Teha (teadus)revolutsiooni või… saada aru?

See küsimus materialiseerub Thomas Armstrongi (Lauri Kaldoja) ja Peter Mark Rogeti (Margus Grosnõi) vastandlikkuses. Kas tormata üha uute ja uute vaimu ja keha erutavate teadusavastuste poole, kild killu haaval talletada selle maailma groteskseid ja lummavaid kurioosumeid kindlas veendumuses, et igas järgmises poolskandaalses avastuses võib peituda teadusrevolutsioon? Või aeglaselt ja järelmõtlikult, süstemaatiliselt katsuda üksikutsest avastuskildudest kokku panna mõtestatud tervik, kus eetilisus ja inimlikkus muudavad tulemuse väärtuse kvalitatiivselt kõrgemaks liidetavate teadmiskildude kogusummast? Raputada maailma või katsuda maailmast aru saada? Teha teadust inimlikkuse hinnaga või katsuda jääda teadust tehes ka inimeseks?

Shelagh Stephensoni näidend “Eksperiment õhupubmaga” kordab ja varieerib Tom Stoppardi “Arkaadia” temaatikat ja ülesehitust. Etenduse publikule avanevad kordamööda ja korraga vaated aastasse 1799, kus kiriku keelu vastased meditsiinilised uuringud sisaldavad tungi profaniseeritud ja teaduslikult seletatud maailma järele, aga kujutavad samavõrra noortele uljastele meestele põnevat mängu eetika õhkõrnal piiril, ning aastasse 1999, kus soorollid ja mastaabid on muutunud, skolioosi asemel pakub põnevust geenitehnoloogia, aga eetikaprobleemidele vastuste otsimisel ollakse endiselt sama kaugel kui kakssada aastat varem. Kui Stoppardi “Arkaadia” sunnib kogu tähelepanu kontsentreerima, et intellektuaalsetest surmasõlmedest maksimaalset elamust ja stimulatsiooni saada, siis “Eksperiment” rõhub oluliselt rohkem empaatiale, on kergemini mõistetav, aga ka sentimentaalsem.

Ühest tõde selle kohta, mil määral võib inimsuhteid ja inimlikkust teaduse arengu nimel ohverdada lavastus ei anna. See, kas me sooviksime iseendas või oma järeltulijates peituvaid geneetilisi karisid teada või mitte, jääb iga vaataja mõtiskleda. Ehk küll Peeter Tammearu on “Eksperimendi” juures hoidnud suhteliselt neutraalset lähenemist tundus, et mõningane kallutatus emotsioonide ja eetika eelistamisel teadusavastustele on sisse kirjutatud juba Stephensoni teksti. 1999. aasta geeniuurija Elleni (Tiina Mälberg) ja humanitaarteadlase Tomiga (Toomas Suuman) visandab reaal- ja humanitaarteaduste erineva arusaamise positivismist, progressist ja eetilisusest. Ehk mängis reaal- ja humanitaarmaailma kontrast ennast etenduses minu silmis nii nähtavaks, sest tegu on väga südamelähedase valdkonna ja probleemideringiga. Reaal- ja meditsiiniteadusel on lihtne näidata näpuga uuele avastusele ja selle progressiivsele inimkonda edasiviivale mõjule. Aga kirjandus- ja kunstiuurijad – mis on neil selle kõrvale asetada?

Eelnevast tulenevalt saab kõige lemmikumaks just Toomas Suumani kehastatud vanakooli intellektuaal Tom. Mõni soovib tema tagasihoidlikkuses ilmselt näha eduka naise varju jäämise ja töötuse taaka, minu silmis on see leebus ja traditsioonilisus seotud pigem kristalliseerunud maailmavaatega ja leppimisega tõsiasjaga, et võib-olla ei ole inimene kõikvõimas ega suuda lahendada kõiki iseenda ja olemasolemise saladusi. Võib-olla inimene ei peakski seda suutma.

Tiina Mälberg 1799. aasta teadlase abikaasana, frustreeritud, aga tugeva ja elujõulise naisena kaldub humoorikamatel momentidel natuke karikatuurseks, intensiivsematel ja sügavamatel momentidel on aga nii sajandite tagune kui kaasaegne daam kujutatud vahedalt, täpselt, isikupäraselt.

Tegelikult näitab kogu “Eksperimendi” trupp väga ühtlaselt kõrget taset. Kõik rollid pakuvad osatäitjatele võimaluse näidata oma tegelaskuju mitmeplaanilise, huvitäratava ja sisuka isiksusena. Natali Lohk teenijanna Isobelina on ootamatult vähe karakteerne ja hoopis lummavalt sügav ja lüüriline (imeline hääl!). Liis Haab ja Maarika Mesipuu loovad särtsaka, ülejäänud tegelaskonna väljapeetusega võrreldes pastoossetes värvides duo. Margus Grosnõil on küll ainult üks roll kanda, aga ta suudab sellesse tuua siirust, natuke naiivset poeetilisust ja sügavat usku inimlikkusesse. Lauri Kaldoja tagelaskujud on tugevad, loodud paari väga täpse ja intensiivse joonega.

“Eksperiment õhupubmaga” on vähe veidrale pealkirjale vaatamata parimas mõttes traditsiooniline hea teater: visuaalselt kena, karakteritelt intrigeeriv, olukordadelt meelelahutuslik, intellektuaalselt-emotsionaalselt-moraalselt küsimusi esitav.

Shelagh Stephenson “Eksperiment õhupumbaga”

Lavastaja Peeter Tammearu. Kunstnik Silver Vahtre.

Osades: Toomas Suuman, Tiina Mälberg, Liis Haab/Kertu Moppel, Maarika Mesipuu, Margus Grosnõi, Lauri Kaldoja, Natali Lohk.

Esietendus 19. veebruar 2011 Rakvere Teatri suures saalis.

Nähtud Tallinnas 14. märts 2011.

Published in: on 17. märts 2011 at 22:20  Lisa kommentaar