud 20. märts 2011.

Published in: on 22. märts 2011 at 00:20  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2011/03/22/surreaalsed-metsateed-viivad-tippude-poole/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: